Andris Feldmanis “Viimased tuhat aastat”

Esiteks: ilus kaas. Teiseks: aktuaalne ja praegu kõnekas sisu. Kolmandaks: köitev jutustamismaneer. Neljandaks: mitte minu jaoks. Ja see on põhimõtteliselt kõik, mida ma Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat” (2016) kohta öelda tahan. Et aga mitte kõlada liiga arrogantselt, põhjendan natuke neljandat sedastust.

Romaanil on silmatorkavaid tugevusi ja Feldmanise enda lootus, mille ta sõnas ERRi kultuuriportaalis, et romaan oleks tempokas ja hästi loetav, on kindlasti täitunud. Tekst on erakordselt ladus, kenasti jälgitava ja loetava sündmustikuga ning kiire. Pakkusin seda lugemiseks ka ühele võrdlemisi kirjanduskaugele inimesele ja tema meelest oli tegu väga hea romaaniga, mida on alati hea kuulda. Või ma ei teagi, ma arvan, et on kihvt, kui raamatukauged inimesed võtavad kätte uuema eesti kirjanduse tekste ning naudivad neid. Lisaks on tekstil väga mõjus või kuidagi emotsionaalselt kõigutav epiloog, mis meenutas mitmeti filmi Into the Wild (2007) lõppu. Aga see selleks.

Romaani tegevustik asetub tulevikku. Protagonist Niko elab Berliinis ja lööb aega surnuks. Kadunud on tähendusrikkad suhted, mitmetahulised emotsioonid, töö tegemise vajadus. Inimeste eest hoolitsevad masinad. Igapäevasus on talumatu, paljud leiavad lahenduse suitsiidis. Teised valivad valusalaadse ja mõttetu vegeteerimise. Aga siis kohtub Niko Veraga ja armub ning nad kolivad kahekesi maale, kus ootavad hüljatud maamajad, kus lokkab veidralt hirmuäratav loodus (!).

Feldmanis ise on eri artiklite baasilt järeldades arukas ja hea kujutlusvõimega autor, kes on minu meelest tabanud ära, et romaanikeel on palju nõtkem kui filmikeel. Mitmed (blogi)arvustused rajavad oma argumentatsiooni märksõnale “postapokalüptiline”, Piret Põldver “Sirbis” aga harutab teksti armastuse- ja depressiooni-märksõnade kaudu.

Mis teeb romaani minu jaoks paradoksaalseks, on tõik, et lugejale kuvatakse pilt tulevikuühiskonnast, mil paljugi on muutunud, meid teenindavad robotid, meie tundeskaalad on köndistunud, me ei ole võimelised armastuseks, lapsi ei sünni, rahustid on alati kotis. Mitte miski ei vii mitte kuskile. Entusiasm on kadunud, kõik teevad tülpinult sporti, silmad letargiat täis. Niisiis tulevikuühiskond. Seda enam paneb mind imestama, et peamise naistegelase konstrueerimisel on kasutatud siiski võtteid, mis ulatuvad 20. sajandi algusesse, varasemassegi aega. Ja tegelikult – miks ma imestan, mitte ükski autor ei tõuse oma loominguga aja kohale, ei ole sellest üle. Aja lingud, eks.

Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat” peategelane Vera astub teise peategelase Niko ellu lausega, et ta ei ole hea inimene. Naine on jätkuvalt, 2016. aasta Betti Alveri debüüdipreemia laureaadi tekstis (mõnes mõttes oli Betti Alveri 1927. aasta Lea Ring moodsam, mitmekülgsem ja vabam kui tulevikuühiskonna Vera) salakaval, iduni paha, iseennast halvana tõlgendav olend, kes võrgutab mehe, valetab mehe ennast ihaldama ja petab temalt lapse välja (ausalt öeldes on jube isegi sääraseid lauseid formuleerida). Miks ometigi pidi see niimoodi lahenduma? Miks pidi see viima välja selleni, et sündis laps, keda Niko ei soovinud ja – SPOILER – kes võtab seetõttu (ehk ema egoistliku soovi tõttu, mis meest lihtsalt omakasupüüdlikult ära kasutas) endalt elu. Miks küll? Kus on naistegelane, kes pole madu, kes pole paha Eeva? Ma saan aru, kirjandus ei ole alati peegel, vaid tihti ka kõverpeegel, aga mingid tüüpkuvandid tulevad ikka ja jälle, esinevad nii tihti, et tekitavad segadust ja kahtlust: äkki olen minagi ainult uss. Naine, ergo uss. Tammsaarelgi on naine alguses mehe jahil ja pärast seda lapse jahil. Ja kui jaht peetud ja vanadus saabunud, jutlustatakse naiste salakavalust ja sõnatakse “oh, ei, te olete veel noored, te ei tunne naiste võtteid.” Jeez.

Ma tahaksin nii väga lugeda säärast teksti, mis annab mees- ja naistegelastele (ükskõik, kas nad tegutsevad minevikus, tulevikus või nn olevikus) mingi vabaduse, mingi normide purustamise võimaluse, mingi muu kvaliteedi. Mul on Vera representatsioonist nii kahju. Kahjuks on see konflikt teksti kandev telg, mistõttu olen ma romaanis üldiselt pettunud. Aga loodan, et Feldmanis kirjutab kunagi ka raamatuid, kus tegelaste salajased agendad ei ripu 19. sajandi lõpu pseudofilosoofide  (Weiningeri s.t) poolt sõnastatud “tõdedest”. Või no sorri, terve Lääne ajaloo vältel sepistatud soostereotüüpidest.

Ehk oli see karm, aga karm on lugeda veradest, kes teiste elu pidevalt persse keeravad. Isegi siis, kui elu on juba niigi persses.

Head päeva

Flanöös

 

Resurrection

Ma olen elus, ma olen tegelikult väga elus. Lihtsalt mitte päris siin. Ma olin laagris, seekord mitte säärases, nagu olin juunis, vaid päris laagris ja nautisin ennast väga. Nüüd olengi justkui taassündinud, midagi on minus toimunud. See kõlab eriti pateetiliselt, ma tean, aga nii see on. Ma pean seda just nende sõnadega kirjeldama, teised sõnad ei oleks õiged.

Tegelikult on väga värskendav mitte kirjutada blogi, mitte tegeleda küpsetamisega, mitte mõelda uue kirjanduse peale, vaid võtta mingi kindel ajahulk ja vaagida, katsuda pigistada endast välja mingi intellektuaalsustilk, marineeruda sõnades, mida lausuvad need, kes ehk teavad paremini, kelle haridus on minu omaga võrreldes mitmeti külluslikkum, täiuslikum, täielikum. Nii tundubki triviaalne kirjutada täna siia muljeid Feldmanise romaanist, mille lõpetasin juba nädalaid tagasi või Hanif Kureishi “Eimiskist”, mille lõpetasin ka juba nädalaid tagasi ja “Põgenemisest”, mille lõpetasin kuid tagasi ning millest muljetamist kogu aeg edasi lükkan. Miks? Miks ma lükkan edasi? Kas ma ei taha? Ei leia aega? Minu jaoks on hetkel kõik tähendusetu, triviaalne. Aga ise olen ma täiesti elus, enam elus kui olen olnud ammu. Terav, kirjutamisaldis, suur. Lihtsalt siit pisut kaugemal, eemal SEO-st, eemal page views‘idest, eemal kõigest sellest, mille kohta Woolf ütleb “mitteolemine”. Ent.. ma tulen õige pea siia tagasi ja kirjutan Feldamanisest ja sellest, miks mulle ei meeldi, et peategelanna Vera tutvustab end, alustab endast rääkimisel lausega “Ma ei ole hea inimene.”

Aga praegu lähen ma magama. Olen kuusekäbi, tihane, olen pilvelõhkuja, olen kõik ja eimiski, nartsissist ja masohhist, olen segi, vist.

Flanöös

 

Amsterdam

Ma tahan olla läbinisti aus ja öelda, et hetkel läheb mulle korda ainult kulgemine. Miski ei valmista mulle rohkem lõbu. Ma ei kirjuta, loen vähe, liigun ja magan. Seetõttu ka haigutavad pausid päevaraamatus. Mind lihtsalt ei huvita ja ma ei taha tähenduslikult olla. Naljakas tunne. Tee kulges läbi Amsterdami, mis hoolitses mu eest, pakkudes süüa ja juua, kõrvetavat päikest ja niisutavat vihma. Hea linn, kuhu lähe(ksi)n tagasi. Trammikrigin ja kanalite vaikne loksumine sobis mulle.

Mulle serveeriti igal pool toitusid, mis küllastasid mind. Kõikjal ahvatlesid pagaritooted, mida oli lihtsalt hea vaadata. Inimesed olid sõbralikud ja liikuvad, lõbusad. See rütm võttis mu endasse ja tekitas rahulolu. Ingliskeelseid raamatuid pakuti võileivahinna eest. See kõik pani mind mõtlema, kas paik iseenesest meeldis mulle või oli parasjagu minu hetk ning mulle oleks meeldinud iga paik.

Ma ei teagi. Ja tegelikult tekitab see enneolematut vabadustunnet. Et ma ei tea ja ei tahagi teada. Vahel tundub mulle, et liialt tugev tähendustamine, mingite klaaride kohtade otsimine, tuhnimine siiruviirulistes valdades, mis kunagi ei selgine, ajabki ainult hulluks ja pool-läbipaistev voolamine, peaaegu teadvustamata olemine on palju mõnusam kui sage küsimine, uurimine, mõtestamine. Vähemasti hetkel tunnen ma nii.

Lugesin Amsterdamis Feldmanist ja ei saanud seda ikka läbi. Nüüd just lõpetasin selle ja räägin teilegi õige pea, mis tekstist arvan. Ma soovin teile loid-rõõmsat suve ja enesega rahulolu.

Flanöös

Jonas Hassen Khemiri “Kõik, mida ma ei mäleta”

Ma ei saanud alguses aru, kuhu ma sattunud olen, kui Khemiri raamatuga alustasin – see on fragmentaarne, segane ja mitmest vaatepunktist hargnev ning vaatleb retrospektiivis peategelase, noore ja eluhimuka Samueli, surma slash enestappu. Aga kui esimese raputuse üle elasin, tuli tasakesi juba harjumine ja selgus. Tõden praegu, et seda raamatut ei olnud üldse keeruline lugeda. Põnev, kiire, haarav.

Lõpetasin romaani juba mõne nädala eest, nii et raamatu pealkiri tundub selles kontekstis paduirooniline. Ma loen, unustan, jätan tegemata, ei mäleta. Mäletan ehk muljet, tundmust, sisu traumaatilisi murdepunkte. Aga ei tea, millele täpsemalt selles tekstis keskenduda. Sest kõik on juba ära kirjutatud: vaata näiteks Janika Läänemetsa kirjutist Sirbist, kus on kenasti kirjas ka see, mida romaan käsitleb. Et autor – tunnustet Khemiri – käis hiljuti Eestis, saab Sirbist lugeda ka mehe enda arvamust, muuhulgas väidab ta selles intervjuus, et mäletamine on keerukas protsess ja küsib, kuidas me üldse mäletame.

See on muidugi põnev küsimus, sest ma usun, et me olemegi suures osas see, kuidas me midagi mäletame, mismoodi oma mälestusi tõlgendame ja maname, millised meeled defineerivad meie mälestuste iseloomu. Mälupiltide detailsus ja iseloom muutub aja vältel ning tihti mälupiltide “tegelikkus” moondub. Kui seda “tegelikkust” üldse ongi.

“Kõik, mida ma ei mäleta” sündmustikku kantakse meieni eri vaatepunktidest. Rakursivahetus tehnikana – vahepeal räägib peategelane Samuel, siis tema tüdruksõber Laide, siis jälle Samueli korterikaaslane Vandad – ei ole iseenesest midagi uut, seda on varemgi tehtud, aga mõjus see ikka kuidagi värske ja vahetuna. Ma pole ammu midagi säärast lugenud, seepärast vist. Tekib ka ajaline nihe – igas järgmises fragmendis võib tegevustik mõne ajahetke võrra tagasi pöörduda. Mis liigutab lugemisel mugavustsoonist välja ja tekitab elevust.

Ma toon siinkohal ära ka ühe hea lõigu kirjainimestele: “Kas ma lihtsalt räägin või? Okei. Aga siis ma loodan küll, et sa teed pärast minu jutu päris tekstiks ümber. No nagu võtad välja, kui ma ütlen “nagu” või  “tähendab”, sest ma tean, kuidas kõnekeel täpselt kirjapanduna välja näeb, see on jumalast veider, jätab inimesest idioodi mulje, ja mina ei taha, et minust idioodi mulje jääks, ma tahan, et mulje jääks minust enesest.” See on lahe ja tabav mõte – tegelaskõne autentsus ja usutava dia- või monoloogi konstrueerimine. See, kuidas kahe (sõbra)inimese dialoog jäädvustada teksti – see on alati vähemasti kirjutajale kummastav. Sõnadega me teeme ennast, öeldagu mida tahes. Teeme jah ka kehaliigutuste ja mingi muu füüsilisega, aga kui me räägime sõprusest, armastusest, tööst, siis me teeme ennast sõnadega ning see teeb inimesed – fiktsionaalsed ja lihased – tundlikuks. Seepärast ongi alati nii kummastav, kui fotoinimene ilmub reaalses elus ja räägib. Oma parasiitsõnade, oma korduvate konstruktide, oma põnevuste ja igavustega.

Ühseõnaga, säärane täiesti loetav ja aktuaalne raamat, lisaks mäletamisele käsitleb see pagulastemaatikat ja elu multikultuurses linnas, nii et tänaste tegelikkustega igati kontaktis.

Võib lugeda küll.

Flanöös

Simone de Beauvoir “Väga kerge surm”

Lugemise ja sellest kirjutamise mõttes olen ma praegu eripärases paigas. See tähendab, et ma olen lugenud rohkem kui olen jõudnud kirjutada. Tavaliselt ma nii kirjutan-muljetan kui ka loen võrdlemisi (see oleneb muidugi vaatenurgast) vähe, praegu on kaardid teistmoodi kukkunud. Kaks raamatut ootavad mõtestamist ning üks saab kohe läbi. Millegipärast on härjal sarvist haaramine viimaseil nädalail raske, aga teen seda täna, kõigi raskuste, vihma, valusate lümfide, ärevuse, kimbatuse kiuste.

Raamat, mille lugesin läbi Thbilisi juuksuritoolis, kus viibisin, et vastata oma iluarusaamadele, mis suhteliselt kindlalt ripuvad ikka mingil moel sellest ilunormist, mida Lääne ühiskond meile ihaldusväärseks seab, oli Simone de Beauvoir’ “Väga kerge surm” (1965). Raamat on kaalult tõesti kerge. Pealkiri on muidugi irooniline.

Miks lugesin? Olen viimase poole aasta jooksul lugenud natuke kultuuriteooriat, tõesti natuke (ma ei ole oma progressiga rahul ning eriti närvidele käib see mulle seetõttu, et see on tõsi (mitte enda nuhtluseks välja mõeldud piinkujutelm), sügise poolaastal tegin määratult rohkem kui kevade omal) ja – utreerides – pole teksti, kus ei räägita Beauvoir’st. Enamasti räägitakse küll tema “Teisest sugupoolest”, aga Huston analüüsis ka tema positsiooni ilukirjanduse produtseerijana. Sealt see idu tuligi, soov aduda, kuidas kirjutab Beauvoir. Ja nüüd ma natuke tean. Võtsin esimese ettejuhtuva õhukese (reisimine!) Beavoir’ teksti, mille Raamatukoist leidsin ning siin ma nüüd olengi – Flanöös, kes luges läbi “Väga kerge surma”. Ossa!

Tekst on lihtsasti loetav, karm ja steriilne. Kirjeldatakse peategelase (kes kasutab oma nime ja mitmeid teisi nimesid, mis tähendab, et teksti võib pidada autobiograafiliseks) ema surma ning kui mulle poleks pidevalt ette söödetud, et see on “eksistentsialistlik” tekst, siis oleksin selle sildistanud naturalistlikuks. Aga tõtt öelda muutub siltide kleepimine mulle iga päevaga aiva vastumeelsemaks. Seda viga siis parandades: jutustaja kirjeldab väga detailseilt oma ema luumurdu, hospitaliseerimist, raskema haiguse avastamist, põdemist, vaagimist, suremist, mäda ja olluseid. Aga kui sellest mingil moel distantseeruda, on raamatut võimalik isegi lugeda ja mõningaid fragmente nautida.

Ja samas. Me ju olemegi haiged. Meie, meie lapsed, meie sõbrad, meie vanemad, sugulased, vanavanemad, kolleegid, juhendajad. Me olemegi haavatavad, veritsevad, haisevad. Nahahaigused, kurguhaigused, kõhuhaigused, äratõmmatud seljad, allergiad. Lapsed jooksevad ringi, tatt aiva lendab, ööd saadetakse mööda köhides, jälle lõikas keegi näppu. Kukkus turnimispuult alla, uppus järve. Virginia Woolf (jälle, jälle, jälle) mõtleb oma essees On Illness, et arvestades, kui erakordselt haiged me – inimesed – kogu aeg oleme, on lausa imetlusväärne, et kirjanikud haigustest nii vähe kirjutavad. Selles suhtes – haigus ja suremine – täiesti adekvaatne teema.

Samuti kirjeldab jutustaja oma ema lõppevat õnnetut elu. Või vähemasti annab ta ema elule sellise tähenduse, ema ise ehk mõtles teistmoodi. Jutustaja räägib sellest, kuidas ema eelistas üht tütart teisele, valas ühe peal välja oma lapsepõlve piinu. Ema olemise traagika võtab kokku selline tabav fragment: “Emal oli palju soove, aga kogu energia kulutas ta nende mahasurumisele. See enesesalgamine pani ta raevutsema. Lapsepõlves suruti ta keha, ta süda ja ta vaim põhimõtete ja keeldude rakmesse. Teda õpetati ise endale iket kaela võtma. Ometi elas temas elujanuline tuline naine: aga ta oli ümber tehtud, moonutatud ja iseendale võõras.”

Karm. Enesesalgamine (mind huvitab, kuidas see suhestub enesekesksusega, põnev mõte, mida harutada).

Teine raamat, mille juba lõpetasin, on uuem kui “Väga kerge surm”, nimelt Khemiri “Kõik, mida ma ei mäleta”, sellest järgmisel korral.

Flanöös

Mudlum “Tõsine inimene”

Seoses Mudlumi sulest 2014. aastal ilmunud “Tõsise inimesega” oli mul mitu eksiarvamust – millegipärast uskusin, et tekst ilmus 2016. aastal (!) ning millegipärast pidasin seda enne avamist romaaniks. See on tore, kui milleski niimoodi mööda panen. Jääb hästi meelde. Kui raamatu avamisest veel rääkida, siis enne esimese lehekülje keeramist vaatasin ka, mida tagakaanel sõnatakse. Näen, et Mudlumit armastatakse. See, kuidas tema kohta öeldakse, teeb hinge hellaks. Ta on kirjanik – ma nimelt usun (kahjuks või õnneks), et ükski kirjutaja ei ole enne kirjanik, kui mingisuguse teatava (jätan sõnastuse meelega natuke laialivalguvaks) autoriteediga kultuuriga seotud inimene ütleb: “Näe, vot, too seal on kirjanik.” Siis on konkreetne kirjutamise-aficionado vormitud kirjanikuks. Vaidlesin hiljuti just sel teemal. Millal on kirjutaja kirjanik? Kas see oleneb kvantiteedist (alates kahest avaldatud tekstist saame rääkida kirjanikust?) või kvaliteedist (üks suurepärane romaan ja subjekt on kirjanik)? Siin sekkub ka “suure kunsti” küsimus. Ja ma ei viitsi sellest täna jahuda. Nii nagu teie ei viitsi seda loba kuulata.

Mart Kangur ütleb tagakaanel, et Mudlumil on paigas see kirjanikule omane ökonoomia, oskus öelda vähesega võimalikult palju. Kangur lisab, et mittekirjanik (issand, mis olend see veel on, tundub kardetav?!) läheneb asjadele väliselt, ta ei suuda ka paljude tõmmetega asjade olemust tabada. Mudlum oskavat. Siis võrreldakse Mudlumit veel Pessoaga ja öeldakse muud head. Nagu tagakaantel ikka. Oleks päris julm, kui ilmuks romaan/kogu ja tagakaanel oleks karvaselt ja veriselt “See on pask raamat.”

Sellega ei taha ma mitte kuidagi vihjata, et “Tõsine inimene” kuulub kehvade kilda. Vastupidi. Tegelikult on neil tagakaane arvamustel põhi all – on küll hästi kirjutatud tekst, ilus raamat. Naljakas, vahel tüütu. Rikka keelepaunaga. Tekitab iha õmmelda, ahelsuitsetada, hankida endale “postapokalüptiline kaarekujuline diivan”.

Mudlum kirjutab palju asjadest. Ma ei tea, mis viimasel ajal on, aga kõik tekstid, mida loen, räägivad palju asjust, ka Woolfi “Olemise hetkedes” oli rafineeritud kirjeldusi eri objektidest, tikanditest näiteks. Lugesin just läbi Simone de Beauvoir’ lühikese romaani “Väga kerge surm” (millest kirjutan ka peagi blogis) ning ka seal räägib autor “asjade võimust”, sellest, kuidas neis salvestub (elatud) elu, asjadest, mis on orvuks jäänud. Beauvoir kirjutas nii 1965 ja 2014 kirjutab Mudlum, et “Sest kuidagi on nii, et maailm ei ole minu jaoks tegu, ta on asjadest tehtud.” Ja siis nad tulevad, need asjad, diivanid, hommikumantlid, kukekommid, martsipanikommid, vaibad, manuaalid, raamatud, viini toolid, ilurätikud. Tulevad ja hoovavad sinust sellise küllasusega üle, et sa ei jõua suudki kinni panna.

Jutustaja on “omamoodi perfektsionist”, nagu Sulisaw, loost “Sulislaw Zawisza kummaline elu”, kes “joonistab hingpeene ja terava hariliku pliiatsiga väljamõeldud maailmade kaarte ja need maailmad ei saa kunagi päris valmis.” Mulle näib see jutukogu mingi väga detailse, pisiasjadega täidetud konstruktorina, kus on kasutatud klaasi, tekstiile, puitu, pärleid, nööpe, vatti ning jutustaja paneb seda erakordse hoolega kokku. Aga samas järgmisel hetkel võib ta ka selle kõik bensiiniga üle valada ja tiku läita. Mingisugune hullus on selles kõiges. Või olen mina hull? Ja kardan pahasid, nagu kord Ellen?

Tõtt öelda on “Tõsine inimene” erakordselt värskendav lugemine ja puudutab lapsepõlvekeeli, tuhnib kuskil mujal, teises ajas, teistes inimestes. See on värskendav kiiskavvalgete reklaampiltide joas, pärlipesude, pikenduste, väljassöömiste reas. See on midagi kuskilt mujalt ja meinstriimiga sääres kontrastis, et tekitab mõnuvärinaid. Ja siis lööb vastu silmi mõne säärase tundega, mida oled pidevalt peas edasi-tagasi veeretanud, aga mitte kunagi sõnastanud: “Ei ole ühtegi kohta siin maailmas, mis oleks nii kadunud, nii kättesaamatud, kui kohad, kus oled elanud.”

Kipa! Lugege!

Flanöös

 

Anton Hansen Tammsaare “Elu ja armastus” (ja iil)

1934 – mil ilmus “Elu ja armastus” – huvitab mind tööalastel põhjustel. Eesti proosas oli siis tugev aasta. Või läheneme üldisemalt, kolmekümnendad üldse olid romaanitihedad, kui kahekümnendaid näeme pigem ehk luulekesksena. Ja ma loen ikka ja jälle Tammsaaret, üle või vahel küll tundub, et üle, aga lugedes selgub, et ma ei ole üldse säärast teksti lugenudki. Ja ma ei mõtlegi siin seda, et me ise muutume ja ei saa mitte kunagi lugeda sedasama “Tõde ja õigust” või “Hamletit”, nagu lugesime 10 aasta eest vilumatute kooliõpilastena.

Ma mõtlen pigem seda, et ma tõesti ei olegi mingeid tekste lugenud, näiteks “Põrgupõhja uus vanapagan” – ma olin täiesti kindel, et lugesin selle gümnaasiumis läbi, tunnistust sellest annavad nii kollased kleepsud hallis raamatud, kui ka püüdlikult hariliku pliiatsiga veetud jooned, märkused, hüüumärgid lehekülgede servadel. Miks, oh miks siis ei mäleta ma sellest tekstist suurt midagi? Teadvusest vilksavad läbi vaid mingid segased pildid, Jaan Toominga nimi ja isver – neid mõtteid siin mõlgutades ja mälus sobrades meenub, et, flanöös, igavene tolvan, käis eelmise aasta augustis vaatamas RAAAMI “Vanapaganat”, mis oli ka ju loomulikult Tammsaare ainetel. Aga lugenud ma seda närust teksti – päriselt lugenud, iga keharakuga – ei ole ma siiski.

Mälu on imelik kauss. Sõel tegelikult. Ma unustan kõik asjad lõpuks ära, kõik raamatud, kõik mõttekäigud, tsitaadid, põhitõed. Sessuhtes olen ma luhtaläinud inimene. Kui mul tekib mõni mõtteseos, mõni tõlgendusidee, pean seda kohe rakendama või vähemalt üles märkima, muidu on see kadunud loom, igaveseks kõrbe eksinud seik. See kurvastab, sest Woolf ütleb (ja ma nõustun temaga), et nii mõnigi asi/positsioon/tunne/kogemus muutub mäletades hoopis keerulisemaks, nüansseeritumaks, isegi reaalsemaks. Siis olen ma igasugu reaalsusest ilma. Mul on vaja uut mälu. Või mälumahtu, mälu viskoossust, ma ei tea, mida. Kas seda ei saa kuskil kliinikus, nurgatoas paigaldada?

Mis ma nüüd tahtsingi öelda?

Et “Elu ja armastuse” lugesin ma läbi. Lõpetasin selle eelmise pühapäeva varahommikul, lillade linade vahel, endal nägu unelõpust paistes. Ja teate, mis. See oli hea raamat. Selles oli koomikat, traagikat, paatost, labasust, kulunud tõdesid. Palju ängi, lollust, segadust. See rajanes siiski Tammsaare lemmikteemal – mehe ja naise vahelisel suhtel (sõjal?). Ja pealkirigi viitab, et nalja selle asjaga tegelikult ei ole. Pealkirjas on kaks kontsepti – nagu näeme – on ELU ja on ARMASTUS. Kuigi vahel tundub mulle, et nende sõnade vahele võiks paigutada “VÕI”. Armastus justkui pakuks naistegelasele (Irmale) kõike, ent meestegelaselt (Rudolfilt) võtaks kõik ära. Ideaalis peaksid elu ja armastus kokku sulama ja mitmeid muid mõisteid veel endasse libistama. Aga Rudolfil välistab armastus elu ja Irmal on ainult armastus. Jama.

Tammsaare brutaalsus (mis on tegelikult salalik brutaalsus) ei ehmata mind enam. Keegi peab ikka surema. Lunastust ei ole. Midagi ei ole. Armastust. Elu ka ei ole. Totter on see, et Tammsaare on kirjutanud tuhandeid lehekülgi, et öelda meile lihtsalt “midagi pole”. Ta pessimism on omamoodi naljakaski. Tammsaare on mu lemmikautoreid.

Kui te mõtlete, et hakkan kirjutades tasapisi mõistust kaotama ja loobin naljakaid sõnu imelikus järjekorras, siis te väga ei eksigi. Ma nimelt hakkangi mõistust kaotama. Ma viibin nn “vaimulaagris”, mille ma iseendale omaenda higi ja pisaratega korraldasin. Alates sellest esmaspäevast kuni selle reedeni tegelen ma kella kaheksast hommikul kuni seitsmeni õhtul lugemise, kirjutamise ja komponeerimisega. Ja kella üheksast õhtul uue mõnusa ilukirjanduse lugemisega. Terve mu tuba on täis imelikke lehti, mahakukkunud pliiatseid, kõrvitsaseemneid, kohvi- ja banaanilõhna, rõduuksest pääsevad raamatutesse hullama äikeselise Thbilisi tuuleiilid. Loen järgemööda Nietzschet, Woolfi, Jamesoni, Sartre’it, Gide’i. Tähendab, mitte järgemööda, läbisegi ikka. Karm askees ja tugev töötahe – muidu kuskile ei jõua. (aga kuhu ongi vaja jõuda, kui “midagi pole”?)

Nüüd kavatsen vaadata veel “Elu ja armastuse” telelavastust. Aga enne tahtsin ka mainida, et “Fargo” II hooaeg was bjuutiful. Kas te olete juba aktualiseeritud, tibud? Olete realiseeritud? Olete endi parimad versioonid? Ma küll täiega olen, raisk.

Nali naljaks. Ma pigem lõpetan. Ei taha endast liiga halba muljet kah jätta.

Flanöös

P.S! Aa, jaa, kas te Mudlumi “Tõsist inimest” olete lugenud? Ma kohe lõpetan.

P.P.S! Ma saan aru, et praegu ollakse obsessiivsed “tänase päevaga” (a’ka dekadentliku carpe diem’iga), et “sul on sinu päev, sinu tänane kink, nii et make it count”, kas keegi oskaks mulle pakkuda koherentse tõlgenduse selle kohta, kuidas ma oma päeva peaksin sellisel juhul veetma? Milline on päev, mis läheb korda, mis on hea, oluline? Mis karakteristikume peaks see kaasama?

P.P.P.S! Ma tahtsin ka kõiki teid tänada, kes te bulvarile eksite, kas joogise peaga või murtud südamega, kas uudishimust või mõttekaaslusest, kas igavusest, nukrusest või üleolekust. Kooserdage siin rahus, bulvar sallib igasuguse südamega inimesi.

 

Fokin

Olen tolgus, piimapea,

Nietzschest, Oksast ei ma tea.

Oled peen ja kakskendkaks,

tule, sulle pepule üks laks!

Fitness, hantel, murusmuuti?

Ei? Marss VIP-Medicumi.

Hips ja hops, sips ja sops.

Ooh, läks pekki, vat kus lops (naerab peene häälega).

Intellekt ja selge pea,

c’mon, please, ma ise tean.

Tulge, nunnud, teeme pilti,

valin teile õige filtri.

Täna ennast täis ma joon,

sest mul hea on diktsioon.

Mõnitan ja feimi roogin,

türbel, ma ju Ženja Fokin.

Natsa siit ja natsa sealt,

põhimõttekindlusest ei tea.

Ah sa oled lihtsalt kade!

Ma ei ole arulage.

Olen tolgus, piimapea,

lasen wrapil maitsta hea.

Kui ei meeldi, mine ära

titt ju kodus, mis sa plärad.

Ja üldse, nunnu, be more kind,

inspi viska kohemaid.

Olen tolgus, tõbras, tont,

närida mul viska kont.

/…/

Olgu, tolgus, olgu nii.

Mu tee viib VIP-Medicumi.

Kõnetehnika on kavas.

Olen ma vast ikka jamas.

/…/

Wait a sec? Mis juhtus just?

Silme eest on täitsa must.

See vist oli paha uni,

tuhmunud on ammu koni.

Süütan uue sigareti,

kirjutan vast tüki, neti.

Adieu monsieur, piimapea,

see on läbi, küll on hea

 

 

 

 

 

 

 

Virginia Woolf “Olemise hetked. Märkmeid möödanikust”

Virginia Woolf on kahtlemata kurioosne kuju, unikaalse ja iseseisva mõttemaailmaga looja. Tema surma järgselt avaldatud autobiograafiline “Olemise hetked. Märkmeid möödanikust” on erakordselt tihe tekst, mis lubab sisse vaadata Woolfi maailma nägemise viisidesse, tema detailide märkamise võimesse, mällu, tema lapsepõlve rafineeritud elustiili, leinadesse, sellesse, mis oli tema jaoks olemuslik. Valdavalt, isegi kui ta kirjeldab mõnd positiivset seika oma elust, on need mälestused mingil moel kurjaendelised. Võib-olla olen ma seda öeldes alateadlikult mõjutatud teadmisest, mis Woolfiga varsti juhtus, ent võib-olla mitte, vahest ta tekstid ongi halvaendelised, hirmsa atmosfääriga.

“Olemise hetked” on minu jaoks eriline raamat kahel põhjusel. Esiteks selgitab see mulle peenelt ära, miks mõni päev on minu jaoks “tühi” ja teine päev “täis”. Mõni päev lihtsalt on olemispäev ja mõni mitteolemispäev, vahel muutub kõik töö kaudu tähenduslikuks, tasandid vahelduvad, mõtted liiguvad imelisi uperpalle tehes kõikides võimalikes teadvuse kihtides ja ma olen üleni täis elu ja ennast. Teisel päeval ootavad maksmist arved, lõhkevad torud, saavad otsa kõik leivad, banaanid ja kaerad, tekib nohu, purunevad tassid, karjuvad naabrid ja kõik jookseb tähendusest tühjaks.

Teiseks annab “Olemise hetked” mulle mõtestatud selgituse selle kohta, miks ma kirjutan. Ükskõik mida. Eri funktsiooniga tekste ja ka blogi. Woolfi autobiograafias on niisiis olemas ka blogimisselgitus. Ehkki see Woolfi lõik on pigem mõeldud õnnestunud ilukirjandustekstide selgituseks, aitab see mingil moel selgitada seda, miks inimesed tahavad mitmesugustest nähtustest, sündmustest, ka toodetest, kogemustest blogida. Eelkõige puudutab see tervikuks tegemist:

“(…) see on märk tõelisusest näivuse taga, ja kui ma selle sõnadesse panen, toon ma selle tõelisuse välja. Alles sõnadesse pannes muudan ma selle tervikuks, terviklikkus aga tähendab, et see on kaotanud võime mulle haiget teha. (…) Ma tunnen, et teen kirjutades midagi, mis on sellest kõigest (igapäevasusest, praktilisusest, treeningustFlanöös) palju kasulikum.”

Mina näen eelkõige kultuuritoodetest blogimises just seda tervikuks tegemise vajadust. Kui raamat on lõpetatud, siis tahaksin justkui seda raamatut omada või lugemiskogemust enda jaoks kinnistada. Et see oleks lõpetatud, aga samas minu juurde vangistatud. Ma pean kirjutama ja selle tegevuse enda jaoks lõpetama, et see ei saaks põgeneda ja moodustaks ühtse katkestuseta ringi.

Woolf kirjutab muidugi ilukirjanduse kirjutamisest või esseede, s.o kangema kraadiga kirjanduse tegemisest. Ta maalib väga ausa, isegi hukkamõistva pildi oma perest, oma elust viktoriaanlikul Inglismaal, kohustustest, riietest, toidust, suvitamisest. Eestikeelse tõlke 17. leheküljel ütleb ta justkui möödaminnes, et võib-olla ühel päeval vabaneb ta kunstiteoste loomisest. Ka see on huvitav mõte, sest liimib kunsti tegemise külge kannatuse, vangistuse. Sellel on varemgi peatutud. Kunst on suur puur, jala külge seotud kivi, miski, mis tirib looja põhja.

Lisaks kinnitas Virginia mulle üle veel ühe mu uskumuse või teadmise, mis on minu manu tulnud alles viimase pooleteise aasta jooksul: “Aga selleks, et tunda, kuidas olevik voolab mineviku sügavuste kohal, on vaja rahu. Olevik peabki olema sujuv, harjumuspärane. Just seetõttu (…) põhjustab igasugune katkestus – nagu näiteks kolimine – mulle äärmist meelehärmi; see katkestab, teeb pinnapealseks, lõhub sügavuse õhukesteks kõvadeks kildudeks.” (lk 46)

Nii ongi. Tulemus, paberil tulemus tuleb sellest, kui sügaval olnul on rahulikus ja stabiilses olevikuhetkes aega pinnale tulla. Jube. Ka mul on seda vaja. Teadmist, et pikka aega järjest on stabiilne, aiva samalaadne ajarohkus, monotoonsus. Kõik muu pärsib.

Oli hea lugemine. Ma olen jälle Thbilisis ja iman päikest kui käsn.

Flanöös

Looder kirjutab. Ja geniaalsed leiud kahekümnendatest

Imelik valgus on Eestimaa peale tulnud, selline õrnsinine, ööhõngune, natuke kurjakuulutav. Selle sinaka valguse sees kirjutan. Ei teagi, millest. Sellest, et olen looder, päevavaras. Et olen tegelenud nende nädalate jooksul raamatute kokku ahnitsemisega. Raamatud ajavad üle ääre, kõik kapinurgad on neid täis, nad on hõivanud kummutipealsed ja vedelevad arusaamatutes riidest kottides riiulisoppides, nad on leidnud tee kasvuhoonesse ja kastekannudesse. Kaasa võtta ma nagunii palju ei saa. Valikud-valikud. Pead murduvad, murenevad, lähevad kokku tagasi.

Kuidas on võimalik elada elu, rullida end värskelt niidetud murus, süüa rasvaseid toite ja juua joovastavaid jooke, teha parasjagu nii palju tööd, et onud ukse taha ei tule ja samas veel raamatuid läbi lugeda? Ma ei tea. Ehk keegi tark naine või mees kuskil teab. Mul on pooleli Tammsaare “Elu ja armastus”, mis ajab mu peast hulluks ja Mudlumi “Tõsine inimene”, mis on sitaks hea. Ja ka Woolfi “Olemise hetked”, mida loen terava hariliku pliiatsiga. See on päris perfektne tekst. Ma arvan, et Woolf on üks mu suurimaid kirjanduslikke inspiratsiooniallikaid. Hetkel.

Aga olgem ikka ja ennekõike ausad, pigem tegelen ma kõige muuga kui jätkusuutliku lugemisega. Sealhulgas aknast välja vaatamise, kohinate kuulamise, sõrmede klõbistamisega vastu puitu, lihasmassi kaotamise, kruusateel tolmutamise ja muude eluks vajalike asjadega.

Muide, kas te olete lugenud inimloom August Gailiti följetonikogu “Klounid ja faunid” 1919. aastast? Selles sisaldub ka tükk “Kui me geniaalseks saime”, mis kajastab härrade Visnapuu, Rohti ja Gailiti mõtet hakata geniaalseks, mille jaoks nad varusid kalu, kalamarju ning korvi viina ja veini. Kui kedagi huvitab see, kuidas tõelist loojat 20. sajandi alguse Eestis defineeriti ja selgitati, pakub see tekst teatava insight’i.  Põhimõtteliselt tuleb end maa alla juua ja oodata, et hüperboolid muunduksid suursugusteks. “Me jõime jälle, jumalikus ootuses genialiteedi tulekusse.”

Selle mõttega ma lõpetan, lähen korra uduse valguse sisse ja vaikusesse magama. Mu elu on hea ja igati kadestamisväärne. Ja ma ise olen mahlane virsik. Cheers!

Alati teie

Flanöös