Oportunist

ma olen oportunist, salalik sisalik, ma olen õnnejahtija, egoist, seljataga naerja

ma olen perfektsionist, eduihaleja, rahal ronija

ma olen õel ja väike, arvan, et parem, selgem, debativalmim

ma olen silmakirjalik, siirusest pelgalt unistav

salaja nälgiv ja küüsi lakkiv feminist, kes mõtleb, et “uss”

solidaarsust jutlustav mõnuori

targutaja

sorija

surija

Lihtne viis end lolliks lugeda

Mõtlesin, et kuna meedias ja blogosfääris on nüüdisajal väga levinud dotseerivate juhiste jagamine, kuidas vormi, õnnelikuks, rahakaks jms saada, panen siia ka ühe säärase vajaliku nimistu kirja. Et oleks millestki juhinduda.

dsc_0058

Tasub silmas pidada, et pealkirjas öeldu all ei mõtle ma – vältimaks vääritimõistmisi – end lollide hulka arvamist, vaid jagan teiega lihtsat ja toimivat moodust lugeda end oivaliselt ogarasse seisundisse. (Täpsustada proovides – ogarus ei ole minu jaoks kindlasti sama, mis lollus, ogarus on teataval moel isegi ihaldusväärne seisund ja vahel on päris nauditav olla ogar või end ogaraks süüa või ogaraks töötada. Rõhk sõnal “vahel”).

Niisiis, lubatud hoolikalt treitud nimekiri:

1. Ajastamine-ajastamine-ajastamine! Mõtle hoolikalt läbi, kas lähenemas on mõni keerukam periood, mis nõuab intensiivset keskendumist, täppistööd ja hea oleks kui selles aegkonnas leiduks ka mõni kindel võrdlemisi lühike tähtaeg, et oleks hea närv sees;

2. Vali mõned väga erinevad raamatud: eri ajastust, eri rahvusest/soost jne autoritega, eri temaatiliste keskmete, eri raskusega, erineva jutustajatüübiga. Vali ka erinevad meediumid nende raamatute lugemiseks;

3. Loe raamatuid läbisegi, alusta õhtut ühega, siis liigu järgmise manu ning siis vaata, mida ütleb kolmas. Eesrindlikumad võivad lausa teha nõnda, et loevad 15 rida ühest oopusest ja siis 15 teisest. FUN!

4. Ürita kirjutada ühe raamatu põhjal kergekoeline arvustus, teise põhjal tõsine artikkel ja kolmandat lihtsalt täiel rinnal nautida. Ära aja neid eesmärke omavahel sassi. Ole järjekindel!

5. Naerata!

dsc_0064

Nali naljaks, mul ongi praegu lugemisfaas, kus kõik kattub, jookseb kokku, kobrutab. Kate Chopini “Virgumine”, Emma Healey “Elizabeth on kadunud”, August Gailiti “Rändavad rüütlid”, sekka veel uuesti Betti Alveri “Tuulearmukest”, et end ajastu mustritega pisut enam kurssi viia. Ma olen õnnelik!

 

Flanöös

 

Raamaturohket uut ja Karl Ove Knausgård “Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas”

Head uut aastat, lugemishimukad sõbrad! Ma olen puhkuselt tagasi ja täis lugemismõtteid, -muljeid, -plaane. Olen sirvinud Eestis nii vanu kui ka uus raamatuid, väisanud Koid ja raamatukogusid ning tekitanud mõnusa hulga tekste, mida endaga Kaukaasiasse ühes võtta. Tõsi, paljud neist on sajandialguse tekstid, kuid võtan ühes ka mõndagi uut ja jagan teiega – nii nagu juba tavaks saanud – oma mõtteid valitud tekstidest. Et 2017 tuleks imetabane ja mõtterikas!

dsc_0242

Üle pika aja on mul raske leida sõnu, millega raamatust kirjutamist alustada. Ma arvan, et valisin Karl Ove romaani lugemiseks just seetõttu, et “Minu võitlusest” räägitakse palju, see meeldib lugejaile ning inimesed leiavad, et see on hea. Mina – uudishimuliku ja muidugi ka mõjutatavana – tahtsin ka teada, mis on teksti iva ning miks see säärast furoori tekitab. Miks Sehkendaja siunab ning Päikesejänku soojalt soovitab.

Minu jaoks on romaani trump siirus, valus ausus ja erinevate emotsioonide, inimlike murede ja suhterägastike vastikult ületasandiline läbivalgustus, mis on oma lihtsuses tabavalt nägelik. Ma pean tunnistama, et ükskõik kui palju meeldiks mulle öelda, et mulle see tekst ei meeldinud, ei saa ma seda teha. Sest see meeldis mulle, ma tundsin minulaadsed mõttekäigud ära ja suhestusin peategelasega. Ka meeldis mulle see, et eneseiroonia ja isegi -halvustus ei ole kantud peategelase/autori enesekuju üleolevusest. Ühesõnaga – Karl Ove ei varusta iseenda materdusi mingi pühalikkuse auraga, vaid on enda motiivide ja käitmiste kirjeldustes minu meelest vägagi neutraalne.

Toon näiteid. Minu jaoks on valusalt aus see, kuidas mees kirjeldab isaks olemist ja laste eest hoolitsemist, rõhutades, et enne laste saamist uskus ta siiralt, et kõik läheb hästi, kui laste vastu hea olla. Tegelikkuses on laste sünniga seotud muutused nii suured, et ta tajub, kuidas ta elu vajub kuskile alla ning tema autonoomsust anastatakse. See on väga julge ja karm väljaütlemine, mida tihti – eriti autobiograafilistes tekstides – öelda ei söandata.

Inimeste käitumismustreid oma isa najal analüüsides toob autor välja huvitava mõtte, et inimeste teod – ehk need, mille põhjal me kaaslaste üle otsustame – varjavad tegelikult ära inimeste tegemata teod, mis neid samaväärselt defineerivad. Nii märgib jutustaja, et tema isa lõikas alati oma juukseid ise (ei käinud juuksuris), külastas linnaserval asuvaid suuri supermarketeid (mitte väikseid lähipoode), ei sõitnud bussiga. Tõlgendades neid tegusid kui hirmu kaotada kontrolli ja luua liigseid suhteid.

Ka rääkis peategelane minu jaoks lahti ühe tundmuse, mida ma olen teatud eluperioodidel tundnud, kuid mitte kunagi sedasi sõnastanud. Need on need hetked, mil maailm läheb lahti, see on mu auster, mil tundub, et ees ootab ainult hea ja soe. Raamatus kirjeldatakse seda kui elu, mis on pilgeni täis võimalusi, kui kõik osutab ettepoole. Ja siis ühel hetkel see murdub ja kaob suure loo tunne.

Mulle meeldis veel, kuidas ta ei üritanud oma noorust idealiseerida või kirjutada endasse ihaldusväärseid omadusi (atraktiivsus, seltskondlikkus, sõprade rohkus, seikluslikkus). Nii ütlebki ta, et ülikoolipõlv oli tema jaoks rida lohutuid, üksildasi ja ebatäiuslikke päevi. Mis ei tundunud sel hetkel nii lohtutud, kuna temas hingitses ikka lootus rõõmust, armastusest ja ootamatust läbimurdest :). Seda oli kuidagi värskendav lugeda, Karl Ove võtab end alasti, analüüsib kalgilt ja jõuab niimoodi lugejale lähedale.

Ja lõpetuseks oli väga mõnus lugeda sellest, kuidas raskete tekstide lugemise võlu ei peitu ainult nende mõistmises, vaid ka teadvusenihke tekkes. Teadmine üldse, et need tekstid eksisteerivad, rikastab. See tähendab, et teadmine ei ole alati peamine eesmärk, vaid hoopiski aimused, tajumused, mingisugune tunne, mis seda lugemist saadab.

Seega: minu meelest igati hea lugemiskogemus. Alates mehe isakogemusest, lapsepõlvemälestustest, problemaatilistest peresuhetest kuni vihatud isa matmise ettevalmistamise, lõputu koristamise, suitsetamise ja kohvijoomiseni. Kihvt. Kalk. Pehme. Läbinägev.

dsc_0236-2

Flanöös

P.S! “Minu võitlus” ei saanudki pildile, see-eest võrgutavad lugejat ilusad punased kihisevad raamatud.

Põimime kokku

Halloo-halloo! Ja kauneid lähenevaid jõule! Ma kavatsen end homme punšijõgedesse heita ja vaniljekastmega jõulusaialaviini alla jääda. Seega olen ma kolm päeva kindlasti täiesti kadunud. Mis teeb meele nõnda heaks. Ehk on jõuluvanal mulle ka mõned raamatud varuks! Et aga pidustustega alustada, oleks tarvilik enne natuke mõttetööd teha. Mõtlesin niisiis targu aasta kokku võtta.

2016. aasta oli bulvarile, kus kasvavad metsikud rabarberid, väga edukas. Lugejad arvasid projektist kenasti ja see andis jaksu edasi rühkida. Ehkki võib tunduda, et raamatublogi kirjutamine ei ole just kõige keerukam tegevus maamunal (ei olegi), nõuab see siiski teatavat laiskusest ja lodevusest ülesaamist ning liblikaid kõhupõhjas (mis ei ole kõhus ju iganädalaselt), nõuab vahel väärtuste konfliktide lahendamist ning eeldab tahtejõuetusega maadlemist. Aga siiani rabarberid kasvavad, on enam-vähem rammusad ja aednikud siblivad kohvitass näpus nende ümber. Imestades, kui rohelised, kui roosad! Nali naljaks.

DSC_0707

Sel aastal lugesin ma harjumuspärase hulga raamatuid. On olnud aastaid, mil olen lugenud rohkem ja pean tunnistama, et on olnud vist ka aastaid, mil lugesin erakordselt vähe ja kirjutasin nagu kuutõbine. Aga 2016 oli kena. Blogikülgedel kajastasin muljeid kahekümne seitsme loetud oopuse kohta. Millest uuesti loeksin – jeerum, kui piinlik – viit teksti (Bolaño, Vila-Matas, Alver, Karjalainen ja Murakami, vaata täpsemalt sealt alt). Väga ilus romaan oli Kai Aareleiu “Linnade põletamine” ning tore on, et sel aastal ilmus esimene proper eesti noir krimka – Katrin Pautsi Saaremaa põnevik “Politseiniku tütar”, lähimineviku sündmuseid arvestades oli asjakohane lugemine sel aastal eesti keelde tõlgitud “Alistumine”, millest kõik räägivad. I vsjo. Ülejäänu nimekirjas on meelelahutuslik kirjasõna, mille lugemata jätmisel jäävad lihtsalt ära ülipõnevad ja -pikad lugemisõhtud, mida võiks pealkirjastada kui “Loen ühe lehekülje veel”.

DSC_0070

Siit ka loo moraal – katsun järgmisel aastal valida lugemiseks tekste, millel on eeldust saada üleloetud. Järgmisel aastal tahan lugeda rohkem eesti proosat ja oma armastet ladinaameerika-hispaania autoreid. Üritaksin üldse oma lugemislauda mitmekesistada: minu laiskus ja hedonistlik raamatukommilembus paistab nimekirjast kangesti hästi silma. Enough, flanöös. Võta end nüüd 2017. aastal kokku! (see muidugi ei tähenda kuidagi, et ma ennast – khm-khm – päriselt parandada kavatsen)

IMG_3808

Raamatutega koos on tore elada ning eriti mõnus on kaevuda aasta algusesse ja meenutada, mida lugesin, mis emotsioonid ja mõtted mu peas parasjagu valitsesid. Piltide ja sõnade meeldetuletus aitab tekitada toredaid assotsiatsioone ning pean ütlema, et naudin praeguse postituse kirjutamist erakordselt palju. Hip-hip! Jätkuvalt olen väga tugevasti seda meelt, et raamatute lugemine on parim vahend halli argipäevaga maadlemiseks (müramiseks) ning olulistele küsimustele (mis ma olen, näiteks) vastuste otsimiseks (vast ka leidmiseks). 2016. aasta kinnitas neid uskumusi.

DSC_0076

Niisiis, sel aastal lugesin:

  1. Paula Hawkins “Tüdruk rongis”
  2. Roberto Bolaño “Liuväli”
  3. Valdur Mikita “Lindvistika”
  4. “Kuidas minust sai HARKOMAH”
  5. Erik Tohvri “Äri ja armastus”
  6. Ýrsa Sigurðardóttir “Tuhk”
  7. Enrique Vila-Matas “Pariisile ei tule iial lõppu”
  8. Michel Bussi “Leidlaps lumetormist”
  9. Laura Barnett “Meie võimalikud elud”
  10. Lars Kepler “Painajalik leping”
  11. Katrin Pauts “Politseiniku tütar”
  12. Dave Hutchinson “Euroopa sügis”
  13. Kai Aareleid “Linnade põletamine”
  14. Yrsa Sigurðardóttir “Kes teisele hauda kaevab”
  15. Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”
  16. Gillian Flynn “Lõikepind”
  17. Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”
  18. Sofi Oksanen “Norma”
  19. Delphine Coulin “Samba Prantsusmaal”
  20. Betti Alver “Tuulearmuke”
  21. Marek Kahro “Seal, kus näkid laulavad”
  22. David Messer “Sigmund”
  23. Robert Galbraith “Siidiuss”
  24. Ann Cleeves “Ronkmust”
  25. Max Landorff “Korraldaja”
  26. Leslye Wayton “Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused”
  27. Michel Houellebecq “Alistumine”

Mida teie sel aastal lugesite? Mis ilmapilti kõigutas? Mis pettumust valmistas? Mida järgmisel aastal teisiti teete?

Lõpetuseks teile mõned pildid ja soojad soovid!

Flanöös

dsc_0765

dsc_0091

dsc_0077

dsc_0032

DSC_0363

 

 

 

 

 

Michel Houellebecq “Alistumine”

Kõik teavad “Alistumist” ja sellega seotud poleemikaid. Nüüd tean nendest ka mina.  Tegelikult on nii Sirbis kui ka Müürilehes “Alistumisest” nii põhjalikult kirjutatud, et tekib küsimus, kas pean siia oma arvamuse lisama, seda enam, et nõustun seal toodud argumentidega. Aga midagi tahan siiski öelda. Või pigem freudilikult oma ängi siia sõnadesse valada. Et ennast pärast tervema ja puhtamana tunda.

dsc_0165

Nii raamatu lugemise ajal kui ka pärast kerkis minus esile küsimus, kuidas suhestuda “Alistumise” peategelasega? Kuidas suhestuda tegelasega, keda ühel hetkel suudan mõista pea ideaalselt, kelle ideed tunduvad selged, täpsed, aktuaalsed ning liigutavad midagi kõhuõõnes. Ent teisal tekitab ta õõva, seemendades pessimismi, äärmuslikku individualismi, egoismi, misogüüniat ning lükates niimoodi halastamatu jälestuseni. Kuidas sellise kirjandusliku kujuga hakkama saada?

Mulle meeldis see raamat teatavates lõikudes väga. Aga see ei mõjuta midagi. Ma jälestan nii protagonist François’d kui ka Houellebecqi endast jäetavat kuvandit (vt nt nihilistis ilmunud intervjuud). Ja siin põrkuvad nii räigelt küsimused sellest, kuidas suhestuvad autor ja tema tekst ja tema enda pihtimused. Nüüdse poststrukturalistliku uurimiskombestiku kohaselt on autor ju lihtsalt mingi kummaline amööbjas olend, meedium, mis kirjutab sellest, mida kultuur tal lubab/käsib öelda. Nii aga ei olekski autor ju see, kes need sõnad paberile laob. Temalt võetakse vastutus. Ja see on minu jaoks selline vastuolu, mida ma ei suuda lahendada, sest ma usun sõnavabadusse, aga samas usun ma ka inimõigustesse, objektistamise-alandamise-vägivalla kaotamise vajadusse. (see kõik ei ole muidugi midagi uut ja on nüüdiskirjanduse kontekstis tavaline – piiride ületamine ja rõvedate kogemuste representatsioon on see, mida inimesed (pop)kultuurililt ootavadki).

dsc_0163

Mis mulle “Alistamises” meeldis? Näiteks hea toit ja jook, mida raamatu lehekülgedel serveeritakse (kui jätta kuidagi moodi muidugi kõrvale see, et peategelase peas peab sooja sööki serveerima naine ning et ise suudab ta endale ainult mikros sööki soojaks teha; tähendab mees tahab süüa hõrku, peent ja mitmekesist toitu (suvalise salati söömine lõunaks tegelikult morjendab teda), aga ta on ise piisavalt laisk või üleolev, et endale üldse midagi valmistada, keegi peab talle pidevalt toitu ette asetama ning mitmes teksti kohas naised talle head toitu ja jooki toovadki). Veel nautisin protagonisti doktoritöö kirjutamisega seotud tundeid (7 aastat kirjutamist kui elu tipphetk, pärast seda langus elu uttu, teadmatus, kuhu liikuda; ning kuhu siis minna, kui endas pulbitseb kindel teadmine, et parim ja eneseteostuslikum aeg on selja taga), sisendusjõulised vaheletorked Huysmansist (pidev romaanide ülelugemine, akadeemilise karjääri asetamine keskmesse) – see oli äärmiselt sümpaatne.

Teisal jällegi tekitasid vastikust jõuline inimpelgurlus ning naiste objektistamine (isegi väljaspool islami õpetust), sest peategelane suhestub naistega isegi enne lootust endale mõned nooremapoolsed kosida külmalt jõupositsioonilt – naised on tetas y culo, soe rüpp, läheduse algus, toidu teke. Mehe jaoks on armastus lihtsalt naise keha omastamine, nii lihtsalt François seda seletabki.

dsc_0162

Kui “Alistumine” on karikatuur, on seda siiski naisena väga raske ja rõve lugeda. Uskumus, et naine jääb alati lapseks ning ei ole partnerlussuhtes eal võrdväärne kaaslane, kamraad, tiimiliige on minu meelest õõvastav. Ja noh, peategelase veendumus, et naise elu mõte – olla seksuaalselt kasutatav – haihtub suhteliselt lühikese aja jooksul pärast teatavat vananemist, võib tekitada teatavaid vastulauseid. Tähendab, don’t get me wrong, ma ei ole naiivne ja olen lokkavast sallimatusest teadlik ja ka Huysmansi ajal ringelnud arusaamadest naistest ja meestest (naine kui loom, kui laps, kui peksu ihaldav tühja kalapilguga idioot a la Krafft-Ebbing, Zola, Weininger). Mida Houellebecq võib-olla üritabki teadlikult tänasesse päeva üle tuua. Aga see, et ma tean, ei tähenda, et seda must-valgel lugeda meeldiv oleks.

Õigustatult jäävad totaalse sitarahe alla nii rahaihalised kui tootesõltlased ning kõik kapitalistlikeis võrkudes rapsivad tegelased, keda mõnitades võtab protagonist endale puutumatu positsiooni. Samas on see väga hea kriitika ja ehk aitab nii mõnelgi läänelikul inimesel aru saada, et nietzschelikult ihaldame me iha ja mitte objekte ning pärast selle enda jaoks lahti mõtestamist muutuvad paljud tarbimisotsused jms lihtsamaks.

Jah, muidugi on “Alistumine” aktuaalne: uskumus- ja väärtussüsteemide kokkupõrkumine tänases maailmas on justnimelt see kuumimast kuumim, autor teab, kuhu sõrmed suruda. Houellebecqiga seoses hakkasin mõtlema, milline jõhker enesekehtestamine on ilukirjanduslik tekst, eriti kui sellest saab maailmas ülimalt loetud tekst, nagu “Alistumine” seda on. Autor näitab läbi tegelaskuju piiratud vaatepunkti mingeid konflikte, sarjab mingisuguseid inimesi ja elustiile, mõnitab ja kritiseerib teisi, andmata tegelikult võimalustki kellelgi sõna vahele öelda või alternatiivi pakkuda. See pidev “ülevalt vaatamine” ja “kõiketeadev” vaatepunkt on nii monoloogiline.

Lugesin pärast raamatu lõpetamist nihilistist ka intervjuud autoriga. Kus ta räägib ikka naisest kui paljunemise-kasvatamise eest ainuvastutajast, “inimene” tähendab alati meest, kus “alistumine” metafüüsilises tähenduses on mehe alistumine jumalale, see ei kaasa kuidagi “teist” ehk naist, kes on lihtsalt objekt ja sünnitusmasin. Ja kui ma seda loen, siis ma tunnen, et mind ei ole olemas, et ma ei olegi reaalne. Ja see on väga paha asi, mida üks teadvusel keha ja mõistust eviv kreatuur Maal tunda saab. Palju õnne, Michel, mission completed.

Ikka paha. Ikka väga paha.

Flanöös

Ekleerimähises maagiline realism. Leslye Wayton “Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused”

Sõbrad, ehk olete veel siin? Mina olen vahepeal kehastunud üksildaseks eremiidiks ja tegelenud asjadega, mis asetsevad blogireaalsusest eemal. Ma olen mõelnud ja mõelnud, õppinud vene keele käändeid ning kirjutanud. Asju. Ent siiski olen ma lugenud ja tahan täna üht lugemismuljet teiega jagada. Hurraa!

dsc_0154

Eestis tegutsevalt uuelt tegijalt Päikese kirjastuselt ilmus juba mõne aja eest Leslye Waytoni “Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused”. Säärane tekst ei ole minu lugemislaual kindlasti mitte tavaline, kuid viimasel ajal olen tahtnud leevendust süngetele mõrvalugudele, jäätisekulbiga silmade uuristamisele, mürgitamistele ja depressioonikildudele. Ning vaheldust see romaan pakkuski ja .. ilusaid sõnakooslusi. Eelkõige kaunist voolavat stiili, lihtsat, aga rafineeritud sõnavalikut, armastuse ja tunnete asetamist tegelaste elu ja teksti keskmesse.

dsc_0152

Romaan räägib prantsuse juurtega Avast ning Ava ema Viviane’i õnnetust armastusest mehe vastu, kellel on rasked suhted oma isaga ning kes sellest johtuvalt Viviane’i jätab. Sellest armastusloost sünnivad Henry ja Ava, kes on mõlemad erilised. Henry ei räägi ning ärritub kiiresti, kuid näeb näiteks teataval määral tulevikku ette. Ava aga sünnib inglitiibadega. Oma emotsionaalse muserdatuse ja laste eripärade tõttu hoiab ema lastel liiga teravalt silma peal ja lukustab ka iseend liiga kauaks (15 aastaks) koju. See kõik toimub lõhnade ja juhtumuste keerises, nostalgiliste nootide saatel, mida ei saa kirjeldada realistlikena. Nii kipub aga mõte tahes-tahtmata sinna alla, hispaaniakeelsesse alla, kus kasvavad rasked magusad viljad ning puhub kõrbetuul, sajab vihma, mis niisutab kaktuseid.

Mul on maagilise realismiga loomulikult oma suhe. Eks igal lugemislembesel inimesel on. Gabriel García Márquez, Isabel Allende, Jorge Luis Borges ja kogu Ladina-Ameerika kirjanikekuhi on mind ja mu mõtlemist palju mõjutanud. Kahjuks on viimased ülelugemised jäänud aastate taha, mistõttu ma ei tea, mismoodi need tekstid mind täna rabaksid. Aga siis rabasid. Ava-seiklused lähevad ka kenasti sinna lahtrisse, ehkki liiga kommiselt. Kuidagi magus on see stiil, millega sündmuseid läbi minavaatepunkti edasi antakse. Tegelikult on peamised tegelased räigelt õnnetud, aga vaatepunkt ja sõnavalik kuidagi maskeerib seda tõika.

dsc_0156

Kindlasti sümpatiseerib see tekst inimestele, kellele meeldivad pagari- ja kondiitritooted. Mina jumaldasin kirjeldusi pisikese pagaripoe – mis kuulub Ava vanaemale –  tegemistest, sellest, kuidas tehakse haput leiba, brüleekreemi, kooke ja küpsised, pikka saia ja pudinguid. Ning kuidas inimesed neid saiatooteid naudivad. Jeesus! Lugemine toitudest, nende pehmusest ja koostisest on vahel peaaegu mõnusam kui nende söömine. Nagu ka kondiitripoodide (mida minu praegusel kodutänaval on umbes kuus!) vitriinide ees luuramine ja tartide tekstuuri silmadega nautimine. Viviane’i lapsepõlvest lugemine, sellest, kuidas ta pisikese plikana profitroole ette valmistas, on erakordselt lõõgastav. Aga kummalisel kombel mõjub kõik muu raamatu tegevustikus, mis jääb kondiitripoest väljapoole mulle liiga suhkruvatisena, ehkki mitte tingimata halvas mõttes. Kui mõned (soo)streotüübid välja arvata, on lugu sümpaatne ja sellega on lihtne suhestuda.

Muide sellest tekstist saaks kindlasti sellise Amélie-pärase filmi. Ma arvan, et mõned kujundid ja stseenid, mida autor kirjeldab, tuleksid mõnusalt esile filmikeele kaudu. Võib-olla on Wayton lausa kirjutades kinolina silmas pidanud.

Ühesõnaga: meeldiv kaunikujundiline meelelahutusvaheldus raskepärasele kirjandusele. Hea küünikutele võõrutusraviks.

Et asja mõnusalt segasena hoida, loen järgmiseks Houellebecqi “Alistumist”.

Flanöös

Max Landorff “Korraldaja”

Tõtt öelda on ikka tore, kui tänapäevane põnevik asetub säärasesse paika, mida pole viimasel ajal palju ilukirjanduses juhuse/lugemisvalikute tõttu kohanud. “Korraldaja” tegevus toimub Münchenis ja  Itaalia väikeseis paigus, nii et vahelduseks oli päris mõnus Tuum-Euroopasse rännata. Muidugi tulevad Tuum-Euroopaga sisse ka erinevad sümbolid, mis näiteks Cleevesi või Sigurðardóttiri puhul rolli ei mängi. Kvaliteetsed baieri autod ja kašmiirist mantlid ning nooblid nurgakohvikud näiteks. Ja peategelase mürgine sedastus, et üdiselt raha rahustab, annab miljööle lisatähedusi. Üldse on “Korraldaja” mingis mõttes väga mõnus tükk – mulle meeldis näiteks tohutult, kuidas peategelane Tretjak võtab enda ette portsu valget siledat puhast paberit ning hakkab sinna kirjutama, jooni tõmbama ja skeeme joonistama. Jeees! Mul kui kirjatarvetehuvilisel inimesel on seda ütlemata meeldiv lugeda.

dsc_0120

Korraldaja Gabriel Tretjak on niisiis ettevõtja, kes lahendab probleeme, millega keskmisest jõukamad inimesed ise hakkama ei saa. See probleemide lahendamine ei hõlma aga ainult – nagu võiks alguses arvata – võlgade sissenõudmist või väljapressimist, vaid pisut teistlaadseidki juhtumeid. Näiteks aitab Gabriel alustada uut elu: kohtub mahajäetavaga, ähvardab, ajab lahutuspaberid, organiseerib uue korteri ja pisiettevõtte. Siiski tegeleb mees ka valgustkartvamate äridega, sh rikub elusid ja maksab külmavereliselt kätte. Tegevustikku sekkuvad maksuametnik, psühholoogiaprofessorid ja siirdatud südamega uurija. Toimuvad jõhkrad mõrvad ja arutletakse elu üle. Lahendatakse kuritegusid ja lapitakse haavasid. The usual.

dsc_0125-1

Mis “Korraldajat” aga teistest samalaadsetest tekstidest eristab, on teatav filosoofilisus või mingisuguste elamisviiside analüüside sisestamine jutustuse eri osadesse, mis annab romaanile värvi juurde. Samuti on absoluutselt sümpaatne see, et peategelast ei kujutata kivist mehena, kes oma emotsioonidega alati toime tuleb. Vastupidi: mehe mõtteid näidatakse lehekülgede jooksul avameelselt ja avaldatakse lugejale, et Gabriel tunneb, et ta elu on liigestest lahti ning lõhkemisel tekkinud puru on erakordselt keerukas kokku pühkida. Sedastatakse, et mees ei juhi oma emotsioone, mis on värskendav. Säärased mõtted ajasid ta hulluks, ta lihtsalt ei suutnud neid ohjeldada.

Raamatu naisekujud on pigem stereotüüpsed, ehkki kirjanik Charlotte Polandi tegutsemist on vahel mõnus jälgida. Ilus on näiteks stseen, kus naine Hiltoni hotellitoas raamatu kirjutamise lõpetab ja tähistamiseks klaasi vahuveini tellib. Muus osas on naised kujutatud läänelike mallidega kooskõlas – ilusad, külmaverelised, meinstriimse seksuaalse käitumisega. Nii mees- kui naistegelased on tõtt öelda omadega läbi. Jutustaja küüniliste sõnade kaudu saab see eriti ilmseks, Charlotte Polandi elu kohta ütleb ta: Ta uskus, et on õnnelik. Just nii kujutas ta endale elu ette – elu kogu oma kirevuses. Andes mõista, et tegelikult ei jaga Poland matsu ning jääb elu tõelisest tähendusest mitmesaja versta kaugusele. See jutustaja “kõiketeadev” toon teatud teksti osades häiris.

img_4398

See oli selline tekst, mis kohati oli nõnda häirivalt tavaline, kuid hetkiti rabas oma .. siirusega. Selles suhtes kõlbab “Korraldajat” lugeda küll. Kena meelelahutus. Tihti väga ilusad kujundid, näiteks levib vahel raamatus lahtilõigatud papaia lõhn. Või kirjeldatakse nõudekolinat, mis kostub pika päeva lõpus maailma kõikides restoraniköökides. Need kirjeldused-sõnavalikud on minu meelest tohutult hästi õnnestunud ja paistavad kenasti silma, mahendavad stereotüüpsusi.

Järgmiseks plaanin lugeda Leslye Waltoni teksti “Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused”.

Et nädal tuleks kihvt!

Flanöös

Signagi ja Kahheetia

See, mis siin on, on kas ebamaine või liiga maine. On kas kära, riid ja prügi või puutumatus, vaikus, täiuslik olemine. On kas puhas ja maitsev või täiesti roiskunud. Kahheetias ootavad kohutavad industriaalpiirkonnad, jubedad paneelikad, värvilised ja haisevad poed või rikkumata taevalik maastik. Ruttavad loomad, neitsilikult külmunud pinnas. Ühtki Fanta-pudelit ei vedele. Olen puhtas valges lumes, tee kulgeb lõpmatusse, lambad söövad rohtu. Ja siis justkui tuumakatastroofist väljunud asum, mis tundub taamalt täiesti elamiskõlbulik. Kuid lähenedes näen, et enamik maju on kui väljauuristet silmadega: mahajäetud, haigutavate suudega. Sillutamata teedel jookseb erksates dressides laps. Asula hingab kärisedes ega taha mind.

Aga asula taga ootab paradiis. Kaugemal on täiuslikult väike linnake, värviliste majade ja varitsevate mägedega. Hommikul tilgub puudelt sulanud lund. Kella kuuest aga on kottpime ja inimesed kaovad kitsastelt tänavatelt, jäävad ainult laternad ja tunne nagu oleksin novembri lõpus Haapsalus või Pärnus, kuklas trummeldab ainult teadmine, et siin vaatavad sealt pimeda seest mäepoisid ja mäetüdrukud. Siis mähin end salli ja tunnen end kuidagi õigesti. Siis ununeb Rustavi ja läeb meelest Udabno, ununevad tohutud korstnad ja kohutav praht, lagunevad hooned. Ununeb hetkeks ka pulmakleidistatud mannekeen Rustavi-linna peauulitsal, vanaraua ja saiaputka vahel. Aga need pildid ju pelgalt ununevad. Need ei kao kuskile. Kontrastide-teema ei ole Gruusiast rääkides kulunud tõde. See ongi siin nii: see väljend hakkab siin elama värdjalikult ilusat elu. Loodus on vaimustav, enamik inimtekkelist on õõvastav. Tahan ära ja samas mitte liikuda. Ei taha süüa, aga samas soovin ahnitseda. On rahu ja närvivapustus. Kõik on koos.

file-27-11-2016-12-21-42file-27-11-2016-12-28-43file-27-11-2016-12-25-23file-27-11-2016-12-24-40file-27-11-2016-12-25-38file-27-11-2016-12-25-09file-27-11-2016-12-33-53

 

Appi! Ja mitteappi!

Flanöös

Ann Cleeves “Ronkmust”

Igasugu toimetuste sees lugesin nädalaga läbi ühe uue krimka, nimelt Ann Cleevesi “Ronkmusta”. Miks ometi? Ma nimelt naudin – nagu siinluusija ehk teab – vahel häbitult ja vahel häbenedes kerget põnevuskirjandust, mis täidaks meelelahutuslikku (“lase minna”-) funktsiooni ning asetuks sündmustikuga mingisse põnevasse paika. Varasemalt on mind vaimustanud näiteks Islandil kulgeva sündmustikuga tekstid, mis on suhteliselt sarnase klimaatilise iseloomuga kui “Ronkmust”. Millegipärast – kuigi tegelikult ei pea põhjust kaugelt otsima – on kihvt, kui mõrvalugu hargneb karges külmas (Larsson, Nesbø tekstid, Sigurðardóttir, Åsa Larsson jne). Niisiis oli Shetlandi kliimakujutus minu jaoks harjumuspärane ja meeldiv.

dsc_0032

“Ronkmust” keskendub keeruka hingeeluga 16-aastase tüdruku mõrvale ning selle kaudu shetlandlaste omavahelistele suhetele. Kahtlus langeb eraklikule ja kummalisele vanurile, kellega seostatakse ka üht ammu toimunud roima, mis jäi lahendamata. Müsteeriumit lahendavad uurijad – eeskätt Perez, kelle kaudu tuleb sisse ka vere ja pärinemise teema – räägivad paljude saareelanikega, kelle hulka kuuluvad nii kummalised õpetajad, rikkad kõigetegijad, kooliõpilased ja poolluuserid. Kogu atmosfäär on võrdlemisi raskepärane ja inimportreed lohutud. Pisut puudutatakse ka saareinimeste vaenu võõraste vastu, mis peaks eestlastele võrdlemisi tuttav teema olema – kanna neid keeruka mustritega kohalikke kampsuneid nii palju kui tahad ja väljenda oma identiteeti saarelike motiivide kaudu, kohalikele jääd ikka alieniks.

dsc_0036

Üldiselt sihiksin tekstile pigem kriitikanooled. Ning teose moto on erakordselt halb – “Keegi ei teadnud, et see ilus olevus tal külas on. Neiu oli tema aare, ronk puuris.” Terve teksti vältel on teada, et see, keda kõik mõrvariks peavad, ei ole tegelikult seda. Ning rongad ei ole kuidagi asjadega seotud, ainult laiba kallal maiustamisega haakuvad nood. Ka on teose pealkiri minu meelest kohatu. Ma lähtun siin mingist koherentsieeldusest, mõtlemissuunast, et pealkiri võtab kas teksti kuidagi kokku või sümboliseerib midagi. Mina seda sidet ei leidnud ja see ärritas mind.

Ma tunnen viimasel ajal, et tahaksin midagi UUT, midagi VÄRSKET lugeda. Sest päevasel ajal loen keerukaid 20. sajandi alguse tekste ning õhtul väsinuna tahaksin midagi kerget, loogilist, aga teistsugust. Midagi, mida oleks tore lugeda, ent kannaks ka mingisugust erilisuse atmosfääri, oleks täis uusi seoseid ja näiteks inimesi teisest küljest kui mainstream-krimkad. Ma olen ise olnud laisk ning valinud alati õhtuseks meelekosutuseks põnevikke. Nüüd tahan kevadist õhku ja õige pea katsun asuda uuema-värskema otsinguile. Hetkel loen “Korraldajat” (mis on kõike öeldut arvesse võttes täiesti ortodoksne valik). Varsti loodan kirjutada Ivanovist. Kas olete “Argonauti” juba lugenud? Ning tundub, et Feldmanis on popp, saab näha, kas ka selleni jõuan.

Terviseid

Flanöös

Robert Galbraith “Siidiuss”

Laiskvorst-lontrus nagu ma olen, ilmun nüüd siia võidukal, rahulolust jumestunud ilmel: “Rahvas, ma lugesin läbi ilukirjandusliku raamatu! Hilistel õhtutundidel veerisin ma seda järjekindlalt (küünla valgel) ja lõpetasin selle.” Reveranss ja terav pilk. Nii võibki ju tunduda, et lugesin Byronit ja Underit ja kõiki Balzaci tekste. Korraga. Tegelikult lugesin läbi Robert Galbraithi “Siidiussi”.

Tegemist ei olnud küll ahjusooja eestikeelse tõlkega: ilmus see juba eelmisel aastal. Aga see seik ei morjendanud mind mingil moel. Galbraithi esimesest tekstist “Käo kukkumine”, mida lugesin 2015. aasta kesksuvel, ei mäleta ma midagi. (Piinlik vaikus) Ainult ohvri nime – Lula Landry (see on ka nende l-de pärast). Aga kuna mulle meeldib lugeda kiiresti kulgevaid pakse krimkasid, siis tahtsin ka teist Galbraithi. Ja see ilmuski kuidagi ma lugerisse. Tõtt öelda ei mäleta ma selle saamislugu. Ühesõnaga: kummalised hetked.

dsc_0037

“Siidiuss” on teine raamat detektiivilugude sarjast, mille peategelaseks on Afganistani sõjaveteranist eradetektiiv Cormoran Strike, kes ilmub lugeja ette kui erakordselt suur, võrdlemisi atraktiivne, pisut endassetõmbunud ja ühe jala kaotanud meesterahvas. Teda abistab Robin (!) – nupukas ja aktiivne naine, kellele antakse teise teksti lõpus lootust pääseda jälitamiskursustele. Tekstis on üks olulisemaid telgi Robini karjääri areng ja tema pidev hirm, et Strike näeb teda pelgalt sekretärina, mitte täisväärtusliku kolleegina. Väga mõnus on vahel lugeda kõiketeadva jutustajaga tekste: tegelaste mõtted ilmuvad niimoodi lugeja ette kristallselgeina :).

dsc_0033

Seekordses raamatus otsib Strike ühe ekstravagantse, labase ja täisnartsissistist kirjaniku brutaalset mõrvarit. Nii tegeleb tekst peamiselt Londoni kirjastus-kirjandusmaailmaga, mis on erakordselt põnev. Minu jaoks oligi seekord jutustajaga kaasaminek, kirjeldustesse süüvimine ja tegelaste identiteetide mõtestamine intrigeerivam kui mõrvalugu. Jube – mul oli suhteliselt ükskõik, kes Quine’i mõrvas ja miks. Ma arvasin selle muideks valesti. Mõtlesin pikalt, et Quine ‘i tappis kogu mainitud seltskond, just nagu juhtub Hercule Poirot’ maailmakuulsas Oriental Expressis.

Mulle meeldis ka see, et Cormoran ja Robin on kujutatud lihtsate inimestena. See tähendab, et nende pidev taksosõit Londonis ja väljas einestamine reaalselt mõjub nende rahakotile. Ja ühes episoodis minu meelest sööb Cormoran voodil pikutades hommikuhelbeid! Juuakse palju teed, tegevustikust ei puudu ka ülimalt kaunis ja klammerduv-kontrolliv Matthew, aka Robini peigmees ja – of coursefemme fatale‘i ja hüsteerikuna konstrueeritud Cormorani endine tüdruksõber Charlotte. Kes loomulikult kihlub kohe pärast Cormoranist lahkuminekut. Kes naistegelastele nõnda tüüpiliselt valetab, manipuleerib, küsib tähelepanu ja on erakordselt KAUNIS. Milline tore naine (selle naise kujutustehnikatega on Galbraith minu meelest ikka korralikult pange pannud)!

dsc_0038

Kirjanikud ja kirjastajad on kujutatud läbi naeruvääristava prisma ning nende enesekesksus ja ülbus on kohati lausa häirivalt reljeefne. Kirjanik Fancourt on eriti ebameeldiv – egoistlik, ülbe, enesesse rulluv snoob, kes kogu aeg midagi seletab. Jube kuju. Ei meeldinud ka liigne motostatus – iga peatüki alguses oli tsitaat mõnest klassikalisest tekstist (liiga palju!). Tõlke vormilisest küljest hakkas silma suur hulk kirjavigu (eriti näpukaid, sh kolm vokaali kahe asemel ja ärajäänud tähed).

The Guardianis olevat vikipeedia andmetel öeldud teksti ilmudes, et Rowling on nii harjunud eri (fantastiliste) paikade kirjeldamisega, et seekord on ta teinud seda liiga palju, kirjeldades (Londoni) kohtasid, mida me nagunii nii hästi tunneme. See on küll väga anglotsentriline ütlus. Mind kohakirjelduste rohkus näiteks üldse ei häirinud, pigem oli neid mõnna lugeda. Sinijärv ütleb teksti kohta raamatu esikaanel (popp värk), et see on hea meelelahutus. Jah, ongi. Eriti keerukate tekstide vahele hammustada.

Terviseid

Flanöös

P.S! Mis Eestis toimub? EKRE ütles midagi Kultuurilehe väljaannete kunstilise väärtuste kohta? Wat? Back to 1930s, jees?

dsc_0040