Pihtimus. Mammut. /Meres, Ishiguro, Koff, orikas/

Ma ei oskagi kuidagi alustada. MAMMUT! Ma pean ja tahan postitada mammuti. Ma tahan anda ülevaadet sellest, mida kõike olen vahepeal lugenud, seda nii arhiivi kui ka siiruse mõttes, ehkki see ei ole mulle praegu konte mööda. Mis üldse oleks mulle konte mööda? Kondid valutavad, pigistavad, tahavad seestpoolt läbi liha välja murda. Distsipliin on minust välja voolanud kui soe mahl, jaksu on igapäevaeluks, kohustuslikeks töödeks, loomingulise kirjutamisega ma ei tegele. Minust eritunud distsipliini soojus on mõnus, kuumutab väljastpoolt. Aga tegelikult on see üks paha asi, pean distsipliiniga kuidagi taas sina peale saama. Aga laisk olla on mugav, hulpida sõnade letargilises vees. Lasta end lihtsalt kanda, lillegi liigutamata. Hopsassaa! Sellest kõigest johtuvalt on siin, selles postituses, pooleteise kuu jooksul loetud ilukirjanduslikud tekstid või pigem viiped nendele. Ja mõned tunded, mis nende lugemisega seoses on tekkinud.

Lugesin detsembris pärast Murakamit Triinu Merese ulmeromaani “Lihtsad valikud”, mis oli kergesti jälgitav, ehkki alguses tiba traumeeriv (pole ammu tundnud, et peaksin raamatu käest panema, selle teksti esimese 40 lk jooksul vaakusin segaduses – kas jätkata? kas jätkata? lima ja löga, kas panna raamat käest?), põnev, kihvti keelekasutusega, kuid temaatiliselt minu jaoks väga off..  Nagu “Näljamängude” täiskasvanute versioon. Äge, aga mitte minu jaoks. Radikaalne, uuenduslik, loominguline. Ent mitte minu maitse. Vaata põhjalikumat ja soosivat arvustust näiteks sellest uuest raamatublogist. Mis hakkas silma ja mis samuti on oluline punkt Eva Kofi suurepärase “Sinise mäe” puhul, on tugevad naispeategelased ja naiskogemuse esile toomine. Eestis kirjutavad praegu erakordselt nõtke sulega naisprosaistid. Milline rõõm!

Mammut kõnnib edasi. Karvade kohinal. Seejärel haarasin kätte – oo paberkujul – värske nobelisti Kazuo Ishiguro romaani “Ära lase mul minna”. Poole lugemise peal hakkas mu silmade ees vilkuma Keira kondine nägu ja kahjuks läksid seejärel kõik tükid kokku – olin seda enne filmikujul näinud. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga see järgnevus rikub mul alati lugemiskogemuse ära.. Teistpidi aga täitsa meeldib, lausa väga. Jälgida kirjandusteose kulgu filmi keeles. Ishigurot loeksin veel, aga “Ära lase mul minna” oli minu jaoks kerge, õbluke, õhus veiklev. Ent ma tahan praegu ropprasket, tihedat, rauast kola moodi kirjandust. Nii loengi hetkel “Teenijanna lugu”, seda lugemata ei saa minusuguse mõtteilmaga inimloom tänapäevases kultuuris elada. See sobib. Paneb väärtustama pliiatseid lauaserval, lühikesi pükse. Nende oopuste vahele mahtus Eva Kofi “Sinine mägi”. Nii olen ma eelmise aasta EKL romaanivõistluse esikolmikust lugenud kaht teksti (mis pälvisid mõlemad teise koha), Afanasjevit loen ehk suvel.

Eva Kofi romaani “Sinine mägi” haarasin ma kindlasti seepärast, et see on auhinnatud tekst, eepiline romaan, paks, eri looliinide ja tegelastega, kes/mis omavahel ühte põimuvad.. Tavaliselt sellise koega tekstid on mulle meele järele. Millegipärast meenus mulle selle romaaniga seoses Kai Aareleid. Aga ma ei suuda selle meenutuse iseloomu kindlaks teha. Koff ise räägib oma raamatust ja kirjutamisest üldiselt nii. Liine on tekstis niisiis mitu. Minu jaoks oli üleminek 90. ndatest 20. sajandi algusesse natuke raske, ent nõudis lihtsalt harjumist. Üldiselt on raamat minu meelest erakordselt hästi välja kukkunud – loo teravpunktid on arusaadavad, lood upuvad üksteisesse või peegeldavad teineteist, keel ja teemad on arukad. Selles raamatus liigutas mind jõuliselt “elamata elu” kirjeldus. Kõiketeadev jutustaja harutab seda mõtet Liisi, noorukese meditsiinitudengi kaudu. “Meie elamata elu haarab meid kaasa, raputab läbi ja muudab meid. Teeb seda jõulisemaltki, põhjalikumaltki kui meie elatud elu iganes suudaks.” Kas nii? Kuivõrd me sellel mõttel istume? Kuivõrd see haarab minnalastud võimalusi ja kuivõrd juhuse osatähtsust? Kuivõrd kahetsust ja kergendust? Kuivõrd on võimalik ühel, topeldumata inimesel elada imaginaarselt erinevaid elusid? Lükkas mu mõttepalli kohe veerema..

Kui mu mõttepallid veerevad, siis mulle meeldib. Mis meeldib? Elu meeldib! Kui raamatud lükkavad mu mõttepallid veerema, siis ma olen iseenda sõber, ei söö üle, ei kurvasta üle, ei haletse end. Siis olen ma jõuline, mõttetihe, armastusväärne ja lõbus inimene. (ma ei näe praegu vajadust kirjeldada selle olendi teist äärmust) Kofi “Sinise mäe” näol on tegemist kindlasti hea romaaniga, ehkki see ei pööranud mu universumit tagurpidi. Tänapäevased raamatud suudavad seda tegelikult harva. Ma olen anakronism. Aga kui see puhtegoistlik mõte kõrvale jätta, soovitan “Sinist mäge” lugeda. Pliiatsiga. Nautida eri ajaplaanide põimumist, viiteid kõikvõimalikesse eluvaldkondadesse, kunsti, keeleteadusesse, popkultuuri, meditsiini, turismi, fotosse. Imetlen Kofi laia silmaringi, imetlen tema alandlik-tarkasid sõnavõtte (sõna “alandlik” tähistab siin humbleness’i, see on minu maailmavaates/sõnavaras tugevus) ja loodan, et ta kirjutab aiva edasi. Millegipärast (seda ütleb mu ümar kõht) tahaksin, et ta kirjutaks tänapäevast, üliõpilaselust, internatsionaalsusest, lastest, armastusest, toidust. Jään ootele.

Lugesin hiljuti ka Andrew Bennetti teooriaraamatut “The Author”, milles on süstemaatiliselt läbi vaadatud autori-mõiste areng antiigist kuni 60. aastate Prantsuse teooria ja uushistorismini ning selles kohtasin üht refereeritud mõtet, mis sedastab, et inimene peab pihtima. Me tahame pihtida. Olgugi, et pihtimine on tihti qui s’accuse s’excuse, pean minagi täna millestki rääkima. Ma pean pihtima enda pihtimisvajadusest. Mida muud see siin, räpane bulvar, ongi, kui suur pihipink, kuhu ma (viimasel ajal küll haruharva) istun ja paljastan end. Tänane postitus, mida ma ei plaaninudki teha, on just sellest pihivaegusest sündinud. Ma olen paks ja laisk orikas, aga ka mina pean vahel rääkima, pakkuma iseend, lappama enda lehekülgi. Kui ma seda pikalt ei tee, kuhjuvad mu peas sõnad, laused, tähendused, ma ajan segi algallikad, tsiteerin lauseid valedest raamatutest, alustan kõnelust “Ma ei mäleta, kust ma seda lugesin..” Ja niimoodi ei toimi ma enam inimesena, ma olen justkui andmekogumismasin, mõtetest troll, kes ei orienteeru end ümbritsevas maailmas. Seepärast ei saa ma bulvarile tõkkeid ette panna, ma ei saa bulvarit kinni müürida. See on minu pihipink, mu piinapink, mu asüül, kus mind jälle terveks ravitakse ja käepatsutusega seljale ühiskonda saadetakse.

Kui ma siin ei kirjuta, vaevlen ma nagu noor Gide tohututes süümepiinades. Ehkki ma magan viimasel ajal jube hästi.  Soovitan muuseas lugeda Gide’i “Surra, et elada” (milline ebanormaalselt hea pealkiri!), mis on mu praegune uinumistekst ja siis ka Elo Tuglase “Tartu päevikut”, mida sirvin oma keskpäevase tee kõrvale. See viimane raamat sobib küll eelkõige neile, keda eesti sajandi alguse ja keskpaiga kirjanduse ajalugu süvitsi huvitab.

Muidu “kõik on kui ikka, needsamad on nurmed, needsamad on teed.”

Flanöös

“ainult nende peal põleb…”

Haruki Murakami “Kafka mererannas”. Kurioosumid seoses ülelugemisega

Oh sa issand! Kas sa oled kunagi läinud kellegi lugejainimese juurde ja küsinud nii: “Oo, kaasteeline, kas teie juhuslikult olete lugenud midagi Jaapani suurelt kirjamehelt Haruki-senseilt?” Ja siis on too kirjainimene vastanud, et “Ei ole, kaasteeline, millest too härra kirjutab?” Või: “Jah, batoni Murakami tekstid on igavad, need ei meeldi mulle ja rikuvad mu seedimist.” HAHHAHAH. Ei ole, eks. No mis sa kostad? Faking KÕIKIDELE MEELDIB HARUKI MURAKAMI. Gruusias, Hollandis, Hispaanias, Eestis. Täna üritangi selle mikrovestlusega seoses kirjutada kahest asjast: a) miks Murakami kõikidele minu meelest meeldib ja b) mis tunne on Murakamit soliidse intervalliga üle lugeda? Sip of coffee (muide kohv gruusia keeles on “kava”, just nagu vahuvein, aga see “k” peab tulema kurgu seest nagu linnukesel). Nõnda kirjutan täna Haruki Murakami laineid löönud romaanist “Kafka mererannas” (2002), mille kohta autor ise on öelnud, et seda peab mitu korda lugema. Ah nii, sääraselt, selge pilt. Alustagem!

Mitte miski ei muutu, kui lugeda samu asju. Ma armastan Murakami sisusid, kuid tunnen, et teda lugedes voolan ma laisalt meinstriimis, saan seda, mida ikka antakse ja mida me suu ammuli ootame. Ootame kui lusikat toitva sooja söögiga. Murakami on täpselt see – müsteeriumid, mitmedimensioonilisus, õuduspõneviku elemendid, topeltlood, noor seks, hea toit, rännakud-seiklused, Bildungsroman’i aspektid, filosoofilised vahelepikitud vestlused, intertekstuaalsed viited erakordselt lemmiklemmikule Oidipuse müüdile, suremine, kassid, lunastus. KÕIK on olemas, perfektne. Ja ongi hea, vahepeal on tõeliselt hea, sest unustasin mainida – lisaks pritsib tekstist tihti head huumorit. “Kafka mererannas” on kindlasti ajanud hordide kaupa turiste Jaapanisse, udon-nuudleid ja Jaapani redist sööma, metsa otsima, tatami-mattidel talluma, futon‘idel tuduma ja mida veel. See on fenomen. Ligitõmbav, mesi, liimipaber, takjanupp. Erudeeritud ja mõtterohked haritud kõrgklassi jaapanlased räägivad oma lugu, kirjutavad seda sirge seljaga ja Mont Blancide välkudes. Sellele vastandub vaimupuudega vanema mehe ja maapiirkonna nooruki maailmanägemus. Groteskne.

Seepärast Murakami ehk kõikidele meeldibki: paljudes tekstides jäävad need põhielemendid ringlema. See on Murakami tuum. Ma mõtlesin enne “Kafka mererannas” uuestilugemist (viimati lugesin 2009 või 2010), kas ikke tasub seda teha. Ja miks ma üldse üle loen? Ega ma päris hästi teagi. Ju seal on midagi reminessivat – tahaks justkui kogeda neid samu tundeid, mida kogesin siis tudengipõlves, mil sain kõik õnnetundmused lugemisest, lugemisest, fiktsioonist. Aga seekord oli kõik – ilmselgelt – hoopis teisiti. Ma olen vahepeal palju lugenud, uurinud, kasvanud. Ei taha öelda, et arenenud. Ei ole. Lihtsalt aega on vahele raputatud ja see aeg on teinud mind jube kriitiliseks, nii skeptiliseks, et vahel ei suuda ma ühtki kirjutatud ega kõlavat sõna uskuda. Ma muutun Felix Ormussoniks. See mõte käib veidi sõnakaugemal kujul ka raamatust läbi: “Aga mingist hetkest asi muutus. Elamise kaudu lakkasin ma olemast miski. (…) mida kauem ma elasin, seda rohkem ma kaotasin oma sisust ja muutusingi tühjaks inimeseks.” Allusioon Gide’ile, ütleksin..

Aga muidugi on “Kafka mererannas” väga hea raamat. Need meestegelased on suurepärased. Need kassid on suurepärased, hell, ma nimetasin oma kassi selle raamatu järgi Mimiks (mitte Puccini ooperi, vaid Murakami järgi). See lugu on meisterliku kirjutaja hea mosaiigi-karbitamisoskuse tulem. Tekstist jääb pealegi mulje, et see tuli tal lihtsalt. Panna kõik kastid üksteise sisse sobituma. Kõva. Meeldib igapäevaste toimingute kirjeldus: trenn, toit, pesemine, asjade pakkimine, ühest kohast teise liikumine, pikitud aforismidega. Kirjutatakse klassikalisest muusikast, kujutavast kunstist, kirjandusest ja filosoofiast – seega midagi ka neile lugejatele, kes kõva häälega rafineeritud hingetoitu nõutavad.

Mida ma Murakami teose uuestilugemisest õppisin? Esiteks seda, et alati ei tasu tekste üle lugeda, usun mingit sorti raamatute ellusattumismüstikasse – raamat tuleb õigel hetkel ja sobitub sinuga, järgmine lugemine (ma räägin just meelelahutuslikust lugemisest, mitte stuudiumi tarbeks lugemisest) aga võib olla forsseeritud, pressitud. Teiseks seda, et mida rohkem lugejainimesed loevad, seda “didaktilisemaks” läheb nende pilk, eriti nendel, kellel on väljaõpe kultuuriteoorias või muus sarnases vallas. Teate küll, once you’ve seen it, you cannot unsee it. Lugeja muutub nõudlikuks, pahuraks ja rahuldamatuks. Aga siin pole miskit teha, lugejainimene jääb lugema. Kolmandaks õppisin ma seda, et romaani kirjutamine on vist töö raskete killast ja kui autor isegi kõik teemad meisterlikult kokku jooksutab, siis on järgmine küsimus, kuidas see romaan massidesse pihustada, kuidas publikule meeldida. Murakami on sellega muidugi hiilgavalt hakkama saanud. Braavo!

Lõpetan tsitaadiga Peeter Helmelt 2008 AD: “Seejuures peab olema ettevaatlik, et mitte lasta „Kafkal mererannas” endale meeldida valedel põhjustel” (vt Sirbist). Hehehe. Siin on muidugi kollane pirn peidus. Ja ma ei saa seda pirni süüa. Olgugi et mu püüd on saada kriitikuks, kirjutajaks (s.o võrdlemisi kindla vaatepunkti väljendajaks), ei kannata ma kirjanduse päevakriitika lauseid, mis viitavad valele lugemisele, valele arusaamale, tõlgendusveale. Muidugi, artikkel on kirjutatud ka aastal 2008, palju vett on vahepeal merre voolanud.

Ohh jah. Hea oli kirjutada, hea on lugeda, hea on olla. Üle pika aja. Ma saadan teile sületäie mäeõhku ja embuseid, teie, kes te siin veel kondate. Bulvar on pime ja hõre, vahel hiilivad üle tee üksikud kassid ja mõni targa näoga femme fatale. Mitmed ärid on hüljatud, poeuksed haigutavad kui hambutud suud. Tänavakividel vedelevad vanad Areenid, puruks kistud. Ühtäkki läeb ühes majas tuli põlema.

Flanöös

 

Sööst. Ehkki ma ei tea midagi Emily Dickinsonist

Tulin suure poekotiga koju, mu õla peal rippus riidest kott, uus ja hele. Ja ikkagi unustasin ma kassas ära, et see mul kaasas on ja teenindaja asetas mu ostud kilekotti. See on siin tõtt öelda probleem: Carrefouris (gruusia keeles hääldatakse seda muide karrphuri) ei saa näiteks ühtki puuvilja niimoodi osta, et sa ei aseta neid eraldi kottidesse. Läksin kord ühe matsaka küüslauguga, näol meeldiv naeratus (nagu ikka, ma olen väga viisakas inimene), ja ta, oh ta saatis mu kui paha õpilase kilekottide juurde, öeldes, et nii ei saa, ei või. Küüslauk kukkus suurde kilekotti ja ta pani sellele kurja näoga kleepsu peale. Ohh jah. Kotid lendavad suure tuulega rõdudest mööda. Kuulasin podcasti, kõneldi poetess Emily Dickinsonist (1830-1886). Elas kogu oma elu Amhurstis, ei reisinud, kirjutas palju, ei avaldanud, suri haigete neerude tõttu. Kasvas jõukas peres (nagu kõik tollased kirjanaised). Milline inspiratsioon! Milline palang! See sättis ka mu meele kuidagi teisele lainele. Emily kirjutas minu jaoks õigesti, tema kirjad tunduvad olevat täis elu puudutavaid küsimusi, midagi, mis on päriselt “see”. Ta küsib ühes erakirjas, kas tema värsid on elus? Jah, Emily, on elus. Sa oled ikka elus.

Ja siis üks luuletus, mida tsiteeriti.. Parafraseerin seda: tere, mina olen eikeegi, kes oled sina?

Siin on vastus Emily Dickinsonile, üks tekst, mille kirjutasin suvel.

(Selles postituses ei ole pilte, milline häbi, eks. Ma olen visuaaliast nii tüdinud. Ma olen tüdinud sellest, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Ei ole nii. Ei ole alati nii.)

 

Emily Dickinsonile

 

Sa peaksid kindlasti arvestama, et minu toal ei ole must lagi.

Ja ma ei tee tööd ega armastust.

Ma ei astu üle kõrge uksepiida, pigem olen päev läbi toas.

Ei lase kuradi blondidel raiskadel end talust huntide hulka kihutada.

Ma ei ole mingi teoreetiline eurooplane.

Ega Eesti ümberlõikaja.

Ma ei söö sul mõisa eestoas seepi.

Ega ilmu koju nägu sõjast must.

Ei lase end koledale mõisnikule maha parseldada.

Kaugel sellest.

Ma olen rõõmus ja kraps

võilillelaps

(ja ära arva, et see viitab sellele, et ma olen femme infantile)

Ka mina olen eikeegi, eikeegite otsingul.

 

 

 

Flanöös

Adam Haslett “Kui mind enam ei ole”

Mu gruusia keele õpetajale meeldib naljatledes nentida, et grusiinid on laisad, ei viitsi seda, ei viitsi toda, tahavad ainult tantsida ja restoranis käia. Seetõttu on gruusia keeles olemas ka “laisk l” ja “laisk r”, lihtsustatult väljendudes võib öelda, et mõlema puhul teed ühe või kaks pauna vähem ja kõik saavad ikka aru, et tegemist on l-i või r-iga. Pole ka suuri tähti – mõnna. Aga kuidas see siia puutub, bulvarisse, raamatumuljesse? Ma mõtlen salamisi, et ka mulle hakkab see laiskus külge, tantsida küll ei taha, aga restoranis ja kohvikus võiksin suisa elada. Ei viitsi väga süvendatult mõelda. Laiskus poeb naha alla rasva sisse ja ei lähe ära. Nii ei leia ma mahti kirjutada raamatutest, targutada mitmesugustel teemadel, olla hea ja usin blogija. Olla üldse hea ja usin. Lisaks olen ma langenud võrdlemisi mudasesse musta ja mul on kõigest parasjagu savi, mis tähendab, et romaan “Kui mind enam ei ole” oli mu meeleoludega liibuv ja lisaks ka igati loetav tekst. Lihtsalt sellest muljetada ei ole jaksanud. Nagu ei ole jaksanud tunda rõõmu sidrunite kollakast kumast või kargest talvisest hõngust. Vahepeal on tekkinud lausa tugev tõrge üldse ennast väljendada, analüüsida, vaagida, sotsiaalmeediat tarbida.. (vabandan ühtlasi nende heade lugejate ees, kelle kommentaarid on mul märkamata jäänud, vastasin nendele nüüd lõpuks). Ühtäkki on sees pelgus, et ma ei tunne midagi ega mõista midagi, lõpetasin eile päeval “Felix Ormussoni” (1915) lugemise (siit saab seda täitsa tasuta lugeda) ja olin rabatud: niivõrd elasin ma peategelasele kaasa. Oh juudas! Kuis olen ma muutunud: tudengipõlves naersin Ormussoni üle ja nüüd ühtäkki mõistan teda.. Aga mitte Ormussonist ei tahtnud ma rääkida. Adam Hasletti tekstist “Kui mind enam ei ole” hoopiski tahtsin..

Kui saab valida, siis loen pigem natuke süngemat teksti kui natuke helgemat. Ma ei pelga lootusetust, depressiooni, nüridust, elu tuimust, otsatut mõttetust, valu kirjandustekstides. Jah, tegelikult meeldivad mulle harva hõllanduslikud üllitised. Pigem natuke tumedam kui soojalt helekollane. Siiski, oli mul Päikese kirjastuselt ilmunud romaani “Kui mind enam ei ole” paiguti raske lugeda. Sest vaimsete hädade, depressiooni kujutamine ja selle sidumine haige lähedastega, oli kuidagi eriti ränk ja pani tõmbama koledaid-haigettegevaid paralleele, kriipis. Aga siiski, pigem soovitaksin, ühe perekonna lugu, läbi muusika, ravimite, homoseksuaalsuse, USA background‘i, suitsiidi.

Too Adam Haslett on 1970. aastal sündinud USA kirjainimene, kelle kodulehelt nägin esimese asjana San Francisco Chronicle’is toodud sedastust tema romaani kohta: “Pure genius”. Pilgutasin silmi ja sulgesin laud, vaatasin uuesti. Oligi! Selle teksti (ja teksti kirjutaja) kohta kasutatakse sõna “geniaalne”.  Jõhker, jõhker kui kirjutaja kohta öeldakse 21. sajandil midagi säärast. Ühesõnaga, tegemist on hinnatud autoriga, kelle nüüd eesti keelde tõlgitud romaan võitis LA Timesi Book Awardi ning oli Pulitzeri auhinna finalistide hulgas. Kuigi, who cares, eks (või mis)?

Viimasel ajal olen hakanud lugemiskogemust hindama (mõnes mõttes) selle järgi, kas raamatus on mingid “minu” lõigud, mis kõnetavad kui rusikahoobid. Kui pean mingid fragmendid enda jaoks üles märkima ja nende juurde tagasi pöörduma, ka kui tekivad seosed vanema kirjandusega. Romaanis “Kui mind enam ei ole” oli neid mitmeid.

Näiteks tsiteeriti tekstis Thomas Manni romaani “Surm Veneetsias” (olen lugenud, seal oli mingi topeldumise-teema, mitte muhvigi ei mäleta… raputan endale tuhka pähe), nenditi, et Mann on kõigi nende kirjanik, kes töötavad täieliku kurnatuse piirimail. Mulle meeldib, kui kirjandustekstis on eksplitsiitsed suhted teiste kirjandustekstidega. Ja kui need suhted omakorda suhestuvad kuidagi minu ja mu (raamatu)ajalooga.

Viimasel ajal on mind enam ka köitnud looduskirjeldused tekstides (haa!) – millises funktsioonis loodus on, kas loodus on allegooriaks inimeste käitumisele, milliste sõnadega loodust kirjeldatakse.. Sellest tekstist loeme nii: “Hämmastav, kui palju noori saledaid mände ja kuuski püüdlevad päikesevalguse poole, mida täiskasvanud puudele jagatakse ohtralt, ja kui paljud neist lebavad metsa all maas nagu hiiglaslikud tikud, need, mis kusagile ei jõudnud. (…) Me ronime üles ja siis alla astmetest, mis Bill Mitchell raius ilmselt juba aastate eest risti teele langenud hiiglaslikku ebatsuugasse, mille lõhedest sirguvad nüüd sõnajalad.” Esimene looduskirjelduse pool on isegi liiga läbinähtavalt “sügavamõtteline”, teine pool meeldib mulle selle poolest, et kujutatakse taimede tungimist, looduse voolamist inimeksistentsi peale, seda faasi, mil loodus sööb inimtekkelise ära. Jess!

Ja veel öeldakse: “Armastus peab olema piinarikas või seda lihtsalt pole.” Siin viidatakse Proustile – nii on see tõesti maius kõikidele intertekstiihalistele, palju on kaldumist ka kultuuriteooriasse ja samas vahelepõikeid spordi (sprindi nimelt) maailma. Nii et tekst on mitmekesine-mahlakas. Lisaks on see äärmiselt demokraatlik raamat – vaatepunktid vahelduvad pidevalt, kõik viskavad sõna sekka. Üldiselt jah, praeguses, tugevalt depressiooni-teadlikus Eestis (mõtle nt Neoonmusta vastilmunud raamatule) ja eri seisukohtadele meedias – peaks see novembri-eestlast kindlasti kõnetama.

Kui päris lõpuni aus olla, siis minu jaoks oli tekstis midagi nihkes, mingi õhustik, mingi toon, nii et ma usutavasti ei loe seda oma elus enam kunagi, ent tegemist ei ole kindlasti halva tekstiga.

Olgem siis helged edasi

Flanöös

 

Viimne tõde reedest

Ma tahaksin lihtsalt hõisata kõikidele, kes vahel siia satuvad: “Tere!” Nii lihtne see ongi, tervitus kuskilt keha seest. Puhas, eelarvamusteta, privileegidest riisutud, lihtne tere-hääl kõikidele sallivatele, headele ja avatud mõtlemisega dekandentlikele suurvaimudele. Ma olen viimasel ajal mõelnud nii paljust. Pea kõigest. Thbilisi peale on tulnud suur plärakas niiskust, sooja niiskust. See paneb mõtted käärima ega lase neil ära lennata. Tegelikult see suisa soodustab mõttetööd. Mõtled imelikele asjadele nii, et need ei kao pealuu seest mitte kuskile. Mitte kuskile, raisk!

Reede on hea. Ma istun valgel diivanil, tegin küpsiseid. Võtsin ühe. Kohe võtan teise. Kolmanda võtan siis, kui olen juba linade sees. Mitu küpsist võtad õhtu jooksul sina?

Ma tahtsin kirjutada oma lugemistest. Ma olen lugenud palju. Esiteks lugesin Virginia Woolfi “Tuletorni juurde” (20 lk lõpust jäid lugemata, säh sulle ausust) ja elasin kaasa maalikunstnik Lily Briscoe saatusele; ma nautisin väga Päikese kirjastuse tuttuut Adam Hasletti romaani “Kui mind enam ei ole“, mille lõpp valmistas mulle pettumust, kuid samas pean tõdema, et tekst üldiselt puudutas mind. Kirjutan sellest pikemalt, kui suudan mõtted koondada. Väga hea raamat, mida lugesin-vaatasin (muide raamatuid peaks enam saama vaadata, illustratsioonid võiksid ka romaanidesse taasilmuda, praegu meenub pelgalt Mudlumi hiljutine tekst, mida ilustasid kihvtid pildid), oli KUMU “Geomeetriline inimene”, mis kõneleb eesti avangardist. Ma ei teadnud Eesti Kunstnikkude Rühmast enne midagi, nüüd olen KORRALIKULT TARGEM. Tahan talvel kindlasti väisata ka KUMU uut dekadentsi-näitust, kas olete sinna juba jõudnud? Ja lõpetuseks: loen uuest Gide’i “Valerahategijaid” ja imestan, kuidas ma ometi ei saanud selle loo kirkusest sellisel määral aru seda esimest korda lugedes. Milline mitmekihilisus, koherents, huumor, egoism! Kaunis-kaunis töö. Gide’i peaks vast rohkem lugema, kuigi tema “Maised toidud” oli küll khm… jube tekst.

Ma tahaksin, oo, tahaksin teada, mida inimesed igal pool praegu lugevad, millest nad und näevad ja mida oluliseks peavad. Ma tean, et ma kõlan paatoslikult ja nihilistid kihistavad mu üle naeru, aga hetkel on mul sellest ükskõik, sest parem paatoslik kui külm.

Tegusat reedet (lugeda vastupidi)

Flanöös

 

Eniseli. Kahheetia

Sügis on pugenud mu sisikonda, sest see on Gruusias erakordselt ilus: sooja ilma, rohkete värvide, mittemelanhooliaga. All on mõned pildid eelmise nädalavahetuse retkest Eniseli veinimõisa Kahheetias (see oli rõhutatult kollane, soe, rammus, rahulik eemalolemine). Tee kulges mööda kullaläikelisi mägiteid, läbi lammaste, vanade rajaveersete kindluste kõrvalt. See oli rahulik reis. Sobis mu hingemustriga hästi. Ma olen ka palju lugenud, kuid pole leidnud mahti loetu kohta muljeid avaldada. Ma loen kiiresti, vabadel hetkedel, topin raamatute vahele kohvikutest pärinevaid suhkrukotikesi ja muud pahna. Ma naudin seda väga, ehkki pean nentima, et raamatud ei ühine tervikuiks, vaid jäävad fragmendiauku kinni. Ah, mis seal ikka rääkida. Mis on seal üldse rääkida?? Mõtlen nendele auravaile maisisaiadele, mida kandis Eniselis lauda perenanaine, saiade vahel paksud viilud soolast juustu. Mõtlen nendele pehmetele, pea lagunevaile hinkaalidele (mille aur soojendas külmi käsi), mis olid hoopis teistsugused kui peeneis restoraanes, ent tegid meele heaks ja kõhu täis. Suur känd kaminas suitsemas. Istumise all muhklik villane padi. Vastne pudel veini kaenlas tagasi tuppa.. Niiskete linade vahele, madratsikontroll enne teht. Savi! Elu on hea.

Ma ei teagi, midagi Gruusias, eriti maapaigus on. Miski, mis inimesi võlub, pole kuidagi seotud luksuse, mugavusega. Isegi mitte külalislahkusega, mida mõnes kohas veel kohtab. Mingi imelik, veider atmosfäär, mis sunnib unustama prügilaadungid, veritasu, suured taganemissoovita maasturid, lollid inimesed, pahatahtlikkuse. Mingi imelik asi, mis mässib endasse, mis paneb tingimusteta armastama. Või olen see kõigest mina? Emotsionaalne, mõjustatav, reisihimukas. Lasen end igast muutusest rivist välja luua. Kukun keskkonnavahetusest idealiseerima? Pean selle üle aru pidama.

Parimat

Flanöös

Me peame rääkima “Olemise talumatust kergusest”

Oo jaa, ma lugesin kolmandat korda oma (näruses ja nii imetabases) elus läbi Tšehhi kirjaniku Milan Kundera “Olemise talumatu kerguse” (1984), iga elatud aastakümne kohta üks kord talumatut kergust on parasjagu hea annus. Esimene kord gümnaasiumis, teine kord alma mater‘is, kolmas kord siin, kusiganes ma praegu hõljun. Kui olin kooliohtu, siis valisin selle teksti lugemisvaraks seetõttu, et selle pealkirjas oli tore sõna “olemine” ja mind olemine väga huvitas. Ja mis seal salata – see huvitab mind nüüdki.

Ikka meeldib, kuigi mingite ideoloogiliste positsioonidega selles tekstis ei saa ma nõus olla, ehkki poliitika ja esteetika on kogu aeg tülis, see on tavaline. Eelmisel korral kirjutasin tekstist ka oma “baby-blogis” ehk katsetuspäevaraamatus, kus keskendusin peamiselt seelikuküttide definitsioonidele (päris piinlik lugu) ning öistele ja päevastele raamatutele, mida võtsin tollal padutõsiselt, praegu tunnen, et näen palju tihedamini jutustaja irooniast läbi kui siis. Oi, milline sinisilm ma olin, usaldasin raamatuid!! Ei iial enam! Haa.

Ma lugesin seda taas väga proosalisel põhjusel, nimelt ilmus Varrakult selle kordustrükk, see jäi mulle ühel ostuõhtul, mil vedelesin lilla sünteetilise teki sees, T-särgil küpsisepuru, silma ja ma soetasin selle ühes Meelis Friedenthali “Inglite keelega”. Mõtlesin, et “No olgu siis, tule minu manu!” Veetsime koos mitu tormilist nädalat. Meie armulugu lõppes ja ma keeran siin, nendel lehekülgedel, talle käkki, valades meie kirglise sööstu paljastavatesse sõnadesse.

Mäletasin nii paljut nii selgesti. Paljud lõigud olid mul pea sõna-sõnalt peas ja see pani mind imestama, sest tõtt öelda ei ole mul parim mälu universumis. Mitmed fragmendid olid aga täiesti ununenud, nii et oli ka taasavastamise rõõmu. Mida ma varem tähele ei pannud ja mis mind sel korral pisut häiris, oli tavapärane naistegelane on loodus/keha versus meestegelane idee/mõistus liigitus. Võtkem näiteks sedastus (mil jutustaja selgitab, et tegelased ei ole kuidagi seotud “realiteediga”), et Tomáš sündis lausest: einmal est keinmal, Teresa sündis kõhukorinatest. Tavakas. Või minu meelest tohutult – TOHUTULT kurb fragment sellest, kuidas Tereza – ilmselgelt kroonilises depressioonis – ühtäkki “mõistab”, et ta on olnud halb, toon selle siin ära: “Nüüd näeb Tereza, et ta on olnud ebaõiglane. Kui tema armastus Tomáše vastu oli tõesti olnud suur, siis oleks ta pidanud jääma koos temaga välismaale! Seal oli Tomáš  rahulolev, seal avanes tema ees uus elu! Ja ometi oli ta sealt Tomáše juurest ära sõitnud! (—) Ta oli kutsunud Tomášt endaga kaasa üha madalamale ja madalamale, nii nagu meelitavad näkineiud külamehi soolaugastesse, et neil lasta seal ära uppuda. (—) Kui kaval ta küll oli osanud olla. (—) Ta lebas kuumas vees ja ütles endale, et ta on kogu elu kuritarvitanud Tomáše vastu oma nõrkusi. Meil kõigil on kalduvus pidada jõudu süüdlaseks ja nõrkust süütuks ohvriks.” Ma olen oma elus lugenud nii palju klassikalisi raamatuid kavalatest, võrkupunuvatest, halbadest, nõrkadest naistest, kes mehe elu salapõimingutega ära rikuvad. See on tõtt öelda juba tüütu. Aga mis siis teha? Meenub taas Tiina Kirsi küsimus, mis parafraseerides kõlab: kas paha kuri poliitika tahab lugejalt võtta tema tekstimõnu? Kuidas lugeda Kundera “Olemise talumatut kergust” ja seda nautida, kui naisekujutus räigelt närvidele käib? Kes ütleks? (kuumad pisarad jooksevad põsekünkailt alla)

Ilmselgelt ei pea raamatuhuvilisele seletama, millest Milan Kundera “Olemise talumatu kergus” kõneleb, kus toimub, millised on tegelased. Pigem tahtsin ma täna selle teksti varjus vaagida, miks ometigi Kundera kõigile lugejaile meeldib? (v.a Javier Mariase “Nii valge südame” ühele tegelasele, ei mäleta enam, kas peategelasele. Talle on Kundera halva maitse näiteks ja muidugi ma üldistan, et “kõigile”, aga siiski nõnda paljudele, kellega olen sellest kõnelenud). Kas see on tema võrdlemisi lihtsasti jälgitav stiil, ajaloolised valud, mis on Eesti ajaloolise taagaga ühenduses, truudusetuse ja seksiga seotud temaatikad, mis alati tõmbavad, pikad ja tuikavad sissevaated inimeste mõtlemisviisidesse, eelarvamustesse, lahterdustesse? Ju vast kõige köitvam selle teksti juures ongi sujuv eriti keerukate ja lihtsate-“üldinimlike” teemade vaheldamine, kokkusõlmimine. Ja kindlasti põimub see tekst minu jaoks Nietzsche ideega, et meie – inimloomad – ihaldame pelgalt iha, mitte ihaobjekte, see jookseb minu meelest sellest tekstist tugevalt läbi. Iha me ihaleme, ka siis kui see on pelgalt sõnadesse salvestatud iha, iha raamatus. Ning raamatu ja ihaga seostub ka järgmine tekst, millest varsti kirjutan – Meelis Friedenthali “Inglite keel”.

Ühesõnaga, nüüd on 10 aastat jälle rahu majas. Ma ei teagi, miks ma seda teksti ikka tahan lugeda, es muss sein vist.

Flanöös

Leida Kibuvits “Paradiisi pärisperenaine”

Tundub, et Leida Kibuvits teeb teatavat sorti come-back’i, avastasin just hiljuti, et ilmunud on tema valikkogu “Kirev. Saatus ja looming“, mille kindlasti endale muretsen, lisaks olen oma eluvalla inimestelt kuulnud, et Kibuvitsa tekstide vastu tuntakse huvi, ehk isegi uuritakse varsti midagi põhjalikumalt. See teeb tuju täitsa heaks, sest lahedad unustatud kirjanikud janunevad taaselustamise järele, eriti kui tegu on naiskirjanikega, kelle nimesid meie kirjandusloos on ju häirivalt vähe.

1934. aastal ilmunud “Paradiisi pärisperenaist” tasub lugeda küll, eriti kui selle ajastu kirjandus kõditab. Romaani tegevustik – mina lugesin muide teksti kogumikust “Endised inimesed”, seal on veel palju teisi Kibuvitsa üllitisi, mida ehk ka veel loen – keerleb Linnateatri näitlejanna, n-ö vananeva (mis on tolle perioodi kirjanduses kinnisideeline teema, ergo nooruseihalus ei ole ainult meie aja obsessioon) Eeva ümber, kes kohtub konservatiivse igiperenaise, noore linalaka Martaga, kellele ta enda juures abistajakohta pakub. Kandva telje moodustabki kahe naise täiesti erinev arusaam elust, ilust, armastusest. Jäiga Marta, kelle nahka mitmel pool külmana kujutatakse, eluvaadete kohaselt on naise funktsioonid traditsioonilised: pesta, kusta, kasta. Eeva oma spontaanse ja lustliku vaatenurga ning lohakusega ajab Marta n-ö hulluks. Nende konflikt on hetkiti naljakas, kuid lõpuks jääb kostma traagiline noot, Marta on kuidagi erakordselt negatiivne tegelane, väiklane, vastik, kade, kohati nii ebameeldiv, et muutub ebausutavaks. Naljakas, et tegelased on niivõrd kontrastsed: Marta on heledate juustega noor kaunitar, sale ja kraps, kurja näoga; Eeva aga mustapäine, pigem tüse ja suur ning lapselikult rõõmus. Tõsine ainult teatrit tehes, mis on tema elu ja armastus.

Nii on Eeva teiste tollaste kirjanduslike kunstnikukujudega võrreldes erandlik. Teised naistest kunstnikukujud/kunstnikuhakatised tollasest kirjandusest, kellele mõte liigub (mitte et neid naiskunstnikke väga palju oli), olid (veri)noored ja loomulikult saledad, näiteks Lea Ring “Tuulearmukesest” või Herma Uustal “Armukadedusest”. Semper muidugi on halb näide, tal on kõik tõsiseltvõetavad naised peenikesed ning söövad vähe.  Nii et Kibuvitsa vorsti järav naispeategelane-tragöödianäitleja on julge ja põnev. Ehkki vananeva kunstniku, kes isegi oma kortse ei pelga, lõpp on traagiline. (Tasub muide mõelda Semperi Allale 1918. aastast, kes kaelakortsude ja üksinduse hirmust end peaaegu Iisaku katedraali tornist alla heidab, haa!)

Mind köitis enim kunsti ja kunstniku representeerimine ning hiljem ka kirjanik Eeriku tööprotsessi kirjeldus, mis oli minu jaoks lõõgastav. See, kuidas Eeva-Eerik koos töötavad ja mingi sihini püüdlevad, selliseid fragmente tahaks ma lugeda veel ja veel. Ettelugemised, pikutamised, suitsetamised, pliiatsi liikumine paberil. Näide: “Ja tema just i s t u s ja lauseid voolas pliiatsiotsast paberile! Jah, vahel tilgub, aga täna voolas! Võisid otse kuulda, kuidas nad kihinal ootasid pliiatsikehas oma ilmumise järjekorda.” Pliiatsikeha-kujund paneb mind tiritamme lööma!

Tegelikult on vanade tekstide lugemine väga küllastav, keel on nendes rikkalik, läbimõeldud, kirjeldused mahlakad. Ma arvan, et mul hakkavad need tekstid helisema kuidagi koos, näiteks kui mõtlen “Paradiisi pärisperenaisele” “Elu ja armastuse” valguses või “Armukadeduse” valguses, ilmusid need kõik ju ühel ajal, olid võib-olla kirjutatudki ühtede lõhnade, intriigide, helide keskel (see on muidugi spekulatsioon).

Järgmiseks võtan sellise huvitava raamatu nagu Helene Ranna “Keha ja vaim” (1930), mis võib-olla siiski ei sobi mulle, aga teen proovi. Loen muideks öösiti üle ka Milan Kundera “Olemise talumatut kergust”. Tunnen, et vorm hakkab tasapisi taastuma, ma jõuan, tahan, võin. Varsti.

Et päev tuleks tummine

Flanöös

Tujud

Erakordselt halva kohanejana olen praegu muidugi parasjagu halvas tujus ning magan kohutavalt, nii kehvasti, et hakkab juba naljakas. Teen igal vabal hetkel tööd, aga lugeda jõuan totralt vähe. Uni tuleb kohe silma, kui silmad ridu riivavad. See on üpriski frustreeriv. Kisendavalt kuuma ilma kiuste on mul hundiisu ja metsik joogijanu, pigem tegelengi praegu oma keha rahustamisega, üritan talle sisendada, et kõik on hea, kõik laabub, varsti tuleb stabiilsus. Selline hea kirgas stabiilsus, mitte letargiline monotoonsus. Allpool kajastuvad mõned hetked. Piilun kella kolme ajal aknast välja, julgemata päriselt õue minna, sest seal naerab Saadan. Siis on all toidud, toidud, toidud. Punased ja maitsvad tomatid, banaanilõhnased küpsised, mille hõng ulatub kuni liftini. Mu asjad on segamini, korrastamata, kuigi september kutsub nii igatsevalt, sosistab mind süstematiseerima. Varsti. Praegu on tujud, ainult tujud.

Liigsest kiirustamisest

Täna korra mõtlesin, et ehk peaks midagi juba kuskile saatma, mõne käsikirjaraasu. Aga otsustasin mingi tunde ajel ümber ja lugesin selle asemel edasi Leida Kibuvitsa “Paradiisi pärisperenaist” (1934), mis mulle väga meeldib! Soovitan, otsige üles ja lugege. Ja seal on säärane stseen, kus kirjanik Eerik tuleb äkki oma endise abikaasa, näitleja Eeva juurde ja ütleb, et on Eevale osa kirjutanud, ühte vastvalminud näidendisse. Ja siis on kirjas nii: “Eeva ootab. Ära sõrmitse veel palavat, hangumata klaasnõu, habrast vormi – ta põletab su sõrmi ja valgub laiali.”

Põhimõtteliselt on vist nii, kogemus näitab, et kui sul on mingi küsimus, kahtlus või sa ei ole milleski päris kindel, siis tasub lugeda edasi pooleliolevat teksti ja seal on vastus olemas. Lihtne.

Üldist: olen Thbilisis, siin on päeval varjus 34 kraadi sooja ning see on külmniiske ilmaga harjunule meeletult raske, talumatu, õhk oleks justkui kuuma suppi täis ja sunnib pidevalt end sööma, jooma. Söö, joo, söö! Kuum, kuum! Nüüd kuue päevaga hakkab eluvaim tasapisi sisse tulema, aga tunne on ikka veel kuidagi uimane ja mitte päris õige.

Täis, kõike täis

Flanöös