Fokin

Olen tolgus, piimapea,

Nietzschest, Oksast ei ma tea.

Oled peen ja kakskendkaks,

tule, sulle pepule üks laks!

Fitness, hantel, murusmuuti?

Ei? Marss VIP-Medicumi.

Hips ja hops, sips ja sops.

Ooh, läks pekki, vat kus lops (naerab peene häälega).

Intellekt ja selge pea,

c’mon, please, ma ise tean.

Tulge, nunnud, teeme pilti,

valin teile õige filtri.

Täna ennast täis ma joon,

sest mul hea on diktsioon.

Mõnitan ja feimi roogin,

türbel, ma ju Ženja Fokin.

Natsa siit ja natsa sealt,

põhimõttekindlusest ei tea.

Ah sa oled lihtsalt kade!

Ma ei ole arulage.

Olen tolgus, piimapea,

lasen wrapil maitsta hea.

Kui ei meeldi, mine ära

titt ju kodus, mis sa plärad.

Ja üldse, nunnu, be more kind,

inspi viska kohemaid.

Olen tolgus, tõbras, tont,

närida mul viska kont.

/…/

Olgu, tolgus, olgu nii.

Mu tee viib VIP-Medicumi.

Kõnetehnika on kavas.

Olen ma vast ikka jamas.

/…/

Wait a sec? Mis juhtus just?

Silme eest on täitsa must.

See vist oli paha uni,

tuhmunud on ammu koni.

Süütan uue sigareti,

kirjutan vast tüki, neti.

Adieu monsieur, piimapea,

see on läbi, küll on hea

 

 

 

 

 

 

 

Looder kirjutab. Ja geniaalsed leiud kahekümnendatest

Imelik valgus on Eestimaa peale tulnud, selline õrnsinine, ööhõngune, natuke kurjakuulutav. Selle sinaka valguse sees kirjutan. Ei teagi, millest. Sellest, et olen looder, päevavaras. Et olen tegelenud nende nädalate jooksul raamatute kokku ahnitsemisega. Raamatud ajavad üle ääre, kõik kapinurgad on neid täis, nad on hõivanud kummutipealsed ja vedelevad arusaamatutes riidest kottides riiulisoppides, nad on leidnud tee kasvuhoonesse ja kastekannudesse. Kaasa võtta ma nagunii palju ei saa. Valikud-valikud. Pead murduvad, murenevad, lähevad kokku tagasi.

Kuidas on võimalik elada elu, rullida end värskelt niidetud murus, süüa rasvaseid toite ja juua joovastavaid jooke, teha parasjagu nii palju tööd, et onud ukse taha ei tule ja samas veel raamatuid läbi lugeda? Ma ei tea. Ehk keegi tark naine või mees kuskil teab. Mul on pooleli Tammsaare “Elu ja armastus”, mis ajab mu peast hulluks ja Mudlumi “Tõsine inimene”, mis on sitaks hea. Ja ka Woolfi “Olemise hetked”, mida loen terava hariliku pliiatsiga. See on päris perfektne tekst. Ma arvan, et Woolf on üks mu suurimaid kirjanduslikke inspiratsiooniallikaid. Hetkel.

Aga olgem ikka ja ennekõike ausad, pigem tegelen ma kõige muuga kui jätkusuutliku lugemisega. Sealhulgas aknast välja vaatamise, kohinate kuulamise, sõrmede klõbistamisega vastu puitu, lihasmassi kaotamise, kruusateel tolmutamise ja muude eluks vajalike asjadega.

Muide, kas te olete lugenud inimloom August Gailiti följetonikogu “Klounid ja faunid” 1919. aastast? Selles sisaldub ka tükk “Kui me geniaalseks saime”, mis kajastab härrade Visnapuu, Rohti ja Gailiti mõtet hakata geniaalseks, mille jaoks nad varusid kalu, kalamarju ning korvi viina ja veini. Kui kedagi huvitab see, kuidas tõelist loojat 20. sajandi alguse Eestis defineeriti ja selgitati, pakub see tekst teatava insight’i.  Põhimõtteliselt tuleb end maa alla juua ja oodata, et hüperboolid muunduksid suursugusteks. “Me jõime jälle, jumalikus ootuses genialiteedi tulekusse.”

Selle mõttega ma lõpetan, lähen korra uduse valguse sisse ja vaikusesse magama. Mu elu on hea ja igati kadestamisväärne. Ja ma ise olen mahlane virsik. Cheers!

Alati teie

Flanöös

Lugemisplaanid. Märkuseid

Ja mitte neid punaseid märkuseid, mida röövel-õpilastele koolipäevikusse kirjutati (kirjutatakse? tõesti, kas neid kirjutatakse ikka veel), vaid lihtsalt ülestähendusi lugemisplaanidest, raamatutundeist. Olen nimelt natukeseks Eestis ja sain lõpuks kätte posu raamatuid, mis tekitavad minus mitmekesiseid tundeid.

Jagan teiega muljeid! Esiteks tahtsin võtta ligi Woolfi tekste ja nendega ühes pajas tuli Simone de Beauvoir’ imeõhuke “Väga kerge surm” (milline hea pealkiri!). Tellisin need peamiselt Nancy Hustoni tõttu. Viimasel ajal loen ja mõtlen Woolfist palju ning adun, et tema mõju moodsale kirjandusele on pea võimatu üle hinnata, ent samal ajal ei ole ma ühtki tema teksti hiljuti mõttega ja uuristavalt lugenud, nii tulidki woolfid mu manu.

Siis kaks teksti Gide’ilt, keda lugesin veebruaris, aga tahaksin veel lugeda, sest mõne arvaja andmeil valdab Gide romaani kirjutamise tehnikat sügavuti ja ma tahan teada, kas nõustun sedastatuga. Lisaks erutab mind küsimus, kuidas saab Prometheus olla halvasti aheldatud. Johannes Semper muuseas ütleb, et Gide’i “Maised toidud” tegi temaga noores eas midagi ennekuulmatut. Ma tahan ka. Nii loen millalgi Gide’i veel ja ootan raputusi, ilmamuutvaid murenemisi.

Mary Douglast olen ma samuti ammu tahtnud lugeda, sest mind paeluvad (ehkki viimasel ajal palju vähem) kontuurid ja küsimus kõhnusideaali kultuurilistest põhjustest. Ning lõpuks – valik proosat 1934-1941 Leida Kibuvitsalt “Endistest aegadest”, sest tahan süüvida sellesse, kuidas kirjutab naine kolmekümnendate Eestis ning millest ta kirjutab. Kibuvitsa kaanekujundus küll on nii õõvastava tooniga, et suutis ära rikkuda kõik vähegi kaunid pildid, mis ostudest tegin! Oleks pidanud selle lilla-rohelise kaanekatte eemaldama, all on neitsilik kreemine kare kaas.

Ühesõnaga, palju lugemist. Lõpetasin muuseas juba nädala eest Robert Galbraithi “Kus on kurja kodu”, mis meeldis mulle ning millest vist siin ka kirjutan. Lugesin läbi suurema osa August Gailiti följetonikogust “Klounid ja faunid” (1919), mis sisaldab ka kurikuulsat tänitust ja pilget Marie Underi aadressil, mida kirgastavad kõiksugu luulekurjustused. Ning nüüd ma ei isegi ei saa aru, kuidas see juhtus, aga ma loen Tammsaare “Elu ja armastust (1934), nii et elan omadega kuskil 20. ja 30. aastates.

Lisaks sellele olen ma külmavappeis, sest 25-kraadisest Thbilisist 6-kraadisesse Tallinna saabumine ei olnud mõnusalt värskendav, vaid paaniliselt õudne. Mul on aja- ja ruumimurdumine, ma ei saa millestki aru. Parem ongi lugeda, kuidas Irma supikeetmisest kirjutab ja kuidas Lonni räägib rõõskadest tüdrukutest, kes tulevad linna, endal maalõhn küljes. Maalõhn ajavat noorherrad pääst hulluks!

Jääs Flanöös

Blogiauhinnad 2017. Nietzsche. Battersby

Lugejarahvas! Selle blogi lugejarahvas ja muidu lugejarahvas! Blogiauhinnad tulevad taas, mis on kõigiti vaimustav, eriti kuna see on samal perioodil Rabarberibulvari teise sünnipäevaga! Kui oled harjunud bulvaril uitama ja siinset atmosfääri naudid, siis anna oma hääl. Rabarber on sel aastal kultuuriblogide kategoorias, sest eraldi raamatublogivõitlust ei ole. Kui küll uitad, aga pole mokka mööda, siis ära anna. Debateerime. Igal juhul, kui sa juba neid ridu siin ja praegu loed, siis olen ma õnnelik nagu siga poris, nagu lilleke rohus, nagu ekleeri mugiv laps. Peamine on jätkuvalt see, et inimesed loevad, arutlevad, näevad ja tunnevad, on kriitilised, samas optimistlikud ning ajavad oma asja suure leegiga. Et loetakse (eesti) ilukirjandust, uut ja vana, klassikat ja igasugu teoreetilist kraami, sest lugemine teeb inimese jutu põnevaks ja kleebib karismat. Lugedes põleb inimene leegiga.

Ma olen ise küll hetkel üleni leekides. Olen lugenud viimasel ajal palju sõnu, mis annavad julgustust ja pakuvad tuge ning tekitavad tunde (ma ei tea veel, kas tõese või väära), et ma ei ole lootuselt eksinud või kuskil rägastikus kinni, et ma ei aja päris õiget asja. Olen justkui Dante (vaata, milline hullunud, suurushullunud!), kes on oma elu keskpunktis ja eri monstrumite poolt sisse piiratud ning ei leia pimeduses teed. Siis tuleb semu Vergilius ja aitab Dante mülkast välja. Mina olen Dante ja minu vergiliused on täna Nietzsche ja Battersby.

Vahel saab inimese aususest ja siirusest ning julgusest oma (algset) ebaõnnestumist tunnistada tõeline inspiratsioonipahvak. See kõlab küll julmalt ja väiklaselt, aga kui ma loen ja tunnen, et on veel inimesi, kes maadlevad sarnaste hädadega, nagu mina, siis mul hakkab kohe palju kergem ja ma tunnen, et ma ei ole lootuselt kadunud. Et asjad võtavadki aega ning heade tulemite nimel tuleb pikka aega järjest pingutada

Mida ma selle all täna mõtlen? Pean silmas näiteks kultuuriuurija Christine Battersby sedastust aastast 1989: My undergraduate degree had left me fascinated by the influence of Immanuel Kant (1724-1804) on Romantic philosophers and literary theorists. After I graduated I spent a year fruitlessly studying Kant in Germany, and an even more pointless period working in London on Arts Administration. Ja muidugi on kõik tõlgenduse küsimus, see et Battersby mingit enda eluperioodi mõttetuna näeb, on tema enda hinnang, see ei pruukinud üldse nii tähenduseta olla. Mulle meeldib lihtsalt selle pihtimuse inimlik aspekt – mind rahustab, kui ma näen raskete tekstide taga siirast sedastust, mis selgitab lugejale, et kirjutamine (elamine?) ongi struggle, üles-alla liikumine, kus mõttekus vaheldus mõttetusega. See on lõõgastav.

Teine lõõgastav mõte tänasesse hommikusse tuleb ühelt mu lemmikmehelt Nietzschelt, kelle “Ecce Homo” on jätkuvalt vaimustav ja naljakas. Seekordse lugemise käigus jäi mulle kõige eredamalt meelde tema “ihatus”: Midagi “tahta”, millegi poole “püüelda”, mingit “eesmärki”, “soovi” silmas pidada – seda kõike pole ma oma nahal kogenud. Veel praeguselgi hetkel vaatan ma oma tulevikku – avarat tulevikku! – kui tüünet merd: mitte mingid ihad ei säbrusta tema pinda. Palun mulle ka üks säärane rahulik ookean ja avar tulevik, ma olen oma tahtmistest ja püüdlemistest veidi väsinud. Kuigi nietzscheliku mittemidagitahtmiseni ei jõua ma vist kunagi.

Palavaid terviseid Thbilisist

Flanöös (kummardab)

PS! Tellisin endale Gide’i biograafia suvel lugemiseks ja möllasin ka Raamatukois. Good times gonna come.

Kuidas kirjutada romaani?

Mida rohkem ma loen, seda rohkem mõistan, et suurte tekstide taga ei ole midagi müstilist. Tähendab muidugi on. Enamasti on suurte (ilukirjanduslike) sõnapesade taga erk, võstlik, laia silmaringi ja ekstraordinaarse sõnatunnetusega indiviid, kes – poststrukturalistidele au andes – allub muidugi ka ringi heljuvatele diskursustele ja ei ole oma teemavalikutes eal vaba. Ent inimesest romaani tekkimiseni viiv tee ei ole kunagi sirge ega selge. Niisiis, romaani kirjutamine!

See kirjutav inimene on eriline või müstiline või kuidagi reaalsuse kihtide suhtes tundlik. Aga nende tekstide sündide taga ei ole siiski – nagu juba mainisin – midagi salapärast. Just seda tahan ma toonitada. Romaanide seemendumise taga on alati ja eelkõige ränk töö. Ja ma pean veel korra täpsustama: järjekindel töötamine, töörutiin, pidev enesedistsipliin, enesenuhtlus, -piitsutamine, -kriitika ja vahel ehk ka rõõm intensiivsest tegutsemisest.

Pean möönma, et kui järjepideva töö tagajärjel hakkab paberile midagi tekkima, siis ei ole rõõmustamiseks ikka veel põhjust. Sest siis tuleb teha kaalumistööd – mis sisse ja mis välja, millised sõnad on ülearused, millest on puudu. Mida edasi arendada, mida kärpida, mis urni visata, mis avab teatud tingimustel Paradiisi väravad? Johannes Semperi esteetikaalastest (paatoslikest) töödest selgub, et mingit instinktil rajanevat inspiratsiooni ei ole olemas. Või kui ongi, siis never trust. Kunst on intellektuaalne tegevus, ratsionaalne vaagimine, kuhu ei mahu ilutsemine, kiretsemine, ülevoolamine. Iga sõna paika: see on “mehine” ning tugev loomemeetod, mis viib “suurde kunsti”.

Lugedes Knausgårdi ning eritledes tema kirjutamisrutiini ja kirjutamispaika, selgub, et ka tema usub sellesse, et töö viib sihile. Et kirjanikul on oma igapäevane aeg, mil ta kirjutab ja vaagib, kas see ka sobib või mitte. Ta kirjutab sadadest lehekülgedest algustest, mis kuskile ei kõlba.. Ta räägib, et ainuke moodus kirjutada head romaani, on minna, olla üksi ja lugeda “tõelist kirjandust” (mõtleb siin vist “päris” klassikuid, s.o Vergiliust, Sophoklest, Dantet, Cervantest) ning lugeda nii palju, et lõpuks on võimalik hästi kirjutada. Selleks on vaja pinda (“oma tuba”), selleks on vaja enamasti tõusta vara.

Ma ei tea, kas ma nii äärmuslikku kirjutamisse usun, küll aga usun ma, et enesele tuleb piitsa anda, ennast tuleb sundida, peab olema parem inimene ja parem sõnasepp. Lugeda, kirjutada, areneda! Tõusta vara, minna magama hilja. Muide, Rowlingu (kes on korporatiivkapitalistlikust vaatenurgast kõige “suurem” kirjanik terves ilmas) sulest ringles sotsiaalmeedias hiljuti tõdemus, et kui sul on kirjutamisaeg, siis see ei ole mingil moel aeg soojendamaks üles vanu suhteid või tulemaks kellelegi vastu. See ei ole aeg õunakoogi küpsetamiseks. Peab olema jäine, range, tugev! Kirjutama, kui on aega antud. (Rowlingu muid nippe vaata siit). Seega: ei midagi müstilist. Kuidas kirjutada romaani? Istu faking laua taha ja hakka kirjutama. Jätka, jätka, jätka. Nüpelda, nüpelda! Kärbi, täienda. Ja jätka.

Flanöös

Eluvõõras

Miks ma tänapäevases läänelikus maailmas hakkama ei saa? Miks see maailm mind järjepanu hülgab ja mu ambitsioonidele põlgusega vaatab? Ma vist ei sobi siia kuigi hästi. Ja seda mitte sellepärast, et ma olen diip ernstennolik, jaanoksalik, reedmornilik “oma ajast ees” karakter, vaid hoopiski lihtne limusk, slug simplex, kes hoolimata nüüdsete hüvede nautimisest jääb numbritega pikitud ideoloogiaratta alla. Nii kahju.

dsc_0017

Siin lühike piinlik nimekiri asjadest, mis toestavad öeldut kõigiti:

1. Ma ei teadnud kuni eelmise laupäevani sellise mehe nagu Kim Dotcomi olemasolust, ma olen üldse küberidioot;

2. Ma ei teadnud, et baltlastel on oma Nobeli preemia laureaat keemias  – baltisakslane Wilhelm Ostwald;

3. Ma ei teadnud, et Norras Vonnis saab siseruumides vabalangemist harrastada;

4. Ma olin Tbilisis üle aasta teinud filtrikohvi ja alles mõne nädala eest taibanud (koleda maitse käes vaeveldes), et võiks kuradima presskannu osta (rüüpab rõõmsal ilmel kohvi);

5. Ma tean nüüd, et mida rohkem ma mitteilukirjanduslikke tekste loen, seda segasemaks maailm mu jaoks muutub ja seda raskem on uskuda lausetesse, mida sulle sõnavad nii fiktsionaalsed kui ka lihast-luust inimesed, selle kiuste loen ikka edasi;

6. Ma oskan autoriteetidele naaldudes lakooniliselt öelda erinevuse afekti ja emotsiooni vahel (medalit!), samas ma tean, et autoriteedid tuleb kukutada ja jumalused lömastada;

7. Mind on tegelikult võimalik väga kiiresti lummata. Kui ma loen näiteks vastuolulisi teooriaid, siis hea stiil ja tihe mõte veenavad mind kiiresti, nõnda kähku, et lõpetan iga järgmise teksti ajal eelmise seisukohtadesse uskumise;

8. Mul on pidevalt tunne, et mu eesmärgid on mu kukutanud kahtlaselt leigesse ja pilkaselt pimedasse piirideta veekogusse, kus ma arusaamatu-rumala näoga ringi vaatan. Meie töö-ethose järgi peaks säärases olukorras viibimine muidugi hea olema, mäletan kunagise koolidirektori heldinud pilke, kui ta rääkis oma sügavat allegooriat konnadest, kes piima sees sipeldes ellu jäid. Tekitasid rabeledes võid. Neid jutte, mida noortesse peadesse tavalises kivinenud-süsteemilises koolimajas aeti… Aga ma ei rabele selles pimedas ookeanis, vaid hulbin kaasa. Saab näha, millal uppumissurm terendab.

Ergo: minusugune on ühiskonnale koormaks. Ma lähen teen veel kohvi ja avan akna, et lasta sisse pisut rõsket õhku. Siis panen jalga tennised ja kõnnin universiteeti. Elagu elu.

Flanöös

Lihtne viis end lolliks lugeda

Mõtlesin, et kuna meedias ja blogosfääris on nüüdisajal väga levinud dotseerivate juhiste jagamine, kuidas vormi, õnnelikuks, rahakaks jms saada, panen siia ka ühe säärase vajaliku nimistu kirja. Et oleks millestki juhinduda.

dsc_0058

Tasub silmas pidada, et pealkirjas öeldu all ei mõtle ma – vältimaks vääritimõistmisi – end lollide hulka arvamist, vaid jagan teiega lihtsat ja toimivat moodust lugeda end oivaliselt ogarasse seisundisse. (Täpsustada proovides – ogarus ei ole minu jaoks kindlasti sama, mis lollus, ogarus on teataval moel isegi ihaldusväärne seisund ja vahel on päris nauditav olla ogar või end ogaraks süüa või ogaraks töötada. Rõhk sõnal “vahel”).

Niisiis, lubatud hoolikalt treitud nimekiri:

1. Ajastamine-ajastamine-ajastamine! Mõtle hoolikalt läbi, kas lähenemas on mõni keerukam periood, mis nõuab intensiivset keskendumist, täppistööd ja hea oleks kui selles aegkonnas leiduks ka mõni kindel võrdlemisi lühike tähtaeg, et oleks hea närv sees;

2. Vali mõned väga erinevad raamatud: eri ajastust, eri rahvusest/soost jne autoritega, eri temaatiliste keskmete, eri raskusega, erineva jutustajatüübiga. Vali ka erinevad meediumid nende raamatute lugemiseks;

3. Loe raamatuid läbisegi, alusta õhtut ühega, siis liigu järgmise manu ning siis vaata, mida ütleb kolmas. Eesrindlikumad võivad lausa teha nõnda, et loevad 15 rida ühest oopusest ja siis 15 teisest. FUN!

4. Ürita kirjutada ühe raamatu põhjal kergekoeline arvustus, teise põhjal tõsine artikkel ja kolmandat lihtsalt täiel rinnal nautida. Ära aja neid eesmärke omavahel sassi. Ole järjekindel!

5. Naerata!

dsc_0064

Nali naljaks, mul ongi praegu lugemisfaas, kus kõik kattub, jookseb kokku, kobrutab. Kate Chopini “Virgumine”, Emma Healey “Elizabeth on kadunud”, August Gailiti “Rändavad rüütlid”, sekka veel uuesti Betti Alveri “Tuulearmukest”, et end ajastu mustritega pisut enam kurssi viia. Ma olen õnnelik!

 

Flanöös

 

Õigesti kirjutamisest ja kunstniku salaplaanist

Inimestele on vast alati meeldinud analüüsida seda, miks on üks tekst hea ja teine paha. Kirjanikele endile samamoodi on pakkunud vaimustust ja tekitanud ohtrasti naudingut rääkida sellest, kuidas tuleb kirjutada ja mis on väärt ja mis kehv ilukirjandus. See aga seob paratamatult kogu raamatunduse võimusuhteisse. Ja eneseõigustusse.

dsc_0010

Kirjandusest kirjutajate meelissõnadeks võiksid seega olla “originaalne” ja “uuenduslik”. Vanade meetodite vastu astumine toimib edasimineku märgina. Nii nähakse valdavalt ka kirjanduslugu tõusva noolena, aiva paremaks ja aiva uuemaks ja aiva edasi. Tuli see ja tegi seda paremini, siis see ning vormis noid arusaamu teistsuguseks. Ajaliselt lähestikku asetsevaid kirjanikke kõrvutatakse omavahel. Ja nad kõrvutavad endid omavahel.

dsc_0009

Väga teravalt torkas see silma 20. sajandi alguses, mil kirjutasid modernistid, kes uskusid – ehkki kukutasid kõiksugu kindlad tõed ja üldse igasuguse selgepiirilise ja mõnusa eksistentsivõimaluse – , et kunstnik on siiski ERILINE inimene, teistsugune. Mis loomulikult tähendas salamisi, et ta on PAREM kui kõik see mass. Kunstnik seisis nende kohal ja kuulutas uut ilmakorda. Joyce, Woolf, Lawrence, Hardy, Conrad, Pound jnejne. Nad kõik uskusid, et kirjutavad “korrektsemalt” kui eelmine põlvkond, paremini kui kõiksugu galsworthyd. Ka Eestis uskus kunstnik seda, näiteks heidab Semper Tammasaare “Tõde ja õigust” analüüsides mehele ette seda, et tegelased pole piisavalt psühholoogilised. Ja tegelikult tuleks teha nii ja naa…

dsc_0002

Ja kuidagi olengi ma hakanud uskuma seda müüti, et modernistid olid kunstnike võrdkujud ja on mõned perioodid, mis justkui on more sophisticated ja mainekamad. Näiteks modernismi käsitlevat raamatut/moderniste lugedes jätan endast mulje kui rafineeritud kunstinautijast, samas realismiteooriasse süüvides või näiteks Austeni või Dickensit lugedes, olen konservatiivsem, säärane natuke kivinenud lugeja. Ja see oligi modernistide taotlus. Olla teistest parem. Paradoksaalselt kuulutasid nad tõdede kadumist, kuid astusid ise salamisi tõekuulutaja positsioonile.

dsc_0012

Nii ma hakkasingi millalgi uskuma geeniusesse ja sellesse, et  suur kirjanik evib varaaita peas, on hämmastavalt laia silmaringiga ja Tark. Ja imetled ja imetled. Kuni üks hetk märkad –  see juhtub eriti reljeefselt siis, kui loed ühe kirjaniku mitmeid tekste – et tegelikult on ta pidanud rämedalt vaeva nägema, et sõnu toota. Et ta teadmised ei ole ammendamatud ja ta KORDAB ennast. Päevikutest liiguvad sündmused romaanidesse, esseedest tulevad mõttekäigud novellidesse ja selgub, et kunstnik on lihast ja luust inimene.

dsc_0007

 

Ja see tekitab kergendus- ja kurbustunnet samaaegselt.

Ma loen praegu lisaks modernismiteooriale Galbraithi “Siidiussi”. Kirjutan sellest, kui raamat läbi. Siiani hämmastab mind väga kriitiline ja isegi küüniline, eriti ratsionaalset positsiooni hõivata püüdev jutustaja.

Head

Flanöös

Kirjutada või mitte?

Kui lugejate hulgas on prouasid/herrasid, kes on kunagi sulge ilukirjanduslikult liigutanud, siis tunnen ma end kenasti. Sest teie, armsad inimesed, saate ju ometigi aru, milline (vahel ebareaalselt mõnus) täishustle on romaani/novelli/lühijutu jne kirjutamine (proosa on rõhu all, luules olen võhik, draama huvitab, aga tundub keerukas). Esimene mainituist võtab ju lausa silmnägemise – keerukas on see protsess, raisk.

dsc_0635

Ma olen alati tahtnud pärida, kuis kaasaegsed kirjutavad, mismoodi näeb välja nende töö köögipool. Ja eks siit-sealt neid tükikesi ka kostub. Kivirähk näiteks on öelnud, et kui sa ikkagi tahad raamatuid kirjutada, samumeie, siis istu laua taha ja hakka kirjutama. Kui sa reaalselt iga päev midagi paberile ei pane, ei ole sinu sulest vähemasti järgmise aastakümne jooksul midagi oodata.

Eks ta tõsi on. Teksti ei sünni, kui sa ei kirjuta. Vahel peab end lausa sundima. Käskima-nüpeldama. Sest isegi kui panna terve päeva vältel kirja suhteliselt viletsat teksti, on tulemiks kas või paar head lauset või tekib kena mõte, kuidas lugu edasi arendada. Ma olen Kivirähkiga nõus. Kuigi selle mehe produktiivsus… No mis ma oskan öelda, uskumatu. Lope de Vega ta küll ei ole, aga sinna lähedale. Ühesõnaga: kirjuta! Anna pihta! Maailm on su auster!

dsc_0576

Lihtsalt kirjuta! Aga ega sellega probleemid ei lõpe. Romaani – koherentset sorti – kirjutades tuleb silmas pidada tuhandet teist asja. Vaadata, et tagasipõiked olevikusündmustega haakuksid, et tegelaste tegevused omavahel vastuollu ei läheks. Et sügise kirjeldustesse ei satuks kogemata lauseid “Oli erakordselt palav juuni” ega muid lolluseid. See on kurnav ja ülipõnev samaaegselt.

Ja siis valmib jälle üks lõik. Ja loen selle uhkel pilgul üle. Ja – no anna asu – eriti pateetiline jura! Nii halb. Justkui C-kategooria holliwoodikas, täisbiidermeier. No mis teha. Punastad ja parandad. Kirjutad edasi.

dsc_0564

Ühseõnaga, nutikas lugeja juba mõistab, millega ma nädalas teatavad päevad sisustan. Täna oli säärane päev :). Carpe diem, muthafaker.

Flanöös

 

 

 

Raison d’être

Viimasel ajal olen üha rohkem mõtisklenud selle üle, mis on minu raison d’être. Milleks olen ma kasulik, mida ma tahan ja saan anda ning mis selle eest minu sülle langeb? Ma olen justkui paha paabulind, kole konn, auk asfalttees, miski laialivalguv ja otsin seda üht põhjust, mis mulle kuidagigi selgitaks, mida ma siin planeedil tegema peaks, et leida rahu.

File 07.09.16 14 48.10

Sest ma ei ole just rahul, vaid alati närviline, alati otsiv, pisut ärev. Vahel küll rahunenud olekus, kuid siiski fluktueeriv ja end vibuna vinnastav. Vahel naudin pidetust ja siis ihalen stabiilsust. Ja kõige jubedam selle seisundi juures on see, et see, mida ma tahan, muutub. See kisub minust kõik, sest ma tahan liiga paljusid asju.

Esiteks stuudium, teiseks kreatiivne kirjutamine, kolmandaks leiva teenimine. Ja rahutu uni on garanteeritud. Teed kõike ja kõike sitasti. Või ei teegi. Ajanappus. Äng. Süü. Ja loobuda ei suuda, ühestki asjast ei suuda loobuda.

Sest ma olengi kõikuv. Hüppan ühe raamatu juurest teise juurde, ühe soovituse juurest teise manu. Loen Freudi ja keedan suppi, teen märkmeid, segan kohvi. Ma kadestan inimesi, kellel on üks siht, üks kirg ja üks ala, milles nad muutuvad paremaks, põhjalikumaks, kõikehõlmavamaks. Sest mulle tundub see turvaline. Ehkki ma adun, et loon endale illusioone ja ka ühe konkreetse ala spetsialistid võivad tunda, et nöör tõmbub kaela ümber koomale, usun ma siiski, et nii on kergem, kui lõputult rapsida ja üritada mitmes vallas hea olla.

Eelmisel nädalal ütles suurte valgete juustega naine, et ta peab nüüd langetama mõned rasked otsused. Mul langes süda põrandale ja mitte tema pärast, vaid iseenda pärast. Sest ma olen raskete otsuste langetamises kohutavalt halb. Alati, alati tuleb see what if... Ja seni, kuni ma otsuste langetamise, minnalaskmise ja eneses selgusele jõudmise kunsti ära ei õpi, tulevad need morjendavad mõtted laviinina. Ja purskuvad sõnadesse.

Mis on minu raison d’être?

Nõutu Flanöös

P.S. Kirjutasin selle teksti eelmisel nädalal. Täna lugesin üle ja ei pea olema – ütelgem näiteks Poirot, sest praegu on ta eestikeelses raamatukosmoses aktuaalne – et mõista, et täna tunnen ma end just kenasti, et end liialt ühe vallaga sidunud ei ole.

Lõpetasin ka Coulini teksti, mida mõne aja eest Varraku FB-s ühiselt lahati. Õige pea sellestki.