Sofi Oksanen “Norma”

Kui on himu lugeda midagi tõeliselt veidrat, siis tasub kindlasti haarata “Norma” järele. Terve teksti vältel on tunda, et midagi on justkui valesti, kuidagi kahtlane või lagunev. Midagi on valesti ehitatud, kuskil mingi aine lisamata jäetud, miski lõhnab kehvasti.

“Norma” lugemist võin võrrelda säärase filmi vaatamise kogemusega, mil A-kategooria tähed mängivad B-kategooria stsenaariumi ja/või lavastajaga linatöös. Kus kõik peaks justkui silmnähtvalt toimima, ent samas on midagi eriti valesti.

IMG_4114

“Norma” minategelane on kummalise haigusega noor naisterahvas, kelle juuksed kasvavad meetri päevas ning muudavad naise ülitundlikuks. Norma näeb teiste inimeste kehade koostist, lähenevat surma, haigusi ja patte. Juukseid tuleb pidevalt lõigata ning peita, ühtlasi tuleb neid ka talitseda, sest halvemal juhul muutuvad kiharad agressiivseks ja põimivad end halbade inimeste kaelakeste ümber. Kuni romaani tegevustiku alguseni on Norma eest hoolitsenud tema ema, Anita, kes siis aga kahtlastel asjaoludel sureb. Edasi kulgeb jutt kiires tempos, kunstjuukseäri ja beebifarmide, pahade mafioosnike valvsa silma all.

Oksanen kirjutab jätkuvalt süngeist asjust, suhestub tänapäevaste probleemidega ning lõhub juuksekarva erinevatesse detailidesse laskumisega (eri ainete/ravimite nimetused näiteks). Alles selle tekstiga teadvustasin endale, et tegelikult ta ei sobi mulle jutuvestjana. “Puhastus” jättis mulle sügava mulje, ent tuvide-tekst on ammu ununenud. Ei jätnud see mu suulakke võrratut maiku. Sofi lood on jõhkrad, rasked, kurjad. Ning seekordne lisaks kahtlaselt veider.

IMG_4094

Siiski on kihvt, et Sofi astub pisut libedale teele ning pöördub kõrvale ajaloopalangust ning nõukogude minevikust. Fantastilisema keeruga loo valimine on tegelikult julgustükk, sealt ka see teatav kohmakus, mis vähemasti minu silmi riivas.

Ja lõpp. Ma pidin oma lebamistoolist alla kukkuma, kui lugesin, et Norma lõpetab Alvari rüpes. Miks ometigi? See tundus täiesti ebaloogiline. Kriminaalse rühmituse üks ninamehi, Norma pea otsene vaenlane ja eriti inimvaenulike äride sepistaja, mõrtsukas satub peategelase juuste pehmesse haardesse. Miks? Millegipärast lootsin sellisele maagilis-fantastilisele jutule natukenegi õiglasemat lahendust ning pahalastele sobilikku karistust. (Idealist)

Ei meeldinud mulle see asi (ehkki, lugemishimuline, tekst oli ladus ja seda polnud keerukas lugeda).

Või võib-olla on hetk praegu ükskõik mille lugemiseks halb. Pea on laiali otsas nagu lagunenud kaardipakk ja mõtted hoopis mujal, kuskil teises kohas, mingite teiste tegevuste juures. Tähtajad triivivad minuni ja minust mööda meeletul kiirusel, sõnad on tühjad ja lubadused lootusetud. Olen laisk kui loom (närib viinamarja). Tunnen, et ei jaksa enam mitut vööd kanda, kõiki palle õhus hoida, moosi meega tarbida.

Flanöös

 

Santorini

Ma olen harjunud ampsukujuliste baklava‘dega, siin pakutakse magusrooga aga hoopiski tordilõiguna, mis tähendab, et viimaste tükikesteni ei jõua isegi selline magusalemb nagu mina! Toit on siin külluslik, vein maitseb kenasti, taevas pole pilveraasugi, vesi on soe, ehkki jahutab päikesekuuma keha maha.

IMG_4001

Teenindus on laitmatu, inimesed rõõmsad, aega on küll ja veel. Oo fetalõigud, pehmed saiad, Kreeka salat, oo-oo jogurtikastmed ja kalaportsud. Pakutakse käsitööõlut ja imelisi dessertveine.

IMG_4104IMG_4066 IMG_4018

Ühesõnaga: peast hulluks ajab see kõik mind siin. Ja selle leevendamiseks katan ma pea. Õlgkübarat tuleb nii või teisiti kanda: muidu on platsis päikesepöörasus-tõbi. Saar on ilus ja kutsuv. Võib-olla hetkiti küll karge põhjamaalase jaoks liialt inimrohke (aga siis saab põgeneda saare pisut rahulikumasse lõunaossa, majaka poole, kust avanevad loodehispaanialikud vaated igavikule), kuid mitte pealetükkivalt. Ma olen pahviks löödud saare ilust. Öisest mägisest tulemerest, sumedast päikeseminekujärgsest valgusest, tähtedest.

Varsti kallab reaalsus end mulle peale nagu pesukausitäis magevett.

Flanöös

 

 

Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”

Jaapani imemees Murakami on olnud mu kaasaegseid lemmikuid nüüd vast juba kuus aastat. Tema “Kafka mererannas”, “Norra mets” ning novellikogu “Elevant haihtub” meeldisid mulle ebanormaalselt palju. Esimest mainitutest lugedes ei suutnud ma üldse uskuda, et keegi sedasi üldse saab/võib/oskab kirjutada. Tekst sobis mu eluhetkega perfektselt ning lummatud olen siiani.

Seega oli suur mu rõõm, kui avastasin, et veel üks mehe raamat on leidnud tee eesti keelde. Hurraa! Ma kirjutan nüüd loetust avameelselt ning lahmivalt, seega, kui sa ei ole teksti lugenud ning plaanid seda teha, siis ära rohkem loe, sest ma ütlen SELGEL SÕNAL ÄRA, MIS LÕPUS JUHTUB!

DSC_0704

Murakami viimase romaani lugemine on imelihtne: tegevustik on loogiline, tegelased detailselt välja joonistatud, keel selge ning võluv. Ühtlasi on valitud teemad väga mõistlikud: sõpradevahelised suhted, reetmine, arusaamatused ning mineviku taak. Samuti mõtisklevad tegelased või suunab jutustaja mõtisklema selle üle, kuidas olla õnnelik ja kuidas elada hääd elu. Kes meist ei oskaks suhestuda? Murakamil on alati tegelasi, kes mingil määral meenutavad meid endid või vähemasti mind ennast. Ning ega paha tee ka selliste üldinimlike (kuigi ma ei kannata seda sõna) teemade sidumine romaani.

DSC_0706

Küll aga on seekordne peategelane pisut flegmaatiline, mistõttu on tema motiividest keerukas aru saada. Loo uss sisiseb tõigas, et üks harmooniline (pidevalt rõhutatakse just seda sõna) sõpruskond laguneb ühel hetkel ja täiesti arusaamatult. Nimelt avastab peategelane ühel vaheajal, et ükski tema neljast sõbrast ei taha temast enam mitte midagi kuulda. Alguses eiratakse teda külmalt ja seejärel ütleb üks selge sõnaga, et nad ei soovi temast enam miskit teada. Misjärel tunneb Tazaki end justkui öiselt laevalt pimedasse vette visatu (Murakami kujundid mõjuvad mulle, need on head ja sobivad mu iseloomuga, mis tähendab, et kui kasutatakse sellist pimeda öö kujundit, siis ma tunnengi külma oma luudes ja tajun, et mind puudutatakse sõnaga). Samuti saan ma aru “maastikunukrusest”, millest romaanis kõneldakse. Sest olen ju minagi seisnud kruusasel künkal, vaadanud sissevajunud katuseid ja üksikut puud taamal ja tundnud, kuidas mu hinge tõmblukud üksteise järel katki lähevad.

DSC_0707

Mis järgneb, on võrdlemisi kummastav: Tazaki võtab põhjendusteta väljaarvamise teatavaks, elab läbi kohutavaid hingepiinu ning elab endassesulgunud inimesena (ehkki hea töö ja hea elukoha ja võrdlemisi hea välimusega) edasi. Siis ühel hetkel otsustab ta tüdruksõbra mahitusel välja selgitada, miks temaga nii julmalt käituti. Läbi muusikaliste vahelepõigete, ujumistrennide ja Soome-reisi (!) mõtleb Tazaki enda jaoks asjad lahti.

DSC_0711

Ja kui sulle meeldivad lahendid ning kindlakoelised lõpud, siis seda Murakami sel korral otseselt ei paku: me saame küll teada, et mees heideti sõpruskonnast välja ühe tüdruku vale tõttu (ehkki vale ja tõe piir pisut raamatu jooksul nihkub, kuigi mitte sellisel määral, et päriselt uskuda, et tüdruku nimega Shiro/Yuzu vales kahelda). Samas ei saa lugeja midagi teada ei sellest, miks haiglane neiu valetas ja miks ta tapeti. Tazaki aga jõuab endas selgusele ja saab julgust. Lugeja jääb näppu imema. Ja päris mitu korda, sest samuti ei selgu Midorikawa-nimelise tegelase koti sisu. Fuck me! Ma ei tea, kas ma olen tänapäevase meedia poolt nii rikutud või mis täpsemalt toimub. Jah, vist olen rikutud. Ma tean teada, mis on koti sees, kui Midorikawa klaverit mängib, virtuoosselt, ma tahan teada, mis on ühe “enesest lugupidava metropoli daami Chaneli käekotis”, ma tahan teada, mis on rinnahoidja all, mis on inimese hinges. Kuigi tegelikult ei oleks vaja. Las Midorikawa olla.

DSC_0722

Aga maitsekas on see asi siiski. Ilus, steriilne, nukker. Murakami knows his shit. Jätkuvalt. Siiski asetub see tekst “Norra metsa” ja “Kafka mererannas” järele. Mulle on vaja enam vimkasid, rohkem käände ja rääkivaid kasse. Vähemalt Murakamit lugedes ihalen neid. Aga ma ei kahetse midagi, üks parimaid lugemisi viimasel ajal. Nii et lugege, miskit kaotada ei ole.

Flanöös

Ei saa sulge salata

Eestis lähevad õhtud pimedaks ning Kopli tänavatel ulub kahtlaselt sügisehõnguline tuul, mis teeb paljud objektid hirmuäratavamaks ja süngemakski kui need tegelikult on. Kiiresti hilisõhtusel mustal ajal koju rühkides mööda siledat kõnniteed, mis kulgeb mäest üles, tundub mustav ja komberdav turske mehekuju kaugelt seirates palju kardetavam kui ta reaalsuses on. Tuul puhub ta tuulepuusi kohevaks ning takistab suure pudeli kummutamist. Ma märkan teda. Ma märkan ka kiiret ostlejat poes, kes kulm kortsus midagi soetab, karmil pilgul soovitud eset takseerides ja samal ajal telefoni kriisates, et ta tuleb ju juba homme tööle. Laske tal ometi need viimased tunnid puhata!

DSC_0698

Tihke vein voolab mu suhu ja eesti jäätis tuimestab keelt. Kõike on nii palju ja see mõjustab mind. Lapsed räägivad minuga, asetades lausete vahele miljon sidesõna. Telefonid helisevad, autod kihutavad, lehed kukuvad katuseakendest sisse, perekonnatülid kulmineeruvad. Kõike on nii palju.

Ma märkan viimasel ajal inimesi detailsemalt ja see tekitab minus tahtmist kirjutada. Ja kirjutada nii, et see ei johtuks reaalsusest. Ehkki pind, kuhu astun, kui hakkan lahkama tegelikkuse ja teksti suhteid, on libe, julgen sedastada, et siinseil lehekülgedel on siiski mingisugune käegakatsutav reaalsuselik põhi all. Ma tahan aga hoopiski kirjutada asjust, mis ei ole seotud minu eluga või loetuga! Ehkki ma ei saa mitte kunagi iseendast üle (mitte keegi ei saa), on viimasel ajal tung nõnda suur. Tahakski kirjutada maailmast teises võtmes ja pisut teise kriuksuga.

Sest minu viibimine siinmail hakkab varsti lõpule jõudma. Mitte küll kohe, aga ma juba adun, et juured tahavad jälle maa seest lahti tulla ja mulda saputada. Hõljuv pidetuse olukord tekitab hulgaliselt raskust, mida oleks vaja kuskile maha tõsta. Ja kas tõesti saab olla kirjutamata, kui tomatid lähevad punaseks ja basiilik eritab mõrkjat lõhna?

Nii ma kirjutangi. Ja puhtalt tunde pealt, mille minus on tekitanud kirev inimene, abitu olukord, etendus, raamat, nõme situatsioon, maha läinud õlu poe kahhelpõrandal. Oluline on lihtsalt, et mind on kuidagi liigutatud, minu tunnetega on mängitud, miski on mulle silma jäänud. Siis ühtäkki viskub kogu see tundmus paberile ja jääb sinna koledalt lamama. Ning hiljem, kainemalt, tulevad täiendused, liigendused, rasv.

DSC_0713

Ma olen püsimatu hing. See on minu taak.

Ehk võib tänase postituse taga aimduda ka Murakami, kelle viimast eestikeelset ma praegu loen. Ja võitlen kiusatusega kirjutada sellest mitu korda.

Flanöös

Gillian Flynn “Lõikepind”

Et mitte unustada: kui soovid Gillian Flynni uusimat eestikeelset täiesti iseendale, siis külasta rabarberibulvari instagrami. Loosin reedel “Lõikepinna” lugejate vahel välja. Levita sõna, eriti ja eelkõige nendele, kel krimkasõltuvus.

Kas mitte ei teki meeletu tahtmine lugeda raamatut, mille kohta kriitik ütleb: “Ära loe: Etteaimatavate tegelastega ja puises keeles krimka!

Jees! Andke aga siia. Lõpetasin niisiis just menuautori Gillian Flynni romaani “Lõikepind”, mis arvatavasti olekski jäänud sahtlinurka tolmu koguma, kui naine poleks oma hilisema tekstiga “Kadunud”  ilmkuulsaks saanud. Mis mainitud raamatus siis toimub? Psüühiliselt haige ajakirjanik pöördub mõrvaloo pärast tagasi oma kolka-kodulinna, kus ööbib oma vaimsest terroristist ema, kahtlase kasuisa ja hunnitu kehaga 13-aastase õe – kes mängib kodus nukumajaga ja samal ajal hoiab kooli hirmuvalitsuse all, tegeledes teatavat sorti orjapidamise ja inimkaubandusega – pool häärberis. Camille (ajakirjanik) joob viskit, viina ja muud käepärast ning uurib samal ajal kahe väikese tüdruku mõrvalugu, paljastades ühtlasi kolkalinna kalgi sotsiaalse hierarhia ja mentaalsed vajakajäämised.

DSC_0689 (1)

Ühte asja ma nüüd tean: Flynni ma niipea enam lugeda ei taha. Väkk. Jaan Martinsoni arvustus on leebem kui Areenis ilmunu. Kummastaval kombel tuleb sellest arvustusest välja, et Flynn peab end feministiks (ma ei ole autori elulooga kursis). Flynni loodud naistegelasi on “Lõikepinnas” tihti iseloomustatud büsti/sileda naha/pikkade jalgade kaudu. Ja naisena on sellist üliseksualiseeritud – ainult emaduse või seksi kaudu defineeritud – naisekujude tegutsemist väga nõme lugeda. Raamat ongi nii üleküllastunud ühendriiklikest kujunditest, et iiveldama ajab. Kui näiteks islandlikke troope ma ahmin või tunnen huvi hispaania kombestiku vastu, siis ühendriikide kisakoorikultuuri ja mean-girls-värki, mida tuleb igast uksest ja kommertsialiseerunud aknast ei taha ma küll oma pähe.

Jaan Martinson ütleb seepeale: Muide, Flynn on end deklareerinud feministiks ning naise olemus läheb talle nii hinge kui korda. Ometi peab mõni kriitik Flynni naistevihkajaks, kes paljastab daamide tegeliku olemuse. See lause on paraku kurb, sest daamide tegelik olemus (mis on kindlasti kenasti kuskile sõnadesse ja meediatekstidesse kinnipüütav, see kaunis naiselik ussiessents) on asi, millega ma väga mängida ei soovitaks. Ja kui hakata “Lõikepinna” kaudu naise tõelist olemust kirjeldama, oi-oi-oi. Siis olekski ainult lõikusejäljed kõrva taga, pontsakad hüppavad tissid, jalgealuse õõnestamine, tagarääkimine, zero-koola, limiteeritud jututeemad, seltskonnast väljaheitmised jne kuni lõpmatuseni. Ma ei tahaks naiste olemuse ja naiselikkuste analüüsi kindlasti Flynni tegelastele usaldada. Siiski on kiiduväärne see, et “Lõikepind” läbib seksika lambi testi – ühtki peamist naistegelaskuju ei saaks asendada kauni lambiga. Sellisel juhul lugu kannataks.

DSC_0686

Keelest: on huvipakkuv, et Areenis ütleb Madli Kullaste, et tekst on puine ja tõlge ebaõnnestunud, ent kultuuritarbija väidab, et tekst on väga kaunilt välja kukkunud ja toob tõestuseks ära ka ühe tekstikoha. See on vaieldamatult ilus/poeetiline ja kasutab eesti keele võimalusi kenasti ära. Samas pean ma nõustuma ka Kullastega, sest tegelaste omavahelised dialoogid on tihti kummalised: no andke abi, kes kasutab tervitusena sõna “heia!”. Palun, jessuke, kes küll? Kokkuvõtteks võin tõlke liigitada vastuoluliste kilda: selles on nii hääd kui veidrat. Probleemid lasuvad pigem mujal kui keelekasutuses/tõlkes.

Ühesõnaga: iga reklaam on hea reklaam. Lugege ikka, sest põnevuseannuse saate igal juhul kätte.

IMG_3906

 

Flanöös

 

Mida raamat lugejaga teeb?

Laisk ja enesega rahulolev Flanöös kulges eelmisel nädalal Saaremaal: sõi, jõi, luges ja magas. Muuhulgas unustas ta töö tegemise, enese ilustamise ja koristamise. Unustas ka bulvari olemasolu ja lasi minna. Minnalaskmine on hää.

File 26.07.16 18 43.09

Saaremaa toiduelamusist kirjutasin Instagramis, ühtasi ilmusid sinna mõned momentülesvõtted: vaadake ja minge ise mekkima. Tasub ära. Saaremaalt tulid minuga mandrile suitsukalad, nii et tegelikult jätkus see gurmeetamine ka Kesk-Eestis. Nüüd on kalad otsas ja tuleb jälle reaalsusega silmitsi seista. Ja ma teen seda võrdlemisi innukalt. Et aga rippuvad otsad kokku sõlmida, võtan hetkeks vaatluse alla ühe küsimuse.

Kuressaare kohvikus Retro lebasid nurgalaual a(s)jakohased ajakirjanduslikud oopused: mulle sattus kätte ajakiri Noorus (kurivaim, olen juba unustanud, mis aastast), kus eesti kõvim kirjamees räägib, miks peaksid (noored) inimesed ilukirjandustekste lugema. Ja selles artiklis on nii mõnigi põnevust tekitav koht. Parafraseerin, et tekitada elevust:

Valitsevat arvamus, et lugemisest kui sellisest piisab, et olla ühiskonnas akstepteeritud, et lugemine on voorus. Tõepoolest oleks huvitav teada, kas lugemine teeb inimese tublimaks, rõõmsamaks, taibukamaks, iseseisvamaks jne. Aga kuidas seda tõestada? On hulgaliselt mainitud voorustega inimesi, kes raamatuid ei loe. Ja on inimesi, kes loevad, ent on siiski pealiskaudsed, tühised ja labased. Palju lugemine võib inimesse tuua arvamuste ja tundmuste segu, milles ta kaotab iseenda (fuck that shit). Väljapääs on artiklis arvaja sõnutsi järgmine: LUGEDA ÕIGEID RAAMATUID JA LUGEDA NEID ÕIGESTI. Labastest raamatutest ei ole vaimul ega hingel midagi võtta. Mida siis teha? Unistama peab, raskeid tekste lugema ning vaatama niidunurka ja põllunõlvakut.

File 26.07.16 18 43.31

Siis lõin ma ajakirja kinni ja hakkasin kanasuppi sööma, nii et pritsmeid lendas igasse kaarde, ka retrojänesele. Mingi õige ja õige ja õige ja vaim! Ei taha ma õigusekehtestajaid ega tõekuulutajaid! Tahan süüa ja juua ja lugeda! Ei taha näpuga suunamist! Lõpuks ometi on kooliterror seljatatud ja ma hingan õhku! Ma naudin seda, et keegi ei sunni mind Balzaci lugema ja – olgem ausad – veel viis aastat pärast keskkooli lõppu Balzaci (jne)-usku kuulutama. Minu küsimus suurele ringile on: millised on õiged raamatud ja kuidas õigesti lugeda? Eks see kipub jällegi sinna kunsti arvustamise valda (kellel on õigus sedastada, et see on good ja see on bad?).

Niisiis: kuna loen praegu “Lõikepinda”, võib sedastada, et samahästi võiksin ma mittemiskit lugeda, sest see ei ole õiget sorti raamat. Ent samahästi võiksin ma lugeda näiteks midagi Joseph Conradilt või James Joyce’ilt, aga kui ma ei loeks nende tekste õigete metoodikate järgi, siis võiksin ma ikkagi lugemise asemel räimi praadida või tähistaevasse karjuda. Grrr.

Mingem siis Saaremaale, mingem kohvikusse ja kaevake see ajakiri välja. Mina ei tea, miks peaks inimene raamatut lugema. Ja ma päris kindlasti ei ütle, et on olemas õiged raamatud ja õiged lugemisviisid. Siiski teeb lugemine pikas perspektiivis keelega imet, muutes seda nõtkemaks ja mitmekesisemaks, lugemine on vabastav ja virgutav, kujutlusvõimet erutav, hea tegevus.

Saartele mõeldes

Flanöös

Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”

Väga mõnus on kirjutada raamatust, mille kohta on palju öelda. Igati meeldivam on vaadata oma koledakäekirjalisi märkuseid ja otsustada nende najal, millest tasub ja millest ei tasu kirjutada kui otsida tikutulega teemasid, mida oleks mõistlik lahata. Tove Janssoni elulooraamat on nõnda inspireeriv ning isegi see ei häiri, et mõni leheküljekimp on igavam kui teine. Kirjutan tekstist alateemakeste kaudu. Kes soovivad tekstist ülevaatlikku ja tutvustavat arvustust, vaadaku siia.

IMG_3808

Ilmselgelt on kunst, selle olemus, selles elamine jms raamatu põhilisi teemasid. Et isegi raamatu pealkirjas kajastub Tove töötahe ja himu tööd teha, tasub sellele tööle, s.o erisuguse kunsti viljelemisele detailset tähelepanu pöörata. Armastus olevat Tovele alati tulnud alles pärast tööd. Sellest johtuvalt kirjutan minagi täna pelgalt kunstist. Muide, on väga naljakas, et raamatu pealkiri (mis on võetud Tove eksliibriselt) sarnaneb mõnelgi moel “Tõest ja õigusest” välja uuristatud ilmatu kuulsa arusaamaga. Tove tõde on mulle südamelähedasem, sest vaeva-motiiv põhjustab mulle kannatusi. Ja eestlastele.

Esimene asi, mis minus ideid seemendas oli PIND. Nimelt olen ise aastatega mõistma hakanud, et igasugune looming ja töövabadus algab oma ruumist (woolfilikult oma toast). See oleneb muidugi kunstniku töövallast ja isikuomadustest ning sellest, kuivõrd nõudlik kunstnik parasjagu inimesena on ja mis temas laineid tekitab. Aga avara ja sobivalt sisustatud ruumi olemasolu on täisväärtuslikuks loomiseks väga vajalik. Nii elasin Tove ruumiotsingutele väga kaasa ning vaimustusin tema ultimate kunstiruumist ehk torniateljeest, mida ehivad merekarbid, tohutu raamatukogu, taiesed, ajaleheväljalõiked jne. Vaimustav.

Teiseks: KUNST ja RAHVUS. Karjalainen kirjutab Tove isast Viktorist (kellest ei saanud kunagi soome esiskulptorit) ning sedastab, et väikesele maale piisas korraga ühest jumalast või geeniuseks kuulutatud kunstnikust. See aga viib mõtte edasi küsimuseni, kelle otsustada on see, kes on esikunstnik ja mis on tõeliselt särav kunst. Muidugi on see teema kulunud ja enamik kultuurihuvilisi inimesi oskab sellele küsimusele vastata. Aga mind hämmastab see, et alati, kui ma jälle kunsti HINDAMISEGA kokku puutun, olen ma kuidagi löödud või pettunud. Tove varajasi maale tembeldati kriitikute poolt illustratiivseteks, ergo kehvapoolseteks. Grrr. Nii hakkavadki mängima erinevad kategooriad: kuhu on kunstnik sündinud, milline on kunstniku emakeel, millisesse klassi, sukku, keskkonda, verre on ta kukkunud. Kes temast kirjutab (millisesse klassi, sukku, verre on kriitik parasjagu kukkunud) jne.

Olla kunstnik oli Tove jaoks absoluutselt vältimatu: teda kasvatati (tähelepanu tasub pöörata verbile, mida Karjalainen kasutab – kas-va-ta-ti) nii, et ta suhtus haletsusega kõigisse, kes ei olnud/ei saanud/ei tahtnud olla kunstnikud (vt lk 14). See on väga värskendav, ehkki muidugi pisut snoobilik mõtteviis. Olengud (mille juures peatub Tove ka naiste ja meeste vahelistel erinevustel), kunstnike omavaheline võrgustik, kaootiline elustiil, metsik palang – ilma selleta oleks elu olnud mage. Selle elustiiliga kaasnes ka kohutav töötegemine, mis hiljem – kui muumid olid juba maailmakuulsad – hakkas Tove hinge sööma.

DSC_0569

Loomuliku TÖÖTAHTE ülesleidmine on praegu minu elu võtmeküsimusi, nii et ilmselgelt suhestusin ma lõiguga, milles Tove oma sõnadega lahkab tööhimu puudumist, mida ei saa seletada ajanappusega. Usutavasti nõustus ka Tove arusaamaga, et tööd ei saa indiviidile peale suruda. Et töö on üks elu peamisi valdasid, algavad paljud probleemid sundtööst. Tööga peab nimelt sõber olema. Töötahet seemendab tegelikult positiivne tagasiside. Tove teisele personaalnäitusele osaks saanud leige hinnang näiteks hävitas naise töösoovi. Seega õhutab tekst julgetele valikutele, enese mõtestamisele ja näiteks ka kiitmisele.

IDEAALNE KOOMIKS JA IDEAALSUSE MÕTTETUS. Tove viibis mitu aega Londonis, et oma rahamuresid leevendada. Nimelt tegi The Evening News naisele ettepaneku luua järjepanu muumikoomikseid. See tundus Tovele väljapääsuna majanduslikest sõlmedest. Minu tähelepanu äratasid aga Briti meediakontserni nõuded koomiksile: keelati vähe, aga nõuti absoluutset põnevust, kiiret tegevust, palju sündmuseid, täbaraid olukordasid, mis lahenevad järgmise päeva koomiksis. Ning, of course, anti käsk, et ükski olend ei tohi teist ära süüa, isegi kui selline tahtmine peaks tekkima (lk 197). Eks Tove rahamured sellega lahenesidki, ent töötahet hävitas pidev koomiksite loomine samavõrd. Küllastumus viis stressini ja lõpuks isegi soovini muumid lihavasaraga lömmi lüüa.

Sest, nagu ütleb Tove, on kõige parem asi  vabadus (lk 10).

Ma ei suuda kuidagi teisiti kui sellega täielikult nõus olla. Ka mina tahan olla vaba. Ja järjekordselt tunnen ma end vabana, eriti kui saan kirjutada mõnusatest raamatutest täpselt nii, nagu minu süda ja pea sunnivad. Soovivad.

Olgem vabad

Flanöös

Yrsa Sigurðardóttir “Kes teisele hauda kaevab”

DSC_0578

Hiljutiste kohalike uudiste raames on romaan “Kes teisele hauda kaevab” (eesti keeli 2014) võrdlemisi ajakohane. Täpsemalt ei saa ma küll öeldut selgitada-lahata, sest siis kaoks austatud lugeja huvi mainitud romaani vastu täielikult. Kuigi ja tegelikult – olgem ausad – tingimata seda romaani lugeda vaja ei olegi.

Mulle hakkas eile kõrva ühe ajakirjaniku vestlus politseinikuga, kes praeguste Rakvere-sündmuste tagamaid lahti seletas. Millegipärast tekkis seda vestlust kuulates paralleel romaanis tegutseva politseinikuga (kes on küll kõrvaline tegelane), kuid kes samamoodi kui mainitud raadiost kostunud hääl esindab mõistust, valgustatust. Täpselt samamoodi, nagu kõneles raadios mees, kõneles ka politseiniku tegelaskuju mu peas: sügavalt, madalalt, koolipapalikult seletavalt. Ja kriminaalromaanides on kihvt see, et on keegi, kes koolipapat ei usu või näeb pinnapealsusest läbi. Siis hakkabki lugu jooksma.

Kuna mulle “Tuhk” meeldis, siis ühel õhtul (tõtt öelda väga ammu) raamatunimekirjasid lugedes hakkas mulle silma sama autori varasem tekst “Kes teisele hauda kaevab”. Et mul oli vaja just uinumiseelset põnevikku, langeski sõrm sellele. Jätkuvalt on kihvt, et mõrvasid lahendab terava keelega südi naine Thora, kes kantseldab samal ajal kaude oma lapsi.

Raamatu lugemine langes ebareaalselt tihedasse ja emotsionaalsesse perioodi, nii et selle läbilugemine võttis omajagu aega. Aga mõne päeva eest (telgis kusjuures) ma selle lõpetasin.

Ja minu meelest oli tekst vilets: peategelase kohta heidetud kommentaarid käivad närvidele, lugu on ainult alguses kaasakiskuv ja naljad ei ole lõpuks enam naljakad. Pikapeale hakkas vastu ka peategelase Thora pidev iroonitsemine teispoolsuse üle: jah, ma sain aru, et Thora on valgustet ja teadusliku ilmapildiga nutikas tegelane. Lõpuks tundus selle (Thora ratsionaalse maailmapildi) pidev toonitamine tüütu. Ühtlasi tundus mulle kunstlik natsitemaatika sobitamine sündmustikku.

Ei tasu vast lugeda, armas lugeja.

Aga mis muidu teoksil? Kohe lõpetan Tove Janssoni eluloo “Tee tööd ja armasta”, millest kirjutan siin ka pikemalt. Õhtuti loen Galbraithi vana “Siidiussi” ning ühtlasi valmistun Varraku ühislugemiseks ja nostalgitsen kultusromaani “Sada aastat üksildust” kallal. Mõnus on. Ehkki üks asi teeb mind rahutuks, nimelt metatasandile pürgiv küsimus, kuidas peaks raamatutest kirjutama. Viimasel ajal ei anna see mulle rahu, sest ma ei leia enam õiget tooni, kuidas raamatuist kirjutada, mida rõhutada, mis meetod valida. Õige pea pikemalt.

Seniks: nautigem elu!

Flanöös

Ormsö

Võttis aega, ent me teed ristusid jälle, väike rahupaik. Ma sain selle, mille järele läksin. Mulle pakuti külma ja soolast merelainet, kivist rannajoont, kohati kuumagi päikest, lõputut ja ebareaalselt piimjat vaikust, musta varjuga luike. Mulle pakuti kalasuppi ja külma õlut. Ja ma võtsin pakutava nurisemata vastu. Sest kui seda ei ulatanud just emake loodus, ulatas seda äärmiselt sõbralik saarerahvas. Absoluutselt vaimustav!

DSC_0648

DSC_0617  DSC_0637

DSC_0612

DSC_0664

DSC_0610

DSC_0651

DSC_0663

Mul on hea meel, et meile on jäänud säärased aeglased, pea liikumatud rahupaigad.

Flanöös

Inspiratsioon

Kui ma olen asjust õigesti aru saanud, on “inspiratsioon” kindlasti mõiste, mis tänases blogosfääris ikka ja jälle sähvatab ning insta-voost nädalas ikka mitu korda läbi käib. Need inspireerivad fraasid peaksid lugejaid motiveerima 1) õnnelik olema 2) iseendaga rahul olema 3) peale hakkama 4) uuesti alustama. Ma isegi ei mõelnud sellele, kuivõrd moes nood praegu on kuni eilseni, mil tegelesin natuke Tove Janssoni elulooga “Tee tööd ja armasta” ning väitsin (ilma eelneva analüüsita), et see tekst on inspireeriv. Nii peangi täna küsima, mida see tähendab? Mis on inspiratsioon?

DSC_0593

Minu jaoks on inspiratsioon eelkõige seotud loomevallaga. Kui ma kõnelen näitekst sportlikkusest, siis kasutaksin pigem mõistet “motivatsioon”. Kui ma loen head raamatut, siis tunnen ma endas kihelevaid jugasid, mis lausa sunnivad mind tegelema kolme vallaga: a) oma mentaalse toaga b) loova kirjutamisega ja last but not least c) päeviku-kalendri sodimise-sõnadega täitmisega.

DSC_0611

Enamasti tekib säärane krõbisev tunne siis, kui loen kunstiliselt tundlikest inimestest. Aastate jooksul on kahjuks kujunenud nii, et mind innustavad väga töökad inimesed. Kuna hetkel ma propageerin pigem lihtsamaid vaateid ja olen mitmeid kordi palgatöö-tööorjuse vastu sõna võtnud, tundub see silmakirjalik. Ma tean. Ehkki silmas tuleb pidada ka tõika, et töö inspireerib mind ainult siis, kui see on loominguline töö või näiteks ka käsitöö. Kui ma loen, kuidas Tove illustratsioone joonistab ja pintsleid sorteerib, siis tekib minus täiesti ebamaine kihu alustada jõgiromaaniga, lõpetada kõik alustatud lühijutud ning kaevata üles vanad tutvused. Ma jumaldan inspireerivaid tükke!

DSC_0570 (1)

 

Flanöös