Signagi ja Kahheetia

See, mis siin on, on kas ebamaine või liiga maine. On kas kära, riid ja prügi või puutumatus, vaikus, täiuslik olemine. On kas puhas ja maitsev või täiesti roiskunud. Kahheetias ootavad kohutavad industriaalpiirkonnad, jubedad paneelikad, värvilised ja haisevad poed või rikkumata taevalik maastik. Ruttavad loomad, neitsilikult külmunud pinnas. Ühtki Fanta-pudelit ei vedele. Olen puhtas valges lumes, tee kulgeb lõpmatusse, lambad söövad rohtu. Ja siis justkui tuumakatastroofist väljunud asum, mis tundub taamalt täiesti elamiskõlbulik. Kuid lähenedes näen, et enamik maju on kui väljauuristet silmadega: mahajäetud, haigutavate suudega. Sillutamata teedel jookseb erksates dressides laps. Asula hingab kärisedes ega taha mind.

Aga asula taga ootab paradiis. Kaugemal on täiuslikult väike linnake, värviliste majade ja varitsevate mägedega. Hommikul tilgub puudelt sulanud lund. Kella kuuest aga on kottpime ja inimesed kaovad kitsastelt tänavatelt, jäävad ainult laternad ja tunne nagu oleksin novembri lõpus Haapsalus või Pärnus, kuklas trummeldab ainult teadmine, et siin vaatavad sealt pimeda seest mäepoisid ja mäetüdrukud. Siis mähin end salli ja tunnen end kuidagi õigesti. Siis ununeb Rustavi ja läeb meelest Udabno, ununevad tohutud korstnad ja kohutav praht, lagunevad hooned. Ununeb hetkeks ka pulmakleidistatud mannekeen Rustavi-linna peauulitsal, vanaraua ja saiaputka vahel. Aga need pildid ju pelgalt ununevad. Need ei kao kuskile. Kontrastide-teema ei ole Gruusiast rääkides kulunud tõde. See ongi siin nii: see väljend hakkab siin elama värdjalikult ilusat elu. Loodus on vaimustav, enamik inimtekkelist on õõvastav. Tahan ära ja samas mitte liikuda. Ei taha süüa, aga samas soovin ahnitseda. On rahu ja närvivapustus. Kõik on koos.

file-27-11-2016-12-21-42file-27-11-2016-12-28-43file-27-11-2016-12-25-23file-27-11-2016-12-24-40file-27-11-2016-12-25-38file-27-11-2016-12-25-09file-27-11-2016-12-33-53

 

Appi! Ja mitteappi!

Flanöös

Ann Cleeves “Ronkmust”

Igasugu toimetuste sees lugesin nädalaga läbi ühe uue krimka, nimelt Ann Cleevesi “Ronkmusta”. Miks ometi? Ma nimelt naudin – nagu siinluusija ehk teab – vahel häbitult ja vahel häbenedes kerget põnevuskirjandust, mis täidaks meelelahutuslikku (“lase minna”-) funktsiooni ning asetuks sündmustikuga mingisse põnevasse paika. Varasemalt on mind vaimustanud näiteks Islandil kulgeva sündmustikuga tekstid, mis on suhteliselt sarnase klimaatilise iseloomuga kui “Ronkmust”. Millegipärast – kuigi tegelikult ei pea põhjust kaugelt otsima – on kihvt, kui mõrvalugu hargneb karges külmas (Larsson, Nesbø tekstid, Sigurðardóttir, Åsa Larsson jne). Niisiis oli Shetlandi kliimakujutus minu jaoks harjumuspärane ja meeldiv.

dsc_0032

“Ronkmust” keskendub keeruka hingeeluga 16-aastase tüdruku mõrvale ning selle kaudu shetlandlaste omavahelistele suhetele. Kahtlus langeb eraklikule ja kummalisele vanurile, kellega seostatakse ka üht ammu toimunud roima, mis jäi lahendamata. Müsteeriumit lahendavad uurijad – eeskätt Perez, kelle kaudu tuleb sisse ka vere ja pärinemise teema – räägivad paljude saareelanikega, kelle hulka kuuluvad nii kummalised õpetajad, rikkad kõigetegijad, kooliõpilased ja poolluuserid. Kogu atmosfäär on võrdlemisi raskepärane ja inimportreed lohutud. Pisut puudutatakse ka saareinimeste vaenu võõraste vastu, mis peaks eestlastele võrdlemisi tuttav teema olema – kanna neid keeruka mustritega kohalikke kampsuneid nii palju kui tahad ja väljenda oma identiteeti saarelike motiivide kaudu, kohalikele jääd ikka alieniks.

dsc_0036

Üldiselt sihiksin tekstile pigem kriitikanooled. Ning teose moto on erakordselt halb – “Keegi ei teadnud, et see ilus olevus tal külas on. Neiu oli tema aare, ronk puuris.” Terve teksti vältel on teada, et see, keda kõik mõrvariks peavad, ei ole tegelikult seda. Ning rongad ei ole kuidagi asjadega seotud, ainult laiba kallal maiustamisega haakuvad nood. Ka on teose pealkiri minu meelest kohatu. Ma lähtun siin mingist koherentsieeldusest, mõtlemissuunast, et pealkiri võtab kas teksti kuidagi kokku või sümboliseerib midagi. Mina seda sidet ei leidnud ja see ärritas mind.

Ma tunnen viimasel ajal, et tahaksin midagi UUT, midagi VÄRSKET lugeda. Sest päevasel ajal loen keerukaid 20. sajandi alguse tekste ning õhtul väsinuna tahaksin midagi kerget, loogilist, aga teistsugust. Midagi, mida oleks tore lugeda, ent kannaks ka mingisugust erilisuse atmosfääri, oleks täis uusi seoseid ja näiteks inimesi teisest küljest kui mainstream-krimkad. Ma olen ise olnud laisk ning valinud alati õhtuseks meelekosutuseks põnevikke. Nüüd tahan kevadist õhku ja õige pea katsun asuda uuema-värskema otsinguile. Hetkel loen “Korraldajat” (mis on kõike öeldut arvesse võttes täiesti ortodoksne valik). Varsti loodan kirjutada Ivanovist. Kas olete “Argonauti” juba lugenud? Ning tundub, et Feldmanis on popp, saab näha, kas ka selleni jõuan.

Terviseid

Flanöös

Robert Galbraith “Siidiuss”

Laiskvorst-lontrus nagu ma olen, ilmun nüüd siia võidukal, rahulolust jumestunud ilmel: “Rahvas, ma lugesin läbi ilukirjandusliku raamatu! Hilistel õhtutundidel veerisin ma seda järjekindlalt (küünla valgel) ja lõpetasin selle.” Reveranss ja terav pilk. Nii võibki ju tunduda, et lugesin Byronit ja Underit ja kõiki Balzaci tekste. Korraga. Tegelikult lugesin läbi Robert Galbraithi “Siidiussi”.

Tegemist ei olnud küll ahjusooja eestikeelse tõlkega: ilmus see juba eelmisel aastal. Aga see seik ei morjendanud mind mingil moel. Galbraithi esimesest tekstist “Käo kukkumine”, mida lugesin 2015. aasta kesksuvel, ei mäleta ma midagi. (Piinlik vaikus) Ainult ohvri nime – Lula Landry (see on ka nende l-de pärast). Aga kuna mulle meeldib lugeda kiiresti kulgevaid pakse krimkasid, siis tahtsin ka teist Galbraithi. Ja see ilmuski kuidagi ma lugerisse. Tõtt öelda ei mäleta ma selle saamislugu. Ühesõnaga: kummalised hetked.

dsc_0037

“Siidiuss” on teine raamat detektiivilugude sarjast, mille peategelaseks on Afganistani sõjaveteranist eradetektiiv Cormoran Strike, kes ilmub lugeja ette kui erakordselt suur, võrdlemisi atraktiivne, pisut endassetõmbunud ja ühe jala kaotanud meesterahvas. Teda abistab Robin (!) – nupukas ja aktiivne naine, kellele antakse teise teksti lõpus lootust pääseda jälitamiskursustele. Tekstis on üks olulisemaid telgi Robini karjääri areng ja tema pidev hirm, et Strike näeb teda pelgalt sekretärina, mitte täisväärtusliku kolleegina. Väga mõnus on vahel lugeda kõiketeadva jutustajaga tekste: tegelaste mõtted ilmuvad niimoodi lugeja ette kristallselgeina :).

dsc_0033

Seekordses raamatus otsib Strike ühe ekstravagantse, labase ja täisnartsissistist kirjaniku brutaalset mõrvarit. Nii tegeleb tekst peamiselt Londoni kirjastus-kirjandusmaailmaga, mis on erakordselt põnev. Minu jaoks oligi seekord jutustajaga kaasaminek, kirjeldustesse süüvimine ja tegelaste identiteetide mõtestamine intrigeerivam kui mõrvalugu. Jube – mul oli suhteliselt ükskõik, kes Quine’i mõrvas ja miks. Ma arvasin selle muideks valesti. Mõtlesin pikalt, et Quine ‘i tappis kogu mainitud seltskond, just nagu juhtub Hercule Poirot’ maailmakuulsas Oriental Expressis.

Mulle meeldis ka see, et Cormoran ja Robin on kujutatud lihtsate inimestena. See tähendab, et nende pidev taksosõit Londonis ja väljas einestamine reaalselt mõjub nende rahakotile. Ja ühes episoodis minu meelest sööb Cormoran voodil pikutades hommikuhelbeid! Juuakse palju teed, tegevustikust ei puudu ka ülimalt kaunis ja klammerduv-kontrolliv Matthew, aka Robini peigmees ja – of coursefemme fatale‘i ja hüsteerikuna konstrueeritud Cormorani endine tüdruksõber Charlotte. Kes loomulikult kihlub kohe pärast Cormoranist lahkuminekut. Kes naistegelastele nõnda tüüpiliselt valetab, manipuleerib, küsib tähelepanu ja on erakordselt KAUNIS. Milline tore naine (selle naise kujutustehnikatega on Galbraith minu meelest ikka korralikult pange pannud)!

dsc_0038

Kirjanikud ja kirjastajad on kujutatud läbi naeruvääristava prisma ning nende enesekesksus ja ülbus on kohati lausa häirivalt reljeefne. Kirjanik Fancourt on eriti ebameeldiv – egoistlik, ülbe, enesesse rulluv snoob, kes kogu aeg midagi seletab. Jube kuju. Ei meeldinud ka liigne motostatus – iga peatüki alguses oli tsitaat mõnest klassikalisest tekstist (liiga palju!). Tõlke vormilisest küljest hakkas silma suur hulk kirjavigu (eriti näpukaid, sh kolm vokaali kahe asemel ja ärajäänud tähed).

The Guardianis olevat vikipeedia andmetel öeldud teksti ilmudes, et Rowling on nii harjunud eri (fantastiliste) paikade kirjeldamisega, et seekord on ta teinud seda liiga palju, kirjeldades (Londoni) kohtasid, mida me nagunii nii hästi tunneme. See on küll väga anglotsentriline ütlus. Mind kohakirjelduste rohkus näiteks üldse ei häirinud, pigem oli neid mõnna lugeda. Sinijärv ütleb teksti kohta raamatu esikaanel (popp värk), et see on hea meelelahutus. Jah, ongi. Eriti keerukate tekstide vahele hammustada.

Terviseid

Flanöös

P.S! Mis Eestis toimub? EKRE ütles midagi Kultuurilehe väljaannete kunstilise väärtuste kohta? Wat? Back to 1930s, jees?

dsc_0040

Idols of Perversity. Pilt ütleb rohkem kui

Kas pole siis nõnda, et pilt ütleb enam kui tuhat sõna? Niimoodi ju nenditakse. See on muidugi kirjutamis- ja lugemislembeste, üldse sõnasättumusega  inimeste kõrvadele pisut valus. Ka mul teeb see meele kurvaks. Sõna on alati salakavalam, mitmetimõistetavam ja käestlibisevam kui pilt. Seega tulevad just pildikeele kaudu tihti selgemini välja nõmedad hoiakud, alavääristavad suhtumised ja stereotüübid. Pilti on tänases maailmas ka lihtsam tarbida: fotode/piltideni jõudmine ja nende vaatamine ei nõua erilist pingutust, liigset süvenemist ega ole (sõltuvalt muidugi konkreetsest pildist, ent siiski) ajakulukas. Pilte vaatavad kõik, ka need, kes tekste ei salli. Pilt tuleb inimese juurde pea ise ja trügib peale. Teksti on võimalik vähemalt kuidagigi eirata.

dsc_0022

Miks ma nõnda kõnelen? Lugesin nimelt 1986. aastal kirjutatud väga mõjukat teksti Idols of Perversity, mille kirjutas julgur nimega Bram Dijkstra. See tüse raamat vaatleb akadeemilist ja kõvastitarbitud/tunnustatud maalikunsti 19. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi alguseni ning uurib, kuidas maalikeeles naisi ja mehi ning ka loomasid ja veel objekte (peegel ja akvaarium näiteks) kujutati ja milliseid tähendusi naisolendite loomusele omistati. Raamatus on tohutult reprosid ja ka näiteid artiklitest/esseedest/ilukirjandusest ja ka meditsiinitekstidest, mis pilte toetavad.

Ma räägin sellest seepärast, et too tekst mõjus mulle. Ja näitas, kuivõrd tihkelt tähenduslikud on kõige “süütumad” antiikmütoloogilise ainestikuga pildid ja miks naised tollases kunstis lamavad, vees vedelevad ja ringis tantsivad. Seda enam tegi mind kurvaks, et ma lugesin seda teksti alles aastal 2016. Viimasel ajal on mul üldse tunne, nagu oleksin rongidest maha jäänud. Idols of Perversity ilmus 30 aasta eest! Häbi, häbi mulle!

dsc_0024

Seoses loetuga hakkasin äkitselt senisest veelgi teravamani jälgima pilte, mis meid ümbritsevad ja igapäevaselt mõjustavad. Tõtt öelda on ju iga Instagrami-pildivoog või blogipilt mõjutatud mingist hoiakutekimbust, mida sõnumi edastaja eksplitsiitselt/implitsiitselt taastoodab. Hoiakud võivad olla nii mürgised kui ka tervistavad. Ja vahe tegemine võib vahel olla keerukas. Seda enam, et taastootjad isegi ei pruugi aru saada, milliseid väärtuseid nad edastavad ning milliseid klassi-rassi-soo jne stereotüüpe kinnistavad.

dsc_0025

Lihtne näide: 21. sajandi naised on selgeks õppinud, mismoodi tuleb silmi vidutada ja huuli hoida, et pilt oleks “kvaliteetne” ja “adekvaatseid” naiselikke väärtusi edastav. Selle asemel, et vaadata otse kaamerasse terava pilguga, tundub “õigem” olla äraolev ja unistav (pea uimane) femme fragile. Või vastand sellele, s.o mürgine ja saadanlik, tume naine, kass. Hoida jalga õhus või rõhuda huulte pontsakusele, hoida suud veidike avali. See ei ole muidugi midagi uut. Dijkstra näitab ilmekalt, kuidas juba 19. sajandi lõpu kunstnikele oli mokka mööda kujutada naisi unistava ja pisut surnud pilguga. Veel olid lemmikud horisontaalsed ja vedelevad, tegutsemisvõimetud asendid. The usual. Naised on piltidel justkui mingis imelik-haiglaslikus seisundis, nad nagu naudiksid midagi, ent on samaaegselt kuskil teises ilmas.

Õnneks on tänapäevased naised lõpuks jalad alla saanud, vertikaalseks muutunud, ehkki tihti tahab üks jalake õhku tõusta, unistuste ilma. Naised õpivad säärast poseerimiskunsti näiteks parfüümireklaamidest, mis kuni tänase päevani on võrdlemisi totrad. Kui “ilust” ja “puhtast naiselikkusest” läbi näha, on nende piltide sõnumid valdavalt ühekülgsed ja primitiivsed. Igav. Tühi. Nagu kõik see ilm.

dsc_0023

Mida säärase infoga peale hakata? Keegi pole patust prii. Ka mulle on tulnud pähe ilmuda fotole õunaga. Sest mida teha? Ei saa ju lõpetada fotografeerimist, kirjutamist, kujutamist. Ei peagi.

Ma lihtsalt tunnen, et hää on olla teadlik mustritest ja võimusuheteist, mis me peale langevad ja mida me endile ise langetame, kui representeerimistavadega kursis ei ole. See teadmine/äratundmine annab justkui tervist ja jõudu juurde. Võimu mingil moel. Ja see on säärane maitsev asi, millest naljalt ära ei ütle. Njomm.

Flanöös

 

 

 

 

Õigesti kirjutamisest ja kunstniku salaplaanist

Inimestele on vast alati meeldinud analüüsida seda, miks on üks tekst hea ja teine paha. Kirjanikele endile samamoodi on pakkunud vaimustust ja tekitanud ohtrasti naudingut rääkida sellest, kuidas tuleb kirjutada ja mis on väärt ja mis kehv ilukirjandus. See aga seob paratamatult kogu raamatunduse võimusuhteisse. Ja eneseõigustusse.

dsc_0010

Kirjandusest kirjutajate meelissõnadeks võiksid seega olla “originaalne” ja “uuenduslik”. Vanade meetodite vastu astumine toimib edasimineku märgina. Nii nähakse valdavalt ka kirjanduslugu tõusva noolena, aiva paremaks ja aiva uuemaks ja aiva edasi. Tuli see ja tegi seda paremini, siis see ning vormis noid arusaamu teistsuguseks. Ajaliselt lähestikku asetsevaid kirjanikke kõrvutatakse omavahel. Ja nad kõrvutavad endid omavahel.

dsc_0009

Väga teravalt torkas see silma 20. sajandi alguses, mil kirjutasid modernistid, kes uskusid – ehkki kukutasid kõiksugu kindlad tõed ja üldse igasuguse selgepiirilise ja mõnusa eksistentsivõimaluse – , et kunstnik on siiski ERILINE inimene, teistsugune. Mis loomulikult tähendas salamisi, et ta on PAREM kui kõik see mass. Kunstnik seisis nende kohal ja kuulutas uut ilmakorda. Joyce, Woolf, Lawrence, Hardy, Conrad, Pound jnejne. Nad kõik uskusid, et kirjutavad “korrektsemalt” kui eelmine põlvkond, paremini kui kõiksugu galsworthyd. Ka Eestis uskus kunstnik seda, näiteks heidab Semper Tammasaare “Tõde ja õigust” analüüsides mehele ette seda, et tegelased pole piisavalt psühholoogilised. Ja tegelikult tuleks teha nii ja naa…

dsc_0002

Ja kuidagi olengi ma hakanud uskuma seda müüti, et modernistid olid kunstnike võrdkujud ja on mõned perioodid, mis justkui on more sophisticated ja mainekamad. Näiteks modernismi käsitlevat raamatut/moderniste lugedes jätan endast mulje kui rafineeritud kunstinautijast, samas realismiteooriasse süüvides või näiteks Austeni või Dickensit lugedes, olen konservatiivsem, säärane natuke kivinenud lugeja. Ja see oligi modernistide taotlus. Olla teistest parem. Paradoksaalselt kuulutasid nad tõdede kadumist, kuid astusid ise salamisi tõekuulutaja positsioonile.

dsc_0012

Nii ma hakkasingi millalgi uskuma geeniusesse ja sellesse, et  suur kirjanik evib varaaita peas, on hämmastavalt laia silmaringiga ja Tark. Ja imetled ja imetled. Kuni üks hetk märkad –  see juhtub eriti reljeefselt siis, kui loed ühe kirjaniku mitmeid tekste – et tegelikult on ta pidanud rämedalt vaeva nägema, et sõnu toota. Et ta teadmised ei ole ammendamatud ja ta KORDAB ennast. Päevikutest liiguvad sündmused romaanidesse, esseedest tulevad mõttekäigud novellidesse ja selgub, et kunstnik on lihast ja luust inimene.

dsc_0007

 

Ja see tekitab kergendus- ja kurbustunnet samaaegselt.

Ma loen praegu lisaks modernismiteooriale Galbraithi “Siidiussi”. Kirjutan sellest, kui raamat läbi. Siiani hämmastab mind väga kriitiline ja isegi küüniline, eriti ratsionaalset positsiooni hõivata püüdev jutustaja.

Head

Flanöös

David Messeri “Sigmund”

Eelmisel nädalal lõi eesti raamatuhuviliste seas laineid Messeri romaan “Sigmund”: toimus Varraku järjekordne ühislugemine. Ma ei ole senini veel romaanist kokkuvõtteid teinud ja siinne postitus parandab vea. Või tegelikult ei paranda. Tõtt öelda ei oska ma teksti kohta kuigi palju öelda. Või vähemasti midagi lisada kõigele sellele, mida on öeldud Varraku lugemisgrupis, eri blogides ja kultuur.info-lehel. Jah, tegu on põneva raamatu ja eelkõige kihvti iduideega. Aga minu ajuuksi ei löödud jalaga lahti ning ma ei mõtle raamatule kurvemapoolse näoga nädalaid hiljemgi.

dsc_0005

Küll aga mõtlen ma viimasel ajal palju Freudi peale. Ja seda eelkõige sellepärast, et loen modernsust käsitlevaid tekste. Ja ükski modernsuse/modernismi uurimus ei lähe teiste hulgas mööda Freudist. Sellega ei taha ma muidugi öelda, et Freud oli tõsiseltvõetav psühhiaater. Sest ta ei olnud (millegipärast tundub mulle kui humanitaarile oluline pidevalt mingeid asju kinnitada/rõhutada; eks see on teatav alateadlik (haa!) hirm, et humanitaari ei võeta tõsiselt, sellest, et ehk kõvade teaduste esindajad arvavad, et ma pean Freudi tõsiseltvõetavaks psühhiaatriks. No ükski mõtlev 2016. aastal eksisteeriv täiskasvanud lugenud inimene ei usu, et põiepidamatus tekib masturbeerimisest ning et hüsteerik seob ülemise kehapoole alumisega, sest põsed ja tuharad on kujult sarnased!).

Siiski ei tähenda see, et Freud tuleks ära unustada. Kindlasti mitte. Freudi väide, et inimene ei ole täielikult iseenda peremees ning mõistus ei ole igati juhitav kõikvõimas ja autonoomne mehhanism on ka tänases meritokraatlikus ühiskonnas täiesti adekvaatne. Veel on tema KULTUURIteoorias selline kihvt mõte nagu Konstanzprinzip. Ja sellesse ma millegipärast intuitiivselt usun.

dsc_0006

Konstanzprinzip seisneb lühidalt-lihtsustatult väljendudes selles, et inimene vajab oma eluga toimesaamiseks teatavat harmooniat, organism üritab hoida emotsioonide taset stabiilsena. See aga tähendab, et vahel (see oleneb juba konkreetsest indiviidist, kui tihti) tuleb end maandada, s.o midagigi välja rääkida, mõned pinged kas enda jaoks lahti rääkida või teisele neist kõnelda, et siis kenasti normaalsema rõhuga edasi eksisteerida. Ma usun sellesse, ehkki tean, et alati ei ole rääkimine lahendus, kuid mitmel puhul abistab kenasti.

Freudi teoorias on veel teisigi põnevaid kultuurilise analüüsi jaoks sobilikke fragmente. Aga midagi on selles kõiges ikkagi vildakat ja kummalist. Sellele on teravalt tähelepanu juhtinud D.H. Lawrence, kes küsimustas Freudi teooria aluse. Nimelt on freudismi kõige põhjas väide, et subjekti moodustab mingi hälve, viga, error, mingi haigus. Kui ma seda väidet lugesin, siis saingi aru, miks mulle Freudi mõttestik üldiselt vastumeelne on – ta räägib hälbelistes kujundites. Ja ma ei taha uskuda ega oma maailma seada põhimõttestikule, mis seab esiplaanile eksimuse. Üldse oleks äärmiselt nõme elada maailmas, kus piipudest, rongidest ja relvadest huvitumine  tõlgenduks mõne haiguse algena. Haha. No igal juhul, lugege Messerit siis. Mitte et see väga siinöelduga haakuks. Ent mis parata? Nii mõnus on vahel Konztanzprinzipi rakendada ja siia lihtsalt väga meeldivalt igasuguseid sõnu pillata.

Cheers!

Flanöös

Režiim

Viimasel ajal on mul erakordselt raske olla üle argipäevastest kohustustest ja lennutada mõte blogitasandile. Pea on täis väga erinevaid uitmõtteid külmenevast ilmast, sellest, kas banaane on puuviljakapis piisavalt, kas jalad lähevad märjaks, kui väljudes hoopis ketsid valin. Mõtlen, kas ma jõuan kunagi stuudiumiga lõpule ja kas peaks juukseid eemaldama. Mõtlen tuulele, mis peksab segi kuivama riputatud linad.

dsc_0079

Vaimu ei ole. Ehkki ma tean, et vaim üldisemas mõttes on lihtsalt enesedistsipliin ja sund. Aga midagi on selle kõige juures veel, mingi mõnus kihin sees, mingi tung midagi algusest peale ise valmis teha. Hakkama saada. Ja seda ei ole praegu üldse. Naljakas on see, et mõnel eluperioodil on iga väiksemgi õnnestumine, kohtumine ja mõte suur asi, rõõmustav tõik. Ja teisel hetkel – kui oledki mingi märgi maha saanud (avaldatud, tunnustatud, kiidetud vms) – tundub, et see ei ole ju midagi. Tühine. Nõnda palju on veel vaja teha.

dsc_0083

dsc_0091

Ma sunnin ennast hetkel nii meeletult. Ja et sund oleks täiuslik, on mul režiim. Jube režiim. Ma olen kirjutanud, et ma põlastan tõeliselt reeglipärast väikekodanlikku elu. Ja eks on selles mind mõjutanud eri kirjanikud, näiteks Tuglas (“Felix Ormusson”) ja Semper (“Armukadedus”), kes ütlevad põhimõtteliselt nii: “Misasja kell 11 voodisse ja kindlal kellaajal söömised, ela oma elu kirevalt!” Ja ideaalis ma arvangi, et võikski elada spontaanselt ja kaootiliselt. Aga ma tean, ma lihtsalt tean nii väga hästi, mis juhtub, kui ma end vabakäigule luban. Siis ei tee ma midagi mitte ilmaski valmis.

dsc_0084

Sundida, sundida, sundida end! Esmaspäevast reedeni hommikust kella üheni stuudiumiasjad (sekundaar- ja primaartekstid nädalapäevadele ära jaotatud) ja pärast seda töö. Mille vahele vene keel, perekondlik-sotsiaalsed kohustused, füüsiline koormus. Ja ma olen juba võrdlemisi väsinud. Graafik, režiim. Tunne on selline.. kahtlane. Olen väga põnevil, kui kaua ma suudan end vee peal hoida. Mittelämbuda.

dsc_0096

Tavaline modernne tunne, nagu ei haldaks olukorda, nagu jalgealune oleks erakordselt hõre.

Ilukirjandust loen vähe. Küll ühel ilusal päeval jälle rohkem. Päike läks just mägede taha.

Flanöös

It is meaning that makes the sale

Või C’est le sens qui fiat vendre.

Ütles Roland Barthes. Ja mina jõudsin selle lauseni läbi Susan Bordo ja tema teksti Unbearable weight (1993).

Ükskõik, kuidas endast mõelda või iseennast defineerida, kas läbi duaalsuse keha-vaim või uskudes, et meie mõistus on kehaga lahutamatult seotud või lihtsalt üldse mitte kehalikkust/mõistluslikkust teadvustades, olen mina viimase 10 aasta jooksul kindlasti uskunud, et meie ümber loksub kehakultus. Tundmus, et välimus, pind, koor on tähtsad. See nähtub eelkõige siis, kui süüvida kas või möödaminnes pildilise tarbimisühiskonna toimemehhanismidesse.

dsc_0007

Aga Bordo, Barthes ja kindlasti veel teisedki kirjutajad on öelnud, et olgugi, et PEALMINE, PINDMINE võib nüüdisajal tunduda kõige olulisem, on tegelikult veelgi märgilisem see, mida selle pindmisega öelda tahetakse, mis tähendus välise all on. See tähendab, et keha pealt saab väidetavalt lugeda inimese väärtushinnanguid, tugevust/nõrkust, hoolikust/minnalaskmist, aatelisust/laiskust jne.

Mind raputas mainitud Bordo raamat, olgugi, et see on kirjutatud aastal 1993 ja kindlasti on praegused ühiskondlikud jõujooned pisut muutumas, aga mingit drastilist nihet ei ole vahepeal toimunud (korporatiivkapitalism domineerib siiani ja fashion industry ei ole ka pille kotti pannud, kirurgilised kohendused on teatud riikides tavalised praktikad ka keskklassi inimeste elus jne – muidugi johtub siit küsimus, millele ma täna vastata ei oska, nimelt, kas pidev ostlemine, kosmeetiline kohendamine jms on (nais)indiviidile võimestav/vabastav või allutav). Selle raamatu najal näen ise veel selgemalt, kuidas ma end valitsevate ideoloogiate raames distsiplineerin. Ja mis lollusi ma olen noorena teinud. Aga noh, teame ju me kõik, et ideoloogiatest ja võimumehhanismidest arusaamine ei tähenda veel, et me neist mingil moel TÄIELIKULT lahti saaksime.

Sotsiaalmeedia/blogide/meedia/reklaamide jne pildid ja lood ja õpetused – need kannavad loomulikult tähendust. Kui viimase kahe puhul tundub see iseenesestmõistetav, siis esimeste puhul ei paista see ehk nii teravalt silma. Aga need ei ole lihtsalt niisama. Enamgi veel, sotsmeedia/blogid/IG on praeguse tähenduse tsitadellid. Pildid/kehad kinnitavad meile (isegi kui vahel postitatakse “pihtimusi”), et nemad/kehad kontrollivad oma elu ja meie saame ka seda teha. Perfektsus on käegakatsutav – naiste ja meeste nõtke kehakuju, eri riideesemed õigetes toonides, naiste puhul loomulik meik, mis on of utmost importance. Ja need asjad ei ole lihtsalt nende asjade pärast – need kannavad tänast prevaleerivat mõttelaadi. Me vaatame neid asju maailmavaateliselt. Need ütlevad: “Vaata, mu pinnalt nähtub edukus ja süstemaatilisus, mu välimus on läbimõeldud, ergo ka mu elu on läbimõeldud ja ma hooman seda. Ma saan oma elust aru ja olen enesekindel, mine sina ka ja osta endale see pehme sviiter, siis äkki saad ka TUUMAKESELE lähemale”. Not.

Ja nii võibki arvata, et kontrollime oma elu, kui meil on uus ja läbimõeldud sügisgarderoob (mitu tundi läks selle soetamiseks? Halvem lugu on muidugi, kui ei ole võimalik uusi hooajalisi asju osta, siis on kontroll ja “üleolek” veelgi kaugemal), küürid (mitu tundi läheb näiteks aasta lõikes nende tegemiseks ja nende eest hoolitsemiseks), fat seal, kus peab olema ja kont seal, kus peab olema, CK pesu, päevitust ligihüüdvad emulsioonid. Siis oled justkui on top of it, популя́рная.

Ja kehakuju. Treenitud/ülisaledalt kehalt ei kostu le corps pour le corps. Sealt kostub jõhker willpower. Keha reguleerimine on manifest MÕISTUSE TUGEVUSEST. Ent ÜLEMÄÄRANE (ma räägin siiski radikaalseist kehasuhteist) energia, mis keha kultiveerimisse/keha piiramisse suunatakse, see on see energia, mida saaks suunata visioonide sõnastamisse, kirjutamisse, vabatahtlikusse töösse, inimsuhete täiustamisse/hoidmisesse, OMA PÄRANDI arendamisse. Siis saame alles rääkida mõistuse tõelisest triumfist.

Ma ise usun keha ja mõistuse heasse ja mõistlikusse tiimitöösse. Ma usun sporti ja usun puhtusesse ja ilusaisse värvidesse ning lõigetesse. Mulle meeldivad hoolitsetud ja kaunid inimesed. Ma lihtsalt usun, et ainult sääraste asjadega tegelemine närutab inimese terviklikkust/tervemõistuslikkust ja on fucking ajanõudev. Ning säärase pildimaterjali arutu tarbimine ei tee head. Ühesõnaga ma ei räägi seebi ega kreemi äraviskamisest, hantli hülgamisest, vaid ülikehakultuse õõnestamisest.

Cheers!

Flanöös

 

 

Marek Kahro “Seal, kus näkid laulavad”

Marek Kahro võitis romaanivõistlusel BestSeller esimese koha. Minu tähelepanu köitis see algatus küll – reklaami oli palju ja kirjandusest huvitet inimesed kikitasid kõrvu. BestSellerit tutvustavates tekstides rõhutati selle suurt auhinnafondi ja viidati, et võidab selline tekst, mida saab edukalt teistesse meediumitesse tõlkida. Eelkõige – kuigi seda ei öeldud välja – mõeldi siin filmikeelt. Algatajad rääkisid nõiduslikkusest ja kaasahaaravusest, sellisest tekstist, mida lugeja lihtsalt ei suuda käest ära panna.

dsc_0074

Nüüdseks me juba teame, et esimese võistluse pani kinni Marek Kahro. Seda oma tekstiga “Seal, kus näkid laulavad”. Ma arvan, et eelpool mainitu kontekstis võitis väga õige raamat – rohekas sellerike võistluse logol ei varjuta üldist kreedot, s.t et otsiti raamatut, mis reaalselt MÜÜKS. Mida loeks suur osa eesti elanikkonnast (võistluse ambitsioonikates kutsungites rõhutatakse, et lugu peaks kõnetama hoolimata soost, vanusest, rahvusest jne)  ja mis klapiks võimalikult paljude inimeste lugemismaitsega. Ma arvan, et selle eesmärgi Kahro tekst ka täidab – see on põnev ja ladus mõrvalugu, mida vürtsitab rahvapärimuslik aines. Ning kindlasti lisab kohalikule lugejale põnevust see, et miljöö on tuttavlik.

dsc_0088

Niisiis, see romaan on just selline … popp, oskuslikult viimistletud, pinget kasvatav. Kahro romaan oli minu jaoks hea ajaviitekas. Esimestel lehekülgedel kogetud hea tunne, mida tekitavad huvitavad metafoorid, mahlakas sõnaloome ja tajutav läbimõeldus hajuvad lehekülgede jooksul. Ent ma ei oska öelda, kas seetõttu, et mina harjusin tema sõnadega ära või autor ise lasi natuke lõdvemaks. Või ehk oli proloog, mis oli mõeldud ühe tegelase päevikukatkena, taotluslikult poeetilisem. Võimalik. Hiljem muutub keel kuidagi üheplaanilisemaks. Samas pean tõdema, et selline võte – ühe tegelase minavormis päevik keeleliselt tihedam ja nõtkem ning jutustaja poolt edasiantud tegevustik neutraalsem – tundub mulle põnev.

dsc_0077

Kuna ma loen parasjagu teoreetilist raamatut, mis käsitleb modernismi ja üldse ilukirjandust, siis mõtlesin ma Kahro romaanile, bestselleritele ja ilukirjandusele ka laiemas kontekstis. 20. sajandi alguses, mil modernistlik romaan astus realistliku romaani kandadele, kerkisid esile paljud olulised küsimused. Massikultuuri sünni ja hirmsa vohamisega 20. sajandi vältel on õigustatult palju küsitud, mida üldse tasub lugeda, mis on ilukirjandus ja kes seda loeb. Mõned raamatud on toodetud lugejale kui tarbijale ja teised jällegi aktiivsele, otsivale ja rahutule lugejale. Mõni raamat voolab peale ja teine paneb otsima. Kahtlemata on mõlema suunitlusega tekste vaja ning vahel võib ka erakordset pingutust nõudev tekst saada suure müügiedu osaliseks (kui mõelda just poststrukturalistide tekstidele, nt Foucault’ ja Deleuze’i tekste on saatnud erakordne müügiedu). Kahtlemata meeldib mulle ka pärast rasket päeva lugeda “midagi põnevat”, aga mulle “inimesena” ei anna see midagi. Ja bestselleri(laadse)d tekstid ei ole eneseküllased, need ei ole autonoomsed, kuna on kirjutatud mingisugustest reeglitest johtuvalt. Romaanikirjutamise õpikutes sõnatakse tihti, et tegelase kujutamisel peame me teadma temast kõike, autor peab suutma detailselt vahendada selle inimese olemust. Kõik peab olema (võrdlemisi) selge. Aga tõeliselt hea romaan jätab asja pigem ebaselgeks. See kohutav selguse otsimine, asjadest lõpuni arusaamise iha, usk piiridesse ja tõdedesse on näiteks minu elu mitmeski mõttes ära rikkunud. Nii ihaldan mina praegu midagi muud: Kahro tekst tuli mu ellu valel hetkel. Teooria, mida selle kõrvale loen, ei räägi just säärase kirjanduse kasuks :). Kahro tekst on nauditav, kuid ei kutsu lugejat kaasa ega nõua mingite suuremate probleemide lahendamist.

P.S. kuidagi moraliseerivalt kukkusid mu sõnad välja, see ei olnud päris kindlasti mu esieesmärk. Samuti ei taha ma jutlustada mingit “loeme kõik Cervantest ja D. H. Lawrence’it ja siis Henry Jamesi ja siis Joyce’i  enne magaminekut”. Kindlasti mitte ainult, kõigele lisaks – minu lektüüri arvestades – oleks see tohutult silmakirjalik. See oli lihtsalt üks põige natuke kõrgemale, mõttemäng, etüüd. Sest kõik me ju tahame olla – kui mitte paremad – siis õnnelikumad inimesed. Ja mõned romaanid võimaldavad selle eesmärgini küündida nüansirikkamalt.

Flanöös läheb nüüd ära.

Saadan teile palavaid terviseid!

P.P.S. Oktoober tuli. Jälle.

Betti Alver “Tuulearmuke”

Millegipärast alustatakse sellest romaanist kirjutades tihtilugu sedastusega, et see pälvis 1927. aasta romaanivõistlusel teise koha. Naljakas, et mõne raamatu puhul jääb romaanivõistluse hõng alati püsima, samas kui mõne teise puhul ei peeta seda kuigi tähtsaks faktoriks. Näiteks 1938. aastal Looduse auhinna pälvinud Ristikivi “Tuli ja raud” ei liitu mõtteis kohe võistlusega. See selleks. Uitmõte. Tõtt öelda ei ole Alveri “Tuulearmukese” näol üldse tegemist väga mäletatud tekstiga – minu teada ei loeta seda koolis (võib-olla on nüüd miskit muutunud) ja ka siis, kui osalesin eesti kirjanduse kursusel TÜs, ei kuulunud see kohustuslike tekstide hulka (mida oli tegelikult päris palju ja aasta oli vist 2007). Seega kaanoni serval. Alverist kui prosaistist liiga palju ei räägita.

dsc_0091

“Tuulearmuke” on väga sõnaosav, poeetilise lõhnaga romaan. Noore konservatooriumiõpilase Lea Ringi silmade läbi saab lugeja aimu tollastest kultuurinormidest, sellest, mida tähendab “hea olemine”; loeb linna ja maa igavesest binaarsusest ja naise kummastavast armastusest pisut torsaka ja konservatiivse arstihärra vastu. Romaanis ju suurt midagi ei juhtugi, eelkõige võib see olla harjumatu neile, kes on harjunud tänase poppromaani süzee-tulevärgiga – kuule lendab kui martsipanikomme, üks müsteerium ajab teist taga, süüakse-seksitakse-prassitakse, narritakse saatust. Midagi sellist “Tuulearmukesest” ei leia. Seega mõjub see justkui loksuvaba piparmünditee, kui paldarjanimaitseline tabletipoolik, soe vann hüljatud rannal.

dsc_0082

Protagonist Lea võtab ühes romaani kohas tabavalt kokku selle, kuidas on olla muusik (kustnik/kirjanik jne), sedastades, et seitse korda võib ta üht asja mängida ja samal ajal näib, nagu mängiks keegi teine. Ja siis – out of nowhere – kaheksandal korral ärkab ta justkui unest. Miski pääseb valla ja siis mängib ta hästi. Kas pole mitte tabavalt sõnastet? See teatav palang, mida justkui ei olegi võimalik kuidagi sõnades kujutada. Seisund, terav ja tugev emotsioon, kehaline aisiting – nimetatud määravad ära, kas konkreetsel hetkel on võimalik iseendast üle olla, oma piirid ületada ja midagi tähenduslikku tekitada või mitte.

Kihvt

Ühesõnaga: väga mõnus on lugeda vahel vanu tekste. Need tekitavad hoopis teistsuguseid mõttekaari.

Tbilisisse tuli kolme päeva eest sügis. Raske ja külmapoolne on tunne.

Flanöös