Me peame rääkima “Olemise talumatust kergusest”

Oo jaa, ma lugesin kolmandat korda oma (näruses ja nii imetabases) elus läbi Tšehhi kirjaniku Milan Kundera “Olemise talumatu kerguse” (1984), iga elatud aastakümne kohta üks kord talumatut kergust on parasjagu hea annus. Esimene kord gümnaasiumis, teine kord alma mater‘is, kolmas kord siin, kusiganes ma praegu hõljun. Kui olin kooliohtu, siis valisin selle teksti lugemisvaraks seetõttu, et selle pealkirjas oli tore sõna “olemine” ja mind olemine väga huvitas. Ja mis seal salata – see huvitab mind nüüdki.

Ikka meeldib, kuigi mingite ideoloogiliste positsioonidega selles tekstis ei saa ma nõus olla, ehkki poliitika ja esteetika on kogu aeg tülis, see on tavaline. Eelmisel korral kirjutasin tekstist ka oma “baby-blogis” ehk katsetuspäevaraamatus, kus keskendusin peamiselt seelikuküttide definitsioonidele (päris piinlik lugu) ning öistele ja päevastele raamatutele, mida võtsin tollal padutõsiselt, praegu tunnen, et näen palju tihedamini jutustaja irooniast läbi kui siis. Oi, milline sinisilm ma olin, usaldasin raamatuid!! Ei iial enam! Haa.

Ma lugesin seda taas väga proosalisel põhjusel, nimelt ilmus Varrakult selle kordustrükk, see jäi mulle ühel ostuõhtul, mil vedelesin lilla sünteetilise teki sees, T-särgil küpsisepuru, silma ja ma soetasin selle ühes Meelis Friedenthali “Inglite keelega”. Mõtlesin, et “No olgu siis, tule minu manu!” Veetsime koos mitu tormilist nädalat. Meie armulugu lõppes ja ma keeran siin, nendel lehekülgedel, talle käkki, valades meie kirglise sööstu paljastavatesse sõnadesse.

Mäletasin nii paljut nii selgesti. Paljud lõigud olid mul pea sõna-sõnalt peas ja see pani mind imestama, sest tõtt öelda ei ole mul parim mälu universumis. Mitmed fragmendid olid aga täiesti ununenud, nii et oli ka taasavastamise rõõmu. Mida ma varem tähele ei pannud ja mis mind sel korral pisut häiris, oli tavapärane naistegelane on loodus/keha versus meestegelane idee/mõistus liigitus. Võtkem näiteks sedastus (mil jutustaja selgitab, et tegelased ei ole kuidagi seotud “realiteediga”), et Tomáš sündis lausest: einmal est keinmal, Teresa sündis kõhukorinatest. Tavakas. Või minu meelest tohutult – TOHUTULT kurb fragment sellest, kuidas Tereza – ilmselgelt kroonilises depressioonis – ühtäkki “mõistab”, et ta on olnud halb, toon selle siin ära: “Nüüd näeb Tereza, et ta on olnud ebaõiglane. Kui tema armastus Tomáše vastu oli tõesti olnud suur, siis oleks ta pidanud jääma koos temaga välismaale! Seal oli Tomáš  rahulolev, seal avanes tema ees uus elu! Ja ometi oli ta sealt Tomáše juurest ära sõitnud! (—) Ta oli kutsunud Tomášt endaga kaasa üha madalamale ja madalamale, nii nagu meelitavad näkineiud külamehi soolaugastesse, et neil lasta seal ära uppuda. (—) Kui kaval ta küll oli osanud olla. (—) Ta lebas kuumas vees ja ütles endale, et ta on kogu elu kuritarvitanud Tomáše vastu oma nõrkusi. Meil kõigil on kalduvus pidada jõudu süüdlaseks ja nõrkust süütuks ohvriks.” Ma olen oma elus lugenud nii palju klassikalisi raamatuid kavalatest, võrkupunuvatest, halbadest, nõrkadest naistest, kes mehe elu salapõimingutega ära rikuvad. See on tõtt öelda juba tüütu. Aga mis siis teha? Meenub taas Tiina Kirsi küsimus, mis parafraseerides kõlab: kas paha kuri poliitika tahab lugejalt võtta tema tekstimõnu? Kuidas lugeda Kundera “Olemise talumatut kergust” ja seda nautida, kui naisekujutus räigelt närvidele käib? Kes ütleks? (kuumad pisarad jooksevad põsekünkailt alla)

Ilmselgelt ei pea raamatuhuvilisele seletama, millest Milan Kundera “Olemise talumatu kergus” kõneleb, kus toimub, millised on tegelased. Pigem tahtsin ma täna selle teksti varjus vaagida, miks ometigi Kundera kõigile lugejaile meeldib? (v.a Javier Mariase “Nii valge südame” ühele tegelasele, ei mäleta enam, kas peategelasele. Talle on Kundera halva maitse näiteks ja muidugi ma üldistan, et “kõigile”, aga siiski nõnda paljudele, kellega olen sellest kõnelenud). Kas see on tema võrdlemisi lihtsasti jälgitav stiil, ajaloolised valud, mis on Eesti ajaloolise taagaga ühenduses, truudusetuse ja seksiga seotud temaatikad, mis alati tõmbavad, pikad ja tuikavad sissevaated inimeste mõtlemisviisidesse, eelarvamustesse, lahterdustesse? Ju vast kõige köitvam selle teksti juures ongi sujuv eriti keerukate ja lihtsate-“üldinimlike” teemade vaheldamine, kokkusõlmimine. Ja kindlasti põimub see tekst minu jaoks Nietzsche ideega, et meie – inimloomad – ihaldame pelgalt iha, mitte ihaobjekte, see jookseb minu meelest sellest tekstist tugevalt läbi. Iha me ihaleme, ka siis kui see on pelgalt sõnadesse salvestatud iha, iha raamatus. Ning raamatu ja ihaga seostub ka järgmine tekst, millest varsti kirjutan – Meelis Friedenthali “Inglite keel”.

Ühesõnaga, nüüd on 10 aastat jälle rahu majas. Ma ei teagi, miks ma seda teksti ikka tahan lugeda, es muss sein vist.

Flanöös

Leida Kibuvits “Paradiisi pärisperenaine”

Tundub, et Leida Kibuvits teeb teatavat sorti come-back’i, avastasin just hiljuti, et ilmunud on tema valikkogu “Kirev. Saatus ja looming“, mille kindlasti endale muretsen, lisaks olen oma eluvalla inimestelt kuulnud, et Kibuvitsa tekstide vastu tuntakse huvi, ehk isegi uuritakse varsti midagi põhjalikumalt. See teeb tuju täitsa heaks, sest lahedad unustatud kirjanikud janunevad taaselustamise järele, eriti kui tegu on naiskirjanikega, kelle nimesid meie kirjandusloos on ju häirivalt vähe.

1934. aastal ilmunud “Paradiisi pärisperenaist” tasub lugeda küll, eriti kui selle ajastu kirjandus kõditab. Romaani tegevustik – mina lugesin muide teksti kogumikust “Endised inimesed”, seal on veel palju teisi Kibuvitsa üllitisi, mida ehk ka veel loen – keerleb Linnateatri näitlejanna, n-ö vananeva (mis on tolle perioodi kirjanduses kinnisideeline teema, ergo nooruseihalus ei ole ainult meie aja obsessioon) Eeva ümber, kes kohtub konservatiivse igiperenaise, noore linalaka Martaga, kellele ta enda juures abistajakohta pakub. Kandva telje moodustabki kahe naise täiesti erinev arusaam elust, ilust, armastusest. Jäiga Marta, kelle nahka mitmel pool külmana kujutatakse, eluvaadete kohaselt on naise funktsioonid traditsioonilised: pesta, kusta, kasta. Eeva oma spontaanse ja lustliku vaatenurga ning lohakusega ajab Marta n-ö hulluks. Nende konflikt on hetkiti naljakas, kuid lõpuks jääb kostma traagiline noot, Marta on kuidagi erakordselt negatiivne tegelane, väiklane, vastik, kade, kohati nii ebameeldiv, et muutub ebausutavaks. Naljakas, et tegelased on niivõrd kontrastsed: Marta on heledate juustega noor kaunitar, sale ja kraps, kurja näoga; Eeva aga mustapäine, pigem tüse ja suur ning lapselikult rõõmus. Tõsine ainult teatrit tehes, mis on tema elu ja armastus.

Nii on Eeva teiste tollaste kirjanduslike kunstnikukujudega võrreldes erandlik. Teised naistest kunstnikukujud/kunstnikuhakatised tollasest kirjandusest, kellele mõte liigub (mitte et neid naiskunstnikke väga palju oli), olid (veri)noored ja loomulikult saledad, näiteks Lea Ring “Tuulearmukesest” või Herma Uustal “Armukadedusest”. Semper muidugi on halb näide, tal on kõik tõsiseltvõetavad naised peenikesed ning söövad vähe.  Nii et Kibuvitsa vorsti järav naispeategelane-tragöödianäitleja on julge ja põnev. Ehkki vananeva kunstniku, kes isegi oma kortse ei pelga, lõpp on traagiline. (Tasub muide mõelda Semperi Allale 1918. aastast, kes kaelakortsude ja üksinduse hirmust end peaaegu Iisaku katedraali tornist alla heidab, haa!)

Mind köitis enim kunsti ja kunstniku representeerimine ning hiljem ka kirjanik Eeriku tööprotsessi kirjeldus, mis oli minu jaoks lõõgastav. See, kuidas Eeva-Eerik koos töötavad ja mingi sihini püüdlevad, selliseid fragmente tahaks ma lugeda veel ja veel. Ettelugemised, pikutamised, suitsetamised, pliiatsi liikumine paberil. Näide: “Ja tema just i s t u s ja lauseid voolas pliiatsiotsast paberile! Jah, vahel tilgub, aga täna voolas! Võisid otse kuulda, kuidas nad kihinal ootasid pliiatsikehas oma ilmumise järjekorda.” Pliiatsikeha-kujund paneb mind tiritamme lööma!

Tegelikult on vanade tekstide lugemine väga küllastav, keel on nendes rikkalik, läbimõeldud, kirjeldused mahlakad. Ma arvan, et mul hakkavad need tekstid helisema kuidagi koos, näiteks kui mõtlen “Paradiisi pärisperenaisele” “Elu ja armastuse” valguses või “Armukadeduse” valguses, ilmusid need kõik ju ühel ajal, olid võib-olla kirjutatudki ühtede lõhnade, intriigide, helide keskel (see on muidugi spekulatsioon).

Järgmiseks võtan sellise huvitava raamatu nagu Helene Ranna “Keha ja vaim” (1930), mis võib-olla siiski ei sobi mulle, aga teen proovi. Loen muideks öösiti üle ka Milan Kundera “Olemise talumatut kergust”. Tunnen, et vorm hakkab tasapisi taastuma, ma jõuan, tahan, võin. Varsti.

Et päev tuleks tummine

Flanöös

Andris Feldmanis “Viimased tuhat aastat”

Esiteks: ilus kaas. Teiseks: aktuaalne ja praegu kõnekas sisu. Kolmandaks: köitev jutustamismaneer. Neljandaks: mitte minu jaoks. Ja see on põhimõtteliselt kõik, mida ma Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat” (2016) kohta öelda tahan. Et aga mitte kõlada liiga arrogantselt, põhjendan natuke neljandat sedastust.

Romaanil on silmatorkavaid tugevusi ja Feldmanise enda lootus, mille ta sõnas ERRi kultuuriportaalis, et romaan oleks tempokas ja hästi loetav, on kindlasti täitunud. Tekst on erakordselt ladus, kenasti jälgitava ja loetava sündmustikuga ning kiire. Pakkusin seda lugemiseks ka ühele võrdlemisi kirjanduskaugele inimesele ja tema meelest oli tegu väga hea romaaniga, mida on alati hea kuulda. Või ma ei teagi, ma arvan, et on kihvt, kui raamatukauged inimesed võtavad kätte uuema eesti kirjanduse tekste ning naudivad neid. Lisaks on tekstil väga mõjus või kuidagi emotsionaalselt kõigutav epiloog, mis meenutas mitmeti filmi Into the Wild (2007) lõppu. Aga see selleks.

Romaani tegevustik asetub tulevikku. Protagonist Niko elab Berliinis ja lööb aega surnuks. Kadunud on tähendusrikkad suhted, mitmetahulised emotsioonid, töö tegemise vajadus. Inimeste eest hoolitsevad masinad. Igapäevasus on talumatu, paljud leiavad lahenduse suitsiidis. Teised valivad valusalaadse ja mõttetu vegeteerimise. Aga siis kohtub Niko Veraga ja armub ning nad kolivad kahekesi maale, kus ootavad hüljatud maamajad, kus lokkab veidralt hirmuäratav loodus (!).

Feldmanis ise on eri artiklite baasilt järeldades arukas ja hea kujutlusvõimega autor, kes on minu meelest tabanud ära, et romaanikeel on palju nõtkem kui filmikeel. Mitmed (blogi)arvustused rajavad oma argumentatsiooni märksõnale “postapokalüptiline”, Piret Põldver “Sirbis” aga harutab teksti armastuse- ja depressiooni-märksõnade kaudu.

Mis teeb romaani minu jaoks paradoksaalseks, on tõik, et lugejale kuvatakse pilt tulevikuühiskonnast, mil paljugi on muutunud, meid teenindavad robotid, meie tundeskaalad on köndistunud, me ei ole võimelised armastuseks, lapsi ei sünni, rahustid on alati kotis. Mitte miski ei vii mitte kuskile. Entusiasm on kadunud, kõik teevad tülpinult sporti, silmad letargiat täis. Niisiis tulevikuühiskond. Seda enam paneb mind imestama, et peamise naistegelase konstrueerimisel on kasutatud siiski võtteid, mis ulatuvad 20. sajandi algusesse, varasemassegi aega. Ja tegelikult – miks ma imestan, mitte ükski autor ei tõuse oma loominguga aja kohale, ei ole sellest üle. Aja lingud, eks.

Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat” peategelane Vera astub teise peategelase Niko ellu lausega, et ta ei ole hea inimene. Naine on jätkuvalt, 2016. aasta Betti Alveri debüüdipreemia laureaadi tekstis (mõnes mõttes oli Betti Alveri 1927. aasta Lea Ring moodsam, mitmekülgsem ja vabam kui tulevikuühiskonna Vera) salakaval, iduni paha, iseennast halvana tõlgendav olend, kes võrgutab mehe, valetab mehe ennast ihaldama ja petab temalt lapse välja (ausalt öeldes on jube isegi sääraseid lauseid formuleerida). Miks ometigi pidi see niimoodi lahenduma? Miks pidi see viima välja selleni, et sündis laps, keda Niko ei soovinud ja – SPOILER – kes võtab seetõttu (ehk ema egoistliku soovi tõttu, mis meest lihtsalt omakasupüüdlikult ära kasutas) endalt elu. Miks küll? Kus on naistegelane, kes pole madu, kes pole paha Eeva? Ma saan aru, kirjandus ei ole alati peegel, vaid tihti ka kõverpeegel, aga mingid tüüpkuvandid tulevad ikka ja jälle, esinevad nii tihti, et tekitavad segadust ja kahtlust: äkki olen minagi ainult uss. Naine, ergo uss. Tammsaarelgi on naine alguses mehe jahil ja pärast seda lapse jahil. Ja kui jaht peetud ja vanadus saabunud, jutlustatakse naiste salakavalust ja sõnatakse “oh, ei, te olete veel noored, te ei tunne naiste võtteid.” Jeez.

Ma tahaksin nii väga lugeda säärast teksti, mis annab mees- ja naistegelastele (ükskõik, kas nad tegutsevad minevikus, tulevikus või nn olevikus) mingi vabaduse, mingi normide purustamise võimaluse, mingi muu kvaliteedi. Mul on Vera representatsioonist nii kahju. Kahjuks on see konflikt teksti kandev telg, mistõttu olen ma romaanis üldiselt pettunud. Aga loodan, et Feldmanis kirjutab kunagi ka raamatuid, kus tegelaste salajased agendad ei ripu 19. sajandi lõpu pseudofilosoofide  (Weiningeri s.t) poolt sõnastatud “tõdedest”. Või no sorri, terve Lääne ajaloo vältel sepistatud soostereotüüpidest.

Ehk oli see karm, aga karm on lugeda veradest, kes teiste elu pidevalt persse keeravad. Isegi siis, kui elu on juba niigi persses.

Head päeva

Flanöös

 

Jonas Hassen Khemiri “Kõik, mida ma ei mäleta”

Ma ei saanud alguses aru, kuhu ma sattunud olen, kui Khemiri raamatuga alustasin – see on fragmentaarne, segane ja mitmest vaatepunktist hargnev ning vaatleb retrospektiivis peategelase, noore ja eluhimuka Samueli, surma slash enestappu. Aga kui esimese raputuse üle elasin, tuli tasakesi juba harjumine ja selgus. Tõden praegu, et seda raamatut ei olnud üldse keeruline lugeda. Põnev, kiire, haarav.

Lõpetasin romaani juba mõne nädala eest, nii et raamatu pealkiri tundub selles kontekstis paduirooniline. Ma loen, unustan, jätan tegemata, ei mäleta. Mäletan ehk muljet, tundmust, sisu traumaatilisi murdepunkte. Aga ei tea, millele täpsemalt selles tekstis keskenduda. Sest kõik on juba ära kirjutatud: vaata näiteks Janika Läänemetsa kirjutist Sirbist, kus on kenasti kirjas ka see, mida romaan käsitleb. Et autor – tunnustet Khemiri – käis hiljuti Eestis, saab Sirbist lugeda ka mehe enda arvamust, muuhulgas väidab ta selles intervjuus, et mäletamine on keerukas protsess ja küsib, kuidas me üldse mäletame.

See on muidugi põnev küsimus, sest ma usun, et me olemegi suures osas see, kuidas me midagi mäletame, mismoodi oma mälestusi tõlgendame ja maname, millised meeled defineerivad meie mälestuste iseloomu. Mälupiltide detailsus ja iseloom muutub aja vältel ning tihti mälupiltide “tegelikkus” moondub. Kui seda “tegelikkust” üldse ongi.

“Kõik, mida ma ei mäleta” sündmustikku kantakse meieni eri vaatepunktidest. Rakursivahetus tehnikana – vahepeal räägib peategelane Samuel, siis tema tüdruksõber Laide, siis jälle Samueli korterikaaslane Vandad – ei ole iseenesest midagi uut, seda on varemgi tehtud, aga mõjus see ikka kuidagi värske ja vahetuna. Ma pole ammu midagi säärast lugenud, seepärast vist. Tekib ka ajaline nihe – igas järgmises fragmendis võib tegevustik mõne ajahetke võrra tagasi pöörduda. Mis liigutab lugemisel mugavustsoonist välja ja tekitab elevust.

Ma toon siinkohal ära ka ühe hea lõigu kirjainimestele: “Kas ma lihtsalt räägin või? Okei. Aga siis ma loodan küll, et sa teed pärast minu jutu päris tekstiks ümber. No nagu võtad välja, kui ma ütlen “nagu” või  “tähendab”, sest ma tean, kuidas kõnekeel täpselt kirjapanduna välja näeb, see on jumalast veider, jätab inimesest idioodi mulje, ja mina ei taha, et minust idioodi mulje jääks, ma tahan, et mulje jääks minust enesest.” See on lahe ja tabav mõte – tegelaskõne autentsus ja usutava dia- või monoloogi konstrueerimine. See, kuidas kahe (sõbra)inimese dialoog jäädvustada teksti – see on alati vähemasti kirjutajale kummastav. Sõnadega me teeme ennast, öeldagu mida tahes. Teeme jah ka kehaliigutuste ja mingi muu füüsilisega, aga kui me räägime sõprusest, armastusest, tööst, siis me teeme ennast sõnadega ning see teeb inimesed – fiktsionaalsed ja lihased – tundlikuks. Seepärast ongi alati nii kummastav, kui fotoinimene ilmub reaalses elus ja räägib. Oma parasiitsõnade, oma korduvate konstruktide, oma põnevuste ja igavustega.

Ühseõnaga, säärane täiesti loetav ja aktuaalne raamat, lisaks mäletamisele käsitleb see pagulastemaatikat ja elu multikultuurses linnas, nii et tänaste tegelikkustega igati kontaktis.

Võib lugeda küll.

Flanöös

Simone de Beauvoir “Väga kerge surm”

Lugemise ja sellest kirjutamise mõttes olen ma praegu eripärases paigas. See tähendab, et ma olen lugenud rohkem kui olen jõudnud kirjutada. Tavaliselt ma nii kirjutan-muljetan kui ka loen võrdlemisi (see oleneb muidugi vaatenurgast) vähe, praegu on kaardid teistmoodi kukkunud. Kaks raamatut ootavad mõtestamist ning üks saab kohe läbi. Millegipärast on härjal sarvist haaramine viimaseil nädalail raske, aga teen seda täna, kõigi raskuste, vihma, valusate lümfide, ärevuse, kimbatuse kiuste.

Raamat, mille lugesin läbi Thbilisi juuksuritoolis, kus viibisin, et vastata oma iluarusaamadele, mis suhteliselt kindlalt ripuvad ikka mingil moel sellest ilunormist, mida Lääne ühiskond meile ihaldusväärseks seab, oli Simone de Beauvoir’ “Väga kerge surm” (1965). Raamat on kaalult tõesti kerge. Pealkiri on muidugi irooniline.

Miks lugesin? Olen viimase poole aasta jooksul lugenud natuke kultuuriteooriat, tõesti natuke (ma ei ole oma progressiga rahul ning eriti närvidele käib see mulle seetõttu, et see on tõsi (mitte enda nuhtluseks välja mõeldud piinkujutelm), sügise poolaastal tegin määratult rohkem kui kevade omal) ja – utreerides – pole teksti, kus ei räägita Beauvoir’st. Enamasti räägitakse küll tema “Teisest sugupoolest”, aga Huston analüüsis ka tema positsiooni ilukirjanduse produtseerijana. Sealt see idu tuligi, soov aduda, kuidas kirjutab Beauvoir. Ja nüüd ma natuke tean. Võtsin esimese ettejuhtuva õhukese (reisimine!) Beavoir’ teksti, mille Raamatukoist leidsin ning siin ma nüüd olengi – Flanöös, kes luges läbi “Väga kerge surma”. Ossa!

Tekst on lihtsasti loetav, karm ja steriilne. Kirjeldatakse peategelase (kes kasutab oma nime ja mitmeid teisi nimesid, mis tähendab, et teksti võib pidada autobiograafiliseks) ema surma ning kui mulle poleks pidevalt ette söödetud, et see on “eksistentsialistlik” tekst, siis oleksin selle sildistanud naturalistlikuks. Aga tõtt öelda muutub siltide kleepimine mulle iga päevaga aiva vastumeelsemaks. Seda viga siis parandades: jutustaja kirjeldab väga detailseilt oma ema luumurdu, hospitaliseerimist, raskema haiguse avastamist, põdemist, vaagimist, suremist, mäda ja olluseid. Aga kui sellest mingil moel distantseeruda, on raamatut võimalik isegi lugeda ja mõningaid fragmente nautida.

Ja samas. Me ju olemegi haiged. Meie, meie lapsed, meie sõbrad, meie vanemad, sugulased, vanavanemad, kolleegid, juhendajad. Me olemegi haavatavad, veritsevad, haisevad. Nahahaigused, kurguhaigused, kõhuhaigused, äratõmmatud seljad, allergiad. Lapsed jooksevad ringi, tatt aiva lendab, ööd saadetakse mööda köhides, jälle lõikas keegi näppu. Kukkus turnimispuult alla, uppus järve. Virginia Woolf (jälle, jälle, jälle) mõtleb oma essees On Illness, et arvestades, kui erakordselt haiged me – inimesed – kogu aeg oleme, on lausa imetlusväärne, et kirjanikud haigustest nii vähe kirjutavad. Selles suhtes – haigus ja suremine – täiesti adekvaatne teema.

Samuti kirjeldab jutustaja oma ema lõppevat õnnetut elu. Või vähemasti annab ta ema elule sellise tähenduse, ema ise ehk mõtles teistmoodi. Jutustaja räägib sellest, kuidas ema eelistas üht tütart teisele, valas ühe peal välja oma lapsepõlve piinu. Ema olemise traagika võtab kokku selline tabav fragment: “Emal oli palju soove, aga kogu energia kulutas ta nende mahasurumisele. See enesesalgamine pani ta raevutsema. Lapsepõlves suruti ta keha, ta süda ja ta vaim põhimõtete ja keeldude rakmesse. Teda õpetati ise endale iket kaela võtma. Ometi elas temas elujanuline tuline naine: aga ta oli ümber tehtud, moonutatud ja iseendale võõras.”

Karm. Enesesalgamine (mind huvitab, kuidas see suhestub enesekesksusega, põnev mõte, mida harutada).

Teine raamat, mille juba lõpetasin, on uuem kui “Väga kerge surm”, nimelt Khemiri “Kõik, mida ma ei mäleta”, sellest järgmisel korral.

Flanöös

Mudlum “Tõsine inimene”

Seoses Mudlumi sulest 2014. aastal ilmunud “Tõsise inimesega” oli mul mitu eksiarvamust – millegipärast uskusin, et tekst ilmus 2016. aastal (!) ning millegipärast pidasin seda enne avamist romaaniks. See on tore, kui milleski niimoodi mööda panen. Jääb hästi meelde. Kui raamatu avamisest veel rääkida, siis enne esimese lehekülje keeramist vaatasin ka, mida tagakaanel sõnatakse. Näen, et Mudlumit armastatakse. See, kuidas tema kohta öeldakse, teeb hinge hellaks. Ta on kirjanik – ma nimelt usun (kahjuks või õnneks), et ükski kirjutaja ei ole enne kirjanik, kui mingisuguse teatava (jätan sõnastuse meelega natuke laialivalguvaks) autoriteediga kultuuriga seotud inimene ütleb: “Näe, vot, too seal on kirjanik.” Siis on konkreetne kirjutamise-aficionado vormitud kirjanikuks. Vaidlesin hiljuti just sel teemal. Millal on kirjutaja kirjanik? Kas see oleneb kvantiteedist (alates kahest avaldatud tekstist saame rääkida kirjanikust?) või kvaliteedist (üks suurepärane romaan ja subjekt on kirjanik)? Siin sekkub ka “suure kunsti” küsimus. Ja ma ei viitsi sellest täna jahuda. Nii nagu teie ei viitsi seda loba kuulata.

Mart Kangur ütleb tagakaanel, et Mudlumil on paigas see kirjanikule omane ökonoomia, oskus öelda vähesega võimalikult palju. Kangur lisab, et mittekirjanik (issand, mis olend see veel on, tundub kardetav?!) läheneb asjadele väliselt, ta ei suuda ka paljude tõmmetega asjade olemust tabada. Mudlum oskavat. Siis võrreldakse Mudlumit veel Pessoaga ja öeldakse muud head. Nagu tagakaantel ikka. Oleks päris julm, kui ilmuks romaan/kogu ja tagakaanel oleks karvaselt ja veriselt “See on pask raamat.”

Sellega ei taha ma mitte kuidagi vihjata, et “Tõsine inimene” kuulub kehvade kilda. Vastupidi. Tegelikult on neil tagakaane arvamustel põhi all – on küll hästi kirjutatud tekst, ilus raamat. Naljakas, vahel tüütu. Rikka keelepaunaga. Tekitab iha õmmelda, ahelsuitsetada, hankida endale “postapokalüptiline kaarekujuline diivan”.

Mudlum kirjutab palju asjadest. Ma ei tea, mis viimasel ajal on, aga kõik tekstid, mida loen, räägivad palju asjust, ka Woolfi “Olemise hetkedes” oli rafineeritud kirjeldusi eri objektidest, tikanditest näiteks. Lugesin just läbi Simone de Beauvoir’ lühikese romaani “Väga kerge surm” (millest kirjutan ka peagi blogis) ning ka seal räägib autor “asjade võimust”, sellest, kuidas neis salvestub (elatud) elu, asjadest, mis on orvuks jäänud. Beauvoir kirjutas nii 1965 ja 2014 kirjutab Mudlum, et “Sest kuidagi on nii, et maailm ei ole minu jaoks tegu, ta on asjadest tehtud.” Ja siis nad tulevad, need asjad, diivanid, hommikumantlid, kukekommid, martsipanikommid, vaibad, manuaalid, raamatud, viini toolid, ilurätikud. Tulevad ja hoovavad sinust sellise küllasusega üle, et sa ei jõua suudki kinni panna.

Jutustaja on “omamoodi perfektsionist”, nagu Sulisaw, loost “Sulislaw Zawisza kummaline elu”, kes “joonistab hingpeene ja terava hariliku pliiatsiga väljamõeldud maailmade kaarte ja need maailmad ei saa kunagi päris valmis.” Mulle näib see jutukogu mingi väga detailse, pisiasjadega täidetud konstruktorina, kus on kasutatud klaasi, tekstiile, puitu, pärleid, nööpe, vatti ning jutustaja paneb seda erakordse hoolega kokku. Aga samas järgmisel hetkel võib ta ka selle kõik bensiiniga üle valada ja tiku läita. Mingisugune hullus on selles kõiges. Või olen mina hull? Ja kardan pahasid, nagu kord Ellen?

Tõtt öelda on “Tõsine inimene” erakordselt värskendav lugemine ja puudutab lapsepõlvekeeli, tuhnib kuskil mujal, teises ajas, teistes inimestes. See on värskendav kiiskavvalgete reklaampiltide joas, pärlipesude, pikenduste, väljassöömiste reas. See on midagi kuskilt mujalt ja meinstriimiga sääres kontrastis, et tekitab mõnuvärinaid. Ja siis lööb vastu silmi mõne säärase tundega, mida oled pidevalt peas edasi-tagasi veeretanud, aga mitte kunagi sõnastanud: “Ei ole ühtegi kohta siin maailmas, mis oleks nii kadunud, nii kättesaamatud, kui kohad, kus oled elanud.”

Kipa! Lugege!

Flanöös

 

Anton Hansen Tammsaare “Elu ja armastus” (ja iil)

1934 – mil ilmus “Elu ja armastus” – huvitab mind tööalastel põhjustel. Eesti proosas oli siis tugev aasta. Või läheneme üldisemalt, kolmekümnendad üldse olid romaanitihedad, kui kahekümnendaid näeme pigem ehk luulekesksena. Ja ma loen ikka ja jälle Tammsaaret, üle või vahel küll tundub, et üle, aga lugedes selgub, et ma ei ole üldse säärast teksti lugenudki. Ja ma ei mõtlegi siin seda, et me ise muutume ja ei saa mitte kunagi lugeda sedasama “Tõde ja õigust” või “Hamletit”, nagu lugesime 10 aasta eest vilumatute kooliõpilastena.

Ma mõtlen pigem seda, et ma tõesti ei olegi mingeid tekste lugenud, näiteks “Põrgupõhja uus vanapagan” – ma olin täiesti kindel, et lugesin selle gümnaasiumis läbi, tunnistust sellest annavad nii kollased kleepsud hallis raamatud, kui ka püüdlikult hariliku pliiatsiga veetud jooned, märkused, hüüumärgid lehekülgede servadel. Miks, oh miks siis ei mäleta ma sellest tekstist suurt midagi? Teadvusest vilksavad läbi vaid mingid segased pildid, Jaan Toominga nimi ja isver – neid mõtteid siin mõlgutades ja mälus sobrades meenub, et, flanöös, igavene tolvan, käis eelmise aasta augustis vaatamas RAAAMI “Vanapaganat”, mis oli ka ju loomulikult Tammsaare ainetel. Aga lugenud ma seda närust teksti – päriselt lugenud, iga keharakuga – ei ole ma siiski.

Mälu on imelik kauss. Sõel tegelikult. Ma unustan kõik asjad lõpuks ära, kõik raamatud, kõik mõttekäigud, tsitaadid, põhitõed. Sessuhtes olen ma luhtaläinud inimene. Kui mul tekib mõni mõtteseos, mõni tõlgendusidee, pean seda kohe rakendama või vähemalt üles märkima, muidu on see kadunud loom, igaveseks kõrbe eksinud seik. See kurvastab, sest Woolf ütleb (ja ma nõustun temaga), et nii mõnigi asi/positsioon/tunne/kogemus muutub mäletades hoopis keerulisemaks, nüansseeritumaks, isegi reaalsemaks. Siis olen ma igasugu reaalsusest ilma. Mul on vaja uut mälu. Või mälumahtu, mälu viskoossust, ma ei tea, mida. Kas seda ei saa kuskil kliinikus, nurgatoas paigaldada?

Mis ma nüüd tahtsingi öelda?

Et “Elu ja armastuse” lugesin ma läbi. Lõpetasin selle eelmise pühapäeva varahommikul, lillade linade vahel, endal nägu unelõpust paistes. Ja teate, mis. See oli hea raamat. Selles oli koomikat, traagikat, paatost, labasust, kulunud tõdesid. Palju ängi, lollust, segadust. See rajanes siiski Tammsaare lemmikteemal – mehe ja naise vahelisel suhtel (sõjal?). Ja pealkirigi viitab, et nalja selle asjaga tegelikult ei ole. Pealkirjas on kaks kontsepti – nagu näeme – on ELU ja on ARMASTUS. Kuigi vahel tundub mulle, et nende sõnade vahele võiks paigutada “VÕI”. Armastus justkui pakuks naistegelasele (Irmale) kõike, ent meestegelaselt (Rudolfilt) võtaks kõik ära. Ideaalis peaksid elu ja armastus kokku sulama ja mitmeid muid mõisteid veel endasse libistama. Aga Rudolfil välistab armastus elu ja Irmal on ainult armastus. Jama.

Tammsaare brutaalsus (mis on tegelikult salalik brutaalsus) ei ehmata mind enam. Keegi peab ikka surema. Lunastust ei ole. Midagi ei ole. Armastust. Elu ka ei ole. Totter on see, et Tammsaare on kirjutanud tuhandeid lehekülgi, et öelda meile lihtsalt “midagi pole”. Ta pessimism on omamoodi naljakaski. Tammsaare on mu lemmikautoreid.

Kui te mõtlete, et hakkan kirjutades tasapisi mõistust kaotama ja loobin naljakaid sõnu imelikus järjekorras, siis te väga ei eksigi. Ma nimelt hakkangi mõistust kaotama. Ma viibin nn “vaimulaagris”, mille ma iseendale omaenda higi ja pisaratega korraldasin. Alates sellest esmaspäevast kuni selle reedeni tegelen ma kella kaheksast hommikul kuni seitsmeni õhtul lugemise, kirjutamise ja komponeerimisega. Ja kella üheksast õhtul uue mõnusa ilukirjanduse lugemisega. Terve mu tuba on täis imelikke lehti, mahakukkunud pliiatseid, kõrvitsaseemneid, kohvi- ja banaanilõhna, rõduuksest pääsevad raamatutesse hullama äikeselise Thbilisi tuuleiilid. Loen järgemööda Nietzschet, Woolfi, Jamesoni, Sartre’it, Gide’i. Tähendab, mitte järgemööda, läbisegi ikka. Karm askees ja tugev töötahe – muidu kuskile ei jõua. (aga kuhu ongi vaja jõuda, kui “midagi pole”?)

Nüüd kavatsen vaadata veel “Elu ja armastuse” telelavastust. Aga enne tahtsin ka mainida, et “Fargo” II hooaeg was bjuutiful. Kas te olete juba aktualiseeritud, tibud? Olete realiseeritud? Olete endi parimad versioonid? Ma küll täiega olen, raisk.

Nali naljaks. Ma pigem lõpetan. Ei taha endast liiga halba muljet kah jätta.

Flanöös

P.S! Aa, jaa, kas te Mudlumi “Tõsist inimest” olete lugenud? Ma kohe lõpetan.

P.P.S! Ma saan aru, et praegu ollakse obsessiivsed “tänase päevaga” (a’ka dekadentliku carpe diem’iga), et “sul on sinu päev, sinu tänane kink, nii et make it count”, kas keegi oskaks mulle pakkuda koherentse tõlgenduse selle kohta, kuidas ma oma päeva peaksin sellisel juhul veetma? Milline on päev, mis läheb korda, mis on hea, oluline? Mis karakteristikume peaks see kaasama?

P.P.P.S! Ma tahtsin ka kõiki teid tänada, kes te bulvarile eksite, kas joogise peaga või murtud südamega, kas uudishimust või mõttekaaslusest, kas igavusest, nukrusest või üleolekust. Kooserdage siin rahus, bulvar sallib igasuguse südamega inimesi.

 

Virginia Woolf “Olemise hetked. Märkmeid möödanikust”

Virginia Woolf on kahtlemata kurioosne kuju, unikaalse ja iseseisva mõttemaailmaga looja. Tema surma järgselt avaldatud autobiograafiline “Olemise hetked. Märkmeid möödanikust” on erakordselt tihe tekst, mis lubab sisse vaadata Woolfi maailma nägemise viisidesse, tema detailide märkamise võimesse, mällu, tema lapsepõlve rafineeritud elustiili, leinadesse, sellesse, mis oli tema jaoks olemuslik. Valdavalt, isegi kui ta kirjeldab mõnd positiivset seika oma elust, on need mälestused mingil moel kurjaendelised. Võib-olla olen ma seda öeldes alateadlikult mõjutatud teadmisest, mis Woolfiga varsti juhtus, ent võib-olla mitte, vahest ta tekstid ongi halvaendelised, hirmsa atmosfääriga.

“Olemise hetked” on minu jaoks eriline raamat kahel põhjusel. Esiteks selgitab see mulle peenelt ära, miks mõni päev on minu jaoks “tühi” ja teine päev “täis”. Mõni päev lihtsalt on olemispäev ja mõni mitteolemispäev, vahel muutub kõik töö kaudu tähenduslikuks, tasandid vahelduvad, mõtted liiguvad imelisi uperpalle tehes kõikides võimalikes teadvuse kihtides ja ma olen üleni täis elu ja ennast. Teisel päeval ootavad maksmist arved, lõhkevad torud, saavad otsa kõik leivad, banaanid ja kaerad, tekib nohu, purunevad tassid, karjuvad naabrid ja kõik jookseb tähendusest tühjaks.

Teiseks annab “Olemise hetked” mulle mõtestatud selgituse selle kohta, miks ma kirjutan. Ükskõik mida. Eri funktsiooniga tekste ja ka blogi. Woolfi autobiograafias on niisiis olemas ka blogimisselgitus. Ehkki see Woolfi lõik on pigem mõeldud õnnestunud ilukirjandustekstide selgituseks, aitab see mingil moel selgitada seda, miks inimesed tahavad mitmesugustest nähtustest, sündmustest, ka toodetest, kogemustest blogida. Eelkõige puudutab see tervikuks tegemist:

“(…) see on märk tõelisusest näivuse taga, ja kui ma selle sõnadesse panen, toon ma selle tõelisuse välja. Alles sõnadesse pannes muudan ma selle tervikuks, terviklikkus aga tähendab, et see on kaotanud võime mulle haiget teha. (…) Ma tunnen, et teen kirjutades midagi, mis on sellest kõigest (igapäevasusest, praktilisusest, treeningustFlanöös) palju kasulikum.”

Mina näen eelkõige kultuuritoodetest blogimises just seda tervikuks tegemise vajadust. Kui raamat on lõpetatud, siis tahaksin justkui seda raamatut omada või lugemiskogemust enda jaoks kinnistada. Et see oleks lõpetatud, aga samas minu juurde vangistatud. Ma pean kirjutama ja selle tegevuse enda jaoks lõpetama, et see ei saaks põgeneda ja moodustaks ühtse katkestuseta ringi.

Woolf kirjutab muidugi ilukirjanduse kirjutamisest või esseede, s.o kangema kraadiga kirjanduse tegemisest. Ta maalib väga ausa, isegi hukkamõistva pildi oma perest, oma elust viktoriaanlikul Inglismaal, kohustustest, riietest, toidust, suvitamisest. Eestikeelse tõlke 17. leheküljel ütleb ta justkui möödaminnes, et võib-olla ühel päeval vabaneb ta kunstiteoste loomisest. Ka see on huvitav mõte, sest liimib kunsti tegemise külge kannatuse, vangistuse. Sellel on varemgi peatutud. Kunst on suur puur, jala külge seotud kivi, miski, mis tirib looja põhja.

Lisaks kinnitas Virginia mulle üle veel ühe mu uskumuse või teadmise, mis on minu manu tulnud alles viimase pooleteise aasta jooksul: “Aga selleks, et tunda, kuidas olevik voolab mineviku sügavuste kohal, on vaja rahu. Olevik peabki olema sujuv, harjumuspärane. Just seetõttu (…) põhjustab igasugune katkestus – nagu näiteks kolimine – mulle äärmist meelehärmi; see katkestab, teeb pinnapealseks, lõhub sügavuse õhukesteks kõvadeks kildudeks.” (lk 46)

Nii ongi. Tulemus, paberil tulemus tuleb sellest, kui sügaval olnul on rahulikus ja stabiilses olevikuhetkes aega pinnale tulla. Jube. Ka mul on seda vaja. Teadmist, et pikka aega järjest on stabiilne, aiva samalaadne ajarohkus, monotoonsus. Kõik muu pärsib.

Oli hea lugemine. Ma olen jälle Thbilisis ja iman päikest kui käsn.

Flanöös

Robert Galbraith “Kus on kurja kodu”

Siin on nii roheline, hallikas-kruusakarva ja värske. Ninna tulevad ei tea kust karged lõhnad: niiske muru, banaan (!), veesilm. Mulle meeldib see. Ehkki ma ei taha mõelda binaarselt, pean ütlema, et see lõhn siin on parem kui seal. Ja seda lõhna on isegi Tallinna linna sees, mitte ainult maal. Seal kaugel mägede vahel on linnaõhk talumatu. Aga samas ju talutav – sest inimesed elavad, söövad, armastavad, tapavad ka seal. Aga ma ei taha muutuda pateetiliseks.

Et ma olen kehv kohaneja, on mul lugemis- ja töörütmid sassis ning jagan teiega muljeid juba mõne aja eest lõpetatud Robert Galbraithi mõrvaromaanist “Kus on kurja kodu”.

Robert Galbraithi Cormoran Strike’i lood on minu comfort-lektüür, minu väike klišeedest pikitud detektiivikoogike, see, mis aitab maandada modernistlikest tekstidest tekkinud närvipalavikku. Galbraithi stiil on hea, hoiakud sallivad, oskus pikka põnevat teksti toota imetlusväärne. Ma arvan, et mulle meeldis kolmas osa “Kus on kurja kodu” ehk Career of Evil senini kõige rohkem. Tõlge on minu meelest hea, ehkki kirjavigu pisut siiski oli.

See on tundlik tekst, mis on inimeste erinevuste suhtes teraselt meelestatud – kõrgklassi Londoniga koos kajastatakse sotsiaalsete autsaiderite elu, meeste mõtete kõrval on kajastatud ka naiste arusaamu ja kogemusi. Väga usutavalt mõjub Cormorani kolleegi Robini ambitsioon saada detektiivibüroos partneriks, tema püüd saada uurijaks ning kõiksugu, sealhulgas soopõhised takistused, millega ta sel teel kokku põrkab.

Muidugi tahab iga teksti lugeja, et Cormoran ja Robin leiaksid teineteist, aga millegipärast liginevad nad muudkui, et siis jälle kaugustesse tõmbuda. Galbraith tahab veel kirjutada ning Robini ja Cormorani ühtekirjutamine võiks ehk vunki maha võtta. Või kas tõesti? Kas poleks hoopiski erakordselt leidlik kujutada seda, mis juhtub pärast teineteise leidmist? Miks peab lugu lõppema abielu või surmaga? Eriti kõva oleks lugeda mõrvalugu detektiividest, kes armastavad ja teevad koos tööd. Teineteise leidmine ei peaks vast asju kinni tõmbama, vaid hoopiski avardama. Eks näis, kuidas seda lugu edasi ehitatakse.

Vahel muutus tekstis häirivaks Matthew-tegelaskuju, täpsemalt tema erakordselt negatiivses võtmes esitamine – temas ei ole midagi ehedat, ta on suurlinna särasse uskuv, nõme, totralt edev ja kiuslik herr, kes oma naisega/Robiniga tegelikult milleski koostööd ei tee. Eriti dramaatiliseks (ja pisut kummalisekski) muutub seetõttu Matthew’ ja Robini pulm teksti lõpulehekülgedel. Miks küll, küsib lugeja, Robin, ratsionaalse olendina, ometigi temaga naitub? Aga no vot, inimene/kirjandustegelane ei ole alati ratsionaalne.

Ka Strike mitte. Viibides peenel õhtusöögil kauni kõrgklassi londoneeri Eliniga, tabab teda ennast imestus – mida ta teeb koos selle imekauni jõuka naisega, kelle korter kiiskab puhtusest, kes on aga mehe jaoks igav ja tuim. Miks ta teeskleb, et teda huvitab see kõik, kui tegelikult ei lähe see talle põrmugi korda? Ja suure plahvatusega lahkub ta restoranist. Galbraith kirjutab minu meelest murdepunkte, tülisid, ebamugavushetki usutavalt ja hästi lahti, ka Strike’i ja Robini hilisem tüli on lõikavalt lähedal, hästi välja kukkunud.

Meelde jäi ka inspiratsioonikirjeldus ehk jutustaja arusaam sellest, kuidas Cormoran mõrtsuka ära arvab ja juhtumi lahendab: oma inspiratsioonihetkel näeb ta tapja kondikava ning tabab ära selle saatuslikud vead. Ta kirjeldab seda plahvatusliku reaktsioonina, “nii nagu maja põledes saab nähtavaks selle metallkarkass…”. (Inspiratsioonikirjeldused on mind alati huvitanud).

Üldiselt on Galbraith ikkagi väga sujuv kirjanik ja mulle meeldiks tohutult, kui ta kirjutaks mingi n-ö igava raamatu, mingi fantastikavaese, mõrvavaese, täiesti “lihtlabase” romaani inimestest, kes elavad – töötavad, armastavad, naudivad kultuuri, söövad ja joovad, pesevad pesu, viivad lapsi aeda, kohtuvad sõpradega, tülitsevad ja magavad. Ma ootaks temalt midagi sellist, mida on moodsas lääne kultuuris nimetatud “suureks romaaniks”.

Järgmise korrani

Flanöös

Nancy Huston “Loomispäevik”

Uurisin lugemise ajal ja pärast “Loomispäeviku” (1990, e. k 2016) lõpetamist Nancy Hustoni kohta. Abiks oli ka Triinu Tamme järelsõna, mis avas Nancy Hustoni loomet ja elu, mis on täis traagikat, palangut ja kõiksugu põnevaid nüansse. Nagu enamik elusid. Tõik, et Huston tõlgib ise oma tekste, on minu jaoks täielik kurioosum! Ta kirjutab prantsuse keeles ja tõlgib enda tekste ise inglise keelde! Kummaline ja hämmastav. Ning seetõttu loomulikult külvab huvi. Kui heades suhetes peab ta oma raamatutega olema, et pärast tekstide valmis kirjutamist leidub temas pakitsust ja inspiratsiooni need uuesti ette võtta ja teise keelde panna? Jõhker!

Tegemist on väga tiheda tekstiga, milles on palju fragmente, mida tsiteerida, kohti, mille üle arutleda, fakte, millesse süüvida. Mistõttu on raske seda ka kuidagi adekvaatselt kokku võtta. Pigem suunaksin seda lugema ja ise otsustama.

Üldjoontes niisiis.

“Loomispäevik” koosneb kahest kihist. Esiteks kirjeldab autor loojapaare (näiteks Fitzgeraldid, Beauvoir ja Sartre, Woolfid) ning nende toimimist, mittetoimimist, koostoimimist, ta uurib, kas ja kuidas on kahel loojal/kultuuriinimesel võimalik suhtes koos eksisteerida. Teiseks analüüsib Huston enda loomisstruktuure, seda, kuidas ühitada kirjutamist ja pereelu ning tingimusi, mida on vaja, et luua. Kõike seda teeb ta raseduse kulgedes, nii et tegelaseks selles tekstis on ka autori loode, veel sündimata laps, kes oma olemasolust teksti lehtedel aiva võimukamalt märku annab. Hustoni jaoks on rasedus – kui füüsilised hädad raseduse lõpus välja arvata – ilus ja küllastav aeg. Seda on iseenesest rõõmustav lugeda, isegi siis, kui uskuda, et autoril on tagamõte – tema soov on kirjutamist/loomist ja materiaalsust omavahel siduda, näidata, et pere loomine, sünnitamine, hoolitsemine ei välista mingil moel intellektuaalseid lende, mänge, vaimukeerutusi. See tähendab, et isegi kui ta nautis oma rasedust ja ka emaduskogemust üldisemalt, on tema agenda kindlasti ka naiskirjaniku kuvandi rehabiliteerimine ja ümberkirjutamine. Sünnitamine ei välista kirjutamist/loomist.

Lisaks on raamatusse sisse kirjutatud Hustoni varasem haigusaeg, nimelt kirjeldab ta perioodi, mil oli tugeva närvipõletikuga (?) haiglas, mis aga kokkuvõttes oli tema jaoks viljastav ja mõtterikas periood. Umbes nii, nagu Nietzschegi “Ecce Homos” kirjeldab haigusperioodi kui tugevat, vajalikku aega, mil keha närbus, aga vaim õitses kui ei iial varem.

Üks mõttepesa, mille ümber loomispäevik keerleb, on egoism. Kas suur kunstnik peab olema egoist? Ning kui jah, siis kas on võimalik ka nii, et oled üheksast viieni egoist ning seejärel altruist? Ja kas inimene saab ise otsustada, kas ta on egoist või altruist? Ma tingimata ei leia, et nende nähtuste või isiksusetüüpide või iseloomude vms vahele peab tõmbama tugevaid eraldusjooni. Me kõik käitume ju mingil hetkel egoistlikult ja teisal jälle täiesti ennastsalgavalt. Küsimus rõhub pigem kirjaniku elukutsele: kas kirjanik peab tingimata olema egoist? Kas suur romaan saab sündida ka siis, kui autor end tihti teistele ülesannetele ohverdab? Mina arvan, et vist saab. Kuigi autoril nagu igal leegiga põlejal on siiski vaja tunde, mil ei ole tarvis mõelda nõude pesemisele ega laste äratoomisele.

Selles tekstis on kõike. Meile öeldakse, et kirjutamine on nauding (tõsi!), et keha sureb, sõnad ei sure (as far as I know me kõik lõpetame eiskuskil, hauas, tuules, aga sõnad surevad siiski ka, ainult head sõnad ei sure; nii et, baby, kirjuta häid sõnu), et mees-loomeisik usub endasse, naine-looja mitte nii väga, sest ta loob oma kehas last. Edasi: keha vajab teataval määral mugavust, et vaim saaks töötada (Sartre ja Beauvoir elavad hotellis ja söövad väljas). Mehed ei mõtlevat Hustoni sõnutsi sellele nii väga, Kafka kirjutab oma “askeetlikkusest” – tal olevat vaja ainult keldrit, et kirjutada (OOO, andke mulle üks kelder!), ei midagi muud. Kafka kujutleb (naiivselt), kuidas ta keldris kirjutab ja siis sinna toodaks talle ka söök. Oh, toodagu mulle söök! Mina selle näruse materiaalsusega ei tegele, end of story. Viige nõud ka pärast minema mu sellestsamusest keldrist.

Ühesõnaga, keegi peab ka Kafka nõusid pesema! Nancy Huston osutab kõikidele nendele küsimustele sädelevalt, mõnusa huumoriga ning nii, et ma tajun, et ta on mulle lähedal. See iseenesest on kirjanike puhul kiiduväärt oskus – kirjutada nii, et lugeja tajub su/sinu tegelaste füüsilist kohalolekut, lähedalolekut.

Kirjutamine on oma eksistentsi kinnitamise viis. Nõus!

Veel üks tera: “”Kui on “tunne”, et oluline on mööda lastud, siis ongi see mööda lastud. “Oluline” ei ole lapsed ega kunstiteosed, oluline on see, mida oluliseks peetakse.”

Ja palju teisi häid mõtteid.

Hea raamat, võtab kokku väga suure hulga hoiakuid, tajumusi, tõdesid kunstnikuks olemise kohta. Eriti hea lugemisvara noortele kirjutajatele, kes suudavad endas peale tekstide küpsetada ka teisi maailmu (aga mitte ainult).

Head

Flanöös