Anna-Maria Penu “Eesti veri”. Surm lumehelbearvustusele

Ma lugesin umbes 8 või 9 aasta eest Anna-Maria Penu Hispaania-reisikirja, mis mulle muheda mulje jättis ja kui nüüd tragikoomiliselt sattusin sellisele laiakslitsuvale mõtteavaldusele (mille kaudu küll õnneks sain teada, et Penult on ilmunud uus romaan, mis tähendab, et igas halvas on pea alati ka kübeke head), siis teadsin, et mul on vaja “Eesti veri” hankida, seda lugeda ja aru saada, mis kuradima lumehelvestest see herr kirjutab ja miks ta oma sõnavõtus siis verest ei räägi. Räägib hoopis tögaval toonil – milles ei puudu ka enda paksu sea positsioonile asetamine, mis aga olukorda ei paranda, sest seda retoorilist võtet, s.o mingi kindla väärtushinnanguga teksti valmiskirjutamist/mingi ideoloogia kuulutamist ja siis sedastamist “et ah, mis mina ka tean”, me kõik juba tunneme -, kuidas ta isiklikult on kuskil kedagi karvaselt ja ülbelt kuulamas käinud. Keda kotib? Tähendab muidugi, isiklike kogemuste jagamine on tore ja seda ka meedias avaldatud kultuuriarvustuste puhul, aga kui seda iseenda kuskil töllakil istumist saadab täiesti ebaadekvaatne argumentatsioon, mis raamatule endale ei keskendugi, siis mokk maha! Kas sellist raamatuarvustust me tahtsimegi? Kui mõni retsensioon/kirjandustekst läbib toimetuse kadalipu ja saab avaldet, et siis on nagu verifitseeritud värk? — ma ei või. Lugege seda arvustust ja naerge (samal ajal nuttes). Või tegelikult ärge lugege.

Aga. Wait a minute? Kõik on nagunii alati isiklik. Ma ei ole naiivne: Bernhard Linde astus 1920. aastate lõpus jubedas tuuseldamises Semperi kaitseks välja. Ja nüüd lugesin, et Lindet-Semperit olid vanad tuttavad ja noormees käis Bernhardi juures raamatukogu imetlemas. On tõsi, et käsi peseb kätt ja see on igati talutav. Seni kuni see pesemine, nühkimine, soosimine, susamine ei johtu identiteedikategooriaist, a’la mulle ei meeldi see tekst, sest selle kirjutas mees, asiaat, naine, vaene inimene, kõrge keskklassi inimene, soomlane, latiino. Siis on midagi valesti. Ja mulle tundub, et seda kana arvustuse autor kitkubki. Sest kuidas ometigi puutuvad siia lumehelbed. Lumehelbekest kasutatakse pelgalt autor Anna-Maria Penu ideede devalveerimiseks (ühes kohas öeldakse veel patroniseerivalt “neiu Penu”!!!). Muidugi võib raamat meeldida või mitte meeldida, aga siin tundub see mittemeeldimine baseeruvat küsimustel, mis ei puuduta kirjanduslikku maitset. Kõik, millest Penu kirjutab, on arvustajale lumehelbekese hala ja seda on väga kurb lugeda, sest Penu kirjutab põhimõtteliselt samadest asjadest, millest Houellebecq ja Mutt on hiljuti kirjutanud, aga tema kirjutatu on ikkagi Pino silme läbi kuidagi “väiksem”. Miks? Kui Penu ometigi kirjutab sellisest universaalsest kategooriast, nagu “vabadus”. Miks on naise silme läbi vahendatud vabadusiha “lumehelbekeseulme”? Ja abort on ka selline teema, mis tundub meesarvustajale tohutult tüütu, igav (a’la “saage juba üle”). Et no, issand jumal, millest te naiskirjanikud kõik ei kirjuta, võiks ikka midagi universaalset, ratsionaalset, maskuliinset lahata (eem… vabadus..?). Vale, basta.

Tammerraamatult ilmunud “Eesti veri” on Eeva Ligi minajutustus. Tema silmade läbi avaneb lugeja ees düstoopia Eesti lähitulevikust, mil võimu on haaranud Valge Eesti Neoliberaalne Erakond, kes keelab abordi, piirab liikumisvabadust ja teisi inimõiguseid. Eeva kirjutab oma emale, kes on erakonna liider, kõnesid, nii et ta justkui ei olekski partei programmiga opositsioonis, kuid samas on ka, sest unistab vabadusest, armastusest, võrdsusest. Muuhulgas lahkab Eeva ka meeste-naiste suhte dünaamikaid ja nende lõppemise meeleolusid. Nimelt on eikuskile suubumas tema suhe kauni Frankiga, sest pea- ja kehapõhjas domineerib mälestus kellestki Temast.

Minu meelest on tegu läbimõeldud ja kiirustamata kirjutatud tekstiga, mis on terviklik. Jutustaja mõtteilm on analüütiline, küüniline ja samas hõllanduslik, tunda on laia silmaringi tukseid. Kõik jookseb kokku ja sõnalis-sisuline kompositsioon on nõtke. Lihtsalt minu jaoks oli tekst mingitel hetkedel külm ja just nendel hetkedel, mil ootasin soojust. Ma ei oska seda tunnet päris täpselt sõnadesse panna, aga ma oleksin erinevate keerukate suhteolukordade puhul oodanud detailsemat ja tundelisemat analüüsi. Ja raamat oli minu jaoks liiga lühike, ma tunnen, et sündmuste käigus oleks võinud palju enam öelda. Ma ei saanud justkui piisavalt lugeda, mis iseenesest ei ole ju halb asi, kuid “Eesti vere” puhul jäi natuke kripeldama. Aga üldiselt ja suurte tõmmetega lähenedes on Anna-Maria Penu “Eesti veri” tugev proosatekst. Ma loodan, et Penu kirjutab edasi, ta õpetas mulle nii mõndagi.

¡Viva!

Flanöös

Katrin Pauts “Tulekandja”

Kevadpühad tormasid minust tuuleiilina üle. Ma jäin pisut hingetuna lebama ja toibun siiamaani. Nii olen ma päris palju mõelnud ning planeerinud, kaalunud ja vaaginud. Nõnda jäi ka Katrin Pautsi “Tulekandja” muljestik pisut viibima. Lõpetasin selle ju ammu. Tekst on järg “Politseiniku tütrele”, ehkki “Tulekandja” nautimiseks ei pea eelmist romaani lugema. Kiitust väärib autori töökus ja viljakus, kahe aastaga kaks mõrvaromaani – braavo!

Ma lugesin Katrin Pautsi teist kriminaalromaani kahel põhjusel. Esiteks vajasin ma midagi kergemakoelist vabade hetkede sisutamiseks, mil põhjalikult süveneda ei jaksa ning tahaks midagi leebestiililist ja põnevat. Ning teiseks igatsen ma nii kohutavalt saari. Eriti Hiiumaad, aga ka Saaremaad, Muhumaad ja Vormsit. Igatsus on nii hingemattev, et isegi õõvastava mõrvaloo asetus sinna mõjub hõllanduslikult. Nõustun kultuuritarbija60 blogiga ja loodan, et Pauts viib tegevuse millalgi ka Hiiumaale. Seal on neid kurjakuulutavaid kohtasid ka piisavalt. Kui minu käest küsitaks, asetaks ma sündmustiku Hellamaa pärastlõunaselt vaikse metsatuka sisse või Ristna tuulte kätte. Kuigi ma usun, et Pautsil ei teki probleeme ka kõige raugema ja heasoovlikuma koha pahaendeliseks muutmisel.

“Tulekandja” koosneb mineviku- ja olevikupiltidest ning päevikukatketest. Kõige kihvtim oli romaani põhiosale järgnev dokumentaalne selgitus erinevatest romaanis kasutatud kohtadest ja kultuuripaikadest, näiteks ohvrikividest ja üüdiaukudest. Sealt selgus ka, et Pauts on romaani kirjutamiseks palju eeltööd teinud (isegi Kadri Tüürilt nõu küsinud) ning see avaldab mulle alati muljet.

Krimkasid lugedes hindan ma seda, kuivõrd haagib jutustaja teksti mingisuguseid looga otseselt mitteseotud või tundelisi seikasid. Näiteks Pautsi lugedes jäi mulle meelde üks fragment, kus peategelane – ajakirjanik Eva – märkab Muhu saarel kõrgepingeposte, millest johtuvalt meenuvad lapsepõlvehirmud, nimelt on peategelane “sääraseid raudhiiglaseid alati peljanud.” Need on metalsed kolossid, mis sirutavad käsi, need mõjuvad peategelasele ähvardavalt. Just sellised kohad on krimkade maasikmarjad: katked, kus sul lugejana tekib tegelasega mingi afektiivne kokkupuutepunkt. Need, kes pole “raudhiiglastest” kunagi niimoodi mõelnud või neid seirates tundevalangu alla jäänud, ei kõigutu. Aga mind kõnetas see lõik väga, sest just niimoodi olen ma Lääne-Eesti maastiku keskel kasvades tundnud ja mõelnud, ka hirmusselgel ja vaiksel juuli pärastlõunal, mil maamaastik võib eritada kurjakuulutavaid signaale.

Need imelikud kohad, mil romaanid puudutavad jõhkralt intiimselt sinu enda elamiskogemust, muudavadki lugemise rafineeritud naudinguks. Palun veel!

Loen praegu Anna-Maria Penu “Eesti verd”. Lugege ka.

Flanöös

Jeanette Winterson “Sel pikal ajal”. Põhjatus

Tuulisest ja vihmasest Tbilisist sedastan teile, mu head, et lugesin mõne aja eest läbi Jeanette Wintersoni “Sel pikal ajal” (2015), mis on pälvinud mitmelt raamatu-aficionado’lt kiitvaid sõnu. Need kirjutised on ilusad ja tundub, et Winterson puudutab nii mõnegi hinge, pilgu võib heita näiteks  Tilda ja tarakanide arvustusele, kus ta sõnab, et suhestus tekstiga väga intiimselt ja mõjustus tugevasti või Bukahooliku mõtteile, millega ma nõustun, sest tõtt öelda on Wintersoni “kuidas” mõnusam kui “mis”. Dramaturg Ingel Undusk aga sedastab, et Wintersoni tekstil, mis on tegelikult Shakespeare’i “Talvemuinasjutu” ümbertöötlus, puuduvat põhjatus.

See viimane pani mu mõtte liikuma: seda ma hindan igasugu kirjatööde – esseede, lühiarvustuste, igasugu kirjandusteoste – puhul enim. Kui sääl on miskit, mis ajab mõtte täiesti lahti. Ingel kasutab just sõna “põhjatus”, mida ma pole kunagi varem ise sellisel moel kasutanud. Koolis räägitakse “sügavusest”, mõni naiivsem kasutab seda ka kõrgkooli stuudiumi vältel, a’la “uurisin teost, sest see oli sügav, selle teemad olid no niiiii sügavad.” Või räägitakse mitmekülgsusest ja tihedusest. Aga tegelikult on “põhjatus” hoopis kihvtim vorm iseloomustamaks teksti, mida võib igal moel ratkuda, kiskuda, uuristada, analüüsida siit sealt ja ikkagi mitte lõppu jõuda. Kõik see, mida lääne kirjanduskaanon liigitab klassikaks, on põhjatu. Lõppu ei tule ette. Põhja ei olegi.

Olen nõus, et Wintersoni tekst ei ole tingimata põhjatu. Ja arvan, et ma ise olen hetkel sellises eluperioodis, mil päris põhjatusse uskuda on keeruline, aga mulle meeldib sellest fantaseerida.

Wintersoni teksti plussiks on tuntav kirg kirjandusklassiku loome vastu, kontrastne tegevustik, musikaalsus ja erakordselt marud pealkirjad (“Niiske taevakeha” või “Varesed rongad hundid karud”). Tekst on ladus, aga mitte loid ning peaks köitma igasuguseid lugejaid. Siiski ei olnud ma tekstist erakordselt tugevalt mõjustet, oma rolli mängis selles kindlasti eelmise teksti lugemisest ja totaalnautimisest tekkinud hangover, millest johtuvalt sai sellele järgnev tekst – Wintersoni romaan niisiis – pisut ebaõiglase kohtlemise osaliseks. Andestust! Ent nagu ma mõistan, on tegemist terve Shakespeare’i  uusversioonide sarjaga. See tähendab, et ootan huviga ka järgmiseid oopuseid!

Rühkigem edasi. Mina hetkel patustan ja loen õhtuti Katrin Pautsi “Tulekandjat”.

Teie alandlik

Flanöös

P.S. Lõpetagem kahe tsitaadiga Wintersoni romaanist (paksendus minult): “”Okei, nii et asi on isiklik.” “Leo, elu ongi isiklik.””

Või siis mõnus viibe Wilde’ile: “Sa oled noor,” ütles Xeno, “sa usud veel armastusse.” “See on sellepärast, et ta on armastatud,” ütles Shep. “Aga kui ei ole? Loe Oscar Wilde’i, kullake. Igaüks tapab selle, mida armastab.””

Hea-hea!

Ni fu, ni fa. Keskpärasuse tondist

Ringles igal pool ja tekitas kära, arutelu ja niisama mõtteid: https://nosidebar.com/mediocre-life/. Ringles juba ammu. Mõne nädala eest vist. Ma ei suuda ajaga üht sammu astuda.

Niisiis “keskpärasus”, mediocrity, ladina keelest medius+ ocris = mäkketõusul poolel teel.

Sigitas küsimusi, esiteks, mida tähendab keskpärane elu? Ja teiseks, kui me oleme suutnud mõista, mida see tähistab, siis kas sellist elu elada on mõnus? Kuivõrd me üldse oma elu mõtestame ja tähendusega täidame? Ja kui me seda teeme, siis kas me lisame oma elu kirjeldustele väärtushinnanguid (hea/paha, oluline/mõttetu, ebavajalik/tähtis, kõrge/madala lennuga jne)?

Keskpärast elu olen ma kartnud alates gümnaasiumipäevist ja olen sellest blogis ka varem kirjutanud (gümnaasiumis õpetati mind ka väikekodanlust pelgama). Naljakas, ma olen muutunud, mu mõtted on teised.

Nüüd lähemalt vaadates ei ole see hirm kuigi põhjendatud, sest ilmavaade/-vaated on kosunud sallivamaks ja avaramaks, lubades erinevaid lähenemisnurkasid. Miks ka mitte elada vaikselt, kindlat rutiinikeskset elu ilma silmapaistvate ambitsioonide ja raskestisaavutavate eesmärkideta? Olles samal ajal hea (mitte küllastunud vaenust). Usutavasti on see tervist säästev ja teatavaile inimestele kenasti sobiv, kergendust täis.

Aga on üks asi, mida ma ei suudaks enda elus aktsepteerida. Kui selle keskpärasuse-kuvandiga haakuks mingisugune töö, mida on vaja raha teenimiseks, mis aga absoluutselt mitte midagi ei paku. Kui keskpärase elu all mõeldakse rahulikku tempot, panust perre, elu, millest ei jää märki maha (Nobeli või no Kulka preemiad, auhinnad, tunnustused, märkimisväärne varandus, publikatsioonid, filmid jne), siis sellist elustiili viljeleda peaks olema täiesti tore.

Ja kogu aeg rabeleda on jube. Aga elada ja kulgeda ilma mingi ambitsioonita tundub minu jaoks samuti keerukas. Pealegi: kes ütleb, kas ma elan keskpärast või ekstraordinaarset elu? Kes otsustab? Kui mulle praegu raamaturiiul selga kukuks ja ma näiteks sureksin, siis kas ma oleksin elanud keskpärast elu? Kellel on õigus niimoodi öelda? Kas raamaturiiuli-mõrtsuka tõttu surnud sõnainimese elu olulisus sõltub sellest, mitu inimest teda leinama jäävad või kas ta on midagi märgina maha jätnud?

Ma tahaksin elada mõnes mõttes nagu Mallarmé (1874. aastal võttis ta – tunnustatud rafineeritud poeedina – vastu väljakutse kirjutada moeajakirja La Dernière Mode – sest oli vaja raha teenida ja ülesanne tundus põnev, hiljem vaatas ta sellele perioodile hõllanduslikult tagasi) või nagu Lotte, istuda vahel korstna taga ja vahel seigelda. Või nagu muumid, kes panevad suvel hullu ja talvel magavad rahulikku und.

Mul on tegelikult hea meel, et ma olen jõudnud paika, kus ma suudan mõista erinevaid elustiile ja -valikuid. See on heatahtlikum ja rahulikum hoiak elu pihta ning see teeb mu õnnelikuks.

Ja lõpuks ripub see ju sellest, mis on minu või sinu ultimate reality – kas see on raha-reaalsus, konkurentsi-reaalsus, mõttereaalsus, vaheldusreaalsus. Või kõik koos.

Või veelgi: millal muutub keskpäraseks loorberitel puhkaja? Kui kaua on inimesel õigus loorbereil vedeleda enne kui ta elu “keskpäraseks” tembeldatakse. Mina küll ei tea. See teema köitis mind, aga ma ei leia (l)ahendusi, ei vali pooli, ei lausu tõdesid.

Flanöös

Mingis mäe piirkonnas, usutavasti poolel teel

Karl Ove Knausgård “Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees”. Lein ja ind

Karl Ove Knausgårdi autobiograafia teist osa lugesin ma väga kaua, üle kuu aja. Tõtt öelda harjusin ma selle lugemisega väga ära, see ootas mind lõuna- ja õhtupausidel. Nüüd sai see läbi. Sa kuradi kurat, see sai läbi. Seda raamatut ei ole enam kunagi sellisel moel, nagu see kuu aja jooksul oli. See tuli mu ellu ja läks. Aga see oli parim raamat, mis minuga hiljuti juhtunud on. Mistõttu tunnen ma esiteks kaotusvalu ja teiseks magusat inspiratsiooni oma suulael. Leina ja indu tunnen ma.

Siia võikski nüüd rasvase punkti panna. Meeldis ja kõik. Mida veel on siin öelda? Ma loen tundeliselt. Kui raamat tekitab minus tundeid ja haakub selle ollusega, mis mu pea sees igapäevaselt pulbitseb, siis see meeldib. Ma vihkan, et see oli nii hea. Sest nüüd on justkui raske edasi minna. (kõik paksendused on minu meelepeks)

Millest see raamat on? Eimillestki, ütleb Päikesejänku. Seepärast see ongi kõigest. Suhestuv. Näiteid, ütlete? Jah, palun. Karl Ove, Linda ja nende kaks tütart, Heidi ja Vanja, on kolinud Stockholmist Malmösse. Minategelane jutustab sellest, kuidas nad linna kohta õpivad, kuidas alustavad Malmö linna ja selle kaudu oma uue elu tunnetamist. Kõik oli uus: “…hommikuse ja õhtuse valguse varjundid taevas ei olnud veel saanud rutiinsuse täissöönud pilgu roaks.” See tähendab seda, et esiteks kasutab Karl Ove Knausgård väga ilusasti keelt (ja tõlge on meisterlik), tema stiil on poeetiline, täis võrdlusi, maastikukirjeldusi. Teiseks tähendab see, et tema reaalsusega suhestumise viis on sellest hoolimata, et ta on väga analüütiline, ka kohutavalt emotsionaalne. Tema suhted linnade, kohtade, inimeste, kohvi, tänavamüraga on alati kehalised. Ta tegeleb võbinatega, mis on õhus. Räägib hetkedest, mis on tähendust täis, mis on avanemisest rasked, pakkudes niimoodi lugejale võimalust ka enda atmosfääre ja tujusid tajuda, nende kohta õppida ja neid verbaalselt väljendada. See “rutiinsuse täissöönud pilk” meeldis mulle väga, kirjutan sellest ehk ka kunagi hiljem. See pilk on ka minu vaenlane/sõber. Uude kohta kolimine alati võimalus rutiini tappa, olla olemisega kontaktis. Ja siis see kõik jälle ajapikku kaob, jookseb tähendusest tühjaks. Minu eelmise aasta eufooria Tbilisisse saabumisel oli lihtsalt võit paksuks läinud rutiini üle. Nüüd käin ringi ja näe midagi, ei haista midagi. Ekstraordinaarsus on kadunud.

Pika pihtimuse – sest mis muu see on – jooksul puudutab ta pea kõiki argiseid ja inimlikke teemasid. Jõudes mõnest triviaalsest seigast tihti olemuslikuma “tõeni”, et sageli on idee toidust parem kui toit ise, et mõte suusatamisest võib olla nauditavam kui tegevus. Idee ja reaalsus on siiski kaks erinevat olemit, ehkki Knausgård püüdleb nende ühtesulatamise poole. Aga – inimesena – ei jõua sinna kunagi.

Väga oluline osa minu jaoks oli ka tema kirjeldus sellest, kuidas ta igatseb/igatses sõpruskonda, suhtlust, olenguid, aga tegelikult ei suuda inimestega kuigi hästi läbi saada. Ta analüüsib seda teravalt, öeldes, et ei tunne tegelikult inimeste vastu midagi, et teistega koos viibides, on ta nendega seotud, “lähedustunne nendega enneolematu, sisseelamine suur. (…) Aga kohe, kui ma üksi jäin, ei tähendanud teised mulle enam mitte midagi. (…) Mind sidus suhtlusolukord, mitte selles osalevad inimesed.” You motherfucker. Päris tabav vend. Selles tema võlu seisnebki – ta võtab lääne keskklassi haritud (pere)inimese igapäevased mõtted, heitlused, hukkamõistud, igatsused, asetab lauale ja lõikab aeglaselt viiludeks. Kirjutab selle kaunilt, selgelt ja tundlikult lahti. Haige! (ma ei pane siia rohkem tsitaate, sest mulle ei meeldi, kui postitused nendest rasketena ripuvad, aga P.S.-is teksti all on veel mõned väljavõtted, mis mind nutma ajavad või mõtlema panevad).

Ja muidugi – mis tunne on olla mees, laste kasvatamisse panustav mees Skandinaavias. Palun – ausal helkival kandikul. Sitt on! Põlglikult vaatab ta neid “naiselikke” meesolendeid kärusid lükkamas, lükates ise oma titat enda ees, ta räägib, kuidas imikuga rütmikatunnis istudes, on ta tehtud “absoluutselt ohutuks, jäetud ilma väärikusest ja muudetud impotendiks”. Ja kuigi seda on mul valus lugeda ja ta ütleb üksikuid asju, mis tekitavad muigeid või pearaputusi või viha, ei riku see kuidagi seda üldmuljet, et see üks parimaid raamatuid, mida ma hiljuti lugenud olen.

Aga ma seisan tegelikult selle raamatu ees üksinda. Nagu igaüks. Knausgård sedastab, et kunst on see, millega sa oled üksi, igaüks vaatab kunstile üksinda otsa. Ma olen sellega nõus. Iga raamat, film, foto, etendus – sa oled selle ees, taga ja sees ja kohal sina ning minu meelest on kunsti sisu selles, mida sa täpsemalt tunned, millega sa kogetut seostad ja kuidas see sind muudab, sinuga ühildub. Nii et ükskõik, kui palju ma siia kirjutan või üritan teistega sellest tekstist kõnelda, on kõige olulisem minu ja raamatu vaheline eriline või siis mittemidagiütlev side, mis avab mind uuena või kinnitab mind vanana. See on üksildane, aga tore mõte.

Niisiis, lein ja ind. Leinan seda kuukest, mil ma hingasin tekstiga ühes rütmis. Aga tunnen ise uut indu kirjutada, lugeda, kohvi keeta, näha, kuidas Tbilisi mu ees varahommikul hallisegusena avaneb, taluda rutiini, oodata õnne, tunda õnne. JÕHKER.

Igavesti teie alandlik Flanöös

P.S. “Oli vaid väike ja ennastsalgav ning suur ja distantseeriv. Ja nende vahel arenes argielu. Võibolla sellepärast mul oligi nii raske selles osaleda. Argielu oma kohustuste ja rutiiniga oli asi, mille ma välja kannatasin, aga see ei pakkunud mulle pinget, ei andnud sügavamat mõtet ega teinud õnnelikuks. Asi polnud viitsimatuses põrandat pesta või mähkmeid vahetada, vaid milleski olemuslikus, et ma ei tajunud läheduse väärtust, vaid igatsesin alati minema ja olin seda alati igatsenud. Nii et elu, mida ma elasin, ei kuulunud mulle. (…) Igatsus millegi muu järele õõnestas kõiki mu tegusid.”

“Aga pimedus hiilis ka sinna, aegamööda ja märkamatult, tungis see kõigesse mu elus, uudsuse võlu hajus, maailm libises eest ja alles jäi vabisev frustratsioon. Nagu selgi õhtul, kui Linda ja Vanja istusid köögis ja sõid, Heidi magas meie magamistoas võrevoodis palavikuund ja mind lausa lämmatas mõte köögis kuhjunud nõudevirnast, tubadest, mis nägid välja, nagu neid oleks süstemaatiliselt läbi otsitud. (…) “Romaanist”, mida ma kirjutasin ja millega kuhugi välja ei jõudnud. Sellest, et olin kaks aastat maha visanud eimillegi peale. Seal korteris elamise suletusest. (…) Rõõmust, mis oli kadunud.”

 

Kuidas kirjutada romaani?

Mida rohkem ma loen, seda rohkem mõistan, et suurte tekstide taga ei ole midagi müstilist. Tähendab muidugi on. Enamasti on suurte (ilukirjanduslike) sõnapesade taga erk, võstlik, laia silmaringi ja ekstraordinaarse sõnatunnetusega indiviid, kes – poststrukturalistidele au andes – allub muidugi ka ringi heljuvatele diskursustele ja ei ole oma teemavalikutes eal vaba. Ent inimesest romaani tekkimiseni viiv tee ei ole kunagi sirge ega selge. Niisiis, romaani kirjutamine!

See kirjutav inimene on eriline või müstiline või kuidagi reaalsuse kihtide suhtes tundlik. Aga nende tekstide sündide taga ei ole siiski – nagu juba mainisin – midagi salapärast. Just seda tahan ma toonitada. Romaanide seemendumise taga on alati ja eelkõige ränk töö. Ja ma pean veel korra täpsustama: järjekindel töötamine, töörutiin, pidev enesedistsipliin, enesenuhtlus, -piitsutamine, -kriitika ja vahel ehk ka rõõm intensiivsest tegutsemisest.

Pean möönma, et kui järjepideva töö tagajärjel hakkab paberile midagi tekkima, siis ei ole rõõmustamiseks ikka veel põhjust. Sest siis tuleb teha kaalumistööd – mis sisse ja mis välja, millised sõnad on ülearused, millest on puudu. Mida edasi arendada, mida kärpida, mis urni visata, mis avab teatud tingimustel Paradiisi väravad? Johannes Semperi esteetikaalastest (paatoslikest) töödest selgub, et mingit instinktil rajanevat inspiratsiooni ei ole olemas. Või kui ongi, siis never trust. Kunst on intellektuaalne tegevus, ratsionaalne vaagimine, kuhu ei mahu ilutsemine, kiretsemine, ülevoolamine. Iga sõna paika: see on “mehine” ning tugev loomemeetod, mis viib “suurde kunsti”.

Lugedes Knausgårdi ning eritledes tema kirjutamisrutiini ja kirjutamispaika, selgub, et ka tema usub sellesse, et töö viib sihile. Et kirjanikul on oma igapäevane aeg, mil ta kirjutab ja vaagib, kas see ka sobib või mitte. Ta kirjutab sadadest lehekülgedest algustest, mis kuskile ei kõlba.. Ta räägib, et ainuke moodus kirjutada head romaani, on minna, olla üksi ja lugeda “tõelist kirjandust” (mõtleb siin vist “päris” klassikuid, s.o Vergiliust, Sophoklest, Dantet, Cervantest) ning lugeda nii palju, et lõpuks on võimalik hästi kirjutada. Selleks on vaja pinda (“oma tuba”), selleks on vaja enamasti tõusta vara.

Ma ei tea, kas ma nii äärmuslikku kirjutamisse usun, küll aga usun ma, et enesele tuleb piitsa anda, ennast tuleb sundida, peab olema parem inimene ja parem sõnasepp. Lugeda, kirjutada, areneda! Tõusta vara, minna magama hilja. Muide, Rowlingu (kes on korporatiivkapitalistlikust vaatenurgast kõige “suurem” kirjanik terves ilmas) sulest ringles sotsiaalmeedias hiljuti tõdemus, et kui sul on kirjutamisaeg, siis see ei ole mingil moel aeg soojendamaks üles vanu suhteid või tulemaks kellelegi vastu. See ei ole aeg õunakoogi küpsetamiseks. Peab olema jäine, range, tugev! Kirjutama, kui on aega antud. (Rowlingu muid nippe vaata siit). Seega: ei midagi müstilist. Kuidas kirjutada romaani? Istu faking laua taha ja hakka kirjutama. Jätka, jätka, jätka. Nüpelda, nüpelda! Kärbi, täienda. Ja jätka.

Flanöös

Eluvõõras

Miks ma tänapäevases läänelikus maailmas hakkama ei saa? Miks see maailm mind järjepanu hülgab ja mu ambitsioonidele põlgusega vaatab? Ma vist ei sobi siia kuigi hästi. Ja seda mitte sellepärast, et ma olen diip ernstennolik, jaanoksalik, reedmornilik “oma ajast ees” karakter, vaid hoopiski lihtne limusk, slug simplex, kes hoolimata nüüdsete hüvede nautimisest jääb numbritega pikitud ideoloogiaratta alla. Nii kahju.

dsc_0017

Siin lühike piinlik nimekiri asjadest, mis toestavad öeldut kõigiti:

1. Ma ei teadnud kuni eelmise laupäevani sellise mehe nagu Kim Dotcomi olemasolust, ma olen üldse küberidioot;

2. Ma ei teadnud, et baltlastel on oma Nobeli preemia laureaat keemias  – baltisakslane Wilhelm Ostwald;

3. Ma ei teadnud, et Norras Vonnis saab siseruumides vabalangemist harrastada;

4. Ma olin Tbilisis üle aasta teinud filtrikohvi ja alles mõne nädala eest taibanud (koleda maitse käes vaeveldes), et võiks kuradima presskannu osta (rüüpab rõõmsal ilmel kohvi);

5. Ma tean nüüd, et mida rohkem ma mitteilukirjanduslikke tekste loen, seda segasemaks maailm mu jaoks muutub ja seda raskem on uskuda lausetesse, mida sulle sõnavad nii fiktsionaalsed kui ka lihast-luust inimesed, selle kiuste loen ikka edasi;

6. Ma oskan autoriteetidele naaldudes lakooniliselt öelda erinevuse afekti ja emotsiooni vahel (medalit!), samas ma tean, et autoriteedid tuleb kukutada ja jumalused lömastada;

7. Mind on tegelikult võimalik väga kiiresti lummata. Kui ma loen näiteks vastuolulisi teooriaid, siis hea stiil ja tihe mõte veenavad mind kiiresti, nõnda kähku, et lõpetan iga järgmise teksti ajal eelmise seisukohtadesse uskumise;

8. Mul on pidevalt tunne, et mu eesmärgid on mu kukutanud kahtlaselt leigesse ja pilkaselt pimedasse piirideta veekogusse, kus ma arusaamatu-rumala näoga ringi vaatan. Meie töö-ethose järgi peaks säärases olukorras viibimine muidugi hea olema, mäletan kunagise koolidirektori heldinud pilke, kui ta rääkis oma sügavat allegooriat konnadest, kes piima sees sipeldes ellu jäid. Tekitasid rabeledes võid. Neid jutte, mida noortesse peadesse tavalises kivinenud-süsteemilises koolimajas aeti… Aga ma ei rabele selles pimedas ookeanis, vaid hulbin kaasa. Saab näha, millal uppumissurm terendab.

Ergo: minusugune on ühiskonnale koormaks. Ma lähen teen veel kohvi ja avan akna, et lasta sisse pisut rõsket õhku. Siis panen jalga tennised ja kõnnin universiteeti. Elagu elu.

Flanöös

Dubai. Ood millele?

dsc_0001

“Madaam, mida iganes sa soovid,” sosistab mulle Dubai, mis kõlab kahtlaselt sarnaselt ingliskeelsele ma-tegevusnimele “ostma”. Überit sõidavad Lexused, istud puhastel nahkistmetel, mis võrreldes tbilisilike rontide konistet veluuriga istmetega tundub patt päise päeva ajal, süüa saab ükskõik, mida, ükskõik, millisest maakera paigast – you name it, sir! Kodust itaalia toitu, igasugust rasvast nõrguvat rämpsu, liibanoni kööki, Gordon Ramsey vaimusünnitisi, gurmeeburgerit, sushit, taimetoitu, Cheesecake Factory nimiroogasid, gelato’t, Türgi jäätist. See on ebareaalne. Linn tahab linna tulnu ära hellitada. Meelitab tarbimisele. Pisikesed säravad tuluksed, kraanademeri, kukal kange kõrghoonete seiramisest. Olla esimene, olla parim, olla võitja, kostumas igast nikerdatud uksest.

dsc_0010

Härrad pühivad Walki-promenaadilt kuivanud üksikuid lehtesid. Gruusia khm-khm pa..hnamerre saabudes on see naljategevalt pedantlik. Iseäralikud mopid poleerivad õueplaate. Lõputu sinine, ümarakurvilised kõnniteed, makroonid, kommid, suhkruvatid, bombomid, baklavad, datlid. Manolo Blahnik. Autodemeri. Sisesuusarada. Kleidid perfektse valge valguse käes kiiskamas. “Inimene suudab kõike!” Ma naeratasin Dubaile, aga mõtlesin reisi lõpu poole aiva enam Saaremaast. Porimülkast ja üksikust puust lageda taustal Harjumaa külas. Aga ma olen ka parandamatu melanhoolik ja tean, et üldiselt on AÜE inimloomadele mokka mööda. Ja sinna minnakse aiva tagasi.

dsc_0031

dsc_0032

Kõik oli nii palju. Kust haarata? Millisesse topsi kartul pista? Reglementeeritud, aga patune. Käest ei või hoida, aga ihu võib orjata. Saia suhu toppida, soojapoolses Pärsia lahes keha niisutada, rannabaaris õlut kulistada. Naine võtab õrna liigutusega rannast eemal paiknevas söögikohas näoloori suu eest ja asetab kahvli otsa torgatud melonilõigu aeglaselt suhu. Lastes looril tagasi liikuda. Ta ei saa isukalt süüa.

img_0001 img_0002

Linn on teistmoodi väsitav kui Tbilisi. See on pisut pealetükkiv, väga ohter, rahamaiguline. Samas silmapaitavalt puhas, et mitte öelda steriilne, leebelt kõrbepruun, hall, valge ja sinine. Aga autod muudkui tulevad, tulevad, tulevad. Ja inimesed siblivad. See pidev liikumine, tuledemeri ja linnamüra väsitab, see be the best-ideoloogia väsitab. Aga see, et kõrbesilma on suhteliselt lühikese aja jooksul kerkinud teadmuspargid ja mastaapsed äripesad ning ultrasuurlinlik arhitektuur, on muidugi imetlusväärne. Nii imetlusväärne, et ähvardab ära matta. Naljakas kogemus igal juhul.

img_0043

Head ikka

Flanöös

P.S. Loen “Minu võitluse” teist osa. Ja väga aeglaselt.

Keeping my sweet personal and professional lives so very apart. André Gide “Valerahategijad”

Jah, ma olen raamatupea. Mu igapäevane töö on seotud kõiksuguste raamatutega ja mu igaõhtune mesimagus hobiaeg on samuti pühendatud raamatutele, täpsemalt ilukirjandusele. Sellest johtub rida probleeme – töö raames loen raamatuid, mis ei ole just kõige kergemad ning mis nõuavad selget pilku, vahedat suhestumist, sirget selga, pliiatsit, istuvat asendit. Nüüd jaanuaris üritasin tööviljakuse suurendamise eesmärgil ka õhtuti/öösiti lugeda 20. sajandi esimese poole tekste, mis päädis sellega, et ma hakkasin tasapisi mõistust kaotama ja otsustasin oma era- ja tööelu vahele rasvase ja range joone tõmmata. Aitab naljast!!!

Mis sundis mind jälle tagasi vanadele radadele pöörduma, oli André Gide ja tema oopus “Valerahategijad”, mis iseenesest on väga kihvt raamat ja mille keerdkäigud ning inimesekäsitlus intrigeerivad mind. A-g-a seda ei saa lugeda niimoodi “lõdvalt” – juuksuritoolis või 10 lehekülge napilt enne uinumist, see nõuab rohkemat, viskleb tähelepanuvaeguses. Ja ma teadsin seda juba alustades, aga ikka punnisin vastu.

dsc_0154

Modernistliku koega tekstis tegutsevad sigatsejad kooliõpilased ja kirjaniku alter ego Édouard, kes kirjutab samal ajal selle sama raamatu kirjutamise päevikut (just!). Küsimused, millega tekst tegeleb ja temaatikad, mida see käsitleb, on igati tollele perioodile kohased: mis on kunst, mis on fiktsioon, kuidas kujutada homoseksuaalsust, kuidas peaks romaani kirjutama, mis on elu, millised on “paremad viisid” elamiseks. Iseenesest ei ole raamat raske (kui võrrelda näiteks Prousti või Faulkneriga), aga siiski nõudis minult rohkem kui olin valmis talle hetkel pakkuma. Tegelikult teeb see mind natuke kurvaks, sest “Valerahategijates” olid mõned väga hästi välja kukkunud tekstikohad, mis ära märkisin ja, mis tabasid väga hästi mingeid aspekte, mis mind ennastki huvitavad. Toon all mõned ära.

dsc_0134

Ma ei usalda tundeid, mis leiavad sõnastuse liiga kiiresti. (…) Ta on juba liiga lugenud, on meelde jätnud ja õppinud hoopis rohkem raamatutest kui elust. (lk 162, siniseset EPL-variandist) Tundub, et Gide (ja paljud tema kaasaegsed filosoofid-kirjanikud) ei usu n-ö traditsioonilisse haridusse ja pooldavad pigem kriitilist suhtumist establishmenti. Naljakas on selle juures, et kui paljud kuulutavad raamatutest ära pöördumist ja nimetavad hoolsaid õppijaid “tolmusteks”, “eluvõõraiks”, siis tegelikult on see ideaalinimene, mida ette kirjutatakse igati haritud, lihtsalt kuidagi sellest haridusest n-ö üle kasvanud.

Kirjutamine takistab elamist ning et tegudega saab end paremini väljendada kui sõnade kaudu. (lk 199) Tollased kirjainimesed kaotasid usu sõna võimesse midagi väljendada (see pööre toimus tegelikult juba varem). See on paradoksaalne ja karm – kui sõnasse ei usu, on kirjanik päris keerukas olla. Kui uskuda, et sõnadega eales “eluni” ei jõua, on kirjanik ikka täismasohhist. Keele ja “reaalsuse” teema on raske ja seda ma üheselt lahendada ei oska..

dsc_0167

Justum et tenacem propositi virum (õiglane ja sihikindel mees), keda meile eeskujuks seatakse, loob kõige sagedamini kivise pinnase, millel kultuur kiduneb (244). Stereotüüpide lammutamine, mingite eeskujude seadmise küsimärgistamine – sellega tegeleb Gide kohe hea meelega. Nii kujutab “Valerahategijad” kriitilist ilmavaadet, mis iga sõna, sammu, hoiakut detailselt läbi valgustab, küsimustab, kiustab, nörritades niimoodi lugejat. Kõige tähtsam on kirgas ja sõltumatu elu, vahe pilk, julgus olla üle.

Ühesõnaga: tegemist on päris kihvti, mitmekesise ja kriitilise tekstiga, mida ma kindlasti veel loen. Lihtsalt mitte horisontaalis ja pehmes ööriietuses.

Kõik, side lõpp, lähen reisile, ihaldan gide’ilikult ära.

Flanöös

Role model

Eessõna, eelroog

Arvamuspostitusega on tihti nii, et kui ma seda kohe pärast kirjutamist ei postita, siis jõuavad mu vaated vahepeal muutuda. Mitte küll drastiliselt, aga tihti läheb tuju lihtsalt üle ja mõtted nihkuvad teistele radadele. Siin seega umbes nädala eest mustandina kirjutatud arvamus, mis mulle hetkel enam nii väga korda ei lähe. Jube inimene, tuulelipp.

Eeskuju on termin, mida kasutatakse vast palju sotsiaalteadustes. See peaks olema niisiis mees- või naisinimene, väljamõeldud või olemasolev, kelle teguviisid, sõnad, harjumused, harrastused ja tänases maailmas kahtlemata ka väljanägemine innustavad ja inspireerivad teisi ning suunavad neid edasi püüdlema selle positsiooni/omaduse poole, mida eeskujud evivad (vt ka Lauren Berlanti raamatut Cruel Optimismkus autor väidab, et paljude lääne maailma n-ö hästi toimivate inimeste rahulolematuse allikas on püüdlemiste, ihalemiste lõks, mis peaks justkui “kuskile” viima, aga ei vii, muutes inimesed olemuslikult õnnetuks ja ajades eluga pahuksisse).

dsc_0155

Selge see, et enim vajavad eeskujusid noored inimesed, kelle kohta klišeelikult sõnatakse, et nad on veel välja kujunemata, arenemisjärgus ja ei tunne veel iseend (mis on areng ja mis on “mina” on muidugi eraldi debatti sigitavad küsimused). Ja eeskujusid on kindlasti vaja: teravaid, ausaid, täpseid, empaatiavõimelisi, sallivad ja tarku. Mina oleksin 12-aastasena kindlasti mõne sellise naise või mehe olemasolu üle rõõmustanud (kuigi päris eeskujudeta ma muidugi üles ei kasvanud). Ja ehkki sotsiaal-humanitaarteaduslikest uurimustest sigineb arvamus või tunne, et õnnelikumad on need inimesed, kelle identiteet ei rajane teistel või ei tulene otseselt teisest, ei ela inimesed vaakumis, vaid teistega koos, poes, koolis, maanteel, lennukis, kohvikus, teatris. Nii on vaja sobilikke eeskujusid, kellega samastuda, kuid veel parem – eriarvamusele jääda. Ja julgeda seda tunnistada. Konfliktist seemenduv identiteet on mingite mõtteviiside järgi tugevam kui soostuv ja samastuv.

Millegipärast tajun ma viimasel ajal, et meie aegruumis on väga palju isehakanud eeskujusid. Nippide laviinid ja nunnud soovitused ilmuvad pidevalt ja salakavalalt, kuhjuvad peavoolumeedias, sotsiaalmeedias ja blogosfääris. Muidugi on tore, kui öeldakse, mida pead sööma ja kuidas endaga käituma (hästi, duh). Aga minu meelest ei ole didaktiline positsioon ning kantslist tõe kuulutamine cool. Tähendab, kõikidel on õigus oma arvamusele ja õigus valida teemasid ning vormi, kuidas nendest teemadest kirjutada, aga sümpaatne on see, kui oma positsiooni teadvustatakse ja oma maailmavaade selgelt sõnastatakse. Mõistetakse seda vastutust, mida kirjutamine tekitab. Sina oma partikulaarse vaatepunktiga ei saa teada, mida teine tahab, vajab, usub. Just seda enesekriitilisust tahaks rohkem. Oma motiivide läbivalgustamist ja mõnusat eneseirooniat. Nii on mulle sümpaatsed need igapäevased kirjainimesed, kes austavad oma potentsiaalset lugejat ja aduvad, et see, mida nad kirjutavad, on nende isiklik arvamus, mitte üldtuntud tõde. Oma lähtepunkti või privileegi aus valgustus on alati värskendav.

dsc_0157

Muidugi ma tean, et positiivne programm peab olema. Isegi herr Foucault sai nina pihta, et tal puudub reaalne strateegia, kuidas inimene orjusest välja saaks. Siiski. Kui eeskujuks sätib end inimene, kes pole ühiskonna toimise ajaloost (me kõik tegutseme ühiskonnas, ükskõik kui mittesotsiaalne-humanitaarne elukutse meil on, me liigume inimeste keskel, räägime inimestega, tarbime meediat), esteetika poliitilisusest, ideoloogiakriitikast midagi kuulnud, siis ma muutun kuidagi rahulolematuks.

Jällegi: vastulause, mina olen noist kuulnud, mul on hea õiendada ja ennast olulisele positsioonile seada. Blogijad saavad kirjutada, valida teemasid, teha kauneid pilte, aga samas kuulutada sellega kas kapitalistlikku või seksistlikku ideoloogiat, millest varsti juba iga endast lugupidav gümnasist läbi näeb. Tuurid maha, nippe palun vähemaks, välist sära palun vähemaks. Jutt teravamaks, sisu täpsemaks, stereotüübid maha! Enam ausust. Tahaks midagi kihvti ja uut. Palun andke!

(kummardab paatoslikult ja võib oma pliiatsi ajaloo tuhmunud pinalisse tagasi panna; ütlesin midagi, mis ei muuda midagi, ainult tegi olemise kergemaks).

Appi, mida teha?? Juba kolmandat päeva on mul kohutav isu kollase pehme croissant’i järele, mida saab keskelt rebida, nii et ta niiskelt murdub. Eile tulin pagariärist mööda ja ei ostnud. Täna tunnen, et ma lähen kohe hulluks, kui ma oma sarvesaia ei saa. “Anna oma kehale seda, mida ta küsib,” ütlevad terviseusku. Ma siis annan ja pühin pärast puru sülest maha.

dsc_0161

Kõikse paremat

Flanöös