Betti Alver “Tuulearmuke”

Millegipärast alustatakse sellest romaanist kirjutades tihtilugu sedastusega, et see pälvis 1927. aasta romaanivõistlusel teise koha. Naljakas, et mõne raamatu puhul jääb romaanivõistluse hõng alati püsima, samas kui mõne teise puhul ei peeta seda kuigi tähtsaks faktoriks. Näiteks 1938. aastal Looduse auhinna pälvinud Ristikivi “Tuli ja raud” ei liitu mõtteis kohe võistlusega. See selleks. Uitmõte. Tõtt öelda ei ole Alveri “Tuulearmukese” näol üldse tegemist väga mäletatud tekstiga – minu teada ei loeta seda koolis (võib-olla on nüüd miskit muutunud) ja ka siis, kui osalesin eesti kirjanduse kursusel TÜs, ei kuulunud see kohustuslike tekstide hulka (mida oli tegelikult päris palju ja aasta oli vist 2007). Seega kaanoni serval. Alverist kui prosaistist liiga palju ei räägita.

dsc_0091

“Tuulearmuke” on väga sõnaosav, poeetilise lõhnaga romaan. Noore konservatooriumiõpilase Lea Ringi silmade läbi saab lugeja aimu tollastest kultuurinormidest, sellest, mida tähendab “hea olemine”; loeb linna ja maa igavesest binaarsusest ja naise kummastavast armastusest pisut torsaka ja konservatiivse arstihärra vastu. Romaanis ju suurt midagi ei juhtugi, eelkõige võib see olla harjumatu neile, kes on harjunud tänase poppromaani süzee-tulevärgiga – kuule lendab kui martsipanikomme, üks müsteerium ajab teist taga, süüakse-seksitakse-prassitakse, narritakse saatust. Midagi sellist “Tuulearmukesest” ei leia. Seega mõjub see justkui loksuvaba piparmünditee, kui paldarjanimaitseline tabletipoolik, soe vann hüljatud rannal.

dsc_0082

Protagonist Lea võtab ühes romaani kohas tabavalt kokku selle, kuidas on olla muusik (kustnik/kirjanik jne), sedastades, et seitse korda võib ta üht asja mängida ja samal ajal näib, nagu mängiks keegi teine. Ja siis – out of nowhere – kaheksandal korral ärkab ta justkui unest. Miski pääseb valla ja siis mängib ta hästi. Kas pole mitte tabavalt sõnastet? See teatav palang, mida justkui ei olegi võimalik kuidagi sõnades kujutada. Seisund, terav ja tugev emotsioon, kehaline aisiting – nimetatud määravad ära, kas konkreetsel hetkel on võimalik iseendast üle olla, oma piirid ületada ja midagi tähenduslikku tekitada või mitte.

Kihvt

Ühesõnaga: väga mõnus on lugeda vahel vanu tekste. Need tekitavad hoopis teistsuguseid mõttekaari.

Tbilisisse tuli kolme päeva eest sügis. Raske ja külmapoolne on tunne.

Flanöös

 

Batumi. Sinine

Edela-Gruusias asub kuurortlinn Batumi, mille üle grusiinid on väga uhked. Minu eelaimdused (hirmus maitselagedus ja tohutu siblimine) ei vastanud tõele. Tegemist on üpriski rahuliku, sooja ja võrreldes Tbilisiga puhta linnaga, mis sobib puhkamiseks küll. Lopsakate palmidega ääristatud pikk rannapromenaad ja eriti meeldejääv arhitektuur mängivad selles oma osa. Siiski on oluline mainida, et kõrghooaeg just lõppes, nii et sellest johtub ka märksõna “rahulikkus”. Juulis-augustis pidavat siin kohtuma kõiksugu karvased-sulelised ning linn pulbitseb kui saadana supipada. Hetkel loksub Batumi aga mõnusamas-rahulikumas rütmis. Iseenesest oli parasjagu põnev ka retk siia – Gruusia kaht suurimat linna, Batumit ja Tbilisit ühendab kitsuke maantee, mis on täidetud locode autojuhtide, koerte, kitsede, lehmade ja saiamüüjatega. Ent vaade, mis avaneb Batumile, enne linna sissesõitmist on parasjagu hingemattev, nii et hullud kitsed ununevad võrdlemisi kärmesti.

dsc_0017dsc_0054-1dsc_0048dsc_0032dsc_0023-1dsc_0022dsc_0042

Ilm on hea, udud hõljuvad mägede vahel, kohv on kange, jäätis külm. Batumis on päris mõnus.

Flanöös

 

 

 

 

 

Kirjutada või mitte?

Kui lugejate hulgas on prouasid/herrasid, kes on kunagi sulge ilukirjanduslikult liigutanud, siis tunnen ma end kenasti. Sest teie, armsad inimesed, saate ju ometigi aru, milline (vahel ebareaalselt mõnus) täishustle on romaani/novelli/lühijutu jne kirjutamine (proosa on rõhu all, luules olen võhik, draama huvitab, aga tundub keerukas). Esimene mainituist võtab ju lausa silmnägemise – keerukas on see protsess, raisk.

dsc_0635

Ma olen alati tahtnud pärida, kuis kaasaegsed kirjutavad, mismoodi näeb välja nende töö köögipool. Ja eks siit-sealt neid tükikesi ka kostub. Kivirähk näiteks on öelnud, et kui sa ikkagi tahad raamatuid kirjutada, samumeie, siis istu laua taha ja hakka kirjutama. Kui sa reaalselt iga päev midagi paberile ei pane, ei ole sinu sulest vähemasti järgmise aastakümne jooksul midagi oodata.

Eks ta tõsi on. Teksti ei sünni, kui sa ei kirjuta. Vahel peab end lausa sundima. Käskima-nüpeldama. Sest isegi kui panna terve päeva vältel kirja suhteliselt viletsat teksti, on tulemiks kas või paar head lauset või tekib kena mõte, kuidas lugu edasi arendada. Ma olen Kivirähkiga nõus. Kuigi selle mehe produktiivsus… No mis ma oskan öelda, uskumatu. Lope de Vega ta küll ei ole, aga sinna lähedale. Ühesõnaga: kirjuta! Anna pihta! Maailm on su auster!

dsc_0576

Lihtsalt kirjuta! Aga ega sellega probleemid ei lõpe. Romaani – koherentset sorti – kirjutades tuleb silmas pidada tuhandet teist asja. Vaadata, et tagasipõiked olevikusündmustega haakuksid, et tegelaste tegevused omavahel vastuollu ei läheks. Et sügise kirjeldustesse ei satuks kogemata lauseid “Oli erakordselt palav juuni” ega muid lolluseid. See on kurnav ja ülipõnev samaaegselt.

Ja siis valmib jälle üks lõik. Ja loen selle uhkel pilgul üle. Ja – no anna asu – eriti pateetiline jura! Nii halb. Justkui C-kategooria holliwoodikas, täisbiidermeier. No mis teha. Punastad ja parandad. Kirjutad edasi.

dsc_0564

Ühseõnaga, nutikas lugeja juba mõistab, millega ma nädalas teatavad päevad sisustan. Täna oli säärane päev :). Carpe diem, muthafaker.

Flanöös

 

 

 

Delphine Coulin “Samba Prantsusmaal”

Oh jah.

Lugesin seda raamatut üpris kaua, sest ajanappus segas. Ja nüüd – raamatu läbilugenuna – olen ma pisut ärritunud iseenda peale, õigemini oma tundmuste peale, sest selle masendav sisu ei šokeerinud mind enam. Ma olen muutunud koleduste sõnaliste väljenduste suhtes stoiliseks. Kuigi oleks pidanud, sest pilt, mis maalitakse on kõigiti ebameeldiv. Romaani teemaks on Malist pärit Samba-nimelise mehe olelusvõitlus illegaalina Prantsusmaal ja tema European Dream ning sellele joonistab taustpildi Aafrikas toimuv. S.o säiliv võimalus, et ühel ilusal hommikul võib rõõmsasse-värvilisse külla siseneda maasturiga kamp alaealisi ja perekondi külmavereliselt tappa. Tuli- ja külmrelvadega.

dsc_0765

Siiski hämmastas mind kummaline sallimatu ja empaatiavõimetu hierarhia Aafrika perekonna sees. Koju jäänud naispere asetab pojale ebareaalsed lootused ning nõuab-nõuab ja süüdistab. Muidugi on minu vaatepunkt kallutatud ja läänelik, sest võrreldes representeeritavate eludega, olen ma taevamannas, vatipadjus, võilombis. Aga see ebareaalne Lääne-kuvand, mis mahajäänud (nais)peresid kannab, oli minu jaoks ootamatu. Lugegem näiteks selliseid väljavõtteid lõigust, kus Samba õde ja ema räägivad Sambaga telefonitsi, kui rahasaadetised on kaheks kuuks katkenud: Mis toimub? Kas sa oled haige olnud? Seal jätkub ju tööd kõigile, või kuidas? Kui sa oled vähem töötanud, oled järelikult laisaks jäänud, või rumalaks?

Aafrika on ääretult kaunis. Aga millegipärast on kõik Aafrikaga seotud kultuuritekstid, mida olen tarbinud (pean siiski tunnistama, et neid ei ole palju) verised: seesama, “Kõrbelill”, mida lugesin keskkooli aegu ja nutsin (pole ime, et hiljutine Egiptuse ametniku tehtud avaldus naiste ümberlõikamise headusest, mida ta seostas nõrkade meeste ja naiste liialt tugeva seksuaaltungiga, lõikas mu ihust läbi) või Vereteemant, Hotell Rwanda meinstriim-kinost. Kuhjunud vägivald, lõhkikistud perekonnad, lõhkumatud hierarhiad.

Mõni lõik sellest romaanist tabas hämmastavalt hästi tänaseid klassi-rassiprobleeme: Nad (pagulased) olid hõlbus, arvukas ja alamakstud tööjõud, mis on vajalik majanduse üldiseks toimiseks. Põrandaalusel Prantsusmaal pühkisid nad tänavaid, sorteerisid prügi, vahetasid vanakeste mähkmeid ja puhastasid öösiti kontorites vaipu, et päeval kõik laitmatult töötaks, justkui mustust, vanadust ja prügi ei eksisteerikski. Inimesed kui varjud.

dsc_0764

Romaan oli lihtsasti loetav, kuid mitte just ülemäära koherentne: Samba-jutt vaheldub minategelase nägemusega ning need üleminekud ei ole eriti sujuvad. Raamat on Eestiski poleemikat põhjustanud, detailselt on vastuolulisest tekstist kirjutanud näiteks Andres Laiapea. Kuna ma tunnen, et mul ei ole rohkem jaksu selle romaaniga tegeleda, siis paneksingi siia punkti.

Praegu loen ma hoopis teistlaadseid tekste, kõlab uskumatult, aga hetkel on mu lugemislaual Betti Alveri “Tuulearmuke” aastast 1927 ning Johannes Semperi päevik Peterburi-päevilt (1912).

Hurraa!
Flanöös

Raison d’être

Viimasel ajal olen üha rohkem mõtisklenud selle üle, mis on minu raison d’être. Milleks olen ma kasulik, mida ma tahan ja saan anda ning mis selle eest minu sülle langeb? Ma olen justkui paha paabulind, kole konn, auk asfalttees, miski laialivalguv ja otsin seda üht põhjust, mis mulle kuidagigi selgitaks, mida ma siin planeedil tegema peaks, et leida rahu.

File 07.09.16 14 48.10

Sest ma ei ole just rahul, vaid alati närviline, alati otsiv, pisut ärev. Vahel küll rahunenud olekus, kuid siiski fluktueeriv ja end vibuna vinnastav. Vahel naudin pidetust ja siis ihalen stabiilsust. Ja kõige jubedam selle seisundi juures on see, et see, mida ma tahan, muutub. See kisub minust kõik, sest ma tahan liiga paljusid asju.

Esiteks stuudium, teiseks kreatiivne kirjutamine, kolmandaks leiva teenimine. Ja rahutu uni on garanteeritud. Teed kõike ja kõike sitasti. Või ei teegi. Ajanappus. Äng. Süü. Ja loobuda ei suuda, ühestki asjast ei suuda loobuda.

Sest ma olengi kõikuv. Hüppan ühe raamatu juurest teise juurde, ühe soovituse juurest teise manu. Loen Freudi ja keedan suppi, teen märkmeid, segan kohvi. Ma kadestan inimesi, kellel on üks siht, üks kirg ja üks ala, milles nad muutuvad paremaks, põhjalikumaks, kõikehõlmavamaks. Sest mulle tundub see turvaline. Ehkki ma adun, et loon endale illusioone ja ka ühe konkreetse ala spetsialistid võivad tunda, et nöör tõmbub kaela ümber koomale, usun ma siiski, et nii on kergem, kui lõputult rapsida ja üritada mitmes vallas hea olla.

Eelmisel nädalal ütles suurte valgete juustega naine, et ta peab nüüd langetama mõned rasked otsused. Mul langes süda põrandale ja mitte tema pärast, vaid iseenda pärast. Sest ma olen raskete otsuste langetamises kohutavalt halb. Alati, alati tuleb see what if... Ja seni, kuni ma otsuste langetamise, minnalaskmise ja eneses selgusele jõudmise kunsti ära ei õpi, tulevad need morjendavad mõtted laviinina. Ja purskuvad sõnadesse.

Mis on minu raison d’être?

Nõutu Flanöös

P.S. Kirjutasin selle teksti eelmisel nädalal. Täna lugesin üle ja ei pea olema – ütelgem näiteks Poirot, sest praegu on ta eestikeelses raamatukosmoses aktuaalne – et mõista, et täna tunnen ma end just kenasti, et end liialt ühe vallaga sidunud ei ole.

Lõpetasin ka Coulini teksti, mida mõne aja eest Varraku FB-s ühiselt lahati. Õige pea sellestki.

Santorini II

Mesised meenutused. Lihtsalt niisama. Et argipäeva kosutust tuua ja natuke uneleda. Ouzo on otsas, dessertveinid samuti, kapi peal olelevad ainult saperavid. Baklava on söödud ja päevitus hakkab tasapisi tuhmuma, ujumisriided nutavad sahtlipõhjas. Silmad on juba puhkusejärgsest stressist pundunud. Nii et võiks olla paras aeg pisut nostalgitseda. Saarele ma siiski enam igapäevaselt ei mõtle. Mõtlen muudele asjadele, millest tasapisi mu salalikus rüpes kosub postitus. Aga vaadakem!

DSC_0708DSC_0712 (1)DSC_0744DSC_0749DSC_0750DSC_0751DSC_0752DSC_0755DSC_0758DSC_0738

Adjöö

Flanöös

 

 

Sofi Oksanen “Norma”

Kui on himu lugeda midagi tõeliselt veidrat, siis tasub kindlasti haarata “Norma” järele. Terve teksti vältel on tunda, et midagi on justkui valesti, kuidagi kahtlane või lagunev. Midagi on valesti ehitatud, kuskil mingi aine lisamata jäetud, miski lõhnab kehvasti.

“Norma” lugemist võin võrrelda säärase filmi vaatamise kogemusega, mil A-kategooria tähed mängivad B-kategooria stsenaariumi ja/või lavastajaga linatöös. Kus kõik peaks justkui silmnähtvalt toimima, ent samas on midagi eriti valesti.

IMG_4114

“Norma” minategelane on kummalise haigusega noor naisterahvas, kelle juuksed kasvavad meetri päevas ning muudavad naise ülitundlikuks. Norma näeb teiste inimeste kehade koostist, lähenevat surma, haigusi ja patte. Juukseid tuleb pidevalt lõigata ning peita, ühtlasi tuleb neid ka talitseda, sest halvemal juhul muutuvad kiharad agressiivseks ja põimivad end halbade inimeste kaelakeste ümber. Kuni romaani tegevustiku alguseni on Norma eest hoolitsenud tema ema, Anita, kes siis aga kahtlastel asjaoludel sureb. Edasi kulgeb jutt kiires tempos, kunstjuukseäri ja beebifarmide, pahade mafioosnike valvsa silma all.

Oksanen kirjutab jätkuvalt süngeist asjust, suhestub tänapäevaste probleemidega ning lõhub juuksekarva erinevatesse detailidesse laskumisega (eri ainete/ravimite nimetused näiteks). Alles selle tekstiga teadvustasin endale, et tegelikult ta ei sobi mulle jutuvestjana. “Puhastus” jättis mulle sügava mulje, ent tuvide-tekst on ammu ununenud. Ei jätnud see mu suulakke võrratut maiku. Sofi lood on jõhkrad, rasked, kurjad. Ning seekordne lisaks kahtlaselt veider.

IMG_4094

Siiski on kihvt, et Sofi astub pisut libedale teele ning pöördub kõrvale ajaloopalangust ning nõukogude minevikust. Fantastilisema keeruga loo valimine on tegelikult julgustükk, sealt ka see teatav kohmakus, mis vähemasti minu silmi riivas.

Ja lõpp. Ma pidin oma lebamistoolist alla kukkuma, kui lugesin, et Norma lõpetab Alvari rüpes. Miks ometigi? See tundus täiesti ebaloogiline. Kriminaalse rühmituse üks ninamehi, Norma pea otsene vaenlane ja eriti inimvaenulike äride sepistaja, mõrtsukas satub peategelase juuste pehmesse haardesse. Miks? Millegipärast lootsin sellisele maagilis-fantastilisele jutule natukenegi õiglasemat lahendust ning pahalastele sobilikku karistust. (Idealist)

Ei meeldinud mulle see asi (ehkki, lugemishimuline, tekst oli ladus ja seda polnud keerukas lugeda).

Või võib-olla on hetk praegu ükskõik mille lugemiseks halb. Pea on laiali otsas nagu lagunenud kaardipakk ja mõtted hoopis mujal, kuskil teises kohas, mingite teiste tegevuste juures. Tähtajad triivivad minuni ja minust mööda meeletul kiirusel, sõnad on tühjad ja lubadused lootusetud. Olen laisk kui loom (närib viinamarja). Tunnen, et ei jaksa enam mitut vööd kanda, kõiki palle õhus hoida, moosi meega tarbida.

Flanöös

 

Santorini

Ma olen harjunud ampsukujuliste baklava‘dega, siin pakutakse magusrooga aga hoopiski tordilõiguna, mis tähendab, et viimaste tükikesteni ei jõua isegi selline magusalemb nagu mina! Toit on siin külluslik, vein maitseb kenasti, taevas pole pilveraasugi, vesi on soe, ehkki jahutab päikesekuuma keha maha.

IMG_4001

Teenindus on laitmatu, inimesed rõõmsad, aega on küll ja veel. Oo fetalõigud, pehmed saiad, Kreeka salat, oo-oo jogurtikastmed ja kalaportsud. Pakutakse käsitööõlut ja imelisi dessertveine.

IMG_4104IMG_4066 IMG_4018

Ühesõnaga: peast hulluks ajab see kõik mind siin. Ja selle leevendamiseks katan ma pea. Õlgkübarat tuleb nii või teisiti kanda: muidu on platsis päikesepöörasus-tõbi. Saar on ilus ja kutsuv. Võib-olla hetkiti küll karge põhjamaalase jaoks liialt inimrohke (aga siis saab põgeneda saare pisut rahulikumasse lõunaossa, majaka poole, kust avanevad loodehispaanialikud vaated igavikule), kuid mitte pealetükkivalt. Ma olen pahviks löödud saare ilust. Öisest mägisest tulemerest, sumedast päikeseminekujärgsest valgusest, tähtedest.

Varsti kallab reaalsus end mulle peale nagu pesukausitäis magevett.

Flanöös

 

 

Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”

Jaapani imemees Murakami on olnud mu kaasaegseid lemmikuid nüüd vast juba kuus aastat. Tema “Kafka mererannas”, “Norra mets” ning novellikogu “Elevant haihtub” meeldisid mulle ebanormaalselt palju. Esimest mainitutest lugedes ei suutnud ma üldse uskuda, et keegi sedasi üldse saab/võib/oskab kirjutada. Tekst sobis mu eluhetkega perfektselt ning lummatud olen siiani.

Seega oli suur mu rõõm, kui avastasin, et veel üks mehe raamat on leidnud tee eesti keelde. Hurraa! Ma kirjutan nüüd loetust avameelselt ning lahmivalt, seega, kui sa ei ole teksti lugenud ning plaanid seda teha, siis ära rohkem loe, sest ma ütlen SELGEL SÕNAL ÄRA, MIS LÕPUS JUHTUB!

DSC_0704

Murakami viimase romaani lugemine on imelihtne: tegevustik on loogiline, tegelased detailselt välja joonistatud, keel selge ning võluv. Ühtlasi on valitud teemad väga mõistlikud: sõpradevahelised suhted, reetmine, arusaamatused ning mineviku taak. Samuti mõtisklevad tegelased või suunab jutustaja mõtisklema selle üle, kuidas olla õnnelik ja kuidas elada hääd elu. Kes meist ei oskaks suhestuda? Murakamil on alati tegelasi, kes mingil määral meenutavad meid endid või vähemasti mind ennast. Ning ega paha tee ka selliste üldinimlike (kuigi ma ei kannata seda sõna) teemade sidumine romaani.

DSC_0706

Küll aga on seekordne peategelane pisut flegmaatiline, mistõttu on tema motiividest keerukas aru saada. Loo uss sisiseb tõigas, et üks harmooniline (pidevalt rõhutatakse just seda sõna) sõpruskond laguneb ühel hetkel ja täiesti arusaamatult. Nimelt avastab peategelane ühel vaheajal, et ükski tema neljast sõbrast ei taha temast enam mitte midagi kuulda. Alguses eiratakse teda külmalt ja seejärel ütleb üks selge sõnaga, et nad ei soovi temast enam miskit teada. Misjärel tunneb Tazaki end justkui öiselt laevalt pimedasse vette visatu (Murakami kujundid mõjuvad mulle, need on head ja sobivad mu iseloomuga, mis tähendab, et kui kasutatakse sellist pimeda öö kujundit, siis ma tunnengi külma oma luudes ja tajun, et mind puudutatakse sõnaga). Samuti saan ma aru “maastikunukrusest”, millest romaanis kõneldakse. Sest olen ju minagi seisnud kruusasel künkal, vaadanud sissevajunud katuseid ja üksikut puud taamal ja tundnud, kuidas mu hinge tõmblukud üksteise järel katki lähevad.

DSC_0707

Mis järgneb, on võrdlemisi kummastav: Tazaki võtab põhjendusteta väljaarvamise teatavaks, elab läbi kohutavaid hingepiinu ning elab endassesulgunud inimesena (ehkki hea töö ja hea elukoha ja võrdlemisi hea välimusega) edasi. Siis ühel hetkel otsustab ta tüdruksõbra mahitusel välja selgitada, miks temaga nii julmalt käituti. Läbi muusikaliste vahelepõigete, ujumistrennide ja Soome-reisi (!) mõtleb Tazaki enda jaoks asjad lahti.

DSC_0711

Ja kui sulle meeldivad lahendid ning kindlakoelised lõpud, siis seda Murakami sel korral otseselt ei paku: me saame küll teada, et mees heideti sõpruskonnast välja ühe tüdruku vale tõttu (ehkki vale ja tõe piir pisut raamatu jooksul nihkub, kuigi mitte sellisel määral, et päriselt uskuda, et tüdruku nimega Shiro/Yuzu vales kahelda). Samas ei saa lugeja midagi teada ei sellest, miks haiglane neiu valetas ja miks ta tapeti. Tazaki aga jõuab endas selgusele ja saab julgust. Lugeja jääb näppu imema. Ja päris mitu korda, sest samuti ei selgu Midorikawa-nimelise tegelase koti sisu. Fuck me! Ma ei tea, kas ma olen tänapäevase meedia poolt nii rikutud või mis täpsemalt toimub. Jah, vist olen rikutud. Ma tean teada, mis on koti sees, kui Midorikawa klaverit mängib, virtuoosselt, ma tahan teada, mis on ühe “enesest lugupidava metropoli daami Chaneli käekotis”, ma tahan teada, mis on rinnahoidja all, mis on inimese hinges. Kuigi tegelikult ei oleks vaja. Las Midorikawa olla.

DSC_0722

Aga maitsekas on see asi siiski. Ilus, steriilne, nukker. Murakami knows his shit. Jätkuvalt. Siiski asetub see tekst “Norra metsa” ja “Kafka mererannas” järele. Mulle on vaja enam vimkasid, rohkem käände ja rääkivaid kasse. Vähemalt Murakamit lugedes ihalen neid. Aga ma ei kahetse midagi, üks parimaid lugemisi viimasel ajal. Nii et lugege, miskit kaotada ei ole.

Flanöös

Ei saa sulge salata

Eestis lähevad õhtud pimedaks ning Kopli tänavatel ulub kahtlaselt sügisehõnguline tuul, mis teeb paljud objektid hirmuäratavamaks ja süngemakski kui need tegelikult on. Kiiresti hilisõhtusel mustal ajal koju rühkides mööda siledat kõnniteed, mis kulgeb mäest üles, tundub mustav ja komberdav turske mehekuju kaugelt seirates palju kardetavam kui ta reaalsuses on. Tuul puhub ta tuulepuusi kohevaks ning takistab suure pudeli kummutamist. Ma märkan teda. Ma märkan ka kiiret ostlejat poes, kes kulm kortsus midagi soetab, karmil pilgul soovitud eset takseerides ja samal ajal telefoni kriisates, et ta tuleb ju juba homme tööle. Laske tal ometi need viimased tunnid puhata!

DSC_0698

Tihke vein voolab mu suhu ja eesti jäätis tuimestab keelt. Kõike on nii palju ja see mõjustab mind. Lapsed räägivad minuga, asetades lausete vahele miljon sidesõna. Telefonid helisevad, autod kihutavad, lehed kukuvad katuseakendest sisse, perekonnatülid kulmineeruvad. Kõike on nii palju.

Ma märkan viimasel ajal inimesi detailsemalt ja see tekitab minus tahtmist kirjutada. Ja kirjutada nii, et see ei johtuks reaalsusest. Ehkki pind, kuhu astun, kui hakkan lahkama tegelikkuse ja teksti suhteid, on libe, julgen sedastada, et siinseil lehekülgedel on siiski mingisugune käegakatsutav reaalsuselik põhi all. Ma tahan aga hoopiski kirjutada asjust, mis ei ole seotud minu eluga või loetuga! Ehkki ma ei saa mitte kunagi iseendast üle (mitte keegi ei saa), on viimasel ajal tung nõnda suur. Tahakski kirjutada maailmast teises võtmes ja pisut teise kriuksuga.

Sest minu viibimine siinmail hakkab varsti lõpule jõudma. Mitte küll kohe, aga ma juba adun, et juured tahavad jälle maa seest lahti tulla ja mulda saputada. Hõljuv pidetuse olukord tekitab hulgaliselt raskust, mida oleks vaja kuskile maha tõsta. Ja kas tõesti saab olla kirjutamata, kui tomatid lähevad punaseks ja basiilik eritab mõrkjat lõhna?

Nii ma kirjutangi. Ja puhtalt tunde pealt, mille minus on tekitanud kirev inimene, abitu olukord, etendus, raamat, nõme situatsioon, maha läinud õlu poe kahhelpõrandal. Oluline on lihtsalt, et mind on kuidagi liigutatud, minu tunnetega on mängitud, miski on mulle silma jäänud. Siis ühtäkki viskub kogu see tundmus paberile ja jääb sinna koledalt lamama. Ning hiljem, kainemalt, tulevad täiendused, liigendused, rasv.

DSC_0713

Ma olen püsimatu hing. See on minu taak.

Ehk võib tänase postituse taga aimduda ka Murakami, kelle viimast eestikeelset ma praegu loen. Ja võitlen kiusatusega kirjutada sellest mitu korda.

Flanöös