Tujud

Erakordselt halva kohanejana olen praegu muidugi parasjagu halvas tujus ning magan kohutavalt, nii kehvasti, et hakkab juba naljakas. Teen igal vabal hetkel tööd, aga lugeda jõuan totralt vähe. Uni tuleb kohe silma, kui silmad ridu riivavad. See on üpriski frustreeriv. Kisendavalt kuuma ilma kiuste on mul hundiisu ja metsik joogijanu, pigem tegelengi praegu oma keha rahustamisega, üritan talle sisendada, et kõik on hea, kõik laabub, varsti tuleb stabiilsus. Selline hea kirgas stabiilsus, mitte letargiline monotoonsus. Allpool kajastuvad mõned hetked. Piilun kella kolme ajal aknast välja, julgemata päriselt õue minna, sest seal naerab Saadan. Siis on all toidud, toidud, toidud. Punased ja maitsvad tomatid, banaanilõhnased küpsised, mille hõng ulatub kuni liftini. Mu asjad on segamini, korrastamata, kuigi september kutsub nii igatsevalt, sosistab mind süstematiseerima. Varsti. Praegu on tujud, ainult tujud.

Liigsest kiirustamisest

Täna korra mõtlesin, et ehk peaks midagi juba kuskile saatma, mõne käsikirjaraasu. Aga otsustasin mingi tunde ajel ümber ja lugesin selle asemel edasi Leida Kibuvitsa “Paradiisi pärisperenaist” (1934), mis mulle väga meeldib! Soovitan, otsige üles ja lugege. Ja seal on säärane stseen, kus kirjanik Eerik tuleb äkki oma endise abikaasa, näitleja Eeva juurde ja ütleb, et on Eevale osa kirjutanud, ühte vastvalminud näidendisse. Ja siis on kirjas nii: “Eeva ootab. Ära sõrmitse veel palavat, hangumata klaasnõu, habrast vormi – ta põletab su sõrmi ja valgub laiali.”

Põhimõtteliselt on vist nii, kogemus näitab, et kui sul on mingi küsimus, kahtlus või sa ei ole milleski päris kindel, siis tasub lugeda edasi pooleliolevat teksti ja seal on vastus olemas. Lihtne.

Üldist: olen Thbilisis, siin on päeval varjus 34 kraadi sooja ning see on külmniiske ilmaga harjunule meeletult raske, talumatu, õhk oleks justkui kuuma suppi täis ja sunnib pidevalt end sööma, jooma. Söö, joo, söö! Kuum, kuum! Nüüd kuue päevaga hakkab eluvaim tasapisi sisse tulema, aga tunne on ikka veel kuidagi uimane ja mitte päris õige.

Täis, kõike täis

Flanöös

Suvi hakkab lõppema, you lazy piece of shit

Tere, kas mäletate veel mind, rändajat, uudistajat, eimiskit Eesti Vabariigist? Viinamarjasöödikut, suurusehullu, lugejat? Jõudsin lõpuks oma harjukoju ja joon Mõisakeldri siidrit, sest tunnen, et tahan veel ja veel eestiseid maitseid ning tunnen sügise väga aeglast hingust oma selja taga. Ma olen alati sügise tulekut natuke peljanud. Ehkki mu selja taga kulgeb väänleva ja maolaadse ja porise teena 2017. aasta suvi, mis ei läe mul eales meelest. Ma kogesin nii palju uut, ehkki lugesin selle võrra vähem. Aga kas see ei käigi nii? Et ei saa kõike, isegi kui justkui tahaksid? Tähendab, väga tahaksid. Et lõpuks hakkab masin logisema, sest kõike on liiga palju.

Ma olen kirjutanud täis roheka paberiga märkmikud, leheküljed on täis kritseldatud mõtteid, sõnu, mitmes keeles. Mu pea on ideedest kirju, aga mu elustiil ei võimalda mul veel hetkel nende realiseerimiseni jõuda. Varsti ehk. (ja kui ei jõuagi, mis siis?)

Tõsi, olen kaalunud ka bulvari kinnimüürimist. Aga mul hakkab mörti segades alati nii-nii kurb. Ma tunnen, et bulvari ilme on palju muutunud. Ma rajasin selle, et täita üht konkreetset auku oma elus ja nüüd on see auk täis. Mis siis teha? Ehk ei tohiks neid mõtteid mõelda, kui selja taga hingab raskelt sügis? Hingab mõte teadmatusest, mõte tegemata töödest.

Aga aitab sellest vast praegu.

Natuke lugemismuljeist:

Kui ma mõtlen tagasi juuli algusele (piinlik!), siis meenub, et lugesin kaht teksti, millest pole teile, sõbrad, veel rääkinud. Esimene nendest oli Jean-Philippe Touissant’i “Põgenemine“, mis ilmus Pariisis 2005. aastal (mil ma lõpetasin gümnaasiumi, haa!!) ning nüüd 2017. aastal leidis tee eesti keelde (Leena Tomasbergi abiga). Teine tekst, mille läbi lugesin, oli Hanif Kureishi “Eimiski” (2017 ja 2017 – sa vaata vaid!). Ma lugesin neid romaane lausjärjest. Võib-olla ei peaks tekste liiga järjest lugema: need sulandvad üheks klombiks. Veidraks kogumiks. Nii juhtus mul “Põgenemise” ja “Eimiskiga”. Ma alustasin ühega ja see läks sujuvalt teiseks üle ning siis tuli täielik krahh – totaalne lugemispaus. Üritasin küll lugeda, aga ei jõudnud kuskile, alustasin Agualusa “Minevike müüjaga” ma arvan, et 10 korda, ja ei jõudnud kuskile, kuigi tunnen, et see raamat võiks mulle sobida. Loen ja loen ning tähendus ei jõua lihtsalt kohale. Meenuvad kooliaastad, kui tähelepanu ei püsinud ühes paigas. Võimatu. Ei jõua lihtsalt! Tee või tina! Mõtted kulgevad sajas harus. Leida Kibuvitsa “Paradiisi pärisperenaine” meeldib mulle ka kohutavalt, aga loen seda samuti juba juuli lõpust saadik ja iga kord kui päeva lõpuks kreemika raamatuni jõuan, vajuvad mu silmalaud kinni, rasked nagu tikrikobarad.

Lõpetuseks üks tsitaat Hanif Kureishi – kes minu meelest, ehkki ta ei ole “minu kirjanik”, tabab mingeid asju ülitäpselt – oopusest: “Meie, kunstnikud, oleme nagu kapitalistid, kes omastavad kõike, varastavad elusid.” Aitäh selle lause eest, Hanif (/Waldo), ma varastan selle endalegi. Varastan kõik ära, raisk.

Ja teine tsitaat Touissant’ilt: mõõdukas misantroop ütleb, et on jõudnud “veendumusele, et mida vähem sul inimestega suhteid on, seda paremad need on.” Ma ei ole sellega täiesti päri, kuigi arvan, et pisike annus misantroopiat toob igale inimesele ainult tervist. Ja pigem vähem head kui palju keskpärast. (aga kui pakutakse palju head?)

Mõlemad katked kõnetasid mind. Sobisid mulle. Mis see bulvar muud ongi kui selle maailma (kogu oma värgindusega) iseenda jaoks sobilikuks mõtlemine.

Ma lähen nüüd jälle toimetama. Palju õnne mulle, oo mulle, kes ma olen enda maailma kese, fookus ja absoluutne tulipunkt.

Flanöös

Resurrection

Ma olen elus, ma olen tegelikult väga elus. Lihtsalt mitte päris siin. Ma olin laagris, seekord mitte säärases, nagu olin juunis, vaid päris laagris ja nautisin ennast väga. Nüüd olengi justkui taassündinud, midagi on minus toimunud. See kõlab eriti pateetiliselt, ma tean, aga nii see on. Ma pean seda just nende sõnadega kirjeldama, teised sõnad ei oleks õiged.

Tegelikult on väga värskendav mitte kirjutada blogi, mitte tegeleda küpsetamisega, mitte mõelda uue kirjanduse peale, vaid võtta mingi kindel ajahulk ja vaagida, katsuda pigistada endast välja mingi intellektuaalsustilk, marineeruda sõnades, mida lausuvad need, kes ehk teavad paremini, kelle haridus on minu omaga võrreldes mitmeti külluslikkum, täiuslikum, täielikum. Nii tundubki triviaalne kirjutada täna siia muljeid Feldmanise romaanist, mille lõpetasin juba nädalaid tagasi või Hanif Kureishi “Eimiskist”, mille lõpetasin ka juba nädalaid tagasi ja “Põgenemisest”, mille lõpetasin kuid tagasi ning millest muljetamist kogu aeg edasi lükkan. Miks? Miks ma lükkan edasi? Kas ma ei taha? Ei leia aega? Minu jaoks on hetkel kõik tähendusetu, triviaalne. Aga ise olen ma täiesti elus, enam elus kui olen olnud ammu. Terav, kirjutamisaldis, suur. Lihtsalt siit pisut kaugemal, eemal SEO-st, eemal page views‘idest, eemal kõigest sellest, mille kohta Woolf ütleb “mitteolemine”. Ent.. ma tulen õige pea siia tagasi ja kirjutan Feldamanisest ja sellest, miks mulle ei meeldi, et peategelanna Vera tutvustab end, alustab endast rääkimisel lausega “Ma ei ole hea inimene.”

Aga praegu lähen ma magama. Olen kuusekäbi, tihane, olen pilvelõhkuja, olen kõik ja eimiski, nartsissist ja masohhist, olen segi, vist.

Flanöös

 

Fokin

Olen tolgus, piimapea,

Nietzschest, Oksast ei ma tea.

Oled peen ja kakskendkaks,

tule, sulle pepule üks laks!

Fitness, hantel, murusmuuti?

Ei? Marss VIP-Medicumi.

Hips ja hops, sips ja sops.

Ooh, läks pekki, vat kus lops (naerab peene häälega).

Intellekt ja selge pea,

c’mon, please, ma ise tean.

Tulge, nunnud, teeme pilti,

valin teile õige filtri.

Täna ennast täis ma joon,

sest mul hea on diktsioon.

Mõnitan ja feimi roogin,

türbel, ma ju Ženja Fokin.

Natsa siit ja natsa sealt,

põhimõttekindlusest ei tea.

Ah sa oled lihtsalt kade!

Ma ei ole arulage.

Olen tolgus, piimapea,

lasen wrapil maitsta hea.

Kui ei meeldi, mine ära

titt ju kodus, mis sa plärad.

Ja üldse, nunnu, be more kind,

inspi viska kohemaid.

Olen tolgus, tõbras, tont,

närida mul viska kont.

/…/

Olgu, tolgus, olgu nii.

Mu tee viib VIP-Medicumi.

Kõnetehnika on kavas.

Olen ma vast ikka jamas.

/…/

Wait a sec? Mis juhtus just?

Silme eest on täitsa must.

See vist oli paha uni,

tuhmunud on ammu koni.

Süütan uue sigareti,

kirjutan vast tüki, neti.

Adieu monsieur, piimapea,

see on läbi, küll on hea

 

 

 

 

 

 

 

Looder kirjutab. Ja geniaalsed leiud kahekümnendatest

Imelik valgus on Eestimaa peale tulnud, selline õrnsinine, ööhõngune, natuke kurjakuulutav. Selle sinaka valguse sees kirjutan. Ei teagi, millest. Sellest, et olen looder, päevavaras. Et olen tegelenud nende nädalate jooksul raamatute kokku ahnitsemisega. Raamatud ajavad üle ääre, kõik kapinurgad on neid täis, nad on hõivanud kummutipealsed ja vedelevad arusaamatutes riidest kottides riiulisoppides, nad on leidnud tee kasvuhoonesse ja kastekannudesse. Kaasa võtta ma nagunii palju ei saa. Valikud-valikud. Pead murduvad, murenevad, lähevad kokku tagasi.

Kuidas on võimalik elada elu, rullida end värskelt niidetud murus, süüa rasvaseid toite ja juua joovastavaid jooke, teha parasjagu nii palju tööd, et onud ukse taha ei tule ja samas veel raamatuid läbi lugeda? Ma ei tea. Ehk keegi tark naine või mees kuskil teab. Mul on pooleli Tammsaare “Elu ja armastus”, mis ajab mu peast hulluks ja Mudlumi “Tõsine inimene”, mis on sitaks hea. Ja ka Woolfi “Olemise hetked”, mida loen terava hariliku pliiatsiga. See on päris perfektne tekst. Ma arvan, et Woolf on üks mu suurimaid kirjanduslikke inspiratsiooniallikaid. Hetkel.

Aga olgem ikka ja ennekõike ausad, pigem tegelen ma kõige muuga kui jätkusuutliku lugemisega. Sealhulgas aknast välja vaatamise, kohinate kuulamise, sõrmede klõbistamisega vastu puitu, lihasmassi kaotamise, kruusateel tolmutamise ja muude eluks vajalike asjadega.

Muide, kas te olete lugenud inimloom August Gailiti följetonikogu “Klounid ja faunid” 1919. aastast? Selles sisaldub ka tükk “Kui me geniaalseks saime”, mis kajastab härrade Visnapuu, Rohti ja Gailiti mõtet hakata geniaalseks, mille jaoks nad varusid kalu, kalamarju ning korvi viina ja veini. Kui kedagi huvitab see, kuidas tõelist loojat 20. sajandi alguse Eestis defineeriti ja selgitati, pakub see tekst teatava insight’i.  Põhimõtteliselt tuleb end maa alla juua ja oodata, et hüperboolid muunduksid suursugusteks. “Me jõime jälle, jumalikus ootuses genialiteedi tulekusse.”

Selle mõttega ma lõpetan, lähen korra uduse valguse sisse ja vaikusesse magama. Mu elu on hea ja igati kadestamisväärne. Ja ma ise olen mahlane virsik. Cheers!

Alati teie

Flanöös

Lugemisplaanid. Märkuseid

Ja mitte neid punaseid märkuseid, mida röövel-õpilastele koolipäevikusse kirjutati (kirjutatakse? tõesti, kas neid kirjutatakse ikka veel), vaid lihtsalt ülestähendusi lugemisplaanidest, raamatutundeist. Olen nimelt natukeseks Eestis ja sain lõpuks kätte posu raamatuid, mis tekitavad minus mitmekesiseid tundeid.

Jagan teiega muljeid! Esiteks tahtsin võtta ligi Woolfi tekste ja nendega ühes pajas tuli Simone de Beauvoir’ imeõhuke “Väga kerge surm” (milline hea pealkiri!). Tellisin need peamiselt Nancy Hustoni tõttu. Viimasel ajal loen ja mõtlen Woolfist palju ning adun, et tema mõju moodsale kirjandusele on pea võimatu üle hinnata, ent samal ajal ei ole ma ühtki tema teksti hiljuti mõttega ja uuristavalt lugenud, nii tulidki woolfid mu manu.

Siis kaks teksti Gide’ilt, keda lugesin veebruaris, aga tahaksin veel lugeda, sest mõne arvaja andmeil valdab Gide romaani kirjutamise tehnikat sügavuti ja ma tahan teada, kas nõustun sedastatuga. Lisaks erutab mind küsimus, kuidas saab Prometheus olla halvasti aheldatud. Johannes Semper muuseas ütleb, et Gide’i “Maised toidud” tegi temaga noores eas midagi ennekuulmatut. Ma tahan ka. Nii loen millalgi Gide’i veel ja ootan raputusi, ilmamuutvaid murenemisi.

Mary Douglast olen ma samuti ammu tahtnud lugeda, sest mind paeluvad (ehkki viimasel ajal palju vähem) kontuurid ja küsimus kõhnusideaali kultuurilistest põhjustest. Ning lõpuks – valik proosat 1934-1941 Leida Kibuvitsalt “Endistest aegadest”, sest tahan süüvida sellesse, kuidas kirjutab naine kolmekümnendate Eestis ning millest ta kirjutab. Kibuvitsa kaanekujundus küll on nii õõvastava tooniga, et suutis ära rikkuda kõik vähegi kaunid pildid, mis ostudest tegin! Oleks pidanud selle lilla-rohelise kaanekatte eemaldama, all on neitsilik kreemine kare kaas.

Ühesõnaga, palju lugemist. Lõpetasin muuseas juba nädala eest Robert Galbraithi “Kus on kurja kodu”, mis meeldis mulle ning millest vist siin ka kirjutan. Lugesin läbi suurema osa August Gailiti följetonikogust “Klounid ja faunid” (1919), mis sisaldab ka kurikuulsat tänitust ja pilget Marie Underi aadressil, mida kirgastavad kõiksugu luulekurjustused. Ning nüüd ma ei isegi ei saa aru, kuidas see juhtus, aga ma loen Tammsaare “Elu ja armastust (1934), nii et elan omadega kuskil 20. ja 30. aastates.

Lisaks sellele olen ma külmavappeis, sest 25-kraadisest Thbilisist 6-kraadisesse Tallinna saabumine ei olnud mõnusalt värskendav, vaid paaniliselt õudne. Mul on aja- ja ruumimurdumine, ma ei saa millestki aru. Parem ongi lugeda, kuidas Irma supikeetmisest kirjutab ja kuidas Lonni räägib rõõskadest tüdrukutest, kes tulevad linna, endal maalõhn küljes. Maalõhn ajavat noorherrad pääst hulluks!

Jääs Flanöös

Blogiauhinnad 2017. Nietzsche. Battersby

Lugejarahvas! Selle blogi lugejarahvas ja muidu lugejarahvas! Blogiauhinnad tulevad taas, mis on kõigiti vaimustav, eriti kuna see on samal perioodil Rabarberibulvari teise sünnipäevaga! Kui oled harjunud bulvaril uitama ja siinset atmosfääri naudid, siis anna oma hääl. Rabarber on sel aastal kultuuriblogide kategoorias, sest eraldi raamatublogivõitlust ei ole. Kui küll uitad, aga pole mokka mööda, siis ära anna. Debateerime. Igal juhul, kui sa juba neid ridu siin ja praegu loed, siis olen ma õnnelik nagu siga poris, nagu lilleke rohus, nagu ekleeri mugiv laps. Peamine on jätkuvalt see, et inimesed loevad, arutlevad, näevad ja tunnevad, on kriitilised, samas optimistlikud ning ajavad oma asja suure leegiga. Et loetakse (eesti) ilukirjandust, uut ja vana, klassikat ja igasugu teoreetilist kraami, sest lugemine teeb inimese jutu põnevaks ja kleebib karismat. Lugedes põleb inimene leegiga.

Ma olen ise küll hetkel üleni leekides. Olen lugenud viimasel ajal palju sõnu, mis annavad julgustust ja pakuvad tuge ning tekitavad tunde (ma ei tea veel, kas tõese või väära), et ma ei ole lootuselt eksinud või kuskil rägastikus kinni, et ma ei aja päris õiget asja. Olen justkui Dante (vaata, milline hullunud, suurushullunud!), kes on oma elu keskpunktis ja eri monstrumite poolt sisse piiratud ning ei leia pimeduses teed. Siis tuleb semu Vergilius ja aitab Dante mülkast välja. Mina olen Dante ja minu vergiliused on täna Nietzsche ja Battersby.

Vahel saab inimese aususest ja siirusest ning julgusest oma (algset) ebaõnnestumist tunnistada tõeline inspiratsioonipahvak. See kõlab küll julmalt ja väiklaselt, aga kui ma loen ja tunnen, et on veel inimesi, kes maadlevad sarnaste hädadega, nagu mina, siis mul hakkab kohe palju kergem ja ma tunnen, et ma ei ole lootuselt kadunud. Et asjad võtavadki aega ning heade tulemite nimel tuleb pikka aega järjest pingutada

Mida ma selle all täna mõtlen? Pean silmas näiteks kultuuriuurija Christine Battersby sedastust aastast 1989: My undergraduate degree had left me fascinated by the influence of Immanuel Kant (1724-1804) on Romantic philosophers and literary theorists. After I graduated I spent a year fruitlessly studying Kant in Germany, and an even more pointless period working in London on Arts Administration. Ja muidugi on kõik tõlgenduse küsimus, see et Battersby mingit enda eluperioodi mõttetuna näeb, on tema enda hinnang, see ei pruukinud üldse nii tähenduseta olla. Mulle meeldib lihtsalt selle pihtimuse inimlik aspekt – mind rahustab, kui ma näen raskete tekstide taga siirast sedastust, mis selgitab lugejale, et kirjutamine (elamine?) ongi struggle, üles-alla liikumine, kus mõttekus vaheldus mõttetusega. See on lõõgastav.

Teine lõõgastav mõte tänasesse hommikusse tuleb ühelt mu lemmikmehelt Nietzschelt, kelle “Ecce Homo” on jätkuvalt vaimustav ja naljakas. Seekordse lugemise käigus jäi mulle kõige eredamalt meelde tema “ihatus”: Midagi “tahta”, millegi poole “püüelda”, mingit “eesmärki”, “soovi” silmas pidada – seda kõike pole ma oma nahal kogenud. Veel praeguselgi hetkel vaatan ma oma tulevikku – avarat tulevikku! – kui tüünet merd: mitte mingid ihad ei säbrusta tema pinda. Palun mulle ka üks säärane rahulik ookean ja avar tulevik, ma olen oma tahtmistest ja püüdlemistest veidi väsinud. Kuigi nietzscheliku mittemidagitahtmiseni ei jõua ma vist kunagi.

Palavaid terviseid Thbilisist

Flanöös (kummardab)

PS! Tellisin endale Gide’i biograafia suvel lugemiseks ja möllasin ka Raamatukois. Good times gonna come.

Kuidas kirjutada romaani?

Mida rohkem ma loen, seda rohkem mõistan, et suurte tekstide taga ei ole midagi müstilist. Tähendab muidugi on. Enamasti on suurte (ilukirjanduslike) sõnapesade taga erk, võstlik, laia silmaringi ja ekstraordinaarse sõnatunnetusega indiviid, kes – poststrukturalistidele au andes – allub muidugi ka ringi heljuvatele diskursustele ja ei ole oma teemavalikutes eal vaba. Ent inimesest romaani tekkimiseni viiv tee ei ole kunagi sirge ega selge. Niisiis, romaani kirjutamine!

See kirjutav inimene on eriline või müstiline või kuidagi reaalsuse kihtide suhtes tundlik. Aga nende tekstide sündide taga ei ole siiski – nagu juba mainisin – midagi salapärast. Just seda tahan ma toonitada. Romaanide seemendumise taga on alati ja eelkõige ränk töö. Ja ma pean veel korra täpsustama: järjekindel töötamine, töörutiin, pidev enesedistsipliin, enesenuhtlus, -piitsutamine, -kriitika ja vahel ehk ka rõõm intensiivsest tegutsemisest.

Pean möönma, et kui järjepideva töö tagajärjel hakkab paberile midagi tekkima, siis ei ole rõõmustamiseks ikka veel põhjust. Sest siis tuleb teha kaalumistööd – mis sisse ja mis välja, millised sõnad on ülearused, millest on puudu. Mida edasi arendada, mida kärpida, mis urni visata, mis avab teatud tingimustel Paradiisi väravad? Johannes Semperi esteetikaalastest (paatoslikest) töödest selgub, et mingit instinktil rajanevat inspiratsiooni ei ole olemas. Või kui ongi, siis never trust. Kunst on intellektuaalne tegevus, ratsionaalne vaagimine, kuhu ei mahu ilutsemine, kiretsemine, ülevoolamine. Iga sõna paika: see on “mehine” ning tugev loomemeetod, mis viib “suurde kunsti”.

Lugedes Knausgårdi ning eritledes tema kirjutamisrutiini ja kirjutamispaika, selgub, et ka tema usub sellesse, et töö viib sihile. Et kirjanikul on oma igapäevane aeg, mil ta kirjutab ja vaagib, kas see ka sobib või mitte. Ta kirjutab sadadest lehekülgedest algustest, mis kuskile ei kõlba.. Ta räägib, et ainuke moodus kirjutada head romaani, on minna, olla üksi ja lugeda “tõelist kirjandust” (mõtleb siin vist “päris” klassikuid, s.o Vergiliust, Sophoklest, Dantet, Cervantest) ning lugeda nii palju, et lõpuks on võimalik hästi kirjutada. Selleks on vaja pinda (“oma tuba”), selleks on vaja enamasti tõusta vara.

Ma ei tea, kas ma nii äärmuslikku kirjutamisse usun, küll aga usun ma, et enesele tuleb piitsa anda, ennast tuleb sundida, peab olema parem inimene ja parem sõnasepp. Lugeda, kirjutada, areneda! Tõusta vara, minna magama hilja. Muide, Rowlingu (kes on korporatiivkapitalistlikust vaatenurgast kõige “suurem” kirjanik terves ilmas) sulest ringles sotsiaalmeedias hiljuti tõdemus, et kui sul on kirjutamisaeg, siis see ei ole mingil moel aeg soojendamaks üles vanu suhteid või tulemaks kellelegi vastu. See ei ole aeg õunakoogi küpsetamiseks. Peab olema jäine, range, tugev! Kirjutama, kui on aega antud. (Rowlingu muid nippe vaata siit). Seega: ei midagi müstilist. Kuidas kirjutada romaani? Istu faking laua taha ja hakka kirjutama. Jätka, jätka, jätka. Nüpelda, nüpelda! Kärbi, täienda. Ja jätka.

Flanöös

Eluvõõras

Miks ma tänapäevases läänelikus maailmas hakkama ei saa? Miks see maailm mind järjepanu hülgab ja mu ambitsioonidele põlgusega vaatab? Ma vist ei sobi siia kuigi hästi. Ja seda mitte sellepärast, et ma olen diip ernstennolik, jaanoksalik, reedmornilik “oma ajast ees” karakter, vaid hoopiski lihtne limusk, slug simplex, kes hoolimata nüüdsete hüvede nautimisest jääb numbritega pikitud ideoloogiaratta alla. Nii kahju.

dsc_0017

Siin lühike piinlik nimekiri asjadest, mis toestavad öeldut kõigiti:

1. Ma ei teadnud kuni eelmise laupäevani sellise mehe nagu Kim Dotcomi olemasolust, ma olen üldse küberidioot;

2. Ma ei teadnud, et baltlastel on oma Nobeli preemia laureaat keemias  – baltisakslane Wilhelm Ostwald;

3. Ma ei teadnud, et Norras Vonnis saab siseruumides vabalangemist harrastada;

4. Ma olin Tbilisis üle aasta teinud filtrikohvi ja alles mõne nädala eest taibanud (koleda maitse käes vaeveldes), et võiks kuradima presskannu osta (rüüpab rõõmsal ilmel kohvi);

5. Ma tean nüüd, et mida rohkem ma mitteilukirjanduslikke tekste loen, seda segasemaks maailm mu jaoks muutub ja seda raskem on uskuda lausetesse, mida sulle sõnavad nii fiktsionaalsed kui ka lihast-luust inimesed, selle kiuste loen ikka edasi;

6. Ma oskan autoriteetidele naaldudes lakooniliselt öelda erinevuse afekti ja emotsiooni vahel (medalit!), samas ma tean, et autoriteedid tuleb kukutada ja jumalused lömastada;

7. Mind on tegelikult võimalik väga kiiresti lummata. Kui ma loen näiteks vastuolulisi teooriaid, siis hea stiil ja tihe mõte veenavad mind kiiresti, nõnda kähku, et lõpetan iga järgmise teksti ajal eelmise seisukohtadesse uskumise;

8. Mul on pidevalt tunne, et mu eesmärgid on mu kukutanud kahtlaselt leigesse ja pilkaselt pimedasse piirideta veekogusse, kus ma arusaamatu-rumala näoga ringi vaatan. Meie töö-ethose järgi peaks säärases olukorras viibimine muidugi hea olema, mäletan kunagise koolidirektori heldinud pilke, kui ta rääkis oma sügavat allegooriat konnadest, kes piima sees sipeldes ellu jäid. Tekitasid rabeledes võid. Neid jutte, mida noortesse peadesse tavalises kivinenud-süsteemilises koolimajas aeti… Aga ma ei rabele selles pimedas ookeanis, vaid hulbin kaasa. Saab näha, millal uppumissurm terendab.

Ergo: minusugune on ühiskonnale koormaks. Ma lähen teen veel kohvi ja avan akna, et lasta sisse pisut rõsket õhku. Siis panen jalga tennised ja kõnnin universiteeti. Elagu elu.

Flanöös