Kuidas kirjutada romaani?

Mida rohkem ma loen, seda rohkem mõistan, et suurte tekstide taga ei ole midagi müstilist. Tähendab muidugi on. Enamasti on suurte (ilukirjanduslike) sõnapesade taga erk, võstlik, laia silmaringi ja ekstraordinaarse sõnatunnetusega indiviid, kes – poststrukturalistidele au andes – allub muidugi ka ringi heljuvatele diskursustele ja ei ole oma teemavalikutes eal vaba. Ent inimesest romaani tekkimiseni viiv tee ei ole kunagi sirge ega selge. Niisiis, romaani kirjutamine!

See kirjutav inimene on eriline või müstiline või kuidagi reaalsuse kihtide suhtes tundlik. Aga nende tekstide sündide taga ei ole siiski – nagu juba mainisin – midagi salapärast. Just seda tahan ma toonitada. Romaanide seemendumise taga on alati ja eelkõige ränk töö. Ja ma pean veel korra täpsustama: järjekindel töötamine, töörutiin, pidev enesedistsipliin, enesenuhtlus, -piitsutamine, -kriitika ja vahel ehk ka rõõm intensiivsest tegutsemisest.

Pean möönma, et kui järjepideva töö tagajärjel hakkab paberile midagi tekkima, siis ei ole rõõmustamiseks ikka veel põhjust. Sest siis tuleb teha kaalumistööd – mis sisse ja mis välja, millised sõnad on ülearused, millest on puudu. Mida edasi arendada, mida kärpida, mis urni visata, mis avab teatud tingimustel Paradiisi väravad? Johannes Semperi esteetikaalastest (paatoslikest) töödest selgub, et mingit instinktil rajanevat inspiratsiooni ei ole olemas. Või kui ongi, siis never trust. Kunst on intellektuaalne tegevus, ratsionaalne vaagimine, kuhu ei mahu ilutsemine, kiretsemine, ülevoolamine. Iga sõna paika: see on “mehine” ning tugev loomemeetod, mis viib “suurde kunsti”.

Lugedes Knausgårdi ning eritledes tema kirjutamisrutiini ja kirjutamispaika, selgub, et ka tema usub sellesse, et töö viib sihile. Et kirjanikul on oma igapäevane aeg, mil ta kirjutab ja vaagib, kas see ka sobib või mitte. Ta kirjutab sadadest lehekülgedest algustest, mis kuskile ei kõlba.. Ta räägib, et ainuke moodus kirjutada head romaani, on minna, olla üksi ja lugeda “tõelist kirjandust” (mõtleb siin vist “päris” klassikuid, s.o Vergiliust, Sophoklest, Dantet, Cervantest) ning lugeda nii palju, et lõpuks on võimalik hästi kirjutada. Selleks on vaja pinda (“oma tuba”), selleks on vaja enamasti tõusta vara.

Ma ei tea, kas ma nii äärmuslikku kirjutamisse usun, küll aga usun ma, et enesele tuleb piitsa anda, ennast tuleb sundida, peab olema parem inimene ja parem sõnasepp. Lugeda, kirjutada, areneda! Tõusta vara, minna magama hilja. Muide, Rowlingu (kes on korporatiivkapitalistlikust vaatenurgast kõige “suurem” kirjanik terves ilmas) sulest ringles sotsiaalmeedias hiljuti tõdemus, et kui sul on kirjutamisaeg, siis see ei ole mingil moel aeg soojendamaks üles vanu suhteid või tulemaks kellelegi vastu. See ei ole aeg õunakoogi küpsetamiseks. Peab olema jäine, range, tugev! Kirjutama, kui on aega antud. (Rowlingu muid nippe vaata siit). Seega: ei midagi müstilist. Kuidas kirjutada romaani? Istu faking laua taha ja hakka kirjutama. Jätka, jätka, jätka. Nüpelda, nüpelda! Kärbi, täienda. Ja jätka.

Flanöös

Eluvõõras

Miks ma tänapäevases läänelikus maailmas hakkama ei saa? Miks see maailm mind järjepanu hülgab ja mu ambitsioonidele põlgusega vaatab? Ma vist ei sobi siia kuigi hästi. Ja seda mitte sellepärast, et ma olen diip ernstennolik, jaanoksalik, reedmornilik “oma ajast ees” karakter, vaid hoopiski lihtne limusk, slug simplex, kes hoolimata nüüdsete hüvede nautimisest jääb numbritega pikitud ideoloogiaratta alla. Nii kahju.

dsc_0017

Siin lühike piinlik nimekiri asjadest, mis toestavad öeldut kõigiti:

1. Ma ei teadnud kuni eelmise laupäevani sellise mehe nagu Kim Dotcomi olemasolust, ma olen üldse küberidioot;

2. Ma ei teadnud, et baltlastel on oma Nobeli preemia laureaat keemias  – baltisakslane Wilhelm Ostwald;

3. Ma ei teadnud, et Norras Vonnis saab siseruumides vabalangemist harrastada;

4. Ma olin Tbilisis üle aasta teinud filtrikohvi ja alles mõne nädala eest taibanud (koleda maitse käes vaeveldes), et võiks kuradima presskannu osta (rüüpab rõõmsal ilmel kohvi);

5. Ma tean nüüd, et mida rohkem ma mitteilukirjanduslikke tekste loen, seda segasemaks maailm mu jaoks muutub ja seda raskem on uskuda lausetesse, mida sulle sõnavad nii fiktsionaalsed kui ka lihast-luust inimesed, selle kiuste loen ikka edasi;

6. Ma oskan autoriteetidele naaldudes lakooniliselt öelda erinevuse afekti ja emotsiooni vahel (medalit!), samas ma tean, et autoriteedid tuleb kukutada ja jumalused lömastada;

7. Mind on tegelikult võimalik väga kiiresti lummata. Kui ma loen näiteks vastuolulisi teooriaid, siis hea stiil ja tihe mõte veenavad mind kiiresti, nõnda kähku, et lõpetan iga järgmise teksti ajal eelmise seisukohtadesse uskumise;

8. Mul on pidevalt tunne, et mu eesmärgid on mu kukutanud kahtlaselt leigesse ja pilkaselt pimedasse piirideta veekogusse, kus ma arusaamatu-rumala näoga ringi vaatan. Meie töö-ethose järgi peaks säärases olukorras viibimine muidugi hea olema, mäletan kunagise koolidirektori heldinud pilke, kui ta rääkis oma sügavat allegooriat konnadest, kes piima sees sipeldes ellu jäid. Tekitasid rabeledes võid. Neid jutte, mida noortesse peadesse tavalises kivinenud-süsteemilises koolimajas aeti… Aga ma ei rabele selles pimedas ookeanis, vaid hulbin kaasa. Saab näha, millal uppumissurm terendab.

Ergo: minusugune on ühiskonnale koormaks. Ma lähen teen veel kohvi ja avan akna, et lasta sisse pisut rõsket õhku. Siis panen jalga tennised ja kõnnin universiteeti. Elagu elu.

Flanöös

Dubai. Ood millele?

dsc_0001

“Madaam, mida iganes sa soovid,” sosistab mulle Dubai, mis kõlab kahtlaselt sarnaselt ingliskeelsele ma-tegevusnimele “ostma”. Überit sõidavad Lexused, istud puhastel nahkistmetel, mis võrreldes tbilisilike rontide konistet veluuriga istmetega tundub patt päise päeva ajal, süüa saab ükskõik, mida, ükskõik, millisest maakera paigast – you name it, sir! Kodust itaalia toitu, igasugust rasvast nõrguvat rämpsu, liibanoni kööki, Gordon Ramsey vaimusünnitisi, gurmeeburgerit, sushit, taimetoitu, Cheesecake Factory nimiroogasid, gelato’t, Türgi jäätist. See on ebareaalne. Linn tahab linna tulnu ära hellitada. Meelitab tarbimisele. Pisikesed säravad tuluksed, kraanademeri, kukal kange kõrghoonete seiramisest. Olla esimene, olla parim, olla võitja, kostumas igast nikerdatud uksest.

dsc_0010

Härrad pühivad Walki-promenaadilt kuivanud üksikuid lehtesid. Gruusia khm-khm pa..hnamerre saabudes on see naljategevalt pedantlik. Iseäralikud mopid poleerivad õueplaate. Lõputu sinine, ümarakurvilised kõnniteed, makroonid, kommid, suhkruvatid, bombomid, baklavad, datlid. Manolo Blahnik. Autodemeri. Sisesuusarada. Kleidid perfektse valge valguse käes kiiskamas. “Inimene suudab kõike!” Ma naeratasin Dubaile, aga mõtlesin reisi lõpu poole aiva enam Saaremaast. Porimülkast ja üksikust puust lageda taustal Harjumaa külas. Aga ma olen ka parandamatu melanhoolik ja tean, et üldiselt on AÜE inimloomadele mokka mööda. Ja sinna minnakse aiva tagasi.

dsc_0031

dsc_0032

Kõik oli nii palju. Kust haarata? Millisesse topsi kartul pista? Reglementeeritud, aga patune. Käest ei või hoida, aga ihu võib orjata. Saia suhu toppida, soojapoolses Pärsia lahes keha niisutada, rannabaaris õlut kulistada. Naine võtab õrna liigutusega rannast eemal paiknevas söögikohas näoloori suu eest ja asetab kahvli otsa torgatud melonilõigu aeglaselt suhu. Lastes looril tagasi liikuda. Ta ei saa isukalt süüa.

img_0001 img_0002

Linn on teistmoodi väsitav kui Tbilisi. See on pisut pealetükkiv, väga ohter, rahamaiguline. Samas silmapaitavalt puhas, et mitte öelda steriilne, leebelt kõrbepruun, hall, valge ja sinine. Aga autod muudkui tulevad, tulevad, tulevad. Ja inimesed siblivad. See pidev liikumine, tuledemeri ja linnamüra väsitab, see be the best-ideoloogia väsitab. Aga see, et kõrbesilma on suhteliselt lühikese aja jooksul kerkinud teadmuspargid ja mastaapsed äripesad ning ultrasuurlinlik arhitektuur, on muidugi imetlusväärne. Nii imetlusväärne, et ähvardab ära matta. Naljakas kogemus igal juhul.

img_0043

Head ikka

Flanöös

P.S. Loen “Minu võitluse” teist osa. Ja väga aeglaselt.

Keeping my sweet personal and professional lives so very apart. André Gide “Valerahategijad”

Jah, ma olen raamatupea. Mu igapäevane töö on seotud kõiksuguste raamatutega ja mu igaõhtune mesimagus hobiaeg on samuti pühendatud raamatutele, täpsemalt ilukirjandusele. Sellest johtub rida probleeme – töö raames loen raamatuid, mis ei ole just kõige kergemad ning mis nõuavad selget pilku, vahedat suhestumist, sirget selga, pliiatsit, istuvat asendit. Nüüd jaanuaris üritasin tööviljakuse suurendamise eesmärgil ka õhtuti/öösiti lugeda 20. sajandi esimese poole tekste, mis päädis sellega, et ma hakkasin tasapisi mõistust kaotama ja otsustasin oma era- ja tööelu vahele rasvase ja range joone tõmmata. Aitab naljast!!!

Mis sundis mind jälle tagasi vanadele radadele pöörduma, oli André Gide ja tema oopus “Valerahategijad”, mis iseenesest on väga kihvt raamat ja mille keerdkäigud ning inimesekäsitlus intrigeerivad mind. A-g-a seda ei saa lugeda niimoodi “lõdvalt” – juuksuritoolis või 10 lehekülge napilt enne uinumist, see nõuab rohkemat, viskleb tähelepanuvaeguses. Ja ma teadsin seda juba alustades, aga ikka punnisin vastu.

dsc_0154

Modernistliku koega tekstis tegutsevad sigatsejad kooliõpilased ja kirjaniku alter ego Édouard, kes kirjutab samal ajal selle sama raamatu kirjutamise päevikut (just!). Küsimused, millega tekst tegeleb ja temaatikad, mida see käsitleb, on igati tollele perioodile kohased: mis on kunst, mis on fiktsioon, kuidas kujutada homoseksuaalsust, kuidas peaks romaani kirjutama, mis on elu, millised on “paremad viisid” elamiseks. Iseenesest ei ole raamat raske (kui võrrelda näiteks Prousti või Faulkneriga), aga siiski nõudis minult rohkem kui olin valmis talle hetkel pakkuma. Tegelikult teeb see mind natuke kurvaks, sest “Valerahategijates” olid mõned väga hästi välja kukkunud tekstikohad, mis ära märkisin ja, mis tabasid väga hästi mingeid aspekte, mis mind ennastki huvitavad. Toon all mõned ära.

dsc_0134

Ma ei usalda tundeid, mis leiavad sõnastuse liiga kiiresti. (…) Ta on juba liiga lugenud, on meelde jätnud ja õppinud hoopis rohkem raamatutest kui elust. (lk 162, siniseset EPL-variandist) Tundub, et Gide (ja paljud tema kaasaegsed filosoofid-kirjanikud) ei usu n-ö traditsioonilisse haridusse ja pooldavad pigem kriitilist suhtumist establishmenti. Naljakas on selle juures, et kui paljud kuulutavad raamatutest ära pöördumist ja nimetavad hoolsaid õppijaid “tolmusteks”, “eluvõõraiks”, siis tegelikult on see ideaalinimene, mida ette kirjutatakse igati haritud, lihtsalt kuidagi sellest haridusest n-ö üle kasvanud.

Kirjutamine takistab elamist ning et tegudega saab end paremini väljendada kui sõnade kaudu. (lk 199) Tollased kirjainimesed kaotasid usu sõna võimesse midagi väljendada (see pööre toimus tegelikult juba varem). See on paradoksaalne ja karm – kui sõnasse ei usu, on kirjanik päris keerukas olla. Kui uskuda, et sõnadega eales “eluni” ei jõua, on kirjanik ikka täismasohhist. Keele ja “reaalsuse” teema on raske ja seda ma üheselt lahendada ei oska..

dsc_0167

Justum et tenacem propositi virum (õiglane ja sihikindel mees), keda meile eeskujuks seatakse, loob kõige sagedamini kivise pinnase, millel kultuur kiduneb (244). Stereotüüpide lammutamine, mingite eeskujude seadmise küsimärgistamine – sellega tegeleb Gide kohe hea meelega. Nii kujutab “Valerahategijad” kriitilist ilmavaadet, mis iga sõna, sammu, hoiakut detailselt läbi valgustab, küsimustab, kiustab, nörritades niimoodi lugejat. Kõige tähtsam on kirgas ja sõltumatu elu, vahe pilk, julgus olla üle.

Ühesõnaga: tegemist on päris kihvti, mitmekesise ja kriitilise tekstiga, mida ma kindlasti veel loen. Lihtsalt mitte horisontaalis ja pehmes ööriietuses.

Kõik, side lõpp, lähen reisile, ihaldan gide’ilikult ära.

Flanöös

Role model

Eessõna, eelroog

Arvamuspostitusega on tihti nii, et kui ma seda kohe pärast kirjutamist ei postita, siis jõuavad mu vaated vahepeal muutuda. Mitte küll drastiliselt, aga tihti läheb tuju lihtsalt üle ja mõtted nihkuvad teistele radadele. Siin seega umbes nädala eest mustandina kirjutatud arvamus, mis mulle hetkel enam nii väga korda ei lähe. Jube inimene, tuulelipp.

Eeskuju on termin, mida kasutatakse vast palju sotsiaalteadustes. See peaks olema niisiis mees- või naisinimene, väljamõeldud või olemasolev, kelle teguviisid, sõnad, harjumused, harrastused ja tänases maailmas kahtlemata ka väljanägemine innustavad ja inspireerivad teisi ning suunavad neid edasi püüdlema selle positsiooni/omaduse poole, mida eeskujud evivad (vt ka Lauren Berlanti raamatut Cruel Optimismkus autor väidab, et paljude lääne maailma n-ö hästi toimivate inimeste rahulolematuse allikas on püüdlemiste, ihalemiste lõks, mis peaks justkui “kuskile” viima, aga ei vii, muutes inimesed olemuslikult õnnetuks ja ajades eluga pahuksisse).

dsc_0155

Selge see, et enim vajavad eeskujusid noored inimesed, kelle kohta klišeelikult sõnatakse, et nad on veel välja kujunemata, arenemisjärgus ja ei tunne veel iseend (mis on areng ja mis on “mina” on muidugi eraldi debatti sigitavad küsimused). Ja eeskujusid on kindlasti vaja: teravaid, ausaid, täpseid, empaatiavõimelisi, sallivad ja tarku. Mina oleksin 12-aastasena kindlasti mõne sellise naise või mehe olemasolu üle rõõmustanud (kuigi päris eeskujudeta ma muidugi üles ei kasvanud). Ja ehkki sotsiaal-humanitaarteaduslikest uurimustest sigineb arvamus või tunne, et õnnelikumad on need inimesed, kelle identiteet ei rajane teistel või ei tulene otseselt teisest, ei ela inimesed vaakumis, vaid teistega koos, poes, koolis, maanteel, lennukis, kohvikus, teatris. Nii on vaja sobilikke eeskujusid, kellega samastuda, kuid veel parem – eriarvamusele jääda. Ja julgeda seda tunnistada. Konfliktist seemenduv identiteet on mingite mõtteviiside järgi tugevam kui soostuv ja samastuv.

Millegipärast tajun ma viimasel ajal, et meie aegruumis on väga palju isehakanud eeskujusid. Nippide laviinid ja nunnud soovitused ilmuvad pidevalt ja salakavalalt, kuhjuvad peavoolumeedias, sotsiaalmeedias ja blogosfääris. Muidugi on tore, kui öeldakse, mida pead sööma ja kuidas endaga käituma (hästi, duh). Aga minu meelest ei ole didaktiline positsioon ning kantslist tõe kuulutamine cool. Tähendab, kõikidel on õigus oma arvamusele ja õigus valida teemasid ning vormi, kuidas nendest teemadest kirjutada, aga sümpaatne on see, kui oma positsiooni teadvustatakse ja oma maailmavaade selgelt sõnastatakse. Mõistetakse seda vastutust, mida kirjutamine tekitab. Sina oma partikulaarse vaatepunktiga ei saa teada, mida teine tahab, vajab, usub. Just seda enesekriitilisust tahaks rohkem. Oma motiivide läbivalgustamist ja mõnusat eneseirooniat. Nii on mulle sümpaatsed need igapäevased kirjainimesed, kes austavad oma potentsiaalset lugejat ja aduvad, et see, mida nad kirjutavad, on nende isiklik arvamus, mitte üldtuntud tõde. Oma lähtepunkti või privileegi aus valgustus on alati värskendav.

dsc_0157

Muidugi ma tean, et positiivne programm peab olema. Isegi herr Foucault sai nina pihta, et tal puudub reaalne strateegia, kuidas inimene orjusest välja saaks. Siiski. Kui eeskujuks sätib end inimene, kes pole ühiskonna toimise ajaloost (me kõik tegutseme ühiskonnas, ükskõik kui mittesotsiaalne-humanitaarne elukutse meil on, me liigume inimeste keskel, räägime inimestega, tarbime meediat), esteetika poliitilisusest, ideoloogiakriitikast midagi kuulnud, siis ma muutun kuidagi rahulolematuks.

Jällegi: vastulause, mina olen noist kuulnud, mul on hea õiendada ja ennast olulisele positsioonile seada. Blogijad saavad kirjutada, valida teemasid, teha kauneid pilte, aga samas kuulutada sellega kas kapitalistlikku või seksistlikku ideoloogiat, millest varsti juba iga endast lugupidav gümnasist läbi näeb. Tuurid maha, nippe palun vähemaks, välist sära palun vähemaks. Jutt teravamaks, sisu täpsemaks, stereotüübid maha! Enam ausust. Tahaks midagi kihvti ja uut. Palun andke!

(kummardab paatoslikult ja võib oma pliiatsi ajaloo tuhmunud pinalisse tagasi panna; ütlesin midagi, mis ei muuda midagi, ainult tegi olemise kergemaks).

Appi, mida teha?? Juba kolmandat päeva on mul kohutav isu kollase pehme croissant’i järele, mida saab keskelt rebida, nii et ta niiskelt murdub. Eile tulin pagariärist mööda ja ei ostnud. Täna tunnen, et ma lähen kohe hulluks, kui ma oma sarvesaia ei saa. “Anna oma kehale seda, mida ta küsib,” ütlevad terviseusku. Ma siis annan ja pühin pärast puru sülest maha.

dsc_0161

Kõikse paremat

Flanöös

 

Kate Chopin “Virgumine”

Kätte on jõudnud periood, mille tulekut ma pikalt aimasin. Ja see, et ma seda aimasin, aitab mul sellega kuidagi ka sõber olla. Nimelt on tööd palju, tulemust njetu. Peentööd ohtrasti, kuid kiitust njetu. Pikad tähtajad küll, aga väsimus, kurnatus ja vaimu puudumine lokkavad nii räigelt, et isegi sügis ja sealsed tärminid – milline kohutav sõna tär-min – tunduvad kahtlaselt lähedal olevat. Toidupildid tekitavad rohkem elevust kui raamatupildid. Sotsiaalmeedia tülgastab. Kurk kipitab. Mida see peaks tähendama, Flanöös? Tarvis härjal sarvist haarata, kohviubasid närida ja diemit carpida. Peab end vormi ajama, entusiasmivormi. Bulvarile peab saatma renoveerimistiimi või kui see ära eksib, siis äkki lihtsalt äratusmeeskonna. (Hammustab kanakoiba)

Asiseks!

Lõpetasin eelmisel pühapäeval (!?) Kate Chopini “Virgumise”.

dsc_0115

Lühike, tabav, nööriv, mingis mõttes väga humble. Natuke hirmutav ja jahe.

Chopini “Virgumine” tekitas 1899. aastal, mil see ilmus, omajagu poleemikat. Kaasaegsete meelest oli see liiga avameelne. Tänases kontekstis see aga selliseid tundmusi ei tekita. Tähendab, Varro Vooglaius ikka. Aga (palju)lugenud inimesed silmi kinni pigistama ei pea. Romaanis saab valgel jõukal noorel abielunaisel oma pidevalt ära olevast abikaasast, kes naist kalli varandusena käsitleb, nimelt villand ja ta soetab endale oma elamise ja hakkab – sa hoia ja keela – maalima! Otsib uusi tuttavaid, otsustab oma asjade üle ise, hulgub ja viib lapsed sugulase juurde hoida. Rebel ühesõnaga. Oma aja kontekstis kindlasti. Mind raamat kuidagi liigutas, kuigi praegu tagasi mõeldes on pisut raske täpsustada, mis täpselt mulle mõjus. Võib-olla just see teatav kirurgiline külmus, millega äkki “virgunud” protagonist oma elumuutusi läbi viib. Võib-olla.

dsc_0114

Romaani peategelase Edna Pontellieri  lugu on kirjeldus tunneteta abielust, mis on sajandivahetuse ja 20. sajandi alguse kirjanduses äärmiselt levinud teema (ka Eestis vastandatakse abielu ja armastust näiteks Tammsaare, Gailiti, Semperi tekstides). Chopinil on õnnestunud luua mainitud teemat käsitledes terane atmosfäär, mis tuleneb sellest, et jutustaja ei võta minu meelest hinnangulist hoiakut või kui siiski, siis vähemasti ei näi ta tundvat kellegi vastu otsest poolehoidu või viha. Ja see on väga lahe! Ma ei ole ammu lugenud säärase jutustajatüübiga raamatut. Kuskil keegi alati urgitseb midagi ning näiteks eesti sajandialguse kirjanduses on jutustajal tajutavalt jõuline postisioon – mõnitada, solvata, üleolekut näidata, tegelaste pea tükkideks kiskuda. Ses suhtes on “Virgumine” väga humble: see lugu tuuakse lugeja ette küll teatavast rakursist (mis on paratamatu), kuid jutustaja ei taha olla kohtumõistja.

dsc_0120

Kate Chopini peategelane Edna Pontellier õpib romaani alguses suvituspaigas viibides ujuma. Järk-järgult õpib ta tegema asju, mis talle meeldivad, iseenda seltskonda nautima – esimesel täiesti üksinda veedetud õhtul tunneb ta rahu enda peale ronivat. Ta maalib, tema taieseid ostetakse. Ütleb arvamust välja. Ei täida mingisuguseid totraid seltskondlikke kohustusi, mis talle lõbu ei paku, vihastades oma konservatiivse ärihaist mehe pea poolsurnuks. Naudib klaverimuusikat, longib ringi, panustab hobustele.

dsc_0118

Edna muutub loo käigus. Muutub nii palju, et hakkab hirmus. Seepärast mõjub loo lõpp kui külmsinine värin.

Väga quick read. Lihtne ja huvitav lugeda, samas mitte labane ega triviaalne. Kosutus, aga ängistav.

Nüüd loen Gide’i “Valerahategijaid” (1926), olen praegu vanema kirjanduse lainel. Küll tegin selle vea, et ei võtnud ühes raamatuga märkmikku ja pliiatsit lugemispessa, praegu olen vahepeal juba päris segaduses. Põnev!

Parimat

Flanöös

 

 

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Maarja Kangro on olnud mu raamatulaual alates 2008. või 2009. aastast, täpselt ei mäleta. Algas see suhe “Heurekaga”, siis lugesin “Ahvid ja solidaarsus” ja siis tuli “Dantelik auk”. Mulle meeldisid need tekstid, aga need siiski tulid, olid ja läksid jälle. Nagu väga suur hulk raamatuist, mida ma loen. Nüüd lugesin “Klaaslast”. Ja see, ma arvan või isegi kardan, ei lähe kuskile. Lasi ennast lugeda ja võttis oma niiskete haarmete vahele.

dsc_0097

Eks mul on sõnadest puudus, jälle. Aija Sakova nagunii puudutab mõlemat teemat, mida tahtsin lahata ja mis mind kõige valusamalt puudutasid, see oleks esiteks, mis on “väärt” trauma”, mis on valu, mida on väärikas representeerida, kas isiklik valu kuulub sellisesse valda? Kas ühe konkreetse indiviidi täiesti individuaalne valu, mis johtub siis paarisuhtetraumast, leinast, kaotusest, on n-ö üllas valu ja tundmist väärt? Millegipärast mulle tundub, et läänes on mingid valud justkui “õigemad”, s.o eriti sõjaga seotud kogemused, šokid, kadumised, vägivallalainete muserdavad kogemused. Ühe naise lapsekaotuslood ei ole justkui nii nooblid. Mistõttu on Kangro raamat justkui värske ja kole tuuleiil, mis annab hääle ka nendele tunnetele, mida kuigi avalikult ei lahata.

dsc_0100

Ning teiseks intellektuaalse eneseteostuse ja lapse kasvatamise kokkusobitamine. Jutustaja ambivalentse subjektina sedastab, et olgugi ta tahab lapsi, on laste kasvatamine vaimse ambitsiooniga naisele emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav, keha materdav, aga vaimselt totaalselt alakoormuslik. Alati on parem midagi rahus lugeda (Platonit või ajalehte), kui tite nuttu kuulata. Nii ütleb ta välja ränga tõe, mida mõne aja eest (ja mitte nii teravalt) on selgitanud meesvaatepunktist Knausgård, öeldes oma venna isakogemuse kohta, et too oli lastega koos eksisteerides õnnelik, kuna tegelikult ei pidanud ta oma elus kuigi palju muutma, jätkates oma tegevustiku ja rutiiniga. Knausgård on võrreldes Maarja Kangroga aga sõnarohkem, häbelikum, vähem intellektuaalsem, kuigi ka megahea.

dsc_0102

Jah, mulle meeldib see kuju, kes tegutseb “Klaaslapses” ja ma tunnen talle kaasa ja ka imetlen teda. Ma ei hakka analüüsima teksti autobiograafilisest perspektiivist – kuidas suhestub romaani “mina” ehk sõnadest moodustunud isik Kangro ja naine, vereringe ja luudega eesti kirjutaja Kangro. Ma ei tee seda, sest ma olen proovinud, aga ma ei oska. Ma ju tean, et autor on surnud ja positivism ammugi. Nii et see selleks. Kangro-raamatukuju on nii aus, nii järsk, otsustuskindel, arvamuslik, emantsipeerunud. Kangekaelne, mobiilne, suhtlusaldis. Kõrk, jah, aga kindel. See respekt, mis loo jooksul tekib, viibki loo keerme ja traagika nii kaugele, et lugejal on raske ja kurb. Loo lõpp, mil selgub tõsiasi, et naise tibukese maised jäätmed on kaotsi läinud, tõmbab sisse ikka koleda augu. Augu, kust immitseb kõike seda vedelat ja lögast, mida lääne kultuur alati on kartnud. Mida õpetataksegi kartma. Kuiv, kõrge, ülemine, mõistuslik versus märg, libe, alumine, emotsionaalne. Teada tuntud märgistet dihhotoomia. Kõik, mis loksub üle piiri, ajab inimese peast hulluks. Nii on abort ja sünnitus jätkuvalt eesti keeleski ilukirjanduslikult alarepresenteeritud (meenub muidugi Krõõda teise tütre sünd, mil naine kooserdab pärast väljutust last pesema, sest tal pole ühtegi abilist ja Semperi “Armukadedusest” verise lina stseen, kuid need tekstid ei tegele sünnituse kui sellise kirjeldusega, Semperi jutustaja räägib küll naise lõkendavatest põskedest ja rahutust hingamisest, aga üldiselt on see võrdlemisi romantiseeriv) ja see, et Kangro sellise pauguga ja sellise detailirikkusega algust teeb, on imetlusväärne. Kõige selle juures tundub (sümboolse) kapitali tagaajamine mõttetu enesenüristamine, kulutamine. Kangro peatub ka sellel põgusalt.

dsc_0105

Ja muidugi saab lugeda haiglapersonali üleolupositsioonist, s. t lugeda kirjandusteosest seda, mis linnalegendidest ammu teada, a’la valudes naise kallal tänitamine, õpetamine, nõmetsemine. Vastik. Kangro sedastab, et kui maailmasse tulek tekitab naisindiviidile sääraseid piinu, siis on ilm üks perssekukkunud koht. Miks peab inimese sünd tekitama kohutavaid, tõmbavaid, märjavöödilisi, tõmbluku vägivaldse purunemisena mõjuvaid valusid? (Millele konservatiivid armastavad vastata, et naine, vana roju, peabki kannatama. Siis muutub heaks ja õilsaks).

dsc_0099

Sünnitades saab naine teada, mis tunne on puuviljal, näiteks granaatõunal, kui temasse ratkuvalt nuga lüüakse, kui tekib rigisev hääl ning lõikest immitseb punakat vedelikku; mis tunne on melonil, kui temast lusikaga seemneid uuristatakse, kui tegu korratakse veel ja veel, et saada kätte kõik seemned, koos imeliku märja niitja massiga. Seep see ongi. Lusikas uuristab uuesti, uuesti, uuesti, uuesti, uuesti.

dsc_0103

Heade raamatute lugemine on alati vastuoluline. Esiteks saad küll elamuse osaliseks ja ehk mõtled mingi teema üle sügavamalt järele (või saad aru, et mõtlemine on mingis olukorras mõttetu), kuid teiseks see alati ka morjendab mind mingil moel. Tekitab tunde, et kuis on üldse võimalik midagi ise valmis kirjutada, kui maailmas on sitaks palju head proosat. Ma ei tea, mida üldse on vaja teha, et tunda end mõtteka ja mõtestatud olendina. Kõige lihtsam oleks sellest ihast lihtsalt kuidagi lahti saada ja elada ilma ambitsiooni ja soovita. Seda ma veel ei oska. Aga, well, carpe diem, täna on uus päev, tasub jälle katsuda oma ihasid, tunge, iseennast alla suruda.

Võib lugeda ja kannatada.

Head aega

Flanöös

Mihkel Mutt “Eesti ümberlõikaja”

Ma kujutasin seda raamatut ette teistsugusena. Arvasin, et tükk on koherentsem, tõsisem. Ja seekord eelootus rikkuski üldmulje ära. Nagu alati eelootus või olgu siis -arvamus, kuidas parasjagu tuju on seda tundmusega mõtet nimetada.

“Eesti ümberlõikaja” tegevus toimub Alam-Kolkakülas ja Brüsselis, perifeerias-tsentrumis, maal-linnas. Teema “Eesti kui perifeeria/ääremaa/kolgas” ei ole uus, seda on Maarjamaal avastatud, laiendatatud ja ekspluateeritud juba 20. sajandi algusest peale, varemgi. August Gailiti “Muinasmaa” (1918) peategelane Morin vingub, et eesti naised on igavad, samasugused, anduvad ühtemoodi ja oleks aeg minna suurlinna, kus hüaanisilmsed kaunitarid tegeleksid tema pideva joovastamisega, vein maitseb magusamini kui mesi, tänavate rütm ajab heas mõttes hulluks. Ja veel 1928. aastal sai Johannes Semper Albert Kivikaselt (pole vist tarviski küsida, kumba kirjanikku eelistab tänane rahvusmeelne isik või kumb nimi üldse enam kõnetab) vastu päid ja jalgu, et ei kirjuta piisavalt eestipäraselt, ahvib Pariisi, jäljendab, imiteerib, ei ava “eesti hingeelu”. Jne ad infinitum.

dsc_0086

Mutt tegeleb põhimõtteliselt sama asjaga, lihtsalt tänases kastmes, sisse-väljarändamise teemadega. Peategelane laseb end britiks “ümber lõigata”, Eestit nimetatakse tsentrumi kuluaarides “kaheksandaks”, marurahvuslased üritavad Brüsselis lipuvarda otsa ronimisega rahvusvahelist tähelepanu saada. Põhimõtteliselt – nüüd vist juba ka tundub nii – on tekst vahel päris naljakas. Aga kuidagi hapunaljakas ja mitte eluterve-mahlane ei ole see huumor. Mutt lihtsalt on tänase aktuaalsusega hästi kursis ning tahab seda irooniliselt avada. Ja mitte ainult sisserände-küsimust, vaid ka väljarännet, mis on eriti teravalt hambus tänastel konservatiivsetel meespoliitikutel, veel eelmisel nädalal muretseti Riigikogus, et kuidas needsinatased maamihed (võib-olla Alam-Kolkakülast, kes teab) ikka naise leiavad, kui kõik need plikaohtu järelejooksikud välismaa-mihele lähevad.

Sundtagasitoomine, rsk.

dsc_0079

Tabavalt oli toodud väliseestlaste sedastuskimp: et, oo, oo Eesti nii ilus, nii õige, nii puutumatu. Roheline, vaba. Ja kui uuritakse, miks siis tagasi ei tulda, laskub ruumi pühalik vaikus.

Ma ei oska neid probleeme tegelikult käsitleda, sest minu jaoks on mõistetamatud poliitikute väljaütlemised, mis eesti naist vähesünnitamises süüdistavad, panevad ette rasestumisvastaste vahendite ärakeelamist, tahavad naised välismaalt “pelmeenidele ja rähnidele” leemekulbiliigutajaks tuua. “Eesti rahvaarv kasvama, talendid koju” jne – minu jaoks kummalised loosungid. Ma olen vast individualistlik egoist, kuigi mulle ei meeldi end (ega teisi) mingite kategooriate abil piirata, kitsendada, defineerida.

dsc_0091

Aah, tegelikult mulle ei meeldinud “Eesti ümberlõikaja”, suuresti sellepärast, et hetk oli vale. Ma pigem loen midagi, mis ei haaku nii otseselt päevapoliitikaga. Vajan veidikest distantsi ja vaatlusruumi. Või tegelt, võib-olla on see mu mingi ratsionaliseerimissoov, vahest mulle lihtsalt ei sobinud see stiil, see vaatlusnurk, see kuidas lugu avanes.

Ühesõnaga, säärane tükk meie austet riigikirjanikult. Proosit!

Ma arvan, et väga palju mõjustas “Eesti ümberlõikaja” personaalset vastuvõtt tõik, et lugesin tihkelt selle järel (ja minu kohta erakordselt kiiresti) läbi Maarja Kangro “Klaaslapse”, mis võttis tükkideks ja pani siis hoopis valesti kokku, nii et justkui enam õigesti olla ei saa. Istuda ega astuda. Minu jaoks on alati liigutavamad ja tähenduslikumad  inimese siseelukujutused, väärtushinnangud, kurbused, mõtted kui väga suurele üldistusjõule pretendeerivad üdini ajakohased tekstid.

Flanöös

 

 

 

 

Emma Healey “Elizabeth on kadunud”

Emma Healey põnevik “Elizabeth on kadunud” pälvis 2014. aasta Costa kirjandusvõistlusel debüüdipreemia (ma ei olnud sellest varem kuulnud, kuid tundub, et tegemist on võrdlemisi ihaldusväärse auhinnaga). Healey on smart: ta on ühelt poolt läinud kindla peale ja valinud žanri, mille järgi on suur nõudlus, kuid teiselt poolt rakendanud mõrvamüsteeriumi lahendamisel ja selle maitsestamisel ebatraditsioonilisi võtteid.

Ja tundub, et kriitikutele ning erinevatele arvustajatele tekst meeldis, sest olen lugenud ainult kiidusõnu ja julgustavaid sedastusi, mis nimetavad Healey debüüti uskumatult heaks. Eeldatavasti annab see talle jaksu edasi kirjutada, sest  – olgem ausad – kriitikute arvamus läheb paljudele kirjanikele (tohutult) korda. See kas lükkab edasi või surub tagasi. Ma peatun sellel, kuna lugesin hetk tagasi Kate Chopini “Virgumise” eesti keelde tõlkija Karin Suursalu lühikest saatesõna mainitud romaanile, kust ta ütleb: “Kriitikute pahameel rusus Kate Chopini ja võttis temalt kirjutamisjulguse. Ta suri 1904. aastal ajuverejooksu.” See viis mu mõtte jälle sellele, kuivõrd vastuvõtul on võim. Emma Healey’l on sellega kõik korras, usutavasti kirjutab ta veel ja palju-palju.

Romaani protagonist on Maud, üle kaheksakümne aasta vana naine, kellel on probleemid mäluga. Maud ei mäleta tarbeesemete nimesid, unustab oma lähedaste olemasolu, selle, kus ta elab, kas ta on just söönud, miks ta mingisse kohta sattunud on. Nii on ta tihti närviline, leiab end politseijaoskonnast ja sööb tohututes kogustes leiba, taskust pudenemas sildikesed, mis annavad juhiseid, mida naine tõlgendada ei oska.

Ning seda unustamiste tohuvabohu saadavad kinnisideedena kõlavad soovid kabatšokke kasvatada ja pea nõudlik sedastus, et Elizabeth – peategelase hea sõbranna – on kadunud. Süžee oluline liin on traagiline juhtumus – õe kadumine – Maudi lapsepõlvest, mille otsi ta ei ole kokku sõlminud ning mis sarnaselt Elizabethi ja kabatšokkidega täidab tema argielu, sekkub tegevustesse ja kutsub lugejatki eritlema ja küsima, kus see kuramuse Elizabeth end peidab. Loo rütm ning korduste osatähtsus tekstis aitavad segadustunnet ja mälu puudumisest johtuvat ängi veenvalt edasi anda.

dsc_0070

Romaan on mementolik, n-ö amneesia-tekst, mille peategelaseks ei ole seksikas noor härrasmees, vaid vana haige naine, kelle vaatepunkti valimine loole on mitmel moel innovatiivne (ja ehk isegi didaktiline – kuigi seda me nüüdisaegselt kirjanduselt justkui ei ootaks). Kui valdavalt on vana naine (vähemasti Eesti) proosas kühmus, pisut tammsaarelik tagategelane, kes vahepeal peategelastele intuitiivselt midagi ennustab ja noorele segaduses linnaharitlasele maaelu võlusid meelde tuletab, siis Healey loos on Maud esiplaanil.

dsc_0049

Nii ulatab “Elizabeth on kadunud” võimupositsiooni unustavale vanurile, kellele seda läänelikus kultuuriruumis kuigi tihti ei anta. Vanadus on jätkuvalt stigmatiseeritud, eluperiood, mis ei seostu külluse, vabaduse, õnnega. Healey annab ilukirjanduslikus vormis sõna Maudile, mis on julge, vajalik ja ebamugavalt ängistav.

dsc_0046

Ja tunnistama peangi – mul oli seda raamatut emotsionaalselt raske lugeda. Ja ma ei loeks seda uuesti. See oli väsitav ja tüütu. Kuid vähemasti liigutas see mõtet sammu võrra lähemale sellele mahavaikitud maailmale, kus 5 am club ei tähenda edu, efektiivsust, elustiili, vaid kulunud kehast ja terviserikkeist sigitunud võimetust magada, mäletada, olla ning kus fraase korratakse lõpmatuseni.

 

Flanöös

Oportunist

ma olen oportunist, salalik sisalik, ma olen õnnejahtija, egoist, seljataga naerja

ma olen perfektsionist, eduihaleja, rahal ronija

ma olen õel ja väike, arvan, et parem, selgem, debativalmim

ma olen silmakirjalik, siirusest pelgalt unistav

salaja nälgiv ja küüsi lakkiv feminist, kes mõtleb, et “uss”

solidaarsust jutlustav mõnuori

targutaja

sorija

surija