Anna-Maria Penu “Eesti veri”. Surm lumehelbearvustusele

Ma lugesin umbes 8 või 9 aasta eest Anna-Maria Penu Hispaania-reisikirja, mis mulle muheda mulje jättis ja kui nüüd tragikoomiliselt sattusin sellisele laiakslitsuvale mõtteavaldusele (mille kaudu küll õnneks sain teada, et Penult on ilmunud uus romaan, mis tähendab, et igas halvas on pea alati ka kübeke head), siis teadsin, et mul on vaja “Eesti veri” hankida, seda lugeda ja aru saada, mis kuradima lumehelvestest see herr kirjutab ja miks ta oma sõnavõtus siis verest ei räägi. Räägib hoopis tögaval toonil – milles ei puudu ka enda paksu sea positsioonile asetamine, mis aga olukorda ei paranda, sest seda retoorilist võtet, s.o mingi kindla väärtushinnanguga teksti valmiskirjutamist/mingi ideoloogia kuulutamist ja siis sedastamist “et ah, mis mina ka tean”, me kõik juba tunneme -, kuidas ta isiklikult on kuskil kedagi karvaselt ja ülbelt kuulamas käinud. Keda kotib? Tähendab muidugi, isiklike kogemuste jagamine on tore ja seda ka meedias avaldatud kultuuriarvustuste puhul, aga kui seda iseenda kuskil töllakil istumist saadab täiesti ebaadekvaatne argumentatsioon, mis raamatule endale ei keskendugi, siis mokk maha! Kas sellist raamatuarvustust me tahtsimegi? Kui mõni retsensioon/kirjandustekst läbib toimetuse kadalipu ja saab avaldet, et siis on nagu verifitseeritud värk? — ma ei või. Lugege seda arvustust ja naerge (samal ajal nuttes). Või tegelikult ärge lugege.

Aga. Wait a minute? Kõik on nagunii alati isiklik. Ma ei ole naiivne: Bernhard Linde astus 1920. aastate lõpus jubedas tuuseldamises Semperi kaitseks välja. Ja nüüd lugesin, et Lindet-Semperit olid vanad tuttavad ja noormees käis Bernhardi juures raamatukogu imetlemas. On tõsi, et käsi peseb kätt ja see on igati talutav. Seni kuni see pesemine, nühkimine, soosimine, susamine ei johtu identiteedikategooriaist, a’la mulle ei meeldi see tekst, sest selle kirjutas mees, asiaat, naine, vaene inimene, kõrge keskklassi inimene, soomlane, latiino. Siis on midagi valesti. Ja mulle tundub, et seda kana arvustuse autor kitkubki. Sest kuidas ometigi puutuvad siia lumehelbed. Lumehelbekest kasutatakse pelgalt autor Anna-Maria Penu ideede devalveerimiseks (ühes kohas öeldakse veel patroniseerivalt “neiu Penu”!!!). Muidugi võib raamat meeldida või mitte meeldida, aga siin tundub see mittemeeldimine baseeruvat küsimustel, mis ei puuduta kirjanduslikku maitset. Kõik, millest Penu kirjutab, on arvustajale lumehelbekese hala ja seda on väga kurb lugeda, sest Penu kirjutab põhimõtteliselt samadest asjadest, millest Houellebecq ja Mutt on hiljuti kirjutanud, aga tema kirjutatu on ikkagi Pino silme läbi kuidagi “väiksem”. Miks? Kui Penu ometigi kirjutab sellisest universaalsest kategooriast, nagu “vabadus”. Miks on naise silme läbi vahendatud vabadusiha “lumehelbekeseulme”? Ja abort on ka selline teema, mis tundub meesarvustajale tohutult tüütu, igav (a’la “saage juba üle”). Et no, issand jumal, millest te naiskirjanikud kõik ei kirjuta, võiks ikka midagi universaalset, ratsionaalset, maskuliinset lahata (eem… vabadus..?). Vale, basta.

Tammerraamatult ilmunud “Eesti veri” on Eeva Ligi minajutustus. Tema silmade läbi avaneb lugeja ees düstoopia Eesti lähitulevikust, mil võimu on haaranud Valge Eesti Neoliberaalne Erakond, kes keelab abordi, piirab liikumisvabadust ja teisi inimõiguseid. Eeva kirjutab oma emale, kes on erakonna liider, kõnesid, nii et ta justkui ei olekski partei programmiga opositsioonis, kuid samas on ka, sest unistab vabadusest, armastusest, võrdsusest. Muuhulgas lahkab Eeva ka meeste-naiste suhte dünaamikaid ja nende lõppemise meeleolusid. Nimelt on eikuskile suubumas tema suhe kauni Frankiga, sest pea- ja kehapõhjas domineerib mälestus kellestki Temast.

Minu meelest on tegu läbimõeldud ja kiirustamata kirjutatud tekstiga, mis on terviklik. Jutustaja mõtteilm on analüütiline, küüniline ja samas hõllanduslik, tunda on laia silmaringi tukseid. Kõik jookseb kokku ja sõnalis-sisuline kompositsioon on nõtke. Lihtsalt minu jaoks oli tekst mingitel hetkedel külm ja just nendel hetkedel, mil ootasin soojust. Ma ei oska seda tunnet päris täpselt sõnadesse panna, aga ma oleksin erinevate keerukate suhteolukordade puhul oodanud detailsemat ja tundelisemat analüüsi. Ja raamat oli minu jaoks liiga lühike, ma tunnen, et sündmuste käigus oleks võinud palju enam öelda. Ma ei saanud justkui piisavalt lugeda, mis iseenesest ei ole ju halb asi, kuid “Eesti vere” puhul jäi natuke kripeldama. Aga üldiselt ja suurte tõmmetega lähenedes on Anna-Maria Penu “Eesti veri” tugev proosatekst. Ma loodan, et Penu kirjutab edasi, ta õpetas mulle nii mõndagi.

¡Viva!

Flanöös

Katrin Pauts “Tulekandja”

Kevadpühad tormasid minust tuuleiilina üle. Ma jäin pisut hingetuna lebama ja toibun siiamaani. Nii olen ma päris palju mõelnud ning planeerinud, kaalunud ja vaaginud. Nõnda jäi ka Katrin Pautsi “Tulekandja” muljestik pisut viibima. Lõpetasin selle ju ammu. Tekst on järg “Politseiniku tütrele”, ehkki “Tulekandja” nautimiseks ei pea eelmist romaani lugema. Kiitust väärib autori töökus ja viljakus, kahe aastaga kaks mõrvaromaani – braavo!

Ma lugesin Katrin Pautsi teist kriminaalromaani kahel põhjusel. Esiteks vajasin ma midagi kergemakoelist vabade hetkede sisutamiseks, mil põhjalikult süveneda ei jaksa ning tahaks midagi leebestiililist ja põnevat. Ning teiseks igatsen ma nii kohutavalt saari. Eriti Hiiumaad, aga ka Saaremaad, Muhumaad ja Vormsit. Igatsus on nii hingemattev, et isegi õõvastava mõrvaloo asetus sinna mõjub hõllanduslikult. Nõustun kultuuritarbija60 blogiga ja loodan, et Pauts viib tegevuse millalgi ka Hiiumaale. Seal on neid kurjakuulutavaid kohtasid ka piisavalt. Kui minu käest küsitaks, asetaks ma sündmustiku Hellamaa pärastlõunaselt vaikse metsatuka sisse või Ristna tuulte kätte. Kuigi ma usun, et Pautsil ei teki probleeme ka kõige raugema ja heasoovlikuma koha pahaendeliseks muutmisel.

“Tulekandja” koosneb mineviku- ja olevikupiltidest ning päevikukatketest. Kõige kihvtim oli romaani põhiosale järgnev dokumentaalne selgitus erinevatest romaanis kasutatud kohtadest ja kultuuripaikadest, näiteks ohvrikividest ja üüdiaukudest. Sealt selgus ka, et Pauts on romaani kirjutamiseks palju eeltööd teinud (isegi Kadri Tüürilt nõu küsinud) ning see avaldab mulle alati muljet.

Krimkasid lugedes hindan ma seda, kuivõrd haagib jutustaja teksti mingisuguseid looga otseselt mitteseotud või tundelisi seikasid. Näiteks Pautsi lugedes jäi mulle meelde üks fragment, kus peategelane – ajakirjanik Eva – märkab Muhu saarel kõrgepingeposte, millest johtuvalt meenuvad lapsepõlvehirmud, nimelt on peategelane “sääraseid raudhiiglaseid alati peljanud.” Need on metalsed kolossid, mis sirutavad käsi, need mõjuvad peategelasele ähvardavalt. Just sellised kohad on krimkade maasikmarjad: katked, kus sul lugejana tekib tegelasega mingi afektiivne kokkupuutepunkt. Need, kes pole “raudhiiglastest” kunagi niimoodi mõelnud või neid seirates tundevalangu alla jäänud, ei kõigutu. Aga mind kõnetas see lõik väga, sest just niimoodi olen ma Lääne-Eesti maastiku keskel kasvades tundnud ja mõelnud, ka hirmusselgel ja vaiksel juuli pärastlõunal, mil maamaastik võib eritada kurjakuulutavaid signaale.

Need imelikud kohad, mil romaanid puudutavad jõhkralt intiimselt sinu enda elamiskogemust, muudavadki lugemise rafineeritud naudinguks. Palun veel!

Loen praegu Anna-Maria Penu “Eesti verd”. Lugege ka.

Flanöös

Jeanette Winterson “Sel pikal ajal”. Põhjatus

Tuulisest ja vihmasest Tbilisist sedastan teile, mu head, et lugesin mõne aja eest läbi Jeanette Wintersoni “Sel pikal ajal” (2015), mis on pälvinud mitmelt raamatu-aficionado’lt kiitvaid sõnu. Need kirjutised on ilusad ja tundub, et Winterson puudutab nii mõnegi hinge, pilgu võib heita näiteks  Tilda ja tarakanide arvustusele, kus ta sõnab, et suhestus tekstiga väga intiimselt ja mõjustus tugevasti või Bukahooliku mõtteile, millega ma nõustun, sest tõtt öelda on Wintersoni “kuidas” mõnusam kui “mis”. Dramaturg Ingel Undusk aga sedastab, et Wintersoni tekstil, mis on tegelikult Shakespeare’i “Talvemuinasjutu” ümbertöötlus, puuduvat põhjatus.

See viimane pani mu mõtte liikuma: seda ma hindan igasugu kirjatööde – esseede, lühiarvustuste, igasugu kirjandusteoste – puhul enim. Kui sääl on miskit, mis ajab mõtte täiesti lahti. Ingel kasutab just sõna “põhjatus”, mida ma pole kunagi varem ise sellisel moel kasutanud. Koolis räägitakse “sügavusest”, mõni naiivsem kasutab seda ka kõrgkooli stuudiumi vältel, a’la “uurisin teost, sest see oli sügav, selle teemad olid no niiiii sügavad.” Või räägitakse mitmekülgsusest ja tihedusest. Aga tegelikult on “põhjatus” hoopis kihvtim vorm iseloomustamaks teksti, mida võib igal moel ratkuda, kiskuda, uuristada, analüüsida siit sealt ja ikkagi mitte lõppu jõuda. Kõik see, mida lääne kirjanduskaanon liigitab klassikaks, on põhjatu. Lõppu ei tule ette. Põhja ei olegi.

Olen nõus, et Wintersoni tekst ei ole tingimata põhjatu. Ja arvan, et ma ise olen hetkel sellises eluperioodis, mil päris põhjatusse uskuda on keeruline, aga mulle meeldib sellest fantaseerida.

Wintersoni teksti plussiks on tuntav kirg kirjandusklassiku loome vastu, kontrastne tegevustik, musikaalsus ja erakordselt marud pealkirjad (“Niiske taevakeha” või “Varesed rongad hundid karud”). Tekst on ladus, aga mitte loid ning peaks köitma igasuguseid lugejaid. Siiski ei olnud ma tekstist erakordselt tugevalt mõjustet, oma rolli mängis selles kindlasti eelmise teksti lugemisest ja totaalnautimisest tekkinud hangover, millest johtuvalt sai sellele järgnev tekst – Wintersoni romaan niisiis – pisut ebaõiglase kohtlemise osaliseks. Andestust! Ent nagu ma mõistan, on tegemist terve Shakespeare’i  uusversioonide sarjaga. See tähendab, et ootan huviga ka järgmiseid oopuseid!

Rühkigem edasi. Mina hetkel patustan ja loen õhtuti Katrin Pautsi “Tulekandjat”.

Teie alandlik

Flanöös

P.S. Lõpetagem kahe tsitaadiga Wintersoni romaanist (paksendus minult): “”Okei, nii et asi on isiklik.” “Leo, elu ongi isiklik.””

Või siis mõnus viibe Wilde’ile: “Sa oled noor,” ütles Xeno, “sa usud veel armastusse.” “See on sellepärast, et ta on armastatud,” ütles Shep. “Aga kui ei ole? Loe Oscar Wilde’i, kullake. Igaüks tapab selle, mida armastab.””

Hea-hea!

Karl Ove Knausgård “Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees”. Lein ja ind

Karl Ove Knausgårdi autobiograafia teist osa lugesin ma väga kaua, üle kuu aja. Tõtt öelda harjusin ma selle lugemisega väga ära, see ootas mind lõuna- ja õhtupausidel. Nüüd sai see läbi. Sa kuradi kurat, see sai läbi. Seda raamatut ei ole enam kunagi sellisel moel, nagu see kuu aja jooksul oli. See tuli mu ellu ja läks. Aga see oli parim raamat, mis minuga hiljuti juhtunud on. Mistõttu tunnen ma esiteks kaotusvalu ja teiseks magusat inspiratsiooni oma suulael. Leina ja indu tunnen ma.

Siia võikski nüüd rasvase punkti panna. Meeldis ja kõik. Mida veel on siin öelda? Ma loen tundeliselt. Kui raamat tekitab minus tundeid ja haakub selle ollusega, mis mu pea sees igapäevaselt pulbitseb, siis see meeldib. Ma vihkan, et see oli nii hea. Sest nüüd on justkui raske edasi minna. (kõik paksendused on minu meelepeks)

Millest see raamat on? Eimillestki, ütleb Päikesejänku. Seepärast see ongi kõigest. Suhestuv. Näiteid, ütlete? Jah, palun. Karl Ove, Linda ja nende kaks tütart, Heidi ja Vanja, on kolinud Stockholmist Malmösse. Minategelane jutustab sellest, kuidas nad linna kohta õpivad, kuidas alustavad Malmö linna ja selle kaudu oma uue elu tunnetamist. Kõik oli uus: “…hommikuse ja õhtuse valguse varjundid taevas ei olnud veel saanud rutiinsuse täissöönud pilgu roaks.” See tähendab seda, et esiteks kasutab Karl Ove Knausgård väga ilusasti keelt (ja tõlge on meisterlik), tema stiil on poeetiline, täis võrdlusi, maastikukirjeldusi. Teiseks tähendab see, et tema reaalsusega suhestumise viis on sellest hoolimata, et ta on väga analüütiline, ka kohutavalt emotsionaalne. Tema suhted linnade, kohtade, inimeste, kohvi, tänavamüraga on alati kehalised. Ta tegeleb võbinatega, mis on õhus. Räägib hetkedest, mis on tähendust täis, mis on avanemisest rasked, pakkudes niimoodi lugejale võimalust ka enda atmosfääre ja tujusid tajuda, nende kohta õppida ja neid verbaalselt väljendada. See “rutiinsuse täissöönud pilk” meeldis mulle väga, kirjutan sellest ehk ka kunagi hiljem. See pilk on ka minu vaenlane/sõber. Uude kohta kolimine alati võimalus rutiini tappa, olla olemisega kontaktis. Ja siis see kõik jälle ajapikku kaob, jookseb tähendusest tühjaks. Minu eelmise aasta eufooria Tbilisisse saabumisel oli lihtsalt võit paksuks läinud rutiini üle. Nüüd käin ringi ja näe midagi, ei haista midagi. Ekstraordinaarsus on kadunud.

Pika pihtimuse – sest mis muu see on – jooksul puudutab ta pea kõiki argiseid ja inimlikke teemasid. Jõudes mõnest triviaalsest seigast tihti olemuslikuma “tõeni”, et sageli on idee toidust parem kui toit ise, et mõte suusatamisest võib olla nauditavam kui tegevus. Idee ja reaalsus on siiski kaks erinevat olemit, ehkki Knausgård püüdleb nende ühtesulatamise poole. Aga – inimesena – ei jõua sinna kunagi.

Väga oluline osa minu jaoks oli ka tema kirjeldus sellest, kuidas ta igatseb/igatses sõpruskonda, suhtlust, olenguid, aga tegelikult ei suuda inimestega kuigi hästi läbi saada. Ta analüüsib seda teravalt, öeldes, et ei tunne tegelikult inimeste vastu midagi, et teistega koos viibides, on ta nendega seotud, “lähedustunne nendega enneolematu, sisseelamine suur. (…) Aga kohe, kui ma üksi jäin, ei tähendanud teised mulle enam mitte midagi. (…) Mind sidus suhtlusolukord, mitte selles osalevad inimesed.” You motherfucker. Päris tabav vend. Selles tema võlu seisnebki – ta võtab lääne keskklassi haritud (pere)inimese igapäevased mõtted, heitlused, hukkamõistud, igatsused, asetab lauale ja lõikab aeglaselt viiludeks. Kirjutab selle kaunilt, selgelt ja tundlikult lahti. Haige! (ma ei pane siia rohkem tsitaate, sest mulle ei meeldi, kui postitused nendest rasketena ripuvad, aga P.S.-is teksti all on veel mõned väljavõtted, mis mind nutma ajavad või mõtlema panevad).

Ja muidugi – mis tunne on olla mees, laste kasvatamisse panustav mees Skandinaavias. Palun – ausal helkival kandikul. Sitt on! Põlglikult vaatab ta neid “naiselikke” meesolendeid kärusid lükkamas, lükates ise oma titat enda ees, ta räägib, kuidas imikuga rütmikatunnis istudes, on ta tehtud “absoluutselt ohutuks, jäetud ilma väärikusest ja muudetud impotendiks”. Ja kuigi seda on mul valus lugeda ja ta ütleb üksikuid asju, mis tekitavad muigeid või pearaputusi või viha, ei riku see kuidagi seda üldmuljet, et see üks parimaid raamatuid, mida ma hiljuti lugenud olen.

Aga ma seisan tegelikult selle raamatu ees üksinda. Nagu igaüks. Knausgård sedastab, et kunst on see, millega sa oled üksi, igaüks vaatab kunstile üksinda otsa. Ma olen sellega nõus. Iga raamat, film, foto, etendus – sa oled selle ees, taga ja sees ja kohal sina ning minu meelest on kunsti sisu selles, mida sa täpsemalt tunned, millega sa kogetut seostad ja kuidas see sind muudab, sinuga ühildub. Nii et ükskõik, kui palju ma siia kirjutan või üritan teistega sellest tekstist kõnelda, on kõige olulisem minu ja raamatu vaheline eriline või siis mittemidagiütlev side, mis avab mind uuena või kinnitab mind vanana. See on üksildane, aga tore mõte.

Niisiis, lein ja ind. Leinan seda kuukest, mil ma hingasin tekstiga ühes rütmis. Aga tunnen ise uut indu kirjutada, lugeda, kohvi keeta, näha, kuidas Tbilisi mu ees varahommikul hallisegusena avaneb, taluda rutiini, oodata õnne, tunda õnne. JÕHKER.

Igavesti teie alandlik Flanöös

P.S. “Oli vaid väike ja ennastsalgav ning suur ja distantseeriv. Ja nende vahel arenes argielu. Võibolla sellepärast mul oligi nii raske selles osaleda. Argielu oma kohustuste ja rutiiniga oli asi, mille ma välja kannatasin, aga see ei pakkunud mulle pinget, ei andnud sügavamat mõtet ega teinud õnnelikuks. Asi polnud viitsimatuses põrandat pesta või mähkmeid vahetada, vaid milleski olemuslikus, et ma ei tajunud läheduse väärtust, vaid igatsesin alati minema ja olin seda alati igatsenud. Nii et elu, mida ma elasin, ei kuulunud mulle. (…) Igatsus millegi muu järele õõnestas kõiki mu tegusid.”

“Aga pimedus hiilis ka sinna, aegamööda ja märkamatult, tungis see kõigesse mu elus, uudsuse võlu hajus, maailm libises eest ja alles jäi vabisev frustratsioon. Nagu selgi õhtul, kui Linda ja Vanja istusid köögis ja sõid, Heidi magas meie magamistoas võrevoodis palavikuund ja mind lausa lämmatas mõte köögis kuhjunud nõudevirnast, tubadest, mis nägid välja, nagu neid oleks süstemaatiliselt läbi otsitud. (…) “Romaanist”, mida ma kirjutasin ja millega kuhugi välja ei jõudnud. Sellest, et olin kaks aastat maha visanud eimillegi peale. Seal korteris elamise suletusest. (…) Rõõmust, mis oli kadunud.”

 

Keeping my sweet personal and professional lives so very apart. André Gide “Valerahategijad”

Jah, ma olen raamatupea. Mu igapäevane töö on seotud kõiksuguste raamatutega ja mu igaõhtune mesimagus hobiaeg on samuti pühendatud raamatutele, täpsemalt ilukirjandusele. Sellest johtub rida probleeme – töö raames loen raamatuid, mis ei ole just kõige kergemad ning mis nõuavad selget pilku, vahedat suhestumist, sirget selga, pliiatsit, istuvat asendit. Nüüd jaanuaris üritasin tööviljakuse suurendamise eesmärgil ka õhtuti/öösiti lugeda 20. sajandi esimese poole tekste, mis päädis sellega, et ma hakkasin tasapisi mõistust kaotama ja otsustasin oma era- ja tööelu vahele rasvase ja range joone tõmmata. Aitab naljast!!!

Mis sundis mind jälle tagasi vanadele radadele pöörduma, oli André Gide ja tema oopus “Valerahategijad”, mis iseenesest on väga kihvt raamat ja mille keerdkäigud ning inimesekäsitlus intrigeerivad mind. A-g-a seda ei saa lugeda niimoodi “lõdvalt” – juuksuritoolis või 10 lehekülge napilt enne uinumist, see nõuab rohkemat, viskleb tähelepanuvaeguses. Ja ma teadsin seda juba alustades, aga ikka punnisin vastu.

dsc_0154

Modernistliku koega tekstis tegutsevad sigatsejad kooliõpilased ja kirjaniku alter ego Édouard, kes kirjutab samal ajal selle sama raamatu kirjutamise päevikut (just!). Küsimused, millega tekst tegeleb ja temaatikad, mida see käsitleb, on igati tollele perioodile kohased: mis on kunst, mis on fiktsioon, kuidas kujutada homoseksuaalsust, kuidas peaks romaani kirjutama, mis on elu, millised on “paremad viisid” elamiseks. Iseenesest ei ole raamat raske (kui võrrelda näiteks Prousti või Faulkneriga), aga siiski nõudis minult rohkem kui olin valmis talle hetkel pakkuma. Tegelikult teeb see mind natuke kurvaks, sest “Valerahategijates” olid mõned väga hästi välja kukkunud tekstikohad, mis ära märkisin ja, mis tabasid väga hästi mingeid aspekte, mis mind ennastki huvitavad. Toon all mõned ära.

dsc_0134

Ma ei usalda tundeid, mis leiavad sõnastuse liiga kiiresti. (…) Ta on juba liiga lugenud, on meelde jätnud ja õppinud hoopis rohkem raamatutest kui elust. (lk 162, siniseset EPL-variandist) Tundub, et Gide (ja paljud tema kaasaegsed filosoofid-kirjanikud) ei usu n-ö traditsioonilisse haridusse ja pooldavad pigem kriitilist suhtumist establishmenti. Naljakas on selle juures, et kui paljud kuulutavad raamatutest ära pöördumist ja nimetavad hoolsaid õppijaid “tolmusteks”, “eluvõõraiks”, siis tegelikult on see ideaalinimene, mida ette kirjutatakse igati haritud, lihtsalt kuidagi sellest haridusest n-ö üle kasvanud.

Kirjutamine takistab elamist ning et tegudega saab end paremini väljendada kui sõnade kaudu. (lk 199) Tollased kirjainimesed kaotasid usu sõna võimesse midagi väljendada (see pööre toimus tegelikult juba varem). See on paradoksaalne ja karm – kui sõnasse ei usu, on kirjanik päris keerukas olla. Kui uskuda, et sõnadega eales “eluni” ei jõua, on kirjanik ikka täismasohhist. Keele ja “reaalsuse” teema on raske ja seda ma üheselt lahendada ei oska..

dsc_0167

Justum et tenacem propositi virum (õiglane ja sihikindel mees), keda meile eeskujuks seatakse, loob kõige sagedamini kivise pinnase, millel kultuur kiduneb (244). Stereotüüpide lammutamine, mingite eeskujude seadmise küsimärgistamine – sellega tegeleb Gide kohe hea meelega. Nii kujutab “Valerahategijad” kriitilist ilmavaadet, mis iga sõna, sammu, hoiakut detailselt läbi valgustab, küsimustab, kiustab, nörritades niimoodi lugejat. Kõige tähtsam on kirgas ja sõltumatu elu, vahe pilk, julgus olla üle.

Ühesõnaga: tegemist on päris kihvti, mitmekesise ja kriitilise tekstiga, mida ma kindlasti veel loen. Lihtsalt mitte horisontaalis ja pehmes ööriietuses.

Kõik, side lõpp, lähen reisile, ihaldan gide’ilikult ära.

Flanöös

Kate Chopin “Virgumine”

Kätte on jõudnud periood, mille tulekut ma pikalt aimasin. Ja see, et ma seda aimasin, aitab mul sellega kuidagi ka sõber olla. Nimelt on tööd palju, tulemust njetu. Peentööd ohtrasti, kuid kiitust njetu. Pikad tähtajad küll, aga väsimus, kurnatus ja vaimu puudumine lokkavad nii räigelt, et isegi sügis ja sealsed tärminid – milline kohutav sõna tär-min – tunduvad kahtlaselt lähedal olevat. Toidupildid tekitavad rohkem elevust kui raamatupildid. Sotsiaalmeedia tülgastab. Kurk kipitab. Mida see peaks tähendama, Flanöös? Tarvis härjal sarvist haarata, kohviubasid närida ja diemit carpida. Peab end vormi ajama, entusiasmivormi. Bulvarile peab saatma renoveerimistiimi või kui see ära eksib, siis äkki lihtsalt äratusmeeskonna. (Hammustab kanakoiba)

Asiseks!

Lõpetasin eelmisel pühapäeval (!?) Kate Chopini “Virgumise”.

dsc_0115

Lühike, tabav, nööriv, mingis mõttes väga humble. Natuke hirmutav ja jahe.

Chopini “Virgumine” tekitas 1899. aastal, mil see ilmus, omajagu poleemikat. Kaasaegsete meelest oli see liiga avameelne. Tänases kontekstis see aga selliseid tundmusi ei tekita. Tähendab, Varro Vooglaius ikka. Aga (palju)lugenud inimesed silmi kinni pigistama ei pea. Romaanis saab valgel jõukal noorel abielunaisel oma pidevalt ära olevast abikaasast, kes naist kalli varandusena käsitleb, nimelt villand ja ta soetab endale oma elamise ja hakkab – sa hoia ja keela – maalima! Otsib uusi tuttavaid, otsustab oma asjade üle ise, hulgub ja viib lapsed sugulase juurde hoida. Rebel ühesõnaga. Oma aja kontekstis kindlasti. Mind raamat kuidagi liigutas, kuigi praegu tagasi mõeldes on pisut raske täpsustada, mis täpselt mulle mõjus. Võib-olla just see teatav kirurgiline külmus, millega äkki “virgunud” protagonist oma elumuutusi läbi viib. Võib-olla.

dsc_0114

Romaani peategelase Edna Pontellieri  lugu on kirjeldus tunneteta abielust, mis on sajandivahetuse ja 20. sajandi alguse kirjanduses äärmiselt levinud teema (ka Eestis vastandatakse abielu ja armastust näiteks Tammsaare, Gailiti, Semperi tekstides). Chopinil on õnnestunud luua mainitud teemat käsitledes terane atmosfäär, mis tuleneb sellest, et jutustaja ei võta minu meelest hinnangulist hoiakut või kui siiski, siis vähemasti ei näi ta tundvat kellegi vastu otsest poolehoidu või viha. Ja see on väga lahe! Ma ei ole ammu lugenud säärase jutustajatüübiga raamatut. Kuskil keegi alati urgitseb midagi ning näiteks eesti sajandialguse kirjanduses on jutustajal tajutavalt jõuline postisioon – mõnitada, solvata, üleolekut näidata, tegelaste pea tükkideks kiskuda. Ses suhtes on “Virgumine” väga humble: see lugu tuuakse lugeja ette küll teatavast rakursist (mis on paratamatu), kuid jutustaja ei taha olla kohtumõistja.

dsc_0120

Kate Chopini peategelane Edna Pontellier õpib romaani alguses suvituspaigas viibides ujuma. Järk-järgult õpib ta tegema asju, mis talle meeldivad, iseenda seltskonda nautima – esimesel täiesti üksinda veedetud õhtul tunneb ta rahu enda peale ronivat. Ta maalib, tema taieseid ostetakse. Ütleb arvamust välja. Ei täida mingisuguseid totraid seltskondlikke kohustusi, mis talle lõbu ei paku, vihastades oma konservatiivse ärihaist mehe pea poolsurnuks. Naudib klaverimuusikat, longib ringi, panustab hobustele.

dsc_0118

Edna muutub loo käigus. Muutub nii palju, et hakkab hirmus. Seepärast mõjub loo lõpp kui külmsinine värin.

Väga quick read. Lihtne ja huvitav lugeda, samas mitte labane ega triviaalne. Kosutus, aga ängistav.

Nüüd loen Gide’i “Valerahategijaid” (1926), olen praegu vanema kirjanduse lainel. Küll tegin selle vea, et ei võtnud ühes raamatuga märkmikku ja pliiatsit lugemispessa, praegu olen vahepeal juba päris segaduses. Põnev!

Parimat

Flanöös

 

 

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Maarja Kangro on olnud mu raamatulaual alates 2008. või 2009. aastast, täpselt ei mäleta. Algas see suhe “Heurekaga”, siis lugesin “Ahvid ja solidaarsus” ja siis tuli “Dantelik auk”. Mulle meeldisid need tekstid, aga need siiski tulid, olid ja läksid jälle. Nagu väga suur hulk raamatuist, mida ma loen. Nüüd lugesin “Klaaslast”. Ja see, ma arvan või isegi kardan, ei lähe kuskile. Lasi ennast lugeda ja võttis oma niiskete haarmete vahele.

dsc_0097

Eks mul on sõnadest puudus, jälle. Aija Sakova nagunii puudutab mõlemat teemat, mida tahtsin lahata ja mis mind kõige valusamalt puudutasid, see oleks esiteks, mis on “väärt” trauma”, mis on valu, mida on väärikas representeerida, kas isiklik valu kuulub sellisesse valda? Kas ühe konkreetse indiviidi täiesti individuaalne valu, mis johtub siis paarisuhtetraumast, leinast, kaotusest, on n-ö üllas valu ja tundmist väärt? Millegipärast mulle tundub, et läänes on mingid valud justkui “õigemad”, s.o eriti sõjaga seotud kogemused, šokid, kadumised, vägivallalainete muserdavad kogemused. Ühe naise lapsekaotuslood ei ole justkui nii nooblid. Mistõttu on Kangro raamat justkui värske ja kole tuuleiil, mis annab hääle ka nendele tunnetele, mida kuigi avalikult ei lahata.

dsc_0100

Ning teiseks intellektuaalse eneseteostuse ja lapse kasvatamise kokkusobitamine. Jutustaja ambivalentse subjektina sedastab, et olgugi ta tahab lapsi, on laste kasvatamine vaimse ambitsiooniga naisele emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav, keha materdav, aga vaimselt totaalselt alakoormuslik. Alati on parem midagi rahus lugeda (Platonit või ajalehte), kui tite nuttu kuulata. Nii ütleb ta välja ränga tõe, mida mõne aja eest (ja mitte nii teravalt) on selgitanud meesvaatepunktist Knausgård, öeldes oma venna isakogemuse kohta, et too oli lastega koos eksisteerides õnnelik, kuna tegelikult ei pidanud ta oma elus kuigi palju muutma, jätkates oma tegevustiku ja rutiiniga. Knausgård on võrreldes Maarja Kangroga aga sõnarohkem, häbelikum, vähem intellektuaalsem, kuigi ka megahea.

dsc_0102

Jah, mulle meeldib see kuju, kes tegutseb “Klaaslapses” ja ma tunnen talle kaasa ja ka imetlen teda. Ma ei hakka analüüsima teksti autobiograafilisest perspektiivist – kuidas suhestub romaani “mina” ehk sõnadest moodustunud isik Kangro ja naine, vereringe ja luudega eesti kirjutaja Kangro. Ma ei tee seda, sest ma olen proovinud, aga ma ei oska. Ma ju tean, et autor on surnud ja positivism ammugi. Nii et see selleks. Kangro-raamatukuju on nii aus, nii järsk, otsustuskindel, arvamuslik, emantsipeerunud. Kangekaelne, mobiilne, suhtlusaldis. Kõrk, jah, aga kindel. See respekt, mis loo jooksul tekib, viibki loo keerme ja traagika nii kaugele, et lugejal on raske ja kurb. Loo lõpp, mil selgub tõsiasi, et naise tibukese maised jäätmed on kaotsi läinud, tõmbab sisse ikka koleda augu. Augu, kust immitseb kõike seda vedelat ja lögast, mida lääne kultuur alati on kartnud. Mida õpetataksegi kartma. Kuiv, kõrge, ülemine, mõistuslik versus märg, libe, alumine, emotsionaalne. Teada tuntud märgistet dihhotoomia. Kõik, mis loksub üle piiri, ajab inimese peast hulluks. Nii on abort ja sünnitus jätkuvalt eesti keeleski ilukirjanduslikult alarepresenteeritud (meenub muidugi Krõõda teise tütre sünd, mil naine kooserdab pärast väljutust last pesema, sest tal pole ühtegi abilist ja Semperi “Armukadedusest” verise lina stseen, kuid need tekstid ei tegele sünnituse kui sellise kirjeldusega, Semperi jutustaja räägib küll naise lõkendavatest põskedest ja rahutust hingamisest, aga üldiselt on see võrdlemisi romantiseeriv) ja see, et Kangro sellise pauguga ja sellise detailirikkusega algust teeb, on imetlusväärne. Kõige selle juures tundub (sümboolse) kapitali tagaajamine mõttetu enesenüristamine, kulutamine. Kangro peatub ka sellel põgusalt.

dsc_0105

Ja muidugi saab lugeda haiglapersonali üleolupositsioonist, s. t lugeda kirjandusteosest seda, mis linnalegendidest ammu teada, a’la valudes naise kallal tänitamine, õpetamine, nõmetsemine. Vastik. Kangro sedastab, et kui maailmasse tulek tekitab naisindiviidile sääraseid piinu, siis on ilm üks perssekukkunud koht. Miks peab inimese sünd tekitama kohutavaid, tõmbavaid, märjavöödilisi, tõmbluku vägivaldse purunemisena mõjuvaid valusid? (Millele konservatiivid armastavad vastata, et naine, vana roju, peabki kannatama. Siis muutub heaks ja õilsaks).

dsc_0099

Sünnitades saab naine teada, mis tunne on puuviljal, näiteks granaatõunal, kui temasse ratkuvalt nuga lüüakse, kui tekib rigisev hääl ning lõikest immitseb punakat vedelikku; mis tunne on melonil, kui temast lusikaga seemneid uuristatakse, kui tegu korratakse veel ja veel, et saada kätte kõik seemned, koos imeliku märja niitja massiga. Seep see ongi. Lusikas uuristab uuesti, uuesti, uuesti, uuesti, uuesti.

dsc_0103

Heade raamatute lugemine on alati vastuoluline. Esiteks saad küll elamuse osaliseks ja ehk mõtled mingi teema üle sügavamalt järele (või saad aru, et mõtlemine on mingis olukorras mõttetu), kuid teiseks see alati ka morjendab mind mingil moel. Tekitab tunde, et kuis on üldse võimalik midagi ise valmis kirjutada, kui maailmas on sitaks palju head proosat. Ma ei tea, mida üldse on vaja teha, et tunda end mõtteka ja mõtestatud olendina. Kõige lihtsam oleks sellest ihast lihtsalt kuidagi lahti saada ja elada ilma ambitsiooni ja soovita. Seda ma veel ei oska. Aga, well, carpe diem, täna on uus päev, tasub jälle katsuda oma ihasid, tunge, iseennast alla suruda.

Võib lugeda ja kannatada.

Head aega

Flanöös

Mihkel Mutt “Eesti ümberlõikaja”

Ma kujutasin seda raamatut ette teistsugusena. Arvasin, et tükk on koherentsem, tõsisem. Ja seekord eelootus rikkuski üldmulje ära. Nagu alati eelootus või olgu siis -arvamus, kuidas parasjagu tuju on seda tundmusega mõtet nimetada.

“Eesti ümberlõikaja” tegevus toimub Alam-Kolkakülas ja Brüsselis, perifeerias-tsentrumis, maal-linnas. Teema “Eesti kui perifeeria/ääremaa/kolgas” ei ole uus, seda on Maarjamaal avastatud, laiendatatud ja ekspluateeritud juba 20. sajandi algusest peale, varemgi. August Gailiti “Muinasmaa” (1918) peategelane Morin vingub, et eesti naised on igavad, samasugused, anduvad ühtemoodi ja oleks aeg minna suurlinna, kus hüaanisilmsed kaunitarid tegeleksid tema pideva joovastamisega, vein maitseb magusamini kui mesi, tänavate rütm ajab heas mõttes hulluks. Ja veel 1928. aastal sai Johannes Semper Albert Kivikaselt (pole vist tarviski küsida, kumba kirjanikku eelistab tänane rahvusmeelne isik või kumb nimi üldse enam kõnetab) vastu päid ja jalgu, et ei kirjuta piisavalt eestipäraselt, ahvib Pariisi, jäljendab, imiteerib, ei ava “eesti hingeelu”. Jne ad infinitum.

dsc_0086

Mutt tegeleb põhimõtteliselt sama asjaga, lihtsalt tänases kastmes, sisse-väljarändamise teemadega. Peategelane laseb end britiks “ümber lõigata”, Eestit nimetatakse tsentrumi kuluaarides “kaheksandaks”, marurahvuslased üritavad Brüsselis lipuvarda otsa ronimisega rahvusvahelist tähelepanu saada. Põhimõtteliselt – nüüd vist juba ka tundub nii – on tekst vahel päris naljakas. Aga kuidagi hapunaljakas ja mitte eluterve-mahlane ei ole see huumor. Mutt lihtsalt on tänase aktuaalsusega hästi kursis ning tahab seda irooniliselt avada. Ja mitte ainult sisserände-küsimust, vaid ka väljarännet, mis on eriti teravalt hambus tänastel konservatiivsetel meespoliitikutel, veel eelmisel nädalal muretseti Riigikogus, et kuidas needsinatased maamihed (võib-olla Alam-Kolkakülast, kes teab) ikka naise leiavad, kui kõik need plikaohtu järelejooksikud välismaa-mihele lähevad.

Sundtagasitoomine, rsk.

dsc_0079

Tabavalt oli toodud väliseestlaste sedastuskimp: et, oo, oo Eesti nii ilus, nii õige, nii puutumatu. Roheline, vaba. Ja kui uuritakse, miks siis tagasi ei tulda, laskub ruumi pühalik vaikus.

Ma ei oska neid probleeme tegelikult käsitleda, sest minu jaoks on mõistetamatud poliitikute väljaütlemised, mis eesti naist vähesünnitamises süüdistavad, panevad ette rasestumisvastaste vahendite ärakeelamist, tahavad naised välismaalt “pelmeenidele ja rähnidele” leemekulbiliigutajaks tuua. “Eesti rahvaarv kasvama, talendid koju” jne – minu jaoks kummalised loosungid. Ma olen vast individualistlik egoist, kuigi mulle ei meeldi end (ega teisi) mingite kategooriate abil piirata, kitsendada, defineerida.

dsc_0091

Aah, tegelikult mulle ei meeldinud “Eesti ümberlõikaja”, suuresti sellepärast, et hetk oli vale. Ma pigem loen midagi, mis ei haaku nii otseselt päevapoliitikaga. Vajan veidikest distantsi ja vaatlusruumi. Või tegelt, võib-olla on see mu mingi ratsionaliseerimissoov, vahest mulle lihtsalt ei sobinud see stiil, see vaatlusnurk, see kuidas lugu avanes.

Ühesõnaga, säärane tükk meie austet riigikirjanikult. Proosit!

Ma arvan, et väga palju mõjustas “Eesti ümberlõikaja” personaalset vastuvõtt tõik, et lugesin tihkelt selle järel (ja minu kohta erakordselt kiiresti) läbi Maarja Kangro “Klaaslapse”, mis võttis tükkideks ja pani siis hoopis valesti kokku, nii et justkui enam õigesti olla ei saa. Istuda ega astuda. Minu jaoks on alati liigutavamad ja tähenduslikumad  inimese siseelukujutused, väärtushinnangud, kurbused, mõtted kui väga suurele üldistusjõule pretendeerivad üdini ajakohased tekstid.

Flanöös

 

 

 

 

Emma Healey “Elizabeth on kadunud”

Emma Healey põnevik “Elizabeth on kadunud” pälvis 2014. aasta Costa kirjandusvõistlusel debüüdipreemia (ma ei olnud sellest varem kuulnud, kuid tundub, et tegemist on võrdlemisi ihaldusväärse auhinnaga). Healey on smart: ta on ühelt poolt läinud kindla peale ja valinud žanri, mille järgi on suur nõudlus, kuid teiselt poolt rakendanud mõrvamüsteeriumi lahendamisel ja selle maitsestamisel ebatraditsioonilisi võtteid.

Ja tundub, et kriitikutele ning erinevatele arvustajatele tekst meeldis, sest olen lugenud ainult kiidusõnu ja julgustavaid sedastusi, mis nimetavad Healey debüüti uskumatult heaks. Eeldatavasti annab see talle jaksu edasi kirjutada, sest  – olgem ausad – kriitikute arvamus läheb paljudele kirjanikele (tohutult) korda. See kas lükkab edasi või surub tagasi. Ma peatun sellel, kuna lugesin hetk tagasi Kate Chopini “Virgumise” eesti keelde tõlkija Karin Suursalu lühikest saatesõna mainitud romaanile, kust ta ütleb: “Kriitikute pahameel rusus Kate Chopini ja võttis temalt kirjutamisjulguse. Ta suri 1904. aastal ajuverejooksu.” See viis mu mõtte jälle sellele, kuivõrd vastuvõtul on võim. Emma Healey’l on sellega kõik korras, usutavasti kirjutab ta veel ja palju-palju.

Romaani protagonist on Maud, üle kaheksakümne aasta vana naine, kellel on probleemid mäluga. Maud ei mäleta tarbeesemete nimesid, unustab oma lähedaste olemasolu, selle, kus ta elab, kas ta on just söönud, miks ta mingisse kohta sattunud on. Nii on ta tihti närviline, leiab end politseijaoskonnast ja sööb tohututes kogustes leiba, taskust pudenemas sildikesed, mis annavad juhiseid, mida naine tõlgendada ei oska.

Ning seda unustamiste tohuvabohu saadavad kinnisideedena kõlavad soovid kabatšokke kasvatada ja pea nõudlik sedastus, et Elizabeth – peategelase hea sõbranna – on kadunud. Süžee oluline liin on traagiline juhtumus – õe kadumine – Maudi lapsepõlvest, mille otsi ta ei ole kokku sõlminud ning mis sarnaselt Elizabethi ja kabatšokkidega täidab tema argielu, sekkub tegevustesse ja kutsub lugejatki eritlema ja küsima, kus see kuramuse Elizabeth end peidab. Loo rütm ning korduste osatähtsus tekstis aitavad segadustunnet ja mälu puudumisest johtuvat ängi veenvalt edasi anda.

dsc_0070

Romaan on mementolik, n-ö amneesia-tekst, mille peategelaseks ei ole seksikas noor härrasmees, vaid vana haige naine, kelle vaatepunkti valimine loole on mitmel moel innovatiivne (ja ehk isegi didaktiline – kuigi seda me nüüdisaegselt kirjanduselt justkui ei ootaks). Kui valdavalt on vana naine (vähemasti Eesti) proosas kühmus, pisut tammsaarelik tagategelane, kes vahepeal peategelastele intuitiivselt midagi ennustab ja noorele segaduses linnaharitlasele maaelu võlusid meelde tuletab, siis Healey loos on Maud esiplaanil.

dsc_0049

Nii ulatab “Elizabeth on kadunud” võimupositsiooni unustavale vanurile, kellele seda läänelikus kultuuriruumis kuigi tihti ei anta. Vanadus on jätkuvalt stigmatiseeritud, eluperiood, mis ei seostu külluse, vabaduse, õnnega. Healey annab ilukirjanduslikus vormis sõna Maudile, mis on julge, vajalik ja ebamugavalt ängistav.

dsc_0046

Ja tunnistama peangi – mul oli seda raamatut emotsionaalselt raske lugeda. Ja ma ei loeks seda uuesti. See oli väsitav ja tüütu. Kuid vähemasti liigutas see mõtet sammu võrra lähemale sellele mahavaikitud maailmale, kus 5 am club ei tähenda edu, efektiivsust, elustiili, vaid kulunud kehast ja terviserikkeist sigitunud võimetust magada, mäletada, olla ning kus fraase korratakse lõpmatuseni.

 

Flanöös

Raamaturohket uut ja Karl Ove Knausgård “Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas”

Head uut aastat, lugemishimukad sõbrad! Ma olen puhkuselt tagasi ja täis lugemismõtteid, -muljeid, -plaane. Olen sirvinud Eestis nii vanu kui ka uus raamatuid, väisanud Koid ja raamatukogusid ning tekitanud mõnusa hulga tekste, mida endaga Kaukaasiasse ühes võtta. Tõsi, paljud neist on sajandialguse tekstid, kuid võtan ühes ka mõndagi uut ja jagan teiega – nii nagu juba tavaks saanud – oma mõtteid valitud tekstidest. Et 2017 tuleks imetabane ja mõtterikas!

dsc_0242

Üle pika aja on mul raske leida sõnu, millega raamatust kirjutamist alustada. Ma arvan, et valisin Karl Ove romaani lugemiseks just seetõttu, et “Minu võitlusest” räägitakse palju, see meeldib lugejaile ning inimesed leiavad, et see on hea. Mina – uudishimuliku ja muidugi ka mõjutatavana – tahtsin ka teada, mis on teksti iva ning miks see säärast furoori tekitab. Miks Sehkendaja siunab ning Päikesejänku soojalt soovitab.

Minu jaoks on romaani trump siirus, valus ausus ja erinevate emotsioonide, inimlike murede ja suhterägastike vastikult ületasandiline läbivalgustus, mis on oma lihtsuses tabavalt nägelik. Ma pean tunnistama, et ükskõik kui palju meeldiks mulle öelda, et mulle see tekst ei meeldinud, ei saa ma seda teha. Sest see meeldis mulle, ma tundsin minulaadsed mõttekäigud ära ja suhestusin peategelasega. Ka meeldis mulle see, et eneseiroonia ja isegi -halvustus ei ole kantud peategelase/autori enesekuju üleolevusest. Ühesõnaga – Karl Ove ei varusta iseenda materdusi mingi pühalikkuse auraga, vaid on enda motiivide ja käitmiste kirjeldustes minu meelest vägagi neutraalne.

Toon näiteid. Minu jaoks on valusalt aus see, kuidas mees kirjeldab isaks olemist ja laste eest hoolitsemist, rõhutades, et enne laste saamist uskus ta siiralt, et kõik läheb hästi, kui laste vastu hea olla. Tegelikkuses on laste sünniga seotud muutused nii suured, et ta tajub, kuidas ta elu vajub kuskile alla ning tema autonoomsust anastatakse. See on väga julge ja karm väljaütlemine, mida tihti – eriti autobiograafilistes tekstides – öelda ei söandata.

Inimeste käitumismustreid oma isa najal analüüsides toob autor välja huvitava mõtte, et inimeste teod – ehk need, mille põhjal me kaaslaste üle otsustame – varjavad tegelikult ära inimeste tegemata teod, mis neid samaväärselt defineerivad. Nii märgib jutustaja, et tema isa lõikas alati oma juukseid ise (ei käinud juuksuris), külastas linnaserval asuvaid suuri supermarketeid (mitte väikseid lähipoode), ei sõitnud bussiga. Tõlgendades neid tegusid kui hirmu kaotada kontrolli ja luua liigseid suhteid.

Ka rääkis peategelane minu jaoks lahti ühe tundmuse, mida ma olen teatud eluperioodidel tundnud, kuid mitte kunagi sedasi sõnastanud. Need on need hetked, mil maailm läheb lahti, see on mu auster, mil tundub, et ees ootab ainult hea ja soe. Raamatus kirjeldatakse seda kui elu, mis on pilgeni täis võimalusi, kui kõik osutab ettepoole. Ja siis ühel hetkel see murdub ja kaob suure loo tunne.

Mulle meeldis veel, kuidas ta ei üritanud oma noorust idealiseerida või kirjutada endasse ihaldusväärseid omadusi (atraktiivsus, seltskondlikkus, sõprade rohkus, seikluslikkus). Nii ütlebki ta, et ülikoolipõlv oli tema jaoks rida lohutuid, üksildasi ja ebatäiuslikke päevi. Mis ei tundunud sel hetkel nii lohtutud, kuna temas hingitses ikka lootus rõõmust, armastusest ja ootamatust läbimurdest :). Seda oli kuidagi värskendav lugeda, Karl Ove võtab end alasti, analüüsib kalgilt ja jõuab niimoodi lugejale lähedale.

Ja lõpetuseks oli väga mõnus lugeda sellest, kuidas raskete tekstide lugemise võlu ei peitu ainult nende mõistmises, vaid ka teadvusenihke tekkes. Teadmine üldse, et need tekstid eksisteerivad, rikastab. See tähendab, et teadmine ei ole alati peamine eesmärk, vaid hoopiski aimused, tajumused, mingisugune tunne, mis seda lugemist saadab.

Seega: minu meelest igati hea lugemiskogemus. Alates mehe isakogemusest, lapsepõlvemälestustest, problemaatilistest peresuhetest kuni vihatud isa matmise ettevalmistamise, lõputu koristamise, suitsetamise ja kohvijoomiseni. Kihvt. Kalk. Pehme. Läbinägev.

dsc_0236-2

Flanöös

P.S! “Minu võitlus” ei saanudki pildile, see-eest võrgutavad lugejat ilusad punased kihisevad raamatud.