Raison d’être

Viimasel ajal olen üha rohkem mõtisklenud selle üle, mis on minu raison d’être. Milleks olen ma kasulik, mida ma tahan ja saan anda ning mis selle eest minu sülle langeb? Ma olen justkui paha paabulind, kole konn, auk asfalttees, miski laialivalguv ja otsin seda üht põhjust, mis mulle kuidagigi selgitaks, mida ma siin planeedil tegema peaks, et leida rahu.

File 07.09.16 14 48.10

Sest ma ei ole just rahul, vaid alati närviline, alati otsiv, pisut ärev. Vahel küll rahunenud olekus, kuid siiski fluktueeriv ja end vibuna vinnastav. Vahel naudin pidetust ja siis ihalen stabiilsust. Ja kõige jubedam selle seisundi juures on see, et see, mida ma tahan, muutub. See kisub minust kõik, sest ma tahan liiga paljusid asju.

Esiteks stuudium, teiseks kreatiivne kirjutamine, kolmandaks leiva teenimine. Ja rahutu uni on garanteeritud. Teed kõike ja kõike sitasti. Või ei teegi. Ajanappus. Äng. Süü. Ja loobuda ei suuda, ühestki asjast ei suuda loobuda.

Sest ma olengi kõikuv. Hüppan ühe raamatu juurest teise juurde, ühe soovituse juurest teise manu. Loen Freudi ja keedan suppi, teen märkmeid, segan kohvi. Ma kadestan inimesi, kellel on üks siht, üks kirg ja üks ala, milles nad muutuvad paremaks, põhjalikumaks, kõikehõlmavamaks. Sest mulle tundub see turvaline. Ehkki ma adun, et loon endale illusioone ja ka ühe konkreetse ala spetsialistid võivad tunda, et nöör tõmbub kaela ümber koomale, usun ma siiski, et nii on kergem, kui lõputult rapsida ja üritada mitmes vallas hea olla.

Eelmisel nädalal ütles suurte valgete juustega naine, et ta peab nüüd langetama mõned rasked otsused. Mul langes süda põrandale ja mitte tema pärast, vaid iseenda pärast. Sest ma olen raskete otsuste langetamises kohutavalt halb. Alati, alati tuleb see what if... Ja seni, kuni ma otsuste langetamise, minnalaskmise ja eneses selgusele jõudmise kunsti ära ei õpi, tulevad need morjendavad mõtted laviinina. Ja purskuvad sõnadesse.

Mis on minu raison d’être?

Nõutu Flanöös

P.S. Kirjutasin selle teksti eelmisel nädalal. Täna lugesin üle ja ei pea olema – ütelgem näiteks Poirot, sest praegu on ta eestikeelses raamatukosmoses aktuaalne – et mõista, et täna tunnen ma end just kenasti, et end liialt ühe vallaga sidunud ei ole.

Lõpetasin ka Coulini teksti, mida mõne aja eest Varraku FB-s ühiselt lahati. Õige pea sellestki.

Ei saa sulge salata

Eestis lähevad õhtud pimedaks ning Kopli tänavatel ulub kahtlaselt sügisehõnguline tuul, mis teeb paljud objektid hirmuäratavamaks ja süngemakski kui need tegelikult on. Kiiresti hilisõhtusel mustal ajal koju rühkides mööda siledat kõnniteed, mis kulgeb mäest üles, tundub mustav ja komberdav turske mehekuju kaugelt seirates palju kardetavam kui ta reaalsuses on. Tuul puhub ta tuulepuusi kohevaks ning takistab suure pudeli kummutamist. Ma märkan teda. Ma märkan ka kiiret ostlejat poes, kes kulm kortsus midagi soetab, karmil pilgul soovitud eset takseerides ja samal ajal telefoni kriisates, et ta tuleb ju juba homme tööle. Laske tal ometi need viimased tunnid puhata!

DSC_0698

Tihke vein voolab mu suhu ja eesti jäätis tuimestab keelt. Kõike on nii palju ja see mõjustab mind. Lapsed räägivad minuga, asetades lausete vahele miljon sidesõna. Telefonid helisevad, autod kihutavad, lehed kukuvad katuseakendest sisse, perekonnatülid kulmineeruvad. Kõike on nii palju.

Ma märkan viimasel ajal inimesi detailsemalt ja see tekitab minus tahtmist kirjutada. Ja kirjutada nii, et see ei johtuks reaalsusest. Ehkki pind, kuhu astun, kui hakkan lahkama tegelikkuse ja teksti suhteid, on libe, julgen sedastada, et siinseil lehekülgedel on siiski mingisugune käegakatsutav reaalsuselik põhi all. Ma tahan aga hoopiski kirjutada asjust, mis ei ole seotud minu eluga või loetuga! Ehkki ma ei saa mitte kunagi iseendast üle (mitte keegi ei saa), on viimasel ajal tung nõnda suur. Tahakski kirjutada maailmast teises võtmes ja pisut teise kriuksuga.

Sest minu viibimine siinmail hakkab varsti lõpule jõudma. Mitte küll kohe, aga ma juba adun, et juured tahavad jälle maa seest lahti tulla ja mulda saputada. Hõljuv pidetuse olukord tekitab hulgaliselt raskust, mida oleks vaja kuskile maha tõsta. Ja kas tõesti saab olla kirjutamata, kui tomatid lähevad punaseks ja basiilik eritab mõrkjat lõhna?

Nii ma kirjutangi. Ja puhtalt tunde pealt, mille minus on tekitanud kirev inimene, abitu olukord, etendus, raamat, nõme situatsioon, maha läinud õlu poe kahhelpõrandal. Oluline on lihtsalt, et mind on kuidagi liigutatud, minu tunnetega on mängitud, miski on mulle silma jäänud. Siis ühtäkki viskub kogu see tundmus paberile ja jääb sinna koledalt lamama. Ning hiljem, kainemalt, tulevad täiendused, liigendused, rasv.

DSC_0713

Ma olen püsimatu hing. See on minu taak.

Ehk võib tänase postituse taga aimduda ka Murakami, kelle viimast eestikeelset ma praegu loen. Ja võitlen kiusatusega kirjutada sellest mitu korda.

Flanöös

Inspiratsioon

Kui ma olen asjust õigesti aru saanud, on “inspiratsioon” kindlasti mõiste, mis tänases blogosfääris ikka ja jälle sähvatab ning insta-voost nädalas ikka mitu korda läbi käib. Need inspireerivad fraasid peaksid lugejaid motiveerima 1) õnnelik olema 2) iseendaga rahul olema 3) peale hakkama 4) uuesti alustama. Ma isegi ei mõelnud sellele, kuivõrd moes nood praegu on kuni eilseni, mil tegelesin natuke Tove Janssoni elulooga “Tee tööd ja armasta” ning väitsin (ilma eelneva analüüsita), et see tekst on inspireeriv. Nii peangi täna küsima, mida see tähendab? Mis on inspiratsioon?

DSC_0593

Minu jaoks on inspiratsioon eelkõige seotud loomevallaga. Kui ma kõnelen näitekst sportlikkusest, siis kasutaksin pigem mõistet “motivatsioon”. Kui ma loen head raamatut, siis tunnen ma endas kihelevaid jugasid, mis lausa sunnivad mind tegelema kolme vallaga: a) oma mentaalse toaga b) loova kirjutamisega ja last but not least c) päeviku-kalendri sodimise-sõnadega täitmisega.

DSC_0611

Enamasti tekib säärane krõbisev tunne siis, kui loen kunstiliselt tundlikest inimestest. Aastate jooksul on kahjuks kujunenud nii, et mind innustavad väga töökad inimesed. Kuna hetkel ma propageerin pigem lihtsamaid vaateid ja olen mitmeid kordi palgatöö-tööorjuse vastu sõna võtnud, tundub see silmakirjalik. Ma tean. Ehkki silmas tuleb pidada ka tõika, et töö inspireerib mind ainult siis, kui see on loominguline töö või näiteks ka käsitöö. Kui ma loen, kuidas Tove illustratsioone joonistab ja pintsleid sorteerib, siis tekib minus täiesti ebamaine kihu alustada jõgiromaaniga, lõpetada kõik alustatud lühijutud ning kaevata üles vanad tutvused. Ma jumaldan inspireerivaid tükke!

DSC_0570 (1)

 

Flanöös

Puhkus. Jekyll ja Hyde

Kohanemisperiood on nüüdseks läbi ning villastes sokkides vaatan nukra pilguga, kuidas jahe vihm niriseb meetri kaugusel ja mõtisklen puhkuse olemuse üle. Pisikeseks aperitiiviks panen siia näitlikustava fotomaterjali olendist, kes minu meelest iseloomustab seda, mida puhkus oma tuumas tegelikult tähendab.

DSC_0575 DSC_0573

Kui aga magamine, pikk magamine, sügav uni kõrvale jätta, teeb mind siiski rahutuks küsimus, mis üldse on puhkus? Jah, ma tean, kuidas ja kui kaua oleks tarvilik puhata ning olen kursis ka sellega, mida Kristjan Port soovitab. Puhkuse-teemaga jõuan ma muidugi tahes-tahtmata ka küsimuseni, mis on töö, millist tööd peaks tegema, et tunda end hästi jne. Kui aga viimane kõrvale jätta ja keskenduda ainult puhkusele, soovin küsida, kuidas oleks hea puhata?

DSC_0571

Mina olen puhkuse-wise täielik skisofreenik – minus on kaks alget, üks mis ergutab pidevalt tegutsema, päevi tegevustega täitma, (üle)planeerima ning teine, mis käsib usaldada hr. Spontaansust ning lasta päevadel kulgeda. Sest kuidas ma siis ometigi puhkan, kui pidevalt organiseeritud aktiviteedid peale suruvad ja end meelde tuletavad. Ja siis loomulikult lähevad need alged omavahel puseriti, nii et vaiksel päeval ootan tegevust ja intensiivsel päeval pehmet diivaninurka.

DSC_0570

Muidugi on lahenduseks – nagu tihtilugu – tasakaalu leidmine. Puhkuse-mõiste on minu meelest aeglaselt devalveerumas. Muidugi mitte nende jaoks, kes eestlaslikult keskmiselt 41,1 tundi nädalas töötavad. Aga lahendusena kumab selline elu, kus puhkuse ja töö mõiste omavahel põimuvad.

Lõpetuseks – lugesin ajaviiteks blogisid, mida on pärjatud Webby’ga ning leidsin veebipäeviku Tinytimes. Blogi peab – nagu ma aru sain – pereema, kuid kogu asja üritatakse edasi anda lapse silmade/sõnade läbi. Pere on nimelt ühel hetkel Austraaliast tulema hakanud ja väga paljusid riike külastanud, sealhulgas Eestit: vaata siit. Tallinna kohta blogi protagonist suurt midagi küll ei mäleta :).

Selle viimase viitega utsitan ma ennast aiva enam mõtlema elust kui tervikust ning katsun kas või väikesel määral heita kõrvale töö-puhkuse kapitalistliku dihhotoomia.

Ja lõpetuseks mainin ära, et kahel viimasel fotol on raamatuke, millesse nüüd süüvin.

Ning veel: armsad sõbrad, Varrak korraldab juba kolmandat korda ühislugemist FB-s. Seekord loetakse pisut maalähedasemat teksti kui eelmistel kordadel, nimelt Rachel Joyce’i romaani “Harold Fry uskumatu palverännak”. Tulge osalege debatis: https://www.facebook.com/events/1763363300577987/. Selleks ei pea isegi oma pehmet diivaninurka/päevituslina hülgama.

 

Flanöös

Vahemaailmas. Esimene päev Eestis

Pärast kohutavat öist topeltlendu Eestisse on kõik siinne udu sees ja ebareaalne. Ma viibin mingis imelikus unenäolises vahemaailmas. Kuna ma olen võrdlemisi halb lahkuja-kohaneja-muutuja, käivad mul üle pea kõiksugu emotsioonid. Eesti puhas õhk on nii värskendav, aga Tbilisi läbistavaid võnkeid siin ei ole. Nopri kohupiim maitseb kui iidne nektar, aga Tbilisi kõrvaltänava pealt ostetud arbuusi lihav magusus jääb siin pelgalt unistuseks. Kas ma tahan olla siin või seal? Kus üldse olla? Olen läbi ja lõhki segaduses. Õnneks saan ma neid küsimusi ja katkisi ääri septembri-Tbilisis edasi mõelda, teisele poole murda.

DSC_0571 (2)

DSC_0565

DSC_0563

DSC_0564

DSC_0560

DSC_0562

DSC_0557

DSC_0575

Nii jube valge on! Unevaegus surub kulmudele, aga õues särab päike! Veetsin tänase päeva kui volask krimka, siidri ja roheluse rüpes.

Õnneks tean, et päevad pole vennad ja ratsionaalne hommik mõrvab keevalise õhtu.

Flanöös

Miks ma seda teen? Manifesto II

Eilsete sündmuste valguses tahan ma liikuda kõrgele metatasandile ja sulle, hea lugeja, ning loomulikult ka iseendale selgitada, mida ma üleüldse teen ja miks ma seda teen. Mis hea pärast võtab üks inimene ja kirjutab fragmente asjust, raamatuist, kaaskodanikest? Mida see annab? Mida see maailmasse juurde tekitab?

Lihtsalt kirjutada. Kirjutamine on alati olnud mu teetass, õllekruus, viskiklaas, piimapang. Lihtsalt on. Ja ehkki eesti üldkoolisüsteem üritas mind “heale teele juhtida” – rabeledes õppisin ma “õigesti” kirjutama (s.o loomingulisust reeglitele allutama, kindlatest juhtnööridest lähtuvalt teksti üles ehitama, vormi sisu nimel alandama) – võitsin ma seda giganti. Lõpukirjand kirjutet ja lõpuks sain sule vabaks lasta. Sest ülikoolis ütlesid heatahtlikud õppejõud: “Flanöös, kirjuta essee!” Essees on maagiat! Tee, mida tahad. Kirjuta, kuidas tahad. Keegi ei vajuta sulle paberi servale rasvast punast kolme. Esseest see vast algaski. (NB! Ma ei mäleta, et ma oleks gümnaasiumis pidanud kordagi “esseed” kirjutama, aga ma käisin ka täiesti harilikus koolis, loodetavasti on asjaolud nüüdseks ka tavakoolides muutunud). Kirjutamine on nõn-na hea.

Nüüd viimasel ajal olen seoses stuudiumi edenemisega pidanud jälle oma keelt vaka all hoidma: oma uurimistöös tuleb mul end räigelt kontrollida. “Viskas kleidi ült” ma ei või öelda, “ideed seemenduvad” ma ei saa sedastada, “mured on raskete killast” on keelatud. Ja et ma sellest enesetsensuurist iseenesestmõistetavat mölakat ei kasvataks (ise kuivemalt rääkima –> kirjutama –> elama ei hakkaks), pean ma kuskil oma pingeid maandama, keeleviha lahustama. Ja seda, lugeja, teen ma siin. Viskan kleidi ült, seemendan sõnu ja räuskan, raisk! Kombin keelt.

Ja ehkki mu peas pulbitsevad ka teistsugused kreatiivsusega seotud mõtted, ei võimalda mu praegune elutempo-paiknemine pikka niiti sõlmida: saan poetada ainult tekstimune nagu kana. Saan kirjutada pisikesi juppe ja oma loomingulist saadanat ustavalt teenida. Ja see on nii mõnus! Seega: ma teen seda siin iseenda vaimse tervise nimel, ma ei taha, et kreatiivsussõlmed mus haigusi kooksid. Loomingulisuse treening.

Bulvar sai hiljui aastaseks. Eelmisel aastal avaldatud I manifestis tõin välja mõned põhjused, miks ma seda teen! Ma teen seda selleks, et blogija-mõistet seestpoolt uuristada. Ja tõsta esile seda, et tegelikult uuristavad seda mitmed teisedki veebis kirjutajad. Ehkki tuleb tunnistada, et see on töö keerukate killast. Õõnestamistöö nimelt. Muidugi töötan ka mina teatud raamides: kahjuks on meediumitel piirid, mida mina lõhkuda ei saa. Blogikujundus, rubriigid, fotod ja sisu – ma ei suuda seda vormi maapinnani lammutada. Ehkki ma tahaksin, sest ma soovin nii väga, et blogi ei tähendaks noorele tüdrukule (riskigrupp!) ainult nunnusid asju, lühikesi jeanse ja latte-topse. Seega: veel kirjutan ma selleks, et ükskord ometi lõpetataks ilu- ja moeblogide fetišeerimine ja tegeldaks mingite teiste kvaliteetidega. (tegelikult on see idee kitsamalt võttes ka feministlik, sest nii tore oleks eesti gümnaasiumiealistele tüdrukutele selgeks teha, et elu ei ole siis tingimata hea, kui nude-huulepulgad valgesse suletekki mässida, et ilu on mitmene mõiste ja õnnelik olemiseks sellest pelgalt ei piisa). Mainstriim-teemadele vesi peale ja klosetipotikaas kinni!

Nartsissism. Bulvari esmane idee on kirjutada raamatutest, aga teha seda nii, et lugeja ise on sõnades igakülgselt sees. Ja see lugeja olen ju – ennäe imet – mina, Flanöös. Ja ma ei pea selleks pingutama: igas raamatuarvustuses ma ka olen. Ma võin maskeeruda ja ennast peita, ma võin ennast SALATA, aga ma olen. See on paratamatu. Ja seega soovin ma bulvaril muuta nii raamatutest kirjutamise viise ja tehnikaid kui ka iseennast eksponeerida. Sest muidugi olen ma nõrk! Ja edev. Aga neid nurjatuid omadusi teadmishimu ja eneseküünilisusega seostades võib lõpuks jõuda väga põnevate tulemiteni. Seega: iseenda eksponeerimine, piiritu enesearmastus (oo mu Freud!) ja nende pahede tulemusrikas kanaliseerimine (lõpuks ka nendest võitu saamine) raamatutesse on üks mu eesmärke. Nartsissismi minetamine ülevoolava nartsissismi kaudu.

Tegelikult on neid põhjuseid niimoodi vaagides eriti palju. Mulle meeldib kirjutada ja mulle meeldib tunda keskustelu võimalust õhus. Sest ehkki vestlust tihti ei teki, on see igati tervislikum tegevus kui sahtlisse kirjutamine. Inimene ja ka kirjutajainimene on seltskondlikud loomad. Ja kuigi ma vahel ei salli seltskonda, kardan ma kohutavalt üksindust.

Ja ehkki kõige seksikam on blogida “elulisest” (mis on täiesti.. ma ei teagi, mis asi on eluline ja mis mitte), tasub kaaluda alternatiive. Elu võib olla sigalahedam. Elu.. Kõik räägivad mingist elust, Tallinna kinnisvara müümisel ja blogimisel. Mis see elu on?

Ma katsun jätkata, teadmata, mis on elu ja mis on ilu. Eks ma teengi seda siin selleks, et endast rohkem aru saada, iseend arhiveerida, loetut paremini lahata, edevust kanaliseerida, üksindusest võitu saada, mõttetut iba naeruvääristada, iseenda üle naerda ja elu-mõistet avardada.

DSC_0513

Flanöös

NB! Lõpetuseks toppisin siia the usuali. Mis küll nende nelja karbi sees on? Mis küll?

 

 

Blogiauhinnad. Lars Kepleri “Painajalik leping”

Hea rabarberibulvari lugeja! Kui sind siinsed read köidavad või on köitnud, siis võid kaasa lüüa aktsioonis, mis eesti blogisid järjestikku asetab, pingeritta paneb, headusetabelisse seab. Lingi hääletuseks leiad siit. Raamatublogisid on Eestis suhteliselt vähe, üles andnud on end veel vähesemad, bulvar aga on kenasti nimistus. Kui mahti, mine hääleta. Kui ei, võid mulle kirjutada, miks blogi ei meeldi või mida võiks teisiti teha. Tagasiside on teretulnud, ehkki pigem uudishimu, mitte tingimata muutumissoovi pärast, haa! Aga tänada tahaksin küll kõiki lugejaid ja ka neid mittelugejaid, kes raamatuid loevad.

Asja juurde.

Täna raamatukaupluste uudisnimekirjades sobrades märkasin, et duolt, kes kirjutavad nime all Lars Kepler, on ilmunud järgmine tekst eestikeelses tõlkes nimega “Stalker”. Mina lõpetasin just Kepleri “Painajaliku lepingu”, mida lugesin nii e-lugeri kui ka rakenduse Faabula kaudu nutifonist.

Esiteks pean mainima, et tekst oleks võinud saada tugevama lõputoimutuse: täheldasin mitmeid näpu- või muid vigu, mis lõpuks tegelikult juba häirisid. Paar näpukat romaani jooksul on andeksantav, ent kui soperdamist-puuduolevaid tähti jms esineb rohkem, hakkavad nood tekstile kiirustamise maiku külge kleepima ja mulle tuleb siis paha rahamaik suhu (oli vaja kiiresti valmis saada, ei olnud palgaraha heaks toimetustööks vms). Seda niisiis vormi-tõlke poole pealt.

Sisust. Kui “Uneliivamees” oli täitsa mõnus ja erakordselt põnev tükk, siis “Painajalik leping” on stereotüüpidest kubisev hollivuudilike märulistseenide ja traditsiooniliste tegelaskujudega põnevik, mille jutustaja teab täpselt, kuhu vajutada, et tagada hiiglaslik müügiedu. Teksti mehekujud on kannatava pilguga müstikud, vananevad Monacos resideeruvad kiilaneva peaga jõhkard-miljardärid, naised on jõudnud ülinoorelt väga kõrgetele ametikohtadele ning näevad sealjuures hämmastavalt head välja, loomulikult on nad ka võrreldes meestegelastega erakordselt erotiseeritud. Ei puudu ka alaealine tüdruk vanema mehe voodis, ehkki “midagi ei toimu”.

Sisu ei olnud ka tugev: müsteerium hakkas hargnema fotost, nagu juhtus Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdrukuski”, kuid kui viimasena mainitud romaan sai saladuse lahendamisega külmavärinalikult hiilgavalt hakkama, läks süviti, aeglaselt, detailselt loo sisse, käsitles fotot kui habrast objekti ja tõmbas lugeja sellesse iminapalikult kinni, siis “Painajaliku lepingu” foto – detail, millel on nii palju potentsiaali – jääb lahtirebituna sündmuste kohale rippuma, ei tõuse triviaalsusest kõrgemale ega saa piisavalt sügavat käsitlust.

Same old, same old.

File 08.05.16 22 57.23 File 08.05.16 22 56.14

Ma olen parandamatu krimkahoolik ja ma ei tea, kuidas ma sellest odavast ringist välja pääseksin. Mulle ei meeldi stereotüüpsed tegelased, labased tähelepanu otsimise võtted ja kohmakalt lapsikud laused, aga ma olen sõltuvuses. Põnevusest. Mõrvaloost. Lahenduskäigust.

Järgmisena kavatsen ette võtta uuema eesti kirjanduse ja muudki (Kai Aareleid, veel “Politseiniku tütar”, kaks asja on silma jäänud LRK-st, “Norma” jne).

Soovin teile ainult head

Flanöös

(NB! Pildid ei haaku postituse sisuga mitte kuidagi. E-luger ega äpp Faabula ei võimalda isegi mitte helendavalt ekraanikeselt kaanepilte tõsiseltvõetavalt jäädvustada ja ega “Painajaliku lepingu” kujundus ülemäära kaunis polegi. Selle asemel pakun nautimiseks mälestust Hiiu rukkileivast ja jäädvustust Tbilisi korterelamust).

 

Tbilisi IV. Bitch Better Have my Money

Rohkem veel kui varem olen tegelenud iseenda paigutamisega ilma. Mõelnud, kes ma olen ja milliselt positsioonilt vaatan, kaen maailmu. Ma olen (Ida-)Euroopast, olen heteroseksuaalne keskklassi valge naine. Ja kõik mu mõtted, mu hommikud, mu tõlgendused on alati seotud mu paigutumisega. Nooremas eas, mil lugemust vähem ja teadvustamisest vajaka, algasid kõik mu probleemid sellest, et ma ei adunud, kes ma olen. Nüüd ma adun seda pisut enam. Või vähemasti mõtlen sellest. Kui ma gruusialikku elustiili mingist rakursist kritiseerin/ülistan, siis johtub see kindlasti just suhestumisest ühe või mitme mainitud omadusega. Milline on eesti keskklassi naise kogemus Tbilisis?

DSC_0309

Millegipärast hakkan ma mõtteid pahatihti harutama kategooriast “(ida)eurooplane” (kuigi võimalusi on ju mitu: peapõhjaeurooplane, vaheeurooplane, baltikumlane jne, säärane kategoriseerimine on muidugi keeruline ja põhimõtteliselt võimatu, tähendust saab lukustada ainult konkreetseks hetkeks). Ma pean end eurooplaseks, mis siis, et pigem pärinen Euroopa äärealalt. Aga just siin tunnen ma end eriti läänestununa. Näiteks Pariisis, Londonis, Berliinis, ka Madridis olen ma vähem eurooplane kui siin. Ja muidugi on see seotud näiteks ostujõu, tarbimiskultuuri, brändinduse jms. Ehkki ma ei tahtnud üldse niimoodi sellesse teemasse kukkuda. Vahest johtub see, et tunnen siin ennast rohkem eurooplasena, ka kohalike halvast inglise keele oskusest, mahetoodete puudumisest, kohutavast prügireostusest jne. (Neid sõnu üle lugedes tajun, kuivõrd hierarhiseeritult need sõnad välja kukkusid, seega tahan rõhutada, et ma ei taha asetada poolusele “Euroopa” pluss-märki ning poolusele “Mitteeuroopa” miinust)

File 30.04.16 16 54.16

Siin on ka sellised skandinaavialikud poed (nagu Muster jms), kus müüakse pehmetes toonides voodipesu, pastelsete muffinipiltidega tapeete, puidust heledaid kandikuid jms kodusisustuseks mõeldut. Kui ühest sellisest valgest ja kena valgustusega poest mööda kõnnin, üürgab sealsetest kõlaritest Rihanna mulle kõrvadesse, et kus ta raha on ja et keegi kohe satub tema brand new foreign cari. Ja ma ei saa aru, kuidas ometigi nad mõtlevad müüa mulle pitsäärisega linasid, kui Rihanna mind samal ajal sõimab?? (Rihanna kui sellise vastu pole mul miskit). Samas kui ma sellele nüüd veel mõtlen, siis tegelt on see omamoodi isegi lahe, selline ekstreemshopping või midagi.  Jällegi puuviljapunktis tänava ääres küsib poiss mu käest nii abivalmilt,  kas ma kartuleid ka tahan ja äkki on majapidamises tomateist vajaka, kui tegelikult on mul ainult õunaisu. See mulle täitsa meeldib.

Või kohalikus Nike’i poes müüakse mulle Air Maxe 500 (!) kohaliku ühikuga (siinseid palganumbreid arvestades täiesti totakas summa), mida ma saan tellides pea poole odavamalt. Rääkimata sellest, et säärase hinnaga saad sa need endale juba eritellimusel valmistada lasta! Ümberringi lokkab vaesus. Kriimu näoga tüdruk kisub mind pluusist ja sõimab, kui larisid ei tule. Jookseb mulle järgi. Ema süles matsutav räpane imik on ka juba selgeks õppinud käe väljasirutamise päikeseprillidega meeste poole.

Aga siis tulevad jälle need eriti armsad inimesed, abivalmid ja soojad. Ja siinne isakultuur – 12-aastased poisiklutid armastavad beebisid ja lastest hoolitakse tohutult. Mulle tundub, et Gruusia mehed teadlikustavad oma (tulevast) isarolli enam kui nende eestlastest sookaaslased. Kui juba (eel)teismelised poisid manifesteerivad avalikult, et neile lapsed meeldivad ja neile ei valmista häbi või neid ei tüüta beebid/rüblikud, siis see teeb südame nii soojaks. Ka vanaisad liiguvad oma lapselastega parkides, olen täheldanud, et nad isegi kõigutavad sülelapsi vankrites magama. Pargis käiakse tihti terve perega koos (see hõlmab siis ka vanavanemaid).

IMG_3591IMG_2894

Olen enne peatunud ka poodidesse ja söögikohtadesse meelitamisel, mida siin lausa sportliku entusiasmiga harrastatakse. Samas kui poodi ja restorani jõuab siin minimaalse vaevaga, siis vähemtähtsatesse huvipaikadesse või hoopiski kohtadesse, kuhu on reaalselt ka vaja saada, see on ülesanne keerukate killast ja seda kunsti pole ma veel omandanud. Pidin minema kella 11ks universiteeti, kabinetti – ütleme 504. Ma läksin pool tundi varem välja, kuiv, ilus, virk, vaimselt valmis. Jalutasin terve kampuse läbi, sest olin eeskujulikult ajavaruga kohale jõudnud ja läksin kokkulepitud aadressi silme ees hoides sihtpunkti poole. Astusin uksest sisse. Stendil on numbrid 100-501 ja 510-600. 504 njetu. Uurin, saadetakse teise hoonesse, teisest jälle esimesse, esimesest maja taha, kus haigutasid prügiurnid. Ning siis – märjalt, haisvalt, väsinuna, sorakil jõuan tagasi hoonesse, kust alustasin, jooksen. Ja oma higise käe pistan siis lõpuks proua pihku. Ma pidin vahepeal juba uskuma hakkama, et 504 on fantoomkabinet.

Aga pole hullu. Rõdu on üleni lopsakates lehtedes ja varsti saan käesirutusega noppida viinamarju. Tbilisi vihmalõhn tungib mu eluruumi. Ja ma olen nii virge. Ja kui ma olen säärane virge, siis on mul täiesti savi, et ma olen keskklassi valge naine perifeeriast (sic!). Olen sõiduvees, maailm kui auster mu ees kutsuvalt ohkamas.

Flanöös

Eufooria, lähen ustest läbi

Kui ma eile kujutlesin hetkeks, et peaksin elama Leedus või Lätis Gruusia asemel, viis see mu mõtted välismaal elamisele üldiselt. Nimelt ei tahaks ma kuigivõrd elada välismaal nõnda, et riigi kombestik, inimeste vaimu-meelelaad, kliima, kultuurinormid jne sarnaneksid mu koduriigis prevaleerivaga. See kõik muidugi ei välista seda, et see kunagi juhtub. Miski ei välista midagi. Aga ma mõtlesin hetkeks, mis oleks, kui elaksin Gruusia asemel Leedu päälinnas. Just Baltikum käis mõtteist läbi, Rootsi ja Venemaa oleksid juba miskit muud.

IMG_3561

Ehkki Tbilisis on mulle mitmed asjad väga vastukarva, on siiski palju aspekte, mida ma väärtustan ja mis teevad mu siinse kogemuse väärtuslikuks ja ehk isegi arendavaks. Nimelt on inimesed siin sõbralikud ja hoolivad (kui nad just parasjagu oma Hummeri roolis ei istu): autopesulast möödudes peatatakse töö, et sulgeda autouksed, et ma pääseksin liikuma (omaette küsimus on muidugi, miks autopesula peab oma äri ajama keset parki-kohvikusse suunduvat kõnniteed). Inimesed tervitavad pargis, kui on mind mitu korda seiranud, mitte ei peida silmi kasukasse. Küsivad kas on raskete kandamite tassimisel abi vaja. Eestlasena oli see alguses nii harjumatu. Kuid nüüd tundub mulle, et eestlaslik möödavaatamine on eriti vastik. Ja eks me ise ja ka mina ise oleme selles süüdi: lihtsam on mitte välja teha. Aga elu on kaaskodanikku märgates palju lihtsam ja rõõmsam.

Teiseks on päris meeldiv elada vahelduseks hea ilmaga, tõusta päikesega, minna õue pusaga, kartmata lögasadu, nautida sooja õhtuõhku oma juustes. See on kirjeldamatult mõnus. Ja muidugi on äge see, et pilku tõstes ei näe silmapiiril muud kui mägesid (ja betoonkoletisi). Mistõttu tundub mõte Eesti lähipiirkondades elamisest eriti lohutu.

IMG_3559

Ma olen vist pisut eufooriline ja see hämustab mu objektiivsust, aga ma tunnen end kuidagi hästi. Teadmine (abstraktsest) kodust on muutunud väga tugevaks, kuid koduigatsust kui sellist ei ole. Tunne on palju kõikvõimsam ja kõhuliblikasem. Kodu on ju alati seal, nüüd ma hingan teist õhku.

Samas mõnel tumehallil õhtul tunnen ma end pidetu röövikuna, kes ei kuulu ei siia ega sinna. Ei kuulu kuskile.

Hommikukohvi rüübates

Flanöös

Pildid on tehtud Tbilisi universiteedis.

Apelsinid veerevad mäest alla

Tere, sina, kes sa seal istud, seisad, lebad, roomad või vorstikesi sööd. Tere, sina, kes sa armastad, vihkad, kardad, luiskad, liialdad, prassid. Tere, sina, kes sa loed, kirjutad, arvutad, koristad lehti uksevahedest. Tere, inimene!

Mul on viimasel ajal väga hea olla. Asi on selles, et olen inimeselaps, kellel on enamasti kehv, nukker tuju, pessimistlik meel, küüniline suhtumine ilma, kuid viimasel ajal tunnen ma end kuidagi kenasti. Mul on taju, et ma olen easy-going (see ei ole tegelikult kindlasti õige viis minu iseloomustamiseks). Aga mul on see tunne. Ja ma naudin seda. Seniks kuni seda on. Ma söön küpsiseid suurte šokolaaditükkiega ja ma olen neid söönud juba kuus, seitse. Ja tahan natuke rääkida sellest, mis praegu teoksil. Aga ma tahan ainult natuke suud paotada, ei soovi veeretada sinu, inimese, peale suurt infolaviini. Seega paotan pisut oma suukest ja räägin, millega tegelen. (Peale selle, et mekin cavat ja loen D-t)

231215baltijaam_1

231215baltijaam_4

231215baltijaam

231215baltijaam_3

Mul on viimasel ajal tunne, et mu pähe sajab väikeseid kõvu apelsine. Ma olen natuke alla jäänud oma ihadele, oma ambitsioonidele, oma ülesannetele. Raamatud on minust üle sõitnud, Dostojevski on mind lämmatamas! Ja veel kirjutan ma üht kirjatükki, mille tähtaeg oli poolteist aastat tagasi ja ma maadlen sellega siiamaani. See ei saa valmis, see on tõesti nagu auguga kübar: ma annan talle kõik, KÕIK ja ta lihtsalt ei täitu, ei nuumu. Sellega seoses loen ma üht vana ja paksu romaani pidevalt ja pidevalt, et saada aina enam teada minategelase motiividest, romaani ülesehitusest, eri diskursustest selles tekstis. Lisaks loen ma Dostojevskit, mis edeneb tibusammul ja vahel otse rabab mind oma põnevusega ja siis mõrvab oma kooreveniselikkusega. Venivusega.

231215baltijaam_6

231215baltijaam_5

Nii need apelsinid kukuvad ja müksavad mind, tuletades mulle meelde, et olen päevavaras ja laiskvorst.

Aga mul on ju ükskõik, sest ma olen easy-going. Ja mul on suur karbitäis võist nõretavaid pühadeküpsiseid.

Sinu kirgline ja easy-going Flanöös

P.S. Ma käisin vaatamas Nüganeni “Karin. Indrekut” ja Abramsi Star Warsi. Mõlemale kõndisin with great expectations. Linnateatrist tagasi silgates olin ma siiski rahulolev: mulle meeldis lavakujundus, meeldis trupp, meeldisid nüansid, meeldisid naljad, meeldis ajastu kujutamisviis. Aga mulle ei meeldinud see, et Karin – ehkki Kõre osatäitmine oli veatu – oli kuidagi rõhutatult rumal. Star Warsi austaja ei ole ma aga kunagi olnud. Et seekordset osa niimoodi kiideti, siis tahtsin filmi ikkagi ära vaadata. Ja minu jaoks oli see veider segu “Tähedevahelisest”, “Näljamängudest” ja “Avatarist”. Ma küll tulistan praegu puusalt, aga vahel on puusatunne õige ka. Ent: raamatusohvale hüppan ma nüüd! Hüppa sinagi! Ja rüüpa cavat kõrvale!

231215baltijaam_7

Häid pühi ka!