Me peame rääkima “Olemise talumatust kergusest”

Oo jaa, ma lugesin kolmandat korda oma (näruses ja nii imetabases) elus läbi Tšehhi kirjaniku Milan Kundera “Olemise talumatu kerguse” (1984), iga elatud aastakümne kohta üks kord talumatut kergust on parasjagu hea annus. Esimene kord gümnaasiumis, teine kord alma mater‘is, kolmas kord siin, kusiganes ma praegu hõljun. Kui olin kooliohtu, siis valisin selle teksti lugemisvaraks seetõttu, et selle pealkirjas oli tore sõna “olemine” ja mind olemine väga huvitas. Ja mis seal salata – see huvitab mind nüüdki.

Ikka meeldib, kuigi mingite ideoloogiliste positsioonidega selles tekstis ei saa ma nõus olla, ehkki poliitika ja esteetika on kogu aeg tülis, see on tavaline. Eelmisel korral kirjutasin tekstist ka oma “baby-blogis” ehk katsetuspäevaraamatus, kus keskendusin peamiselt seelikuküttide definitsioonidele (päris piinlik lugu) ning öistele ja päevastele raamatutele, mida võtsin tollal padutõsiselt, praegu tunnen, et näen palju tihedamini jutustaja irooniast läbi kui siis. Oi, milline sinisilm ma olin, usaldasin raamatuid!! Ei iial enam! Haa.

Ma lugesin seda taas väga proosalisel põhjusel, nimelt ilmus Varrakult selle kordustrükk, see jäi mulle ühel ostuõhtul, mil vedelesin lilla sünteetilise teki sees, T-särgil küpsisepuru, silma ja ma soetasin selle ühes Meelis Friedenthali “Inglite keelega”. Mõtlesin, et “No olgu siis, tule minu manu!” Veetsime koos mitu tormilist nädalat. Meie armulugu lõppes ja ma keeran siin, nendel lehekülgedel, talle käkki, valades meie kirglise sööstu paljastavatesse sõnadesse.

Mäletasin nii paljut nii selgesti. Paljud lõigud olid mul pea sõna-sõnalt peas ja see pani mind imestama, sest tõtt öelda ei ole mul parim mälu universumis. Mitmed fragmendid olid aga täiesti ununenud, nii et oli ka taasavastamise rõõmu. Mida ma varem tähele ei pannud ja mis mind sel korral pisut häiris, oli tavapärane naistegelane on loodus/keha versus meestegelane idee/mõistus liigitus. Võtkem näiteks sedastus (mil jutustaja selgitab, et tegelased ei ole kuidagi seotud “realiteediga”), et Tomáš sündis lausest: einmal est keinmal, Teresa sündis kõhukorinatest. Tavakas. Või minu meelest tohutult – TOHUTULT kurb fragment sellest, kuidas Tereza – ilmselgelt kroonilises depressioonis – ühtäkki “mõistab”, et ta on olnud halb, toon selle siin ära: “Nüüd näeb Tereza, et ta on olnud ebaõiglane. Kui tema armastus Tomáše vastu oli tõesti olnud suur, siis oleks ta pidanud jääma koos temaga välismaale! Seal oli Tomáš  rahulolev, seal avanes tema ees uus elu! Ja ometi oli ta sealt Tomáše juurest ära sõitnud! (—) Ta oli kutsunud Tomášt endaga kaasa üha madalamale ja madalamale, nii nagu meelitavad näkineiud külamehi soolaugastesse, et neil lasta seal ära uppuda. (—) Kui kaval ta küll oli osanud olla. (—) Ta lebas kuumas vees ja ütles endale, et ta on kogu elu kuritarvitanud Tomáše vastu oma nõrkusi. Meil kõigil on kalduvus pidada jõudu süüdlaseks ja nõrkust süütuks ohvriks.” Ma olen oma elus lugenud nii palju klassikalisi raamatuid kavalatest, võrkupunuvatest, halbadest, nõrkadest naistest, kes mehe elu salapõimingutega ära rikuvad. See on tõtt öelda juba tüütu. Aga mis siis teha? Meenub taas Tiina Kirsi küsimus, mis parafraseerides kõlab: kas paha kuri poliitika tahab lugejalt võtta tema tekstimõnu? Kuidas lugeda Kundera “Olemise talumatut kergust” ja seda nautida, kui naisekujutus räigelt närvidele käib? Kes ütleks? (kuumad pisarad jooksevad põsekünkailt alla)

Ilmselgelt ei pea raamatuhuvilisele seletama, millest Milan Kundera “Olemise talumatu kergus” kõneleb, kus toimub, millised on tegelased. Pigem tahtsin ma täna selle teksti varjus vaagida, miks ometigi Kundera kõigile lugejaile meeldib? (v.a Javier Mariase “Nii valge südame” ühele tegelasele, ei mäleta enam, kas peategelasele. Talle on Kundera halva maitse näiteks ja muidugi ma üldistan, et “kõigile”, aga siiski nõnda paljudele, kellega olen sellest kõnelenud). Kas see on tema võrdlemisi lihtsasti jälgitav stiil, ajaloolised valud, mis on Eesti ajaloolise taagaga ühenduses, truudusetuse ja seksiga seotud temaatikad, mis alati tõmbavad, pikad ja tuikavad sissevaated inimeste mõtlemisviisidesse, eelarvamustesse, lahterdustesse? Ju vast kõige köitvam selle teksti juures ongi sujuv eriti keerukate ja lihtsate-“üldinimlike” teemade vaheldamine, kokkusõlmimine. Ja kindlasti põimub see tekst minu jaoks Nietzsche ideega, et meie – inimloomad – ihaldame pelgalt iha, mitte ihaobjekte, see jookseb minu meelest sellest tekstist tugevalt läbi. Iha me ihaleme, ka siis kui see on pelgalt sõnadesse salvestatud iha, iha raamatus. Ning raamatu ja ihaga seostub ka järgmine tekst, millest varsti kirjutan – Meelis Friedenthali “Inglite keel”.

Ühesõnaga, nüüd on 10 aastat jälle rahu majas. Ma ei teagi, miks ma seda teksti ikka tahan lugeda, es muss sein vist.

Flanöös

Leida Kibuvits “Paradiisi pärisperenaine”

Tundub, et Leida Kibuvits teeb teatavat sorti come-back’i, avastasin just hiljuti, et ilmunud on tema valikkogu “Kirev. Saatus ja looming“, mille kindlasti endale muretsen, lisaks olen oma eluvalla inimestelt kuulnud, et Kibuvitsa tekstide vastu tuntakse huvi, ehk isegi uuritakse varsti midagi põhjalikumalt. See teeb tuju täitsa heaks, sest lahedad unustatud kirjanikud janunevad taaselustamise järele, eriti kui tegu on naiskirjanikega, kelle nimesid meie kirjandusloos on ju häirivalt vähe.

1934. aastal ilmunud “Paradiisi pärisperenaist” tasub lugeda küll, eriti kui selle ajastu kirjandus kõditab. Romaani tegevustik – mina lugesin muide teksti kogumikust “Endised inimesed”, seal on veel palju teisi Kibuvitsa üllitisi, mida ehk ka veel loen – keerleb Linnateatri näitlejanna, n-ö vananeva (mis on tolle perioodi kirjanduses kinnisideeline teema, ergo nooruseihalus ei ole ainult meie aja obsessioon) Eeva ümber, kes kohtub konservatiivse igiperenaise, noore linalaka Martaga, kellele ta enda juures abistajakohta pakub. Kandva telje moodustabki kahe naise täiesti erinev arusaam elust, ilust, armastusest. Jäiga Marta, kelle nahka mitmel pool külmana kujutatakse, eluvaadete kohaselt on naise funktsioonid traditsioonilised: pesta, kusta, kasta. Eeva oma spontaanse ja lustliku vaatenurga ning lohakusega ajab Marta n-ö hulluks. Nende konflikt on hetkiti naljakas, kuid lõpuks jääb kostma traagiline noot, Marta on kuidagi erakordselt negatiivne tegelane, väiklane, vastik, kade, kohati nii ebameeldiv, et muutub ebausutavaks. Naljakas, et tegelased on niivõrd kontrastsed: Marta on heledate juustega noor kaunitar, sale ja kraps, kurja näoga; Eeva aga mustapäine, pigem tüse ja suur ning lapselikult rõõmus. Tõsine ainult teatrit tehes, mis on tema elu ja armastus.

Nii on Eeva teiste tollaste kirjanduslike kunstnikukujudega võrreldes erandlik. Teised naistest kunstnikukujud/kunstnikuhakatised tollasest kirjandusest, kellele mõte liigub (mitte et neid naiskunstnikke väga palju oli), olid (veri)noored ja loomulikult saledad, näiteks Lea Ring “Tuulearmukesest” või Herma Uustal “Armukadedusest”. Semper muidugi on halb näide, tal on kõik tõsiseltvõetavad naised peenikesed ning söövad vähe.  Nii et Kibuvitsa vorsti järav naispeategelane-tragöödianäitleja on julge ja põnev. Ehkki vananeva kunstniku, kes isegi oma kortse ei pelga, lõpp on traagiline. (Tasub muide mõelda Semperi Allale 1918. aastast, kes kaelakortsude ja üksinduse hirmust end peaaegu Iisaku katedraali tornist alla heidab, haa!)

Mind köitis enim kunsti ja kunstniku representeerimine ning hiljem ka kirjanik Eeriku tööprotsessi kirjeldus, mis oli minu jaoks lõõgastav. See, kuidas Eeva-Eerik koos töötavad ja mingi sihini püüdlevad, selliseid fragmente tahaks ma lugeda veel ja veel. Ettelugemised, pikutamised, suitsetamised, pliiatsi liikumine paberil. Näide: “Ja tema just i s t u s ja lauseid voolas pliiatsiotsast paberile! Jah, vahel tilgub, aga täna voolas! Võisid otse kuulda, kuidas nad kihinal ootasid pliiatsikehas oma ilmumise järjekorda.” Pliiatsikeha-kujund paneb mind tiritamme lööma!

Tegelikult on vanade tekstide lugemine väga küllastav, keel on nendes rikkalik, läbimõeldud, kirjeldused mahlakad. Ma arvan, et mul hakkavad need tekstid helisema kuidagi koos, näiteks kui mõtlen “Paradiisi pärisperenaisele” “Elu ja armastuse” valguses või “Armukadeduse” valguses, ilmusid need kõik ju ühel ajal, olid võib-olla kirjutatudki ühtede lõhnade, intriigide, helide keskel (see on muidugi spekulatsioon).

Järgmiseks võtan sellise huvitava raamatu nagu Helene Ranna “Keha ja vaim” (1930), mis võib-olla siiski ei sobi mulle, aga teen proovi. Loen muideks öösiti üle ka Milan Kundera “Olemise talumatut kergust”. Tunnen, et vorm hakkab tasapisi taastuma, ma jõuan, tahan, võin. Varsti.

Et päev tuleks tummine

Flanöös

Tujud

Erakordselt halva kohanejana olen praegu muidugi parasjagu halvas tujus ning magan kohutavalt, nii kehvasti, et hakkab juba naljakas. Teen igal vabal hetkel tööd, aga lugeda jõuan totralt vähe. Uni tuleb kohe silma, kui silmad ridu riivavad. See on üpriski frustreeriv. Kisendavalt kuuma ilma kiuste on mul hundiisu ja metsik joogijanu, pigem tegelengi praegu oma keha rahustamisega, üritan talle sisendada, et kõik on hea, kõik laabub, varsti tuleb stabiilsus. Selline hea kirgas stabiilsus, mitte letargiline monotoonsus. Allpool kajastuvad mõned hetked. Piilun kella kolme ajal aknast välja, julgemata päriselt õue minna, sest seal naerab Saadan. Siis on all toidud, toidud, toidud. Punased ja maitsvad tomatid, banaanilõhnased küpsised, mille hõng ulatub kuni liftini. Mu asjad on segamini, korrastamata, kuigi september kutsub nii igatsevalt, sosistab mind süstematiseerima. Varsti. Praegu on tujud, ainult tujud.

Liigsest kiirustamisest

Täna korra mõtlesin, et ehk peaks midagi juba kuskile saatma, mõne käsikirjaraasu. Aga otsustasin mingi tunde ajel ümber ja lugesin selle asemel edasi Leida Kibuvitsa “Paradiisi pärisperenaist” (1934), mis mulle väga meeldib! Soovitan, otsige üles ja lugege. Ja seal on säärane stseen, kus kirjanik Eerik tuleb äkki oma endise abikaasa, näitleja Eeva juurde ja ütleb, et on Eevale osa kirjutanud, ühte vastvalminud näidendisse. Ja siis on kirjas nii: “Eeva ootab. Ära sõrmitse veel palavat, hangumata klaasnõu, habrast vormi – ta põletab su sõrmi ja valgub laiali.”

Põhimõtteliselt on vist nii, kogemus näitab, et kui sul on mingi küsimus, kahtlus või sa ei ole milleski päris kindel, siis tasub lugeda edasi pooleliolevat teksti ja seal on vastus olemas. Lihtne.

Üldist: olen Thbilisis, siin on päeval varjus 34 kraadi sooja ning see on külmniiske ilmaga harjunule meeletult raske, talumatu, õhk oleks justkui kuuma suppi täis ja sunnib pidevalt end sööma, jooma. Söö, joo, söö! Kuum, kuum! Nüüd kuue päevaga hakkab eluvaim tasapisi sisse tulema, aga tunne on ikka veel kuidagi uimane ja mitte päris õige.

Täis, kõike täis

Flanöös

Suvi hakkab lõppema, you lazy piece of shit

Tere, kas mäletate veel mind, rändajat, uudistajat, eimiskit Eesti Vabariigist? Viinamarjasöödikut, suurusehullu, lugejat? Jõudsin lõpuks oma harjukoju ja joon Mõisakeldri siidrit, sest tunnen, et tahan veel ja veel eestiseid maitseid ning tunnen sügise väga aeglast hingust oma selja taga. Ma olen alati sügise tulekut natuke peljanud. Ehkki mu selja taga kulgeb väänleva ja maolaadse ja porise teena 2017. aasta suvi, mis ei läe mul eales meelest. Ma kogesin nii palju uut, ehkki lugesin selle võrra vähem. Aga kas see ei käigi nii? Et ei saa kõike, isegi kui justkui tahaksid? Tähendab, väga tahaksid. Et lõpuks hakkab masin logisema, sest kõike on liiga palju.

Ma olen kirjutanud täis roheka paberiga märkmikud, leheküljed on täis kritseldatud mõtteid, sõnu, mitmes keeles. Mu pea on ideedest kirju, aga mu elustiil ei võimalda mul veel hetkel nende realiseerimiseni jõuda. Varsti ehk. (ja kui ei jõuagi, mis siis?)

Tõsi, olen kaalunud ka bulvari kinnimüürimist. Aga mul hakkab mörti segades alati nii-nii kurb. Ma tunnen, et bulvari ilme on palju muutunud. Ma rajasin selle, et täita üht konkreetset auku oma elus ja nüüd on see auk täis. Mis siis teha? Ehk ei tohiks neid mõtteid mõelda, kui selja taga hingab raskelt sügis? Hingab mõte teadmatusest, mõte tegemata töödest.

Aga aitab sellest vast praegu.

Natuke lugemismuljeist:

Kui ma mõtlen tagasi juuli algusele (piinlik!), siis meenub, et lugesin kaht teksti, millest pole teile, sõbrad, veel rääkinud. Esimene nendest oli Jean-Philippe Touissant’i “Põgenemine“, mis ilmus Pariisis 2005. aastal (mil ma lõpetasin gümnaasiumi, haa!!) ning nüüd 2017. aastal leidis tee eesti keelde (Leena Tomasbergi abiga). Teine tekst, mille läbi lugesin, oli Hanif Kureishi “Eimiski” (2017 ja 2017 – sa vaata vaid!). Ma lugesin neid romaane lausjärjest. Võib-olla ei peaks tekste liiga järjest lugema: need sulandvad üheks klombiks. Veidraks kogumiks. Nii juhtus mul “Põgenemise” ja “Eimiskiga”. Ma alustasin ühega ja see läks sujuvalt teiseks üle ning siis tuli täielik krahh – totaalne lugemispaus. Üritasin küll lugeda, aga ei jõudnud kuskile, alustasin Agualusa “Minevike müüjaga” ma arvan, et 10 korda, ja ei jõudnud kuskile, kuigi tunnen, et see raamat võiks mulle sobida. Loen ja loen ning tähendus ei jõua lihtsalt kohale. Meenuvad kooliaastad, kui tähelepanu ei püsinud ühes paigas. Võimatu. Ei jõua lihtsalt! Tee või tina! Mõtted kulgevad sajas harus. Leida Kibuvitsa “Paradiisi pärisperenaine” meeldib mulle ka kohutavalt, aga loen seda samuti juba juuli lõpust saadik ja iga kord kui päeva lõpuks kreemika raamatuni jõuan, vajuvad mu silmalaud kinni, rasked nagu tikrikobarad.

Lõpetuseks üks tsitaat Hanif Kureishi – kes minu meelest, ehkki ta ei ole “minu kirjanik”, tabab mingeid asju ülitäpselt – oopusest: “Meie, kunstnikud, oleme nagu kapitalistid, kes omastavad kõike, varastavad elusid.” Aitäh selle lause eest, Hanif (/Waldo), ma varastan selle endalegi. Varastan kõik ära, raisk.

Ja teine tsitaat Touissant’ilt: mõõdukas misantroop ütleb, et on jõudnud “veendumusele, et mida vähem sul inimestega suhteid on, seda paremad need on.” Ma ei ole sellega täiesti päri, kuigi arvan, et pisike annus misantroopiat toob igale inimesele ainult tervist. Ja pigem vähem head kui palju keskpärast. (aga kui pakutakse palju head?)

Mõlemad katked kõnetasid mind. Sobisid mulle. Mis see bulvar muud ongi kui selle maailma (kogu oma värgindusega) iseenda jaoks sobilikuks mõtlemine.

Ma lähen nüüd jälle toimetama. Palju õnne mulle, oo mulle, kes ma olen enda maailma kese, fookus ja absoluutne tulipunkt.

Flanöös

Andris Feldmanis “Viimased tuhat aastat”

Esiteks: ilus kaas. Teiseks: aktuaalne ja praegu kõnekas sisu. Kolmandaks: köitev jutustamismaneer. Neljandaks: mitte minu jaoks. Ja see on põhimõtteliselt kõik, mida ma Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat” (2016) kohta öelda tahan. Et aga mitte kõlada liiga arrogantselt, põhjendan natuke neljandat sedastust.

Romaanil on silmatorkavaid tugevusi ja Feldmanise enda lootus, mille ta sõnas ERRi kultuuriportaalis, et romaan oleks tempokas ja hästi loetav, on kindlasti täitunud. Tekst on erakordselt ladus, kenasti jälgitava ja loetava sündmustikuga ning kiire. Pakkusin seda lugemiseks ka ühele võrdlemisi kirjanduskaugele inimesele ja tema meelest oli tegu väga hea romaaniga, mida on alati hea kuulda. Või ma ei teagi, ma arvan, et on kihvt, kui raamatukauged inimesed võtavad kätte uuema eesti kirjanduse tekste ning naudivad neid. Lisaks on tekstil väga mõjus või kuidagi emotsionaalselt kõigutav epiloog, mis meenutas mitmeti filmi Into the Wild (2007) lõppu. Aga see selleks.

Romaani tegevustik asetub tulevikku. Protagonist Niko elab Berliinis ja lööb aega surnuks. Kadunud on tähendusrikkad suhted, mitmetahulised emotsioonid, töö tegemise vajadus. Inimeste eest hoolitsevad masinad. Igapäevasus on talumatu, paljud leiavad lahenduse suitsiidis. Teised valivad valusalaadse ja mõttetu vegeteerimise. Aga siis kohtub Niko Veraga ja armub ning nad kolivad kahekesi maale, kus ootavad hüljatud maamajad, kus lokkab veidralt hirmuäratav loodus (!).

Feldmanis ise on eri artiklite baasilt järeldades arukas ja hea kujutlusvõimega autor, kes on minu meelest tabanud ära, et romaanikeel on palju nõtkem kui filmikeel. Mitmed (blogi)arvustused rajavad oma argumentatsiooni märksõnale “postapokalüptiline”, Piret Põldver “Sirbis” aga harutab teksti armastuse- ja depressiooni-märksõnade kaudu.

Mis teeb romaani minu jaoks paradoksaalseks, on tõik, et lugejale kuvatakse pilt tulevikuühiskonnast, mil paljugi on muutunud, meid teenindavad robotid, meie tundeskaalad on köndistunud, me ei ole võimelised armastuseks, lapsi ei sünni, rahustid on alati kotis. Mitte miski ei vii mitte kuskile. Entusiasm on kadunud, kõik teevad tülpinult sporti, silmad letargiat täis. Niisiis tulevikuühiskond. Seda enam paneb mind imestama, et peamise naistegelase konstrueerimisel on kasutatud siiski võtteid, mis ulatuvad 20. sajandi algusesse, varasemassegi aega. Ja tegelikult – miks ma imestan, mitte ükski autor ei tõuse oma loominguga aja kohale, ei ole sellest üle. Aja lingud, eks.

Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat” peategelane Vera astub teise peategelase Niko ellu lausega, et ta ei ole hea inimene. Naine on jätkuvalt, 2016. aasta Betti Alveri debüüdipreemia laureaadi tekstis (mõnes mõttes oli Betti Alveri 1927. aasta Lea Ring moodsam, mitmekülgsem ja vabam kui tulevikuühiskonna Vera) salakaval, iduni paha, iseennast halvana tõlgendav olend, kes võrgutab mehe, valetab mehe ennast ihaldama ja petab temalt lapse välja (ausalt öeldes on jube isegi sääraseid lauseid formuleerida). Miks ometigi pidi see niimoodi lahenduma? Miks pidi see viima välja selleni, et sündis laps, keda Niko ei soovinud ja – SPOILER – kes võtab seetõttu (ehk ema egoistliku soovi tõttu, mis meest lihtsalt omakasupüüdlikult ära kasutas) endalt elu. Miks küll? Kus on naistegelane, kes pole madu, kes pole paha Eeva? Ma saan aru, kirjandus ei ole alati peegel, vaid tihti ka kõverpeegel, aga mingid tüüpkuvandid tulevad ikka ja jälle, esinevad nii tihti, et tekitavad segadust ja kahtlust: äkki olen minagi ainult uss. Naine, ergo uss. Tammsaarelgi on naine alguses mehe jahil ja pärast seda lapse jahil. Ja kui jaht peetud ja vanadus saabunud, jutlustatakse naiste salakavalust ja sõnatakse “oh, ei, te olete veel noored, te ei tunne naiste võtteid.” Jeez.

Ma tahaksin nii väga lugeda säärast teksti, mis annab mees- ja naistegelastele (ükskõik, kas nad tegutsevad minevikus, tulevikus või nn olevikus) mingi vabaduse, mingi normide purustamise võimaluse, mingi muu kvaliteedi. Mul on Vera representatsioonist nii kahju. Kahjuks on see konflikt teksti kandev telg, mistõttu olen ma romaanis üldiselt pettunud. Aga loodan, et Feldmanis kirjutab kunagi ka raamatuid, kus tegelaste salajased agendad ei ripu 19. sajandi lõpu pseudofilosoofide  (Weiningeri s.t) poolt sõnastatud “tõdedest”. Või no sorri, terve Lääne ajaloo vältel sepistatud soostereotüüpidest.

Ehk oli see karm, aga karm on lugeda veradest, kes teiste elu pidevalt persse keeravad. Isegi siis, kui elu on juba niigi persses.

Head päeva

Flanöös

 

Resurrection

Ma olen elus, ma olen tegelikult väga elus. Lihtsalt mitte päris siin. Ma olin laagris, seekord mitte säärases, nagu olin juunis, vaid päris laagris ja nautisin ennast väga. Nüüd olengi justkui taassündinud, midagi on minus toimunud. See kõlab eriti pateetiliselt, ma tean, aga nii see on. Ma pean seda just nende sõnadega kirjeldama, teised sõnad ei oleks õiged.

Tegelikult on väga värskendav mitte kirjutada blogi, mitte tegeleda küpsetamisega, mitte mõelda uue kirjanduse peale, vaid võtta mingi kindel ajahulk ja vaagida, katsuda pigistada endast välja mingi intellektuaalsustilk, marineeruda sõnades, mida lausuvad need, kes ehk teavad paremini, kelle haridus on minu omaga võrreldes mitmeti külluslikkum, täiuslikum, täielikum. Nii tundubki triviaalne kirjutada täna siia muljeid Feldmanise romaanist, mille lõpetasin juba nädalaid tagasi või Hanif Kureishi “Eimiskist”, mille lõpetasin ka juba nädalaid tagasi ja “Põgenemisest”, mille lõpetasin kuid tagasi ning millest muljetamist kogu aeg edasi lükkan. Miks? Miks ma lükkan edasi? Kas ma ei taha? Ei leia aega? Minu jaoks on hetkel kõik tähendusetu, triviaalne. Aga ise olen ma täiesti elus, enam elus kui olen olnud ammu. Terav, kirjutamisaldis, suur. Lihtsalt siit pisut kaugemal, eemal SEO-st, eemal page views‘idest, eemal kõigest sellest, mille kohta Woolf ütleb “mitteolemine”. Ent.. ma tulen õige pea siia tagasi ja kirjutan Feldamanisest ja sellest, miks mulle ei meeldi, et peategelanna Vera tutvustab end, alustab endast rääkimisel lausega “Ma ei ole hea inimene.”

Aga praegu lähen ma magama. Olen kuusekäbi, tihane, olen pilvelõhkuja, olen kõik ja eimiski, nartsissist ja masohhist, olen segi, vist.

Flanöös

 

Amsterdam

Ma tahan olla läbinisti aus ja öelda, et hetkel läheb mulle korda ainult kulgemine. Miski ei valmista mulle rohkem lõbu. Ma ei kirjuta, loen vähe, liigun ja magan. Seetõttu ka haigutavad pausid päevaraamatus. Mind lihtsalt ei huvita ja ma ei taha tähenduslikult olla. Naljakas tunne. Tee kulges läbi Amsterdami, mis hoolitses mu eest, pakkudes süüa ja juua, kõrvetavat päikest ja niisutavat vihma. Hea linn, kuhu lähe(ksi)n tagasi. Trammikrigin ja kanalite vaikne loksumine sobis mulle.

Mulle serveeriti igal pool toitusid, mis küllastasid mind. Kõikjal ahvatlesid pagaritooted, mida oli lihtsalt hea vaadata. Inimesed olid sõbralikud ja liikuvad, lõbusad. See rütm võttis mu endasse ja tekitas rahulolu. Ingliskeelseid raamatuid pakuti võileivahinna eest. See kõik pani mind mõtlema, kas paik iseenesest meeldis mulle või oli parasjagu minu hetk ning mulle oleks meeldinud iga paik.

Ma ei teagi. Ja tegelikult tekitab see enneolematut vabadustunnet. Et ma ei tea ja ei tahagi teada. Vahel tundub mulle, et liialt tugev tähendustamine, mingite klaaride kohtade otsimine, tuhnimine siiruviirulistes valdades, mis kunagi ei selgine, ajabki ainult hulluks ja pool-läbipaistev voolamine, peaaegu teadvustamata olemine on palju mõnusam kui sage küsimine, uurimine, mõtestamine. Vähemasti hetkel tunnen ma nii.

Lugesin Amsterdamis Feldmanist ja ei saanud seda ikka läbi. Nüüd just lõpetasin selle ja räägin teilegi õige pea, mis tekstist arvan. Ma soovin teile loid-rõõmsat suve ja enesega rahulolu.

Flanöös

Jonas Hassen Khemiri “Kõik, mida ma ei mäleta”

Ma ei saanud alguses aru, kuhu ma sattunud olen, kui Khemiri raamatuga alustasin – see on fragmentaarne, segane ja mitmest vaatepunktist hargnev ning vaatleb retrospektiivis peategelase, noore ja eluhimuka Samueli, surma slash enestappu. Aga kui esimese raputuse üle elasin, tuli tasakesi juba harjumine ja selgus. Tõden praegu, et seda raamatut ei olnud üldse keeruline lugeda. Põnev, kiire, haarav.

Lõpetasin romaani juba mõne nädala eest, nii et raamatu pealkiri tundub selles kontekstis paduirooniline. Ma loen, unustan, jätan tegemata, ei mäleta. Mäletan ehk muljet, tundmust, sisu traumaatilisi murdepunkte. Aga ei tea, millele täpsemalt selles tekstis keskenduda. Sest kõik on juba ära kirjutatud: vaata näiteks Janika Läänemetsa kirjutist Sirbist, kus on kenasti kirjas ka see, mida romaan käsitleb. Et autor – tunnustet Khemiri – käis hiljuti Eestis, saab Sirbist lugeda ka mehe enda arvamust, muuhulgas väidab ta selles intervjuus, et mäletamine on keerukas protsess ja küsib, kuidas me üldse mäletame.

See on muidugi põnev küsimus, sest ma usun, et me olemegi suures osas see, kuidas me midagi mäletame, mismoodi oma mälestusi tõlgendame ja maname, millised meeled defineerivad meie mälestuste iseloomu. Mälupiltide detailsus ja iseloom muutub aja vältel ning tihti mälupiltide “tegelikkus” moondub. Kui seda “tegelikkust” üldse ongi.

“Kõik, mida ma ei mäleta” sündmustikku kantakse meieni eri vaatepunktidest. Rakursivahetus tehnikana – vahepeal räägib peategelane Samuel, siis tema tüdruksõber Laide, siis jälle Samueli korterikaaslane Vandad – ei ole iseenesest midagi uut, seda on varemgi tehtud, aga mõjus see ikka kuidagi värske ja vahetuna. Ma pole ammu midagi säärast lugenud, seepärast vist. Tekib ka ajaline nihe – igas järgmises fragmendis võib tegevustik mõne ajahetke võrra tagasi pöörduda. Mis liigutab lugemisel mugavustsoonist välja ja tekitab elevust.

Ma toon siinkohal ära ka ühe hea lõigu kirjainimestele: “Kas ma lihtsalt räägin või? Okei. Aga siis ma loodan küll, et sa teed pärast minu jutu päris tekstiks ümber. No nagu võtad välja, kui ma ütlen “nagu” või  “tähendab”, sest ma tean, kuidas kõnekeel täpselt kirjapanduna välja näeb, see on jumalast veider, jätab inimesest idioodi mulje, ja mina ei taha, et minust idioodi mulje jääks, ma tahan, et mulje jääks minust enesest.” See on lahe ja tabav mõte – tegelaskõne autentsus ja usutava dia- või monoloogi konstrueerimine. See, kuidas kahe (sõbra)inimese dialoog jäädvustada teksti – see on alati vähemasti kirjutajale kummastav. Sõnadega me teeme ennast, öeldagu mida tahes. Teeme jah ka kehaliigutuste ja mingi muu füüsilisega, aga kui me räägime sõprusest, armastusest, tööst, siis me teeme ennast sõnadega ning see teeb inimesed – fiktsionaalsed ja lihased – tundlikuks. Seepärast ongi alati nii kummastav, kui fotoinimene ilmub reaalses elus ja räägib. Oma parasiitsõnade, oma korduvate konstruktide, oma põnevuste ja igavustega.

Ühseõnaga, säärane täiesti loetav ja aktuaalne raamat, lisaks mäletamisele käsitleb see pagulastemaatikat ja elu multikultuurses linnas, nii et tänaste tegelikkustega igati kontaktis.

Võib lugeda küll.

Flanöös

Simone de Beauvoir “Väga kerge surm”

Lugemise ja sellest kirjutamise mõttes olen ma praegu eripärases paigas. See tähendab, et ma olen lugenud rohkem kui olen jõudnud kirjutada. Tavaliselt ma nii kirjutan-muljetan kui ka loen võrdlemisi (see oleneb muidugi vaatenurgast) vähe, praegu on kaardid teistmoodi kukkunud. Kaks raamatut ootavad mõtestamist ning üks saab kohe läbi. Millegipärast on härjal sarvist haaramine viimaseil nädalail raske, aga teen seda täna, kõigi raskuste, vihma, valusate lümfide, ärevuse, kimbatuse kiuste.

Raamat, mille lugesin läbi Thbilisi juuksuritoolis, kus viibisin, et vastata oma iluarusaamadele, mis suhteliselt kindlalt ripuvad ikka mingil moel sellest ilunormist, mida Lääne ühiskond meile ihaldusväärseks seab, oli Simone de Beauvoir’ “Väga kerge surm” (1965). Raamat on kaalult tõesti kerge. Pealkiri on muidugi irooniline.

Miks lugesin? Olen viimase poole aasta jooksul lugenud natuke kultuuriteooriat, tõesti natuke (ma ei ole oma progressiga rahul ning eriti närvidele käib see mulle seetõttu, et see on tõsi (mitte enda nuhtluseks välja mõeldud piinkujutelm), sügise poolaastal tegin määratult rohkem kui kevade omal) ja – utreerides – pole teksti, kus ei räägita Beauvoir’st. Enamasti räägitakse küll tema “Teisest sugupoolest”, aga Huston analüüsis ka tema positsiooni ilukirjanduse produtseerijana. Sealt see idu tuligi, soov aduda, kuidas kirjutab Beauvoir. Ja nüüd ma natuke tean. Võtsin esimese ettejuhtuva õhukese (reisimine!) Beavoir’ teksti, mille Raamatukoist leidsin ning siin ma nüüd olengi – Flanöös, kes luges läbi “Väga kerge surma”. Ossa!

Tekst on lihtsasti loetav, karm ja steriilne. Kirjeldatakse peategelase (kes kasutab oma nime ja mitmeid teisi nimesid, mis tähendab, et teksti võib pidada autobiograafiliseks) ema surma ning kui mulle poleks pidevalt ette söödetud, et see on “eksistentsialistlik” tekst, siis oleksin selle sildistanud naturalistlikuks. Aga tõtt öelda muutub siltide kleepimine mulle iga päevaga aiva vastumeelsemaks. Seda viga siis parandades: jutustaja kirjeldab väga detailseilt oma ema luumurdu, hospitaliseerimist, raskema haiguse avastamist, põdemist, vaagimist, suremist, mäda ja olluseid. Aga kui sellest mingil moel distantseeruda, on raamatut võimalik isegi lugeda ja mõningaid fragmente nautida.

Ja samas. Me ju olemegi haiged. Meie, meie lapsed, meie sõbrad, meie vanemad, sugulased, vanavanemad, kolleegid, juhendajad. Me olemegi haavatavad, veritsevad, haisevad. Nahahaigused, kurguhaigused, kõhuhaigused, äratõmmatud seljad, allergiad. Lapsed jooksevad ringi, tatt aiva lendab, ööd saadetakse mööda köhides, jälle lõikas keegi näppu. Kukkus turnimispuult alla, uppus järve. Virginia Woolf (jälle, jälle, jälle) mõtleb oma essees On Illness, et arvestades, kui erakordselt haiged me – inimesed – kogu aeg oleme, on lausa imetlusväärne, et kirjanikud haigustest nii vähe kirjutavad. Selles suhtes – haigus ja suremine – täiesti adekvaatne teema.

Samuti kirjeldab jutustaja oma ema lõppevat õnnetut elu. Või vähemasti annab ta ema elule sellise tähenduse, ema ise ehk mõtles teistmoodi. Jutustaja räägib sellest, kuidas ema eelistas üht tütart teisele, valas ühe peal välja oma lapsepõlve piinu. Ema olemise traagika võtab kokku selline tabav fragment: “Emal oli palju soove, aga kogu energia kulutas ta nende mahasurumisele. See enesesalgamine pani ta raevutsema. Lapsepõlves suruti ta keha, ta süda ja ta vaim põhimõtete ja keeldude rakmesse. Teda õpetati ise endale iket kaela võtma. Ometi elas temas elujanuline tuline naine: aga ta oli ümber tehtud, moonutatud ja iseendale võõras.”

Karm. Enesesalgamine (mind huvitab, kuidas see suhestub enesekesksusega, põnev mõte, mida harutada).

Teine raamat, mille juba lõpetasin, on uuem kui “Väga kerge surm”, nimelt Khemiri “Kõik, mida ma ei mäleta”, sellest järgmisel korral.

Flanöös