Sööst. Ehkki ma ei tea midagi Emily Dickinsonist

Tulin suure poekotiga koju, mu õla peal rippus riidest kott, uus ja hele. Ja ikkagi unustasin ma kassas ära, et see mul kaasas on ja teenindaja asetas mu ostud kilekotti. See on siin tõtt öelda probleem: Carrefouris (gruusia keeles hääldatakse seda muide karrphuri) ei saa näiteks ühtki puuvilja niimoodi osta, et sa ei aseta neid eraldi kottidesse. Läksin kord ühe matsaka küüslauguga, näol meeldiv naeratus (nagu ikka, ma olen väga viisakas inimene), ja ta, oh ta saatis mu kui paha õpilase kilekottide juurde, öeldes, et nii ei saa, ei või. Küüslauk kukkus suurde kilekotti ja ta pani sellele kurja näoga kleepsu peale. Ohh jah. Kotid lendavad suure tuulega rõdudest mööda. Kuulasin podcasti, kõneldi poetess Emily Dickinsonist (1830-1886). Elas kogu oma elu Amhurstis, ei reisinud, kirjutas palju, ei avaldanud, suri haigete neerude tõttu. Kasvas jõukas peres (nagu kõik tollased kirjanaised). Milline inspiratsioon! Milline palang! See sättis ka mu meele kuidagi teisele lainele. Emily kirjutas minu jaoks õigesti, tema kirjad tunduvad olevat täis elu puudutavaid küsimusi, midagi, mis on päriselt “see”. Ta küsib ühes erakirjas, kas tema värsid on elus? Jah, Emily, on elus. Sa oled ikka elus.

Ja siis üks luuletus, mida tsiteeriti.. Parafraseerin seda: tere, mina olen eikeegi, kes oled sina?

Siin on vastus Emily Dickinsonile, üks tekst, mille kirjutasin suvel.

(Selles postituses ei ole pilte, milline häbi, eks. Ma olen visuaaliast nii tüdinud. Ma olen tüdinud sellest, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Ei ole nii. Ei ole alati nii.)

 

Emily Dickinsonile

 

Sa peaksid kindlasti arvestama, et minu toal ei ole must lagi.

Ja ma ei tee tööd ega armastust.

Ma ei astu üle kõrge uksepiida, pigem olen päev läbi toas.

Ei lase kuradi blondidel raiskadel end talust huntide hulka kihutada.

Ma ei ole mingi teoreetiline eurooplane.

Ega Eesti ümberlõikaja.

Ma ei söö sul mõisa eestoas seepi.

Ega ilmu koju nägu sõjast must.

Ei lase end koledale mõisnikule maha parseldada.

Kaugel sellest.

Ma olen rõõmus ja kraps

võilillelaps

(ja ära arva, et see viitab sellele, et ma olen femme infantile)

Ka mina olen eikeegi, eikeegite otsingul.

 

 

 

Flanöös

Adam Haslett “Kui mind enam ei ole”

Mu gruusia keele õpetajale meeldib naljatledes nentida, et grusiinid on laisad, ei viitsi seda, ei viitsi toda, tahavad ainult tantsida ja restoranis käia. Seetõttu on gruusia keeles olemas ka “laisk l” ja “laisk r”, lihtsustatult väljendudes võib öelda, et mõlema puhul teed ühe või kaks pauna vähem ja kõik saavad ikka aru, et tegemist on l-i või r-iga. Pole ka suuri tähti – mõnna. Aga kuidas see siia puutub, bulvarisse, raamatumuljesse? Ma mõtlen salamisi, et ka mulle hakkab see laiskus külge, tantsida küll ei taha, aga restoranis ja kohvikus võiksin suisa elada. Ei viitsi väga süvendatult mõelda. Laiskus poeb naha alla rasva sisse ja ei lähe ära. Nii ei leia ma mahti kirjutada raamatutest, targutada mitmesugustel teemadel, olla hea ja usin blogija. Olla üldse hea ja usin. Lisaks olen ma langenud võrdlemisi mudasesse musta ja mul on kõigest parasjagu savi, mis tähendab, et romaan “Kui mind enam ei ole” oli mu meeleoludega liibuv ja lisaks ka igati loetav tekst. Lihtsalt sellest muljetada ei ole jaksanud. Nagu ei ole jaksanud tunda rõõmu sidrunite kollakast kumast või kargest talvisest hõngust. Vahepeal on tekkinud lausa tugev tõrge üldse ennast väljendada, analüüsida, vaagida, sotsiaalmeediat tarbida.. (vabandan ühtlasi nende heade lugejate ees, kelle kommentaarid on mul märkamata jäänud, vastasin nendele nüüd lõpuks). Ühtäkki on sees pelgus, et ma ei tunne midagi ega mõista midagi, lõpetasin eile päeval “Felix Ormussoni” (1915) lugemise (siit saab seda täitsa tasuta lugeda) ja olin rabatud: niivõrd elasin ma peategelasele kaasa. Oh juudas! Kuis olen ma muutunud: tudengipõlves naersin Ormussoni üle ja nüüd ühtäkki mõistan teda.. Aga mitte Ormussonist ei tahtnud ma rääkida. Adam Hasletti tekstist “Kui mind enam ei ole” hoopiski tahtsin..

Kui saab valida, siis loen pigem natuke süngemat teksti kui natuke helgemat. Ma ei pelga lootusetust, depressiooni, nüridust, elu tuimust, otsatut mõttetust, valu kirjandustekstides. Jah, tegelikult meeldivad mulle harva hõllanduslikud üllitised. Pigem natuke tumedam kui soojalt helekollane. Siiski, oli mul Päikese kirjastuselt ilmunud romaani “Kui mind enam ei ole” paiguti raske lugeda. Sest vaimsete hädade, depressiooni kujutamine ja selle sidumine haige lähedastega, oli kuidagi eriti ränk ja pani tõmbama koledaid-haigettegevaid paralleele, kriipis. Aga siiski, pigem soovitaksin, ühe perekonna lugu, läbi muusika, ravimite, homoseksuaalsuse, USA background‘i, suitsiidi.

Too Adam Haslett on 1970. aastal sündinud USA kirjainimene, kelle kodulehelt nägin esimese asjana San Francisco Chronicle’is toodud sedastust tema romaani kohta: “Pure genius”. Pilgutasin silmi ja sulgesin laud, vaatasin uuesti. Oligi! Selle teksti (ja teksti kirjutaja) kohta kasutatakse sõna “geniaalne”.  Jõhker, jõhker kui kirjutaja kohta öeldakse 21. sajandil midagi säärast. Ühesõnaga, tegemist on hinnatud autoriga, kelle nüüd eesti keelde tõlgitud romaan võitis LA Timesi Book Awardi ning oli Pulitzeri auhinna finalistide hulgas. Kuigi, who cares, eks (või mis)?

Viimasel ajal olen hakanud lugemiskogemust hindama (mõnes mõttes) selle järgi, kas raamatus on mingid “minu” lõigud, mis kõnetavad kui rusikahoobid. Kui pean mingid fragmendid enda jaoks üles märkima ja nende juurde tagasi pöörduma, ka kui tekivad seosed vanema kirjandusega. Romaanis “Kui mind enam ei ole” oli neid mitmeid.

Näiteks tsiteeriti tekstis Thomas Manni romaani “Surm Veneetsias” (olen lugenud, seal oli mingi topeldumise-teema, mitte muhvigi ei mäleta… raputan endale tuhka pähe), nenditi, et Mann on kõigi nende kirjanik, kes töötavad täieliku kurnatuse piirimail. Mulle meeldib, kui kirjandustekstis on eksplitsiitsed suhted teiste kirjandustekstidega. Ja kui need suhted omakorda suhestuvad kuidagi minu ja mu (raamatu)ajalooga.

Viimasel ajal on mind enam ka köitnud looduskirjeldused tekstides (haa!) – millises funktsioonis loodus on, kas loodus on allegooriaks inimeste käitumisele, milliste sõnadega loodust kirjeldatakse.. Sellest tekstist loeme nii: “Hämmastav, kui palju noori saledaid mände ja kuuski püüdlevad päikesevalguse poole, mida täiskasvanud puudele jagatakse ohtralt, ja kui paljud neist lebavad metsa all maas nagu hiiglaslikud tikud, need, mis kusagile ei jõudnud. (…) Me ronime üles ja siis alla astmetest, mis Bill Mitchell raius ilmselt juba aastate eest risti teele langenud hiiglaslikku ebatsuugasse, mille lõhedest sirguvad nüüd sõnajalad.” Esimene looduskirjelduse pool on isegi liiga läbinähtavalt “sügavamõtteline”, teine pool meeldib mulle selle poolest, et kujutatakse taimede tungimist, looduse voolamist inimeksistentsi peale, seda faasi, mil loodus sööb inimtekkelise ära. Jess!

Ja veel öeldakse: “Armastus peab olema piinarikas või seda lihtsalt pole.” Siin viidatakse Proustile – nii on see tõesti maius kõikidele intertekstiihalistele, palju on kaldumist ka kultuuriteooriasse ja samas vahelepõikeid spordi (sprindi nimelt) maailma. Nii et tekst on mitmekesine-mahlakas. Lisaks on see äärmiselt demokraatlik raamat – vaatepunktid vahelduvad pidevalt, kõik viskavad sõna sekka. Üldiselt jah, praeguses, tugevalt depressiooni-teadlikus Eestis (mõtle nt Neoonmusta vastilmunud raamatule) ja eri seisukohtadele meedias – peaks see novembri-eestlast kindlasti kõnetama.

Kui päris lõpuni aus olla, siis minu jaoks oli tekstis midagi nihkes, mingi õhustik, mingi toon, nii et ma usutavasti ei loe seda oma elus enam kunagi, ent tegemist ei ole kindlasti halva tekstiga.

Olgem siis helged edasi

Flanöös

 

Viimne tõde reedest

Ma tahaksin lihtsalt hõisata kõikidele, kes vahel siia satuvad: “Tere!” Nii lihtne see ongi, tervitus kuskilt keha seest. Puhas, eelarvamusteta, privileegidest riisutud, lihtne tere-hääl kõikidele sallivatele, headele ja avatud mõtlemisega dekandentlikele suurvaimudele. Ma olen viimasel ajal mõelnud nii paljust. Pea kõigest. Thbilisi peale on tulnud suur plärakas niiskust, sooja niiskust. See paneb mõtted käärima ega lase neil ära lennata. Tegelikult see suisa soodustab mõttetööd. Mõtled imelikele asjadele nii, et need ei kao pealuu seest mitte kuskile. Mitte kuskile, raisk!

Reede on hea. Ma istun valgel diivanil, tegin küpsiseid. Võtsin ühe. Kohe võtan teise. Kolmanda võtan siis, kui olen juba linade sees. Mitu küpsist võtad õhtu jooksul sina?

Ma tahtsin kirjutada oma lugemistest. Ma olen lugenud palju. Esiteks lugesin Virginia Woolfi “Tuletorni juurde” (20 lk lõpust jäid lugemata, säh sulle ausust) ja elasin kaasa maalikunstnik Lily Briscoe saatusele; ma nautisin väga Päikese kirjastuse tuttuut Adam Hasletti romaani “Kui mind enam ei ole“, mille lõpp valmistas mulle pettumust, kuid samas pean tõdema, et tekst üldiselt puudutas mind. Kirjutan sellest pikemalt, kui suudan mõtted koondada. Väga hea raamat, mida lugesin-vaatasin (muide raamatuid peaks enam saama vaadata, illustratsioonid võiksid ka romaanidesse taasilmuda, praegu meenub pelgalt Mudlumi hiljutine tekst, mida ilustasid kihvtid pildid), oli KUMU “Geomeetriline inimene”, mis kõneleb eesti avangardist. Ma ei teadnud Eesti Kunstnikkude Rühmast enne midagi, nüüd olen KORRALIKULT TARGEM. Tahan talvel kindlasti väisata ka KUMU uut dekadentsi-näitust, kas olete sinna juba jõudnud? Ja lõpetuseks: loen uuest Gide’i “Valerahategijaid” ja imestan, kuidas ma ometi ei saanud selle loo kirkusest sellisel määral aru seda esimest korda lugedes. Milline mitmekihilisus, koherents, huumor, egoism! Kaunis-kaunis töö. Gide’i peaks vast rohkem lugema, kuigi tema “Maised toidud” oli küll khm… jube tekst.

Ma tahaksin, oo, tahaksin teada, mida inimesed igal pool praegu lugevad, millest nad und näevad ja mida oluliseks peavad. Ma tean, et ma kõlan paatoslikult ja nihilistid kihistavad mu üle naeru, aga hetkel on mul sellest ükskõik, sest parem paatoslik kui külm.

Tegusat reedet (lugeda vastupidi)

Flanöös

 

Eniseli. Kahheetia

Sügis on pugenud mu sisikonda, sest see on Gruusias erakordselt ilus: sooja ilma, rohkete värvide, mittemelanhooliaga. All on mõned pildid eelmise nädalavahetuse retkest Eniseli veinimõisa Kahheetias (see oli rõhutatult kollane, soe, rammus, rahulik eemalolemine). Tee kulges mööda kullaläikelisi mägiteid, läbi lammaste, vanade rajaveersete kindluste kõrvalt. See oli rahulik reis. Sobis mu hingemustriga hästi. Ma olen ka palju lugenud, kuid pole leidnud mahti loetu kohta muljeid avaldada. Ma loen kiiresti, vabadel hetkedel, topin raamatute vahele kohvikutest pärinevaid suhkrukotikesi ja muud pahna. Ma naudin seda väga, ehkki pean nentima, et raamatud ei ühine tervikuiks, vaid jäävad fragmendiauku kinni. Ah, mis seal ikka rääkida. Mis on seal üldse rääkida?? Mõtlen nendele auravaile maisisaiadele, mida kandis Eniselis lauda perenanaine, saiade vahel paksud viilud soolast juustu. Mõtlen nendele pehmetele, pea lagunevaile hinkaalidele (mille aur soojendas külmi käsi), mis olid hoopis teistsugused kui peeneis restoraanes, ent tegid meele heaks ja kõhu täis. Suur känd kaminas suitsemas. Istumise all muhklik villane padi. Vastne pudel veini kaenlas tagasi tuppa.. Niiskete linade vahele, madratsikontroll enne teht. Savi! Elu on hea.

Ma ei teagi, midagi Gruusias, eriti maapaigus on. Miski, mis inimesi võlub, pole kuidagi seotud luksuse, mugavusega. Isegi mitte külalislahkusega, mida mõnes kohas veel kohtab. Mingi imelik, veider atmosfäär, mis sunnib unustama prügilaadungid, veritasu, suured taganemissoovita maasturid, lollid inimesed, pahatahtlikkuse. Mingi imelik asi, mis mässib endasse, mis paneb tingimusteta armastama. Või olen see kõigest mina? Emotsionaalne, mõjustatav, reisihimukas. Lasen end igast muutusest rivist välja luua. Kukun keskkonnavahetusest idealiseerima? Pean selle üle aru pidama.

Parimat

Flanöös

Me peame rääkima “Olemise talumatust kergusest”

Oo jaa, ma lugesin kolmandat korda oma (näruses ja nii imetabases) elus läbi Tšehhi kirjaniku Milan Kundera “Olemise talumatu kerguse” (1984), iga elatud aastakümne kohta üks kord talumatut kergust on parasjagu hea annus. Esimene kord gümnaasiumis, teine kord alma mater‘is, kolmas kord siin, kusiganes ma praegu hõljun. Kui olin kooliohtu, siis valisin selle teksti lugemisvaraks seetõttu, et selle pealkirjas oli tore sõna “olemine” ja mind olemine väga huvitas. Ja mis seal salata – see huvitab mind nüüdki.

Ikka meeldib, kuigi mingite ideoloogiliste positsioonidega selles tekstis ei saa ma nõus olla, ehkki poliitika ja esteetika on kogu aeg tülis, see on tavaline. Eelmisel korral kirjutasin tekstist ka oma “baby-blogis” ehk katsetuspäevaraamatus, kus keskendusin peamiselt seelikuküttide definitsioonidele (päris piinlik lugu) ning öistele ja päevastele raamatutele, mida võtsin tollal padutõsiselt, praegu tunnen, et näen palju tihedamini jutustaja irooniast läbi kui siis. Oi, milline sinisilm ma olin, usaldasin raamatuid!! Ei iial enam! Haa.

Ma lugesin seda taas väga proosalisel põhjusel, nimelt ilmus Varrakult selle kordustrükk, see jäi mulle ühel ostuõhtul, mil vedelesin lilla sünteetilise teki sees, T-särgil küpsisepuru, silma ja ma soetasin selle ühes Meelis Friedenthali “Inglite keelega”. Mõtlesin, et “No olgu siis, tule minu manu!” Veetsime koos mitu tormilist nädalat. Meie armulugu lõppes ja ma keeran siin, nendel lehekülgedel, talle käkki, valades meie kirglise sööstu paljastavatesse sõnadesse.

Mäletasin nii paljut nii selgesti. Paljud lõigud olid mul pea sõna-sõnalt peas ja see pani mind imestama, sest tõtt öelda ei ole mul parim mälu universumis. Mitmed fragmendid olid aga täiesti ununenud, nii et oli ka taasavastamise rõõmu. Mida ma varem tähele ei pannud ja mis mind sel korral pisut häiris, oli tavapärane naistegelane on loodus/keha versus meestegelane idee/mõistus liigitus. Võtkem näiteks sedastus (mil jutustaja selgitab, et tegelased ei ole kuidagi seotud “realiteediga”), et Tomáš sündis lausest: einmal est keinmal, Teresa sündis kõhukorinatest. Tavakas. Või minu meelest tohutult – TOHUTULT kurb fragment sellest, kuidas Tereza – ilmselgelt kroonilises depressioonis – ühtäkki “mõistab”, et ta on olnud halb, toon selle siin ära: “Nüüd näeb Tereza, et ta on olnud ebaõiglane. Kui tema armastus Tomáše vastu oli tõesti olnud suur, siis oleks ta pidanud jääma koos temaga välismaale! Seal oli Tomáš  rahulolev, seal avanes tema ees uus elu! Ja ometi oli ta sealt Tomáše juurest ära sõitnud! (—) Ta oli kutsunud Tomášt endaga kaasa üha madalamale ja madalamale, nii nagu meelitavad näkineiud külamehi soolaugastesse, et neil lasta seal ära uppuda. (—) Kui kaval ta küll oli osanud olla. (—) Ta lebas kuumas vees ja ütles endale, et ta on kogu elu kuritarvitanud Tomáše vastu oma nõrkusi. Meil kõigil on kalduvus pidada jõudu süüdlaseks ja nõrkust süütuks ohvriks.” Ma olen oma elus lugenud nii palju klassikalisi raamatuid kavalatest, võrkupunuvatest, halbadest, nõrkadest naistest, kes mehe elu salapõimingutega ära rikuvad. See on tõtt öelda juba tüütu. Aga mis siis teha? Meenub taas Tiina Kirsi küsimus, mis parafraseerides kõlab: kas paha kuri poliitika tahab lugejalt võtta tema tekstimõnu? Kuidas lugeda Kundera “Olemise talumatut kergust” ja seda nautida, kui naisekujutus räigelt närvidele käib? Kes ütleks? (kuumad pisarad jooksevad põsekünkailt alla)

Ilmselgelt ei pea raamatuhuvilisele seletama, millest Milan Kundera “Olemise talumatu kergus” kõneleb, kus toimub, millised on tegelased. Pigem tahtsin ma täna selle teksti varjus vaagida, miks ometigi Kundera kõigile lugejaile meeldib? (v.a Javier Mariase “Nii valge südame” ühele tegelasele, ei mäleta enam, kas peategelasele. Talle on Kundera halva maitse näiteks ja muidugi ma üldistan, et “kõigile”, aga siiski nõnda paljudele, kellega olen sellest kõnelenud). Kas see on tema võrdlemisi lihtsasti jälgitav stiil, ajaloolised valud, mis on Eesti ajaloolise taagaga ühenduses, truudusetuse ja seksiga seotud temaatikad, mis alati tõmbavad, pikad ja tuikavad sissevaated inimeste mõtlemisviisidesse, eelarvamustesse, lahterdustesse? Ju vast kõige köitvam selle teksti juures ongi sujuv eriti keerukate ja lihtsate-“üldinimlike” teemade vaheldamine, kokkusõlmimine. Ja kindlasti põimub see tekst minu jaoks Nietzsche ideega, et meie – inimloomad – ihaldame pelgalt iha, mitte ihaobjekte, see jookseb minu meelest sellest tekstist tugevalt läbi. Iha me ihaleme, ka siis kui see on pelgalt sõnadesse salvestatud iha, iha raamatus. Ning raamatu ja ihaga seostub ka järgmine tekst, millest varsti kirjutan – Meelis Friedenthali “Inglite keel”.

Ühesõnaga, nüüd on 10 aastat jälle rahu majas. Ma ei teagi, miks ma seda teksti ikka tahan lugeda, es muss sein vist.

Flanöös

Leida Kibuvits “Paradiisi pärisperenaine”

Tundub, et Leida Kibuvits teeb teatavat sorti come-back’i, avastasin just hiljuti, et ilmunud on tema valikkogu “Kirev. Saatus ja looming“, mille kindlasti endale muretsen, lisaks olen oma eluvalla inimestelt kuulnud, et Kibuvitsa tekstide vastu tuntakse huvi, ehk isegi uuritakse varsti midagi põhjalikumalt. See teeb tuju täitsa heaks, sest lahedad unustatud kirjanikud janunevad taaselustamise järele, eriti kui tegu on naiskirjanikega, kelle nimesid meie kirjandusloos on ju häirivalt vähe.

1934. aastal ilmunud “Paradiisi pärisperenaist” tasub lugeda küll, eriti kui selle ajastu kirjandus kõditab. Romaani tegevustik – mina lugesin muide teksti kogumikust “Endised inimesed”, seal on veel palju teisi Kibuvitsa üllitisi, mida ehk ka veel loen – keerleb Linnateatri näitlejanna, n-ö vananeva (mis on tolle perioodi kirjanduses kinnisideeline teema, ergo nooruseihalus ei ole ainult meie aja obsessioon) Eeva ümber, kes kohtub konservatiivse igiperenaise, noore linalaka Martaga, kellele ta enda juures abistajakohta pakub. Kandva telje moodustabki kahe naise täiesti erinev arusaam elust, ilust, armastusest. Jäiga Marta, kelle nahka mitmel pool külmana kujutatakse, eluvaadete kohaselt on naise funktsioonid traditsioonilised: pesta, kusta, kasta. Eeva oma spontaanse ja lustliku vaatenurga ning lohakusega ajab Marta n-ö hulluks. Nende konflikt on hetkiti naljakas, kuid lõpuks jääb kostma traagiline noot, Marta on kuidagi erakordselt negatiivne tegelane, väiklane, vastik, kade, kohati nii ebameeldiv, et muutub ebausutavaks. Naljakas, et tegelased on niivõrd kontrastsed: Marta on heledate juustega noor kaunitar, sale ja kraps, kurja näoga; Eeva aga mustapäine, pigem tüse ja suur ning lapselikult rõõmus. Tõsine ainult teatrit tehes, mis on tema elu ja armastus.

Nii on Eeva teiste tollaste kirjanduslike kunstnikukujudega võrreldes erandlik. Teised naistest kunstnikukujud/kunstnikuhakatised tollasest kirjandusest, kellele mõte liigub (mitte et neid naiskunstnikke väga palju oli), olid (veri)noored ja loomulikult saledad, näiteks Lea Ring “Tuulearmukesest” või Herma Uustal “Armukadedusest”. Semper muidugi on halb näide, tal on kõik tõsiseltvõetavad naised peenikesed ning söövad vähe.  Nii et Kibuvitsa vorsti järav naispeategelane-tragöödianäitleja on julge ja põnev. Ehkki vananeva kunstniku, kes isegi oma kortse ei pelga, lõpp on traagiline. (Tasub muide mõelda Semperi Allale 1918. aastast, kes kaelakortsude ja üksinduse hirmust end peaaegu Iisaku katedraali tornist alla heidab, haa!)

Mind köitis enim kunsti ja kunstniku representeerimine ning hiljem ka kirjanik Eeriku tööprotsessi kirjeldus, mis oli minu jaoks lõõgastav. See, kuidas Eeva-Eerik koos töötavad ja mingi sihini püüdlevad, selliseid fragmente tahaks ma lugeda veel ja veel. Ettelugemised, pikutamised, suitsetamised, pliiatsi liikumine paberil. Näide: “Ja tema just i s t u s ja lauseid voolas pliiatsiotsast paberile! Jah, vahel tilgub, aga täna voolas! Võisid otse kuulda, kuidas nad kihinal ootasid pliiatsikehas oma ilmumise järjekorda.” Pliiatsikeha-kujund paneb mind tiritamme lööma!

Tegelikult on vanade tekstide lugemine väga küllastav, keel on nendes rikkalik, läbimõeldud, kirjeldused mahlakad. Ma arvan, et mul hakkavad need tekstid helisema kuidagi koos, näiteks kui mõtlen “Paradiisi pärisperenaisele” “Elu ja armastuse” valguses või “Armukadeduse” valguses, ilmusid need kõik ju ühel ajal, olid võib-olla kirjutatudki ühtede lõhnade, intriigide, helide keskel (see on muidugi spekulatsioon).

Järgmiseks võtan sellise huvitava raamatu nagu Helene Ranna “Keha ja vaim” (1930), mis võib-olla siiski ei sobi mulle, aga teen proovi. Loen muideks öösiti üle ka Milan Kundera “Olemise talumatut kergust”. Tunnen, et vorm hakkab tasapisi taastuma, ma jõuan, tahan, võin. Varsti.

Et päev tuleks tummine

Flanöös

Tujud

Erakordselt halva kohanejana olen praegu muidugi parasjagu halvas tujus ning magan kohutavalt, nii kehvasti, et hakkab juba naljakas. Teen igal vabal hetkel tööd, aga lugeda jõuan totralt vähe. Uni tuleb kohe silma, kui silmad ridu riivavad. See on üpriski frustreeriv. Kisendavalt kuuma ilma kiuste on mul hundiisu ja metsik joogijanu, pigem tegelengi praegu oma keha rahustamisega, üritan talle sisendada, et kõik on hea, kõik laabub, varsti tuleb stabiilsus. Selline hea kirgas stabiilsus, mitte letargiline monotoonsus. Allpool kajastuvad mõned hetked. Piilun kella kolme ajal aknast välja, julgemata päriselt õue minna, sest seal naerab Saadan. Siis on all toidud, toidud, toidud. Punased ja maitsvad tomatid, banaanilõhnased küpsised, mille hõng ulatub kuni liftini. Mu asjad on segamini, korrastamata, kuigi september kutsub nii igatsevalt, sosistab mind süstematiseerima. Varsti. Praegu on tujud, ainult tujud.

Liigsest kiirustamisest

Täna korra mõtlesin, et ehk peaks midagi juba kuskile saatma, mõne käsikirjaraasu. Aga otsustasin mingi tunde ajel ümber ja lugesin selle asemel edasi Leida Kibuvitsa “Paradiisi pärisperenaist” (1934), mis mulle väga meeldib! Soovitan, otsige üles ja lugege. Ja seal on säärane stseen, kus kirjanik Eerik tuleb äkki oma endise abikaasa, näitleja Eeva juurde ja ütleb, et on Eevale osa kirjutanud, ühte vastvalminud näidendisse. Ja siis on kirjas nii: “Eeva ootab. Ära sõrmitse veel palavat, hangumata klaasnõu, habrast vormi – ta põletab su sõrmi ja valgub laiali.”

Põhimõtteliselt on vist nii, kogemus näitab, et kui sul on mingi küsimus, kahtlus või sa ei ole milleski päris kindel, siis tasub lugeda edasi pooleliolevat teksti ja seal on vastus olemas. Lihtne.

Üldist: olen Thbilisis, siin on päeval varjus 34 kraadi sooja ning see on külmniiske ilmaga harjunule meeletult raske, talumatu, õhk oleks justkui kuuma suppi täis ja sunnib pidevalt end sööma, jooma. Söö, joo, söö! Kuum, kuum! Nüüd kuue päevaga hakkab eluvaim tasapisi sisse tulema, aga tunne on ikka veel kuidagi uimane ja mitte päris õige.

Täis, kõike täis

Flanöös

Suvi hakkab lõppema, you lazy piece of shit

Tere, kas mäletate veel mind, rändajat, uudistajat, eimiskit Eesti Vabariigist? Viinamarjasöödikut, suurusehullu, lugejat? Jõudsin lõpuks oma harjukoju ja joon Mõisakeldri siidrit, sest tunnen, et tahan veel ja veel eestiseid maitseid ning tunnen sügise väga aeglast hingust oma selja taga. Ma olen alati sügise tulekut natuke peljanud. Ehkki mu selja taga kulgeb väänleva ja maolaadse ja porise teena 2017. aasta suvi, mis ei läe mul eales meelest. Ma kogesin nii palju uut, ehkki lugesin selle võrra vähem. Aga kas see ei käigi nii? Et ei saa kõike, isegi kui justkui tahaksid? Tähendab, väga tahaksid. Et lõpuks hakkab masin logisema, sest kõike on liiga palju.

Ma olen kirjutanud täis roheka paberiga märkmikud, leheküljed on täis kritseldatud mõtteid, sõnu, mitmes keeles. Mu pea on ideedest kirju, aga mu elustiil ei võimalda mul veel hetkel nende realiseerimiseni jõuda. Varsti ehk. (ja kui ei jõuagi, mis siis?)

Tõsi, olen kaalunud ka bulvari kinnimüürimist. Aga mul hakkab mörti segades alati nii-nii kurb. Ma tunnen, et bulvari ilme on palju muutunud. Ma rajasin selle, et täita üht konkreetset auku oma elus ja nüüd on see auk täis. Mis siis teha? Ehk ei tohiks neid mõtteid mõelda, kui selja taga hingab raskelt sügis? Hingab mõte teadmatusest, mõte tegemata töödest.

Aga aitab sellest vast praegu.

Natuke lugemismuljeist:

Kui ma mõtlen tagasi juuli algusele (piinlik!), siis meenub, et lugesin kaht teksti, millest pole teile, sõbrad, veel rääkinud. Esimene nendest oli Jean-Philippe Touissant’i “Põgenemine“, mis ilmus Pariisis 2005. aastal (mil ma lõpetasin gümnaasiumi, haa!!) ning nüüd 2017. aastal leidis tee eesti keelde (Leena Tomasbergi abiga). Teine tekst, mille läbi lugesin, oli Hanif Kureishi “Eimiski” (2017 ja 2017 – sa vaata vaid!). Ma lugesin neid romaane lausjärjest. Võib-olla ei peaks tekste liiga järjest lugema: need sulandvad üheks klombiks. Veidraks kogumiks. Nii juhtus mul “Põgenemise” ja “Eimiskiga”. Ma alustasin ühega ja see läks sujuvalt teiseks üle ning siis tuli täielik krahh – totaalne lugemispaus. Üritasin küll lugeda, aga ei jõudnud kuskile, alustasin Agualusa “Minevike müüjaga” ma arvan, et 10 korda, ja ei jõudnud kuskile, kuigi tunnen, et see raamat võiks mulle sobida. Loen ja loen ning tähendus ei jõua lihtsalt kohale. Meenuvad kooliaastad, kui tähelepanu ei püsinud ühes paigas. Võimatu. Ei jõua lihtsalt! Tee või tina! Mõtted kulgevad sajas harus. Leida Kibuvitsa “Paradiisi pärisperenaine” meeldib mulle ka kohutavalt, aga loen seda samuti juba juuli lõpust saadik ja iga kord kui päeva lõpuks kreemika raamatuni jõuan, vajuvad mu silmalaud kinni, rasked nagu tikrikobarad.

Lõpetuseks üks tsitaat Hanif Kureishi – kes minu meelest, ehkki ta ei ole “minu kirjanik”, tabab mingeid asju ülitäpselt – oopusest: “Meie, kunstnikud, oleme nagu kapitalistid, kes omastavad kõike, varastavad elusid.” Aitäh selle lause eest, Hanif (/Waldo), ma varastan selle endalegi. Varastan kõik ära, raisk.

Ja teine tsitaat Touissant’ilt: mõõdukas misantroop ütleb, et on jõudnud “veendumusele, et mida vähem sul inimestega suhteid on, seda paremad need on.” Ma ei ole sellega täiesti päri, kuigi arvan, et pisike annus misantroopiat toob igale inimesele ainult tervist. Ja pigem vähem head kui palju keskpärast. (aga kui pakutakse palju head?)

Mõlemad katked kõnetasid mind. Sobisid mulle. Mis see bulvar muud ongi kui selle maailma (kogu oma värgindusega) iseenda jaoks sobilikuks mõtlemine.

Ma lähen nüüd jälle toimetama. Palju õnne mulle, oo mulle, kes ma olen enda maailma kese, fookus ja absoluutne tulipunkt.

Flanöös

Andris Feldmanis “Viimased tuhat aastat”

Esiteks: ilus kaas. Teiseks: aktuaalne ja praegu kõnekas sisu. Kolmandaks: köitev jutustamismaneer. Neljandaks: mitte minu jaoks. Ja see on põhimõtteliselt kõik, mida ma Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat” (2016) kohta öelda tahan. Et aga mitte kõlada liiga arrogantselt, põhjendan natuke neljandat sedastust.

Romaanil on silmatorkavaid tugevusi ja Feldmanise enda lootus, mille ta sõnas ERRi kultuuriportaalis, et romaan oleks tempokas ja hästi loetav, on kindlasti täitunud. Tekst on erakordselt ladus, kenasti jälgitava ja loetava sündmustikuga ning kiire. Pakkusin seda lugemiseks ka ühele võrdlemisi kirjanduskaugele inimesele ja tema meelest oli tegu väga hea romaaniga, mida on alati hea kuulda. Või ma ei teagi, ma arvan, et on kihvt, kui raamatukauged inimesed võtavad kätte uuema eesti kirjanduse tekste ning naudivad neid. Lisaks on tekstil väga mõjus või kuidagi emotsionaalselt kõigutav epiloog, mis meenutas mitmeti filmi Into the Wild (2007) lõppu. Aga see selleks.

Romaani tegevustik asetub tulevikku. Protagonist Niko elab Berliinis ja lööb aega surnuks. Kadunud on tähendusrikkad suhted, mitmetahulised emotsioonid, töö tegemise vajadus. Inimeste eest hoolitsevad masinad. Igapäevasus on talumatu, paljud leiavad lahenduse suitsiidis. Teised valivad valusalaadse ja mõttetu vegeteerimise. Aga siis kohtub Niko Veraga ja armub ning nad kolivad kahekesi maale, kus ootavad hüljatud maamajad, kus lokkab veidralt hirmuäratav loodus (!).

Feldmanis ise on eri artiklite baasilt järeldades arukas ja hea kujutlusvõimega autor, kes on minu meelest tabanud ära, et romaanikeel on palju nõtkem kui filmikeel. Mitmed (blogi)arvustused rajavad oma argumentatsiooni märksõnale “postapokalüptiline”, Piret Põldver “Sirbis” aga harutab teksti armastuse- ja depressiooni-märksõnade kaudu.

Mis teeb romaani minu jaoks paradoksaalseks, on tõik, et lugejale kuvatakse pilt tulevikuühiskonnast, mil paljugi on muutunud, meid teenindavad robotid, meie tundeskaalad on köndistunud, me ei ole võimelised armastuseks, lapsi ei sünni, rahustid on alati kotis. Mitte miski ei vii mitte kuskile. Entusiasm on kadunud, kõik teevad tülpinult sporti, silmad letargiat täis. Niisiis tulevikuühiskond. Seda enam paneb mind imestama, et peamise naistegelase konstrueerimisel on kasutatud siiski võtteid, mis ulatuvad 20. sajandi algusesse, varasemassegi aega. Ja tegelikult – miks ma imestan, mitte ükski autor ei tõuse oma loominguga aja kohale, ei ole sellest üle. Aja lingud, eks.

Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat” peategelane Vera astub teise peategelase Niko ellu lausega, et ta ei ole hea inimene. Naine on jätkuvalt, 2016. aasta Betti Alveri debüüdipreemia laureaadi tekstis (mõnes mõttes oli Betti Alveri 1927. aasta Lea Ring moodsam, mitmekülgsem ja vabam kui tulevikuühiskonna Vera) salakaval, iduni paha, iseennast halvana tõlgendav olend, kes võrgutab mehe, valetab mehe ennast ihaldama ja petab temalt lapse välja (ausalt öeldes on jube isegi sääraseid lauseid formuleerida). Miks ometigi pidi see niimoodi lahenduma? Miks pidi see viima välja selleni, et sündis laps, keda Niko ei soovinud ja – SPOILER – kes võtab seetõttu (ehk ema egoistliku soovi tõttu, mis meest lihtsalt omakasupüüdlikult ära kasutas) endalt elu. Miks küll? Kus on naistegelane, kes pole madu, kes pole paha Eeva? Ma saan aru, kirjandus ei ole alati peegel, vaid tihti ka kõverpeegel, aga mingid tüüpkuvandid tulevad ikka ja jälle, esinevad nii tihti, et tekitavad segadust ja kahtlust: äkki olen minagi ainult uss. Naine, ergo uss. Tammsaarelgi on naine alguses mehe jahil ja pärast seda lapse jahil. Ja kui jaht peetud ja vanadus saabunud, jutlustatakse naiste salakavalust ja sõnatakse “oh, ei, te olete veel noored, te ei tunne naiste võtteid.” Jeez.

Ma tahaksin nii väga lugeda säärast teksti, mis annab mees- ja naistegelastele (ükskõik, kas nad tegutsevad minevikus, tulevikus või nn olevikus) mingi vabaduse, mingi normide purustamise võimaluse, mingi muu kvaliteedi. Mul on Vera representatsioonist nii kahju. Kahjuks on see konflikt teksti kandev telg, mistõttu olen ma romaanis üldiselt pettunud. Aga loodan, et Feldmanis kirjutab kunagi ka raamatuid, kus tegelaste salajased agendad ei ripu 19. sajandi lõpu pseudofilosoofide  (Weiningeri s.t) poolt sõnastatud “tõdedest”. Või no sorri, terve Lääne ajaloo vältel sepistatud soostereotüüpidest.

Ehk oli see karm, aga karm on lugeda veradest, kes teiste elu pidevalt persse keeravad. Isegi siis, kui elu on juba niigi persses.

Head päeva

Flanöös