Lihtne viis end lolliks lugeda

Mõtlesin, et kuna meedias ja blogosfääris on nüüdisajal väga levinud dotseerivate juhiste jagamine, kuidas vormi, õnnelikuks, rahakaks jms saada, panen siia ka ühe säärase vajaliku nimistu kirja. Et oleks millestki juhinduda.

dsc_0058

Tasub silmas pidada, et pealkirjas öeldu all ei mõtle ma – vältimaks vääritimõistmisi – end lollide hulka arvamist, vaid jagan teiega lihtsat ja toimivat moodust lugeda end oivaliselt ogarasse seisundisse. (Täpsustada proovides – ogarus ei ole minu jaoks kindlasti sama, mis lollus, ogarus on teataval moel isegi ihaldusväärne seisund ja vahel on päris nauditav olla ogar või end ogaraks süüa või ogaraks töötada. Rõhk sõnal “vahel”).

Niisiis, lubatud hoolikalt treitud nimekiri:

1. Ajastamine-ajastamine-ajastamine! Mõtle hoolikalt läbi, kas lähenemas on mõni keerukam periood, mis nõuab intensiivset keskendumist, täppistööd ja hea oleks kui selles aegkonnas leiduks ka mõni kindel võrdlemisi lühike tähtaeg, et oleks hea närv sees;

2. Vali mõned väga erinevad raamatud: eri ajastust, eri rahvusest/soost jne autoritega, eri temaatiliste keskmete, eri raskusega, erineva jutustajatüübiga. Vali ka erinevad meediumid nende raamatute lugemiseks;

3. Loe raamatuid läbisegi, alusta õhtut ühega, siis liigu järgmise manu ning siis vaata, mida ütleb kolmas. Eesrindlikumad võivad lausa teha nõnda, et loevad 15 rida ühest oopusest ja siis 15 teisest. FUN!

4. Ürita kirjutada ühe raamatu põhjal kergekoeline arvustus, teise põhjal tõsine artikkel ja kolmandat lihtsalt täiel rinnal nautida. Ära aja neid eesmärke omavahel sassi. Ole järjekindel!

5. Naerata!

dsc_0064

Nali naljaks, mul ongi praegu lugemisfaas, kus kõik kattub, jookseb kokku, kobrutab. Kate Chopini “Virgumine”, Emma Healey “Elizabeth on kadunud”, August Gailiti “Rändavad rüütlid”, sekka veel uuesti Betti Alveri “Tuulearmukest”, et end ajastu mustritega pisut enam kurssi viia. Ma olen õnnelik!

 

Flanöös

 

Õigesti kirjutamisest ja kunstniku salaplaanist

Inimestele on vast alati meeldinud analüüsida seda, miks on üks tekst hea ja teine paha. Kirjanikele endile samamoodi on pakkunud vaimustust ja tekitanud ohtrasti naudingut rääkida sellest, kuidas tuleb kirjutada ja mis on väärt ja mis kehv ilukirjandus. See aga seob paratamatult kogu raamatunduse võimusuhteisse. Ja eneseõigustusse.

dsc_0010

Kirjandusest kirjutajate meelissõnadeks võiksid seega olla “originaalne” ja “uuenduslik”. Vanade meetodite vastu astumine toimib edasimineku märgina. Nii nähakse valdavalt ka kirjanduslugu tõusva noolena, aiva paremaks ja aiva uuemaks ja aiva edasi. Tuli see ja tegi seda paremini, siis see ning vormis noid arusaamu teistsuguseks. Ajaliselt lähestikku asetsevaid kirjanikke kõrvutatakse omavahel. Ja nad kõrvutavad endid omavahel.

dsc_0009

Väga teravalt torkas see silma 20. sajandi alguses, mil kirjutasid modernistid, kes uskusid – ehkki kukutasid kõiksugu kindlad tõed ja üldse igasuguse selgepiirilise ja mõnusa eksistentsivõimaluse – , et kunstnik on siiski ERILINE inimene, teistsugune. Mis loomulikult tähendas salamisi, et ta on PAREM kui kõik see mass. Kunstnik seisis nende kohal ja kuulutas uut ilmakorda. Joyce, Woolf, Lawrence, Hardy, Conrad, Pound jnejne. Nad kõik uskusid, et kirjutavad “korrektsemalt” kui eelmine põlvkond, paremini kui kõiksugu galsworthyd. Ka Eestis uskus kunstnik seda, näiteks heidab Semper Tammasaare “Tõde ja õigust” analüüsides mehele ette seda, et tegelased pole piisavalt psühholoogilised. Ja tegelikult tuleks teha nii ja naa…

dsc_0002

Ja kuidagi olengi ma hakanud uskuma seda müüti, et modernistid olid kunstnike võrdkujud ja on mõned perioodid, mis justkui on more sophisticated ja mainekamad. Näiteks modernismi käsitlevat raamatut/moderniste lugedes jätan endast mulje kui rafineeritud kunstinautijast, samas realismiteooriasse süüvides või näiteks Austeni või Dickensit lugedes, olen konservatiivsem, säärane natuke kivinenud lugeja. Ja see oligi modernistide taotlus. Olla teistest parem. Paradoksaalselt kuulutasid nad tõdede kadumist, kuid astusid ise salamisi tõekuulutaja positsioonile.

dsc_0012

Nii ma hakkasingi millalgi uskuma geeniusesse ja sellesse, et  suur kirjanik evib varaaita peas, on hämmastavalt laia silmaringiga ja Tark. Ja imetled ja imetled. Kuni üks hetk märkad –  see juhtub eriti reljeefselt siis, kui loed ühe kirjaniku mitmeid tekste – et tegelikult on ta pidanud rämedalt vaeva nägema, et sõnu toota. Et ta teadmised ei ole ammendamatud ja ta KORDAB ennast. Päevikutest liiguvad sündmused romaanidesse, esseedest tulevad mõttekäigud novellidesse ja selgub, et kunstnik on lihast ja luust inimene.

dsc_0007

 

Ja see tekitab kergendus- ja kurbustunnet samaaegselt.

Ma loen praegu lisaks modernismiteooriale Galbraithi “Siidiussi”. Kirjutan sellest, kui raamat läbi. Siiani hämmastab mind väga kriitiline ja isegi küüniline, eriti ratsionaalset positsiooni hõivata püüdev jutustaja.

Head

Flanöös

Kirjutada või mitte?

Kui lugejate hulgas on prouasid/herrasid, kes on kunagi sulge ilukirjanduslikult liigutanud, siis tunnen ma end kenasti. Sest teie, armsad inimesed, saate ju ometigi aru, milline (vahel ebareaalselt mõnus) täishustle on romaani/novelli/lühijutu jne kirjutamine (proosa on rõhu all, luules olen võhik, draama huvitab, aga tundub keerukas). Esimene mainituist võtab ju lausa silmnägemise – keerukas on see protsess, raisk.

dsc_0635

Ma olen alati tahtnud pärida, kuis kaasaegsed kirjutavad, mismoodi näeb välja nende töö köögipool. Ja eks siit-sealt neid tükikesi ka kostub. Kivirähk näiteks on öelnud, et kui sa ikkagi tahad raamatuid kirjutada, samumeie, siis istu laua taha ja hakka kirjutama. Kui sa reaalselt iga päev midagi paberile ei pane, ei ole sinu sulest vähemasti järgmise aastakümne jooksul midagi oodata.

Eks ta tõsi on. Teksti ei sünni, kui sa ei kirjuta. Vahel peab end lausa sundima. Käskima-nüpeldama. Sest isegi kui panna terve päeva vältel kirja suhteliselt viletsat teksti, on tulemiks kas või paar head lauset või tekib kena mõte, kuidas lugu edasi arendada. Ma olen Kivirähkiga nõus. Kuigi selle mehe produktiivsus… No mis ma oskan öelda, uskumatu. Lope de Vega ta küll ei ole, aga sinna lähedale. Ühesõnaga: kirjuta! Anna pihta! Maailm on su auster!

dsc_0576

Lihtsalt kirjuta! Aga ega sellega probleemid ei lõpe. Romaani – koherentset sorti – kirjutades tuleb silmas pidada tuhandet teist asja. Vaadata, et tagasipõiked olevikusündmustega haakuksid, et tegelaste tegevused omavahel vastuollu ei läheks. Et sügise kirjeldustesse ei satuks kogemata lauseid “Oli erakordselt palav juuni” ega muid lolluseid. See on kurnav ja ülipõnev samaaegselt.

Ja siis valmib jälle üks lõik. Ja loen selle uhkel pilgul üle. Ja – no anna asu – eriti pateetiline jura! Nii halb. Justkui C-kategooria holliwoodikas, täisbiidermeier. No mis teha. Punastad ja parandad. Kirjutad edasi.

dsc_0564

Ühseõnaga, nutikas lugeja juba mõistab, millega ma nädalas teatavad päevad sisustan. Täna oli säärane päev :). Carpe diem, muthafaker.

Flanöös

 

 

 

Raison d’être

Viimasel ajal olen üha rohkem mõtisklenud selle üle, mis on minu raison d’être. Milleks olen ma kasulik, mida ma tahan ja saan anda ning mis selle eest minu sülle langeb? Ma olen justkui paha paabulind, kole konn, auk asfalttees, miski laialivalguv ja otsin seda üht põhjust, mis mulle kuidagigi selgitaks, mida ma siin planeedil tegema peaks, et leida rahu.

File 07.09.16 14 48.10

Sest ma ei ole just rahul, vaid alati närviline, alati otsiv, pisut ärev. Vahel küll rahunenud olekus, kuid siiski fluktueeriv ja end vibuna vinnastav. Vahel naudin pidetust ja siis ihalen stabiilsust. Ja kõige jubedam selle seisundi juures on see, et see, mida ma tahan, muutub. See kisub minust kõik, sest ma tahan liiga paljusid asju.

Esiteks stuudium, teiseks kreatiivne kirjutamine, kolmandaks leiva teenimine. Ja rahutu uni on garanteeritud. Teed kõike ja kõike sitasti. Või ei teegi. Ajanappus. Äng. Süü. Ja loobuda ei suuda, ühestki asjast ei suuda loobuda.

Sest ma olengi kõikuv. Hüppan ühe raamatu juurest teise juurde, ühe soovituse juurest teise manu. Loen Freudi ja keedan suppi, teen märkmeid, segan kohvi. Ma kadestan inimesi, kellel on üks siht, üks kirg ja üks ala, milles nad muutuvad paremaks, põhjalikumaks, kõikehõlmavamaks. Sest mulle tundub see turvaline. Ehkki ma adun, et loon endale illusioone ja ka ühe konkreetse ala spetsialistid võivad tunda, et nöör tõmbub kaela ümber koomale, usun ma siiski, et nii on kergem, kui lõputult rapsida ja üritada mitmes vallas hea olla.

Eelmisel nädalal ütles suurte valgete juustega naine, et ta peab nüüd langetama mõned rasked otsused. Mul langes süda põrandale ja mitte tema pärast, vaid iseenda pärast. Sest ma olen raskete otsuste langetamises kohutavalt halb. Alati, alati tuleb see what if... Ja seni, kuni ma otsuste langetamise, minnalaskmise ja eneses selgusele jõudmise kunsti ära ei õpi, tulevad need morjendavad mõtted laviinina. Ja purskuvad sõnadesse.

Mis on minu raison d’être?

Nõutu Flanöös

P.S. Kirjutasin selle teksti eelmisel nädalal. Täna lugesin üle ja ei pea olema – ütelgem näiteks Poirot, sest praegu on ta eestikeelses raamatukosmoses aktuaalne – et mõista, et täna tunnen ma end just kenasti, et end liialt ühe vallaga sidunud ei ole.

Lõpetasin ka Coulini teksti, mida mõne aja eest Varraku FB-s ühiselt lahati. Õige pea sellestki.

Ei saa sulge salata

Eestis lähevad õhtud pimedaks ning Kopli tänavatel ulub kahtlaselt sügisehõnguline tuul, mis teeb paljud objektid hirmuäratavamaks ja süngemakski kui need tegelikult on. Kiiresti hilisõhtusel mustal ajal koju rühkides mööda siledat kõnniteed, mis kulgeb mäest üles, tundub mustav ja komberdav turske mehekuju kaugelt seirates palju kardetavam kui ta reaalsuses on. Tuul puhub ta tuulepuusi kohevaks ning takistab suure pudeli kummutamist. Ma märkan teda. Ma märkan ka kiiret ostlejat poes, kes kulm kortsus midagi soetab, karmil pilgul soovitud eset takseerides ja samal ajal telefoni kriisates, et ta tuleb ju juba homme tööle. Laske tal ometi need viimased tunnid puhata!

DSC_0698

Tihke vein voolab mu suhu ja eesti jäätis tuimestab keelt. Kõike on nii palju ja see mõjustab mind. Lapsed räägivad minuga, asetades lausete vahele miljon sidesõna. Telefonid helisevad, autod kihutavad, lehed kukuvad katuseakendest sisse, perekonnatülid kulmineeruvad. Kõike on nii palju.

Ma märkan viimasel ajal inimesi detailsemalt ja see tekitab minus tahtmist kirjutada. Ja kirjutada nii, et see ei johtuks reaalsusest. Ehkki pind, kuhu astun, kui hakkan lahkama tegelikkuse ja teksti suhteid, on libe, julgen sedastada, et siinseil lehekülgedel on siiski mingisugune käegakatsutav reaalsuselik põhi all. Ma tahan aga hoopiski kirjutada asjust, mis ei ole seotud minu eluga või loetuga! Ehkki ma ei saa mitte kunagi iseendast üle (mitte keegi ei saa), on viimasel ajal tung nõnda suur. Tahakski kirjutada maailmast teises võtmes ja pisut teise kriuksuga.

Sest minu viibimine siinmail hakkab varsti lõpule jõudma. Mitte küll kohe, aga ma juba adun, et juured tahavad jälle maa seest lahti tulla ja mulda saputada. Hõljuv pidetuse olukord tekitab hulgaliselt raskust, mida oleks vaja kuskile maha tõsta. Ja kas tõesti saab olla kirjutamata, kui tomatid lähevad punaseks ja basiilik eritab mõrkjat lõhna?

Nii ma kirjutangi. Ja puhtalt tunde pealt, mille minus on tekitanud kirev inimene, abitu olukord, etendus, raamat, nõme situatsioon, maha läinud õlu poe kahhelpõrandal. Oluline on lihtsalt, et mind on kuidagi liigutatud, minu tunnetega on mängitud, miski on mulle silma jäänud. Siis ühtäkki viskub kogu see tundmus paberile ja jääb sinna koledalt lamama. Ning hiljem, kainemalt, tulevad täiendused, liigendused, rasv.

DSC_0713

Ma olen püsimatu hing. See on minu taak.

Ehk võib tänase postituse taga aimduda ka Murakami, kelle viimast eestikeelset ma praegu loen. Ja võitlen kiusatusega kirjutada sellest mitu korda.

Flanöös

Inspiratsioon

Kui ma olen asjust õigesti aru saanud, on “inspiratsioon” kindlasti mõiste, mis tänases blogosfääris ikka ja jälle sähvatab ning insta-voost nädalas ikka mitu korda läbi käib. Need inspireerivad fraasid peaksid lugejaid motiveerima 1) õnnelik olema 2) iseendaga rahul olema 3) peale hakkama 4) uuesti alustama. Ma isegi ei mõelnud sellele, kuivõrd moes nood praegu on kuni eilseni, mil tegelesin natuke Tove Janssoni elulooga “Tee tööd ja armasta” ning väitsin (ilma eelneva analüüsita), et see tekst on inspireeriv. Nii peangi täna küsima, mida see tähendab? Mis on inspiratsioon?

DSC_0593

Minu jaoks on inspiratsioon eelkõige seotud loomevallaga. Kui ma kõnelen näitekst sportlikkusest, siis kasutaksin pigem mõistet “motivatsioon”. Kui ma loen head raamatut, siis tunnen ma endas kihelevaid jugasid, mis lausa sunnivad mind tegelema kolme vallaga: a) oma mentaalse toaga b) loova kirjutamisega ja last but not least c) päeviku-kalendri sodimise-sõnadega täitmisega.

DSC_0611

Enamasti tekib säärane krõbisev tunne siis, kui loen kunstiliselt tundlikest inimestest. Aastate jooksul on kahjuks kujunenud nii, et mind innustavad väga töökad inimesed. Kuna hetkel ma propageerin pigem lihtsamaid vaateid ja olen mitmeid kordi palgatöö-tööorjuse vastu sõna võtnud, tundub see silmakirjalik. Ma tean. Ehkki silmas tuleb pidada ka tõika, et töö inspireerib mind ainult siis, kui see on loominguline töö või näiteks ka käsitöö. Kui ma loen, kuidas Tove illustratsioone joonistab ja pintsleid sorteerib, siis tekib minus täiesti ebamaine kihu alustada jõgiromaaniga, lõpetada kõik alustatud lühijutud ning kaevata üles vanad tutvused. Ma jumaldan inspireerivaid tükke!

DSC_0570 (1)

 

Flanöös

Puhkus. Jekyll ja Hyde

Kohanemisperiood on nüüdseks läbi ning villastes sokkides vaatan nukra pilguga, kuidas jahe vihm niriseb meetri kaugusel ja mõtisklen puhkuse olemuse üle. Pisikeseks aperitiiviks panen siia näitlikustava fotomaterjali olendist, kes minu meelest iseloomustab seda, mida puhkus oma tuumas tegelikult tähendab.

DSC_0575 DSC_0573

Kui aga magamine, pikk magamine, sügav uni kõrvale jätta, teeb mind siiski rahutuks küsimus, mis üldse on puhkus? Jah, ma tean, kuidas ja kui kaua oleks tarvilik puhata ning olen kursis ka sellega, mida Kristjan Port soovitab. Puhkuse-teemaga jõuan ma muidugi tahes-tahtmata ka küsimuseni, mis on töö, millist tööd peaks tegema, et tunda end hästi jne. Kui aga viimane kõrvale jätta ja keskenduda ainult puhkusele, soovin küsida, kuidas oleks hea puhata?

DSC_0571

Mina olen puhkuse-wise täielik skisofreenik – minus on kaks alget, üks mis ergutab pidevalt tegutsema, päevi tegevustega täitma, (üle)planeerima ning teine, mis käsib usaldada hr. Spontaansust ning lasta päevadel kulgeda. Sest kuidas ma siis ometigi puhkan, kui pidevalt organiseeritud aktiviteedid peale suruvad ja end meelde tuletavad. Ja siis loomulikult lähevad need alged omavahel puseriti, nii et vaiksel päeval ootan tegevust ja intensiivsel päeval pehmet diivaninurka.

DSC_0570

Muidugi on lahenduseks – nagu tihtilugu – tasakaalu leidmine. Puhkuse-mõiste on minu meelest aeglaselt devalveerumas. Muidugi mitte nende jaoks, kes eestlaslikult keskmiselt 41,1 tundi nädalas töötavad. Aga lahendusena kumab selline elu, kus puhkuse ja töö mõiste omavahel põimuvad.

Lõpetuseks – lugesin ajaviiteks blogisid, mida on pärjatud Webby’ga ning leidsin veebipäeviku Tinytimes. Blogi peab – nagu ma aru sain – pereema, kuid kogu asja üritatakse edasi anda lapse silmade/sõnade läbi. Pere on nimelt ühel hetkel Austraaliast tulema hakanud ja väga paljusid riike külastanud, sealhulgas Eestit: vaata siit. Tallinna kohta blogi protagonist suurt midagi küll ei mäleta :).

Selle viimase viitega utsitan ma ennast aiva enam mõtlema elust kui tervikust ning katsun kas või väikesel määral heita kõrvale töö-puhkuse kapitalistliku dihhotoomia.

Ja lõpetuseks mainin ära, et kahel viimasel fotol on raamatuke, millesse nüüd süüvin.

Ning veel: armsad sõbrad, Varrak korraldab juba kolmandat korda ühislugemist FB-s. Seekord loetakse pisut maalähedasemat teksti kui eelmistel kordadel, nimelt Rachel Joyce’i romaani “Harold Fry uskumatu palverännak”. Tulge osalege debatis: https://www.facebook.com/events/1763363300577987/. Selleks ei pea isegi oma pehmet diivaninurka/päevituslina hülgama.

 

Flanöös

Vahemaailmas. Esimene päev Eestis

Pärast kohutavat öist topeltlendu Eestisse on kõik siinne udu sees ja ebareaalne. Ma viibin mingis imelikus unenäolises vahemaailmas. Kuna ma olen võrdlemisi halb lahkuja-kohaneja-muutuja, käivad mul üle pea kõiksugu emotsioonid. Eesti puhas õhk on nii värskendav, aga Tbilisi läbistavaid võnkeid siin ei ole. Nopri kohupiim maitseb kui iidne nektar, aga Tbilisi kõrvaltänava pealt ostetud arbuusi lihav magusus jääb siin pelgalt unistuseks. Kas ma tahan olla siin või seal? Kus üldse olla? Olen läbi ja lõhki segaduses. Õnneks saan ma neid küsimusi ja katkisi ääri septembri-Tbilisis edasi mõelda, teisele poole murda.

DSC_0571 (2)

DSC_0565

DSC_0563

DSC_0564

DSC_0560

DSC_0562

DSC_0557

DSC_0575

Nii jube valge on! Unevaegus surub kulmudele, aga õues särab päike! Veetsin tänase päeva kui volask krimka, siidri ja roheluse rüpes.

Õnneks tean, et päevad pole vennad ja ratsionaalne hommik mõrvab keevalise õhtu.

Flanöös

Miks ma seda teen? Manifesto II

Eilsete sündmuste valguses tahan ma liikuda kõrgele metatasandile ja sulle, hea lugeja, ning loomulikult ka iseendale selgitada, mida ma üleüldse teen ja miks ma seda teen. Mis hea pärast võtab üks inimene ja kirjutab fragmente asjust, raamatuist, kaaskodanikest? Mida see annab? Mida see maailmasse juurde tekitab?

Lihtsalt kirjutada. Kirjutamine on alati olnud mu teetass, õllekruus, viskiklaas, piimapang. Lihtsalt on. Ja ehkki eesti üldkoolisüsteem üritas mind “heale teele juhtida” – rabeledes õppisin ma “õigesti” kirjutama (s.o loomingulisust reeglitele allutama, kindlatest juhtnööridest lähtuvalt teksti üles ehitama, vormi sisu nimel alandama) – võitsin ma seda giganti. Lõpukirjand kirjutet ja lõpuks sain sule vabaks lasta. Sest ülikoolis ütlesid heatahtlikud õppejõud: “Flanöös, kirjuta essee!” Essees on maagiat! Tee, mida tahad. Kirjuta, kuidas tahad. Keegi ei vajuta sulle paberi servale rasvast punast kolme. Esseest see vast algaski. (NB! Ma ei mäleta, et ma oleks gümnaasiumis pidanud kordagi “esseed” kirjutama, aga ma käisin ka täiesti harilikus koolis, loodetavasti on asjaolud nüüdseks ka tavakoolides muutunud). Kirjutamine on nõn-na hea.

Nüüd viimasel ajal olen seoses stuudiumi edenemisega pidanud jälle oma keelt vaka all hoidma: oma uurimistöös tuleb mul end räigelt kontrollida. “Viskas kleidi ült” ma ei või öelda, “ideed seemenduvad” ma ei saa sedastada, “mured on raskete killast” on keelatud. Ja et ma sellest enesetsensuurist iseenesestmõistetavat mölakat ei kasvataks (ise kuivemalt rääkima –> kirjutama –> elama ei hakkaks), pean ma kuskil oma pingeid maandama, keeleviha lahustama. Ja seda, lugeja, teen ma siin. Viskan kleidi ült, seemendan sõnu ja räuskan, raisk! Kombin keelt.

Ja ehkki mu peas pulbitsevad ka teistsugused kreatiivsusega seotud mõtted, ei võimalda mu praegune elutempo-paiknemine pikka niiti sõlmida: saan poetada ainult tekstimune nagu kana. Saan kirjutada pisikesi juppe ja oma loomingulist saadanat ustavalt teenida. Ja see on nii mõnus! Seega: ma teen seda siin iseenda vaimse tervise nimel, ma ei taha, et kreatiivsussõlmed mus haigusi kooksid. Loomingulisuse treening.

Bulvar sai hiljui aastaseks. Eelmisel aastal avaldatud I manifestis tõin välja mõned põhjused, miks ma seda teen! Ma teen seda selleks, et blogija-mõistet seestpoolt uuristada. Ja tõsta esile seda, et tegelikult uuristavad seda mitmed teisedki veebis kirjutajad. Ehkki tuleb tunnistada, et see on töö keerukate killast. Õõnestamistöö nimelt. Muidugi töötan ka mina teatud raamides: kahjuks on meediumitel piirid, mida mina lõhkuda ei saa. Blogikujundus, rubriigid, fotod ja sisu – ma ei suuda seda vormi maapinnani lammutada. Ehkki ma tahaksin, sest ma soovin nii väga, et blogi ei tähendaks noorele tüdrukule (riskigrupp!) ainult nunnusid asju, lühikesi jeanse ja latte-topse. Seega: veel kirjutan ma selleks, et ükskord ometi lõpetataks ilu- ja moeblogide fetišeerimine ja tegeldaks mingite teiste kvaliteetidega. (tegelikult on see idee kitsamalt võttes ka feministlik, sest nii tore oleks eesti gümnaasiumiealistele tüdrukutele selgeks teha, et elu ei ole siis tingimata hea, kui nude-huulepulgad valgesse suletekki mässida, et ilu on mitmene mõiste ja õnnelik olemiseks sellest pelgalt ei piisa). Mainstriim-teemadele vesi peale ja klosetipotikaas kinni!

Nartsissism. Bulvari esmane idee on kirjutada raamatutest, aga teha seda nii, et lugeja ise on sõnades igakülgselt sees. Ja see lugeja olen ju – ennäe imet – mina, Flanöös. Ja ma ei pea selleks pingutama: igas raamatuarvustuses ma ka olen. Ma võin maskeeruda ja ennast peita, ma võin ennast SALATA, aga ma olen. See on paratamatu. Ja seega soovin ma bulvaril muuta nii raamatutest kirjutamise viise ja tehnikaid kui ka iseennast eksponeerida. Sest muidugi olen ma nõrk! Ja edev. Aga neid nurjatuid omadusi teadmishimu ja eneseküünilisusega seostades võib lõpuks jõuda väga põnevate tulemiteni. Seega: iseenda eksponeerimine, piiritu enesearmastus (oo mu Freud!) ja nende pahede tulemusrikas kanaliseerimine (lõpuks ka nendest võitu saamine) raamatutesse on üks mu eesmärke. Nartsissismi minetamine ülevoolava nartsissismi kaudu.

Tegelikult on neid põhjuseid niimoodi vaagides eriti palju. Mulle meeldib kirjutada ja mulle meeldib tunda keskustelu võimalust õhus. Sest ehkki vestlust tihti ei teki, on see igati tervislikum tegevus kui sahtlisse kirjutamine. Inimene ja ka kirjutajainimene on seltskondlikud loomad. Ja kuigi ma vahel ei salli seltskonda, kardan ma kohutavalt üksindust.

Ja ehkki kõige seksikam on blogida “elulisest” (mis on täiesti.. ma ei teagi, mis asi on eluline ja mis mitte), tasub kaaluda alternatiive. Elu võib olla sigalahedam. Elu.. Kõik räägivad mingist elust, Tallinna kinnisvara müümisel ja blogimisel. Mis see elu on?

Ma katsun jätkata, teadmata, mis on elu ja mis on ilu. Eks ma teengi seda siin selleks, et endast rohkem aru saada, iseend arhiveerida, loetut paremini lahata, edevust kanaliseerida, üksindusest võitu saada, mõttetut iba naeruvääristada, iseenda üle naerda ja elu-mõistet avardada.

DSC_0513

Flanöös

NB! Lõpetuseks toppisin siia the usuali. Mis küll nende nelja karbi sees on? Mis küll?

 

 

Blogiauhinnad. Lars Kepleri “Painajalik leping”

Hea rabarberibulvari lugeja! Kui sind siinsed read köidavad või on köitnud, siis võid kaasa lüüa aktsioonis, mis eesti blogisid järjestikku asetab, pingeritta paneb, headusetabelisse seab. Lingi hääletuseks leiad siit. Raamatublogisid on Eestis suhteliselt vähe, üles andnud on end veel vähesemad, bulvar aga on kenasti nimistus. Kui mahti, mine hääleta. Kui ei, võid mulle kirjutada, miks blogi ei meeldi või mida võiks teisiti teha. Tagasiside on teretulnud, ehkki pigem uudishimu, mitte tingimata muutumissoovi pärast, haa! Aga tänada tahaksin küll kõiki lugejaid ja ka neid mittelugejaid, kes raamatuid loevad.

Asja juurde.

Täna raamatukaupluste uudisnimekirjades sobrades märkasin, et duolt, kes kirjutavad nime all Lars Kepler, on ilmunud järgmine tekst eestikeelses tõlkes nimega “Stalker”. Mina lõpetasin just Kepleri “Painajaliku lepingu”, mida lugesin nii e-lugeri kui ka rakenduse Faabula kaudu nutifonist.

Esiteks pean mainima, et tekst oleks võinud saada tugevama lõputoimutuse: täheldasin mitmeid näpu- või muid vigu, mis lõpuks tegelikult juba häirisid. Paar näpukat romaani jooksul on andeksantav, ent kui soperdamist-puuduolevaid tähti jms esineb rohkem, hakkavad nood tekstile kiirustamise maiku külge kleepima ja mulle tuleb siis paha rahamaik suhu (oli vaja kiiresti valmis saada, ei olnud palgaraha heaks toimetustööks vms). Seda niisiis vormi-tõlke poole pealt.

Sisust. Kui “Uneliivamees” oli täitsa mõnus ja erakordselt põnev tükk, siis “Painajalik leping” on stereotüüpidest kubisev hollivuudilike märulistseenide ja traditsiooniliste tegelaskujudega põnevik, mille jutustaja teab täpselt, kuhu vajutada, et tagada hiiglaslik müügiedu. Teksti mehekujud on kannatava pilguga müstikud, vananevad Monacos resideeruvad kiilaneva peaga jõhkard-miljardärid, naised on jõudnud ülinoorelt väga kõrgetele ametikohtadele ning näevad sealjuures hämmastavalt head välja, loomulikult on nad ka võrreldes meestegelastega erakordselt erotiseeritud. Ei puudu ka alaealine tüdruk vanema mehe voodis, ehkki “midagi ei toimu”.

Sisu ei olnud ka tugev: müsteerium hakkas hargnema fotost, nagu juhtus Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdrukuski”, kuid kui viimasena mainitud romaan sai saladuse lahendamisega külmavärinalikult hiilgavalt hakkama, läks süviti, aeglaselt, detailselt loo sisse, käsitles fotot kui habrast objekti ja tõmbas lugeja sellesse iminapalikult kinni, siis “Painajaliku lepingu” foto – detail, millel on nii palju potentsiaali – jääb lahtirebituna sündmuste kohale rippuma, ei tõuse triviaalsusest kõrgemale ega saa piisavalt sügavat käsitlust.

Same old, same old.

File 08.05.16 22 57.23 File 08.05.16 22 56.14

Ma olen parandamatu krimkahoolik ja ma ei tea, kuidas ma sellest odavast ringist välja pääseksin. Mulle ei meeldi stereotüüpsed tegelased, labased tähelepanu otsimise võtted ja kohmakalt lapsikud laused, aga ma olen sõltuvuses. Põnevusest. Mõrvaloost. Lahenduskäigust.

Järgmisena kavatsen ette võtta uuema eesti kirjanduse ja muudki (Kai Aareleid, veel “Politseiniku tütar”, kaks asja on silma jäänud LRK-st, “Norma” jne).

Soovin teile ainult head

Flanöös

(NB! Pildid ei haaku postituse sisuga mitte kuidagi. E-luger ega äpp Faabula ei võimalda isegi mitte helendavalt ekraanikeselt kaanepilte tõsiseltvõetavalt jäädvustada ja ega “Painajaliku lepingu” kujundus ülemäära kaunis polegi. Selle asemel pakun nautimiseks mälestust Hiiu rukkileivast ja jäädvustust Tbilisi korterelamust).