Ni fu, ni fa. Keskpärasuse tondist

Ringles igal pool ja tekitas kära, arutelu ja niisama mõtteid: https://nosidebar.com/mediocre-life/. Ringles juba ammu. Mõne nädala eest vist. Ma ei suuda ajaga üht sammu astuda.

Niisiis “keskpärasus”, mediocrity, ladina keelest medius+ ocris = mäkketõusul poolel teel.

Sigitas küsimusi, esiteks, mida tähendab keskpärane elu? Ja teiseks, kui me oleme suutnud mõista, mida see tähistab, siis kas sellist elu elada on mõnus? Kuivõrd me üldse oma elu mõtestame ja tähendusega täidame? Ja kui me seda teeme, siis kas me lisame oma elu kirjeldustele väärtushinnanguid (hea/paha, oluline/mõttetu, ebavajalik/tähtis, kõrge/madala lennuga jne)?

Keskpärast elu olen ma kartnud alates gümnaasiumipäevist ja olen sellest blogis ka varem kirjutanud (gümnaasiumis õpetati mind ka väikekodanlust pelgama). Naljakas, ma olen muutunud, mu mõtted on teised.

Nüüd lähemalt vaadates ei ole see hirm kuigi põhjendatud, sest ilmavaade/-vaated on kosunud sallivamaks ja avaramaks, lubades erinevaid lähenemisnurkasid. Miks ka mitte elada vaikselt, kindlat rutiinikeskset elu ilma silmapaistvate ambitsioonide ja raskestisaavutavate eesmärkideta? Olles samal ajal hea (mitte küllastunud vaenust). Usutavasti on see tervist säästev ja teatavaile inimestele kenasti sobiv, kergendust täis.

Aga on üks asi, mida ma ei suudaks enda elus aktsepteerida. Kui selle keskpärasuse-kuvandiga haakuks mingisugune töö, mida on vaja raha teenimiseks, mis aga absoluutselt mitte midagi ei paku. Kui keskpärase elu all mõeldakse rahulikku tempot, panust perre, elu, millest ei jää märki maha (Nobeli või no Kulka preemiad, auhinnad, tunnustused, märkimisväärne varandus, publikatsioonid, filmid jne), siis sellist elustiili viljeleda peaks olema täiesti tore.

Ja kogu aeg rabeleda on jube. Aga elada ja kulgeda ilma mingi ambitsioonita tundub minu jaoks samuti keerukas. Pealegi: kes ütleb, kas ma elan keskpärast või ekstraordinaarset elu? Kes otsustab? Kui mulle praegu raamaturiiul selga kukuks ja ma näiteks sureksin, siis kas ma oleksin elanud keskpärast elu? Kellel on õigus niimoodi öelda? Kas raamaturiiuli-mõrtsuka tõttu surnud sõnainimese elu olulisus sõltub sellest, mitu inimest teda leinama jäävad või kas ta on midagi märgina maha jätnud?

Ma tahaksin elada mõnes mõttes nagu Mallarmé (1874. aastal võttis ta – tunnustatud rafineeritud poeedina – vastu väljakutse kirjutada moeajakirja La Dernière Mode – sest oli vaja raha teenida ja ülesanne tundus põnev, hiljem vaatas ta sellele perioodile hõllanduslikult tagasi) või nagu Lotte, istuda vahel korstna taga ja vahel seigelda. Või nagu muumid, kes panevad suvel hullu ja talvel magavad rahulikku und.

Mul on tegelikult hea meel, et ma olen jõudnud paika, kus ma suudan mõista erinevaid elustiile ja -valikuid. See on heatahtlikum ja rahulikum hoiak elu pihta ning see teeb mu õnnelikuks.

Ja lõpuks ripub see ju sellest, mis on minu või sinu ultimate reality – kas see on raha-reaalsus, konkurentsi-reaalsus, mõttereaalsus, vaheldusreaalsus. Või kõik koos.

Või veelgi: millal muutub keskpäraseks loorberitel puhkaja? Kui kaua on inimesel õigus loorbereil vedeleda enne kui ta elu “keskpäraseks” tembeldatakse. Mina küll ei tea. See teema köitis mind, aga ma ei leia (l)ahendusi, ei vali pooli, ei lausu tõdesid.

Flanöös

Mingis mäe piirkonnas, usutavasti poolel teel

Role model

Eessõna, eelroog

Arvamuspostitusega on tihti nii, et kui ma seda kohe pärast kirjutamist ei postita, siis jõuavad mu vaated vahepeal muutuda. Mitte küll drastiliselt, aga tihti läheb tuju lihtsalt üle ja mõtted nihkuvad teistele radadele. Siin seega umbes nädala eest mustandina kirjutatud arvamus, mis mulle hetkel enam nii väga korda ei lähe. Jube inimene, tuulelipp.

Eeskuju on termin, mida kasutatakse vast palju sotsiaalteadustes. See peaks olema niisiis mees- või naisinimene, väljamõeldud või olemasolev, kelle teguviisid, sõnad, harjumused, harrastused ja tänases maailmas kahtlemata ka väljanägemine innustavad ja inspireerivad teisi ning suunavad neid edasi püüdlema selle positsiooni/omaduse poole, mida eeskujud evivad (vt ka Lauren Berlanti raamatut Cruel Optimismkus autor väidab, et paljude lääne maailma n-ö hästi toimivate inimeste rahulolematuse allikas on püüdlemiste, ihalemiste lõks, mis peaks justkui “kuskile” viima, aga ei vii, muutes inimesed olemuslikult õnnetuks ja ajades eluga pahuksisse).

dsc_0155

Selge see, et enim vajavad eeskujusid noored inimesed, kelle kohta klišeelikult sõnatakse, et nad on veel välja kujunemata, arenemisjärgus ja ei tunne veel iseend (mis on areng ja mis on “mina” on muidugi eraldi debatti sigitavad küsimused). Ja eeskujusid on kindlasti vaja: teravaid, ausaid, täpseid, empaatiavõimelisi, sallivad ja tarku. Mina oleksin 12-aastasena kindlasti mõne sellise naise või mehe olemasolu üle rõõmustanud (kuigi päris eeskujudeta ma muidugi üles ei kasvanud). Ja ehkki sotsiaal-humanitaarteaduslikest uurimustest sigineb arvamus või tunne, et õnnelikumad on need inimesed, kelle identiteet ei rajane teistel või ei tulene otseselt teisest, ei ela inimesed vaakumis, vaid teistega koos, poes, koolis, maanteel, lennukis, kohvikus, teatris. Nii on vaja sobilikke eeskujusid, kellega samastuda, kuid veel parem – eriarvamusele jääda. Ja julgeda seda tunnistada. Konfliktist seemenduv identiteet on mingite mõtteviiside järgi tugevam kui soostuv ja samastuv.

Millegipärast tajun ma viimasel ajal, et meie aegruumis on väga palju isehakanud eeskujusid. Nippide laviinid ja nunnud soovitused ilmuvad pidevalt ja salakavalalt, kuhjuvad peavoolumeedias, sotsiaalmeedias ja blogosfääris. Muidugi on tore, kui öeldakse, mida pead sööma ja kuidas endaga käituma (hästi, duh). Aga minu meelest ei ole didaktiline positsioon ning kantslist tõe kuulutamine cool. Tähendab, kõikidel on õigus oma arvamusele ja õigus valida teemasid ning vormi, kuidas nendest teemadest kirjutada, aga sümpaatne on see, kui oma positsiooni teadvustatakse ja oma maailmavaade selgelt sõnastatakse. Mõistetakse seda vastutust, mida kirjutamine tekitab. Sina oma partikulaarse vaatepunktiga ei saa teada, mida teine tahab, vajab, usub. Just seda enesekriitilisust tahaks rohkem. Oma motiivide läbivalgustamist ja mõnusat eneseirooniat. Nii on mulle sümpaatsed need igapäevased kirjainimesed, kes austavad oma potentsiaalset lugejat ja aduvad, et see, mida nad kirjutavad, on nende isiklik arvamus, mitte üldtuntud tõde. Oma lähtepunkti või privileegi aus valgustus on alati värskendav.

dsc_0157

Muidugi ma tean, et positiivne programm peab olema. Isegi herr Foucault sai nina pihta, et tal puudub reaalne strateegia, kuidas inimene orjusest välja saaks. Siiski. Kui eeskujuks sätib end inimene, kes pole ühiskonna toimise ajaloost (me kõik tegutseme ühiskonnas, ükskõik kui mittesotsiaalne-humanitaarne elukutse meil on, me liigume inimeste keskel, räägime inimestega, tarbime meediat), esteetika poliitilisusest, ideoloogiakriitikast midagi kuulnud, siis ma muutun kuidagi rahulolematuks.

Jällegi: vastulause, mina olen noist kuulnud, mul on hea õiendada ja ennast olulisele positsioonile seada. Blogijad saavad kirjutada, valida teemasid, teha kauneid pilte, aga samas kuulutada sellega kas kapitalistlikku või seksistlikku ideoloogiat, millest varsti juba iga endast lugupidav gümnasist läbi näeb. Tuurid maha, nippe palun vähemaks, välist sära palun vähemaks. Jutt teravamaks, sisu täpsemaks, stereotüübid maha! Enam ausust. Tahaks midagi kihvti ja uut. Palun andke!

(kummardab paatoslikult ja võib oma pliiatsi ajaloo tuhmunud pinalisse tagasi panna; ütlesin midagi, mis ei muuda midagi, ainult tegi olemise kergemaks).

Appi, mida teha?? Juba kolmandat päeva on mul kohutav isu kollase pehme croissant’i järele, mida saab keskelt rebida, nii et ta niiskelt murdub. Eile tulin pagariärist mööda ja ei ostnud. Täna tunnen, et ma lähen kohe hulluks, kui ma oma sarvesaia ei saa. “Anna oma kehale seda, mida ta küsib,” ütlevad terviseusku. Ma siis annan ja pühin pärast puru sülest maha.

dsc_0161

Kõikse paremat

Flanöös

 

Oportunist

ma olen oportunist, salalik sisalik, ma olen õnnejahtija, egoist, seljataga naerja

ma olen perfektsionist, eduihaleja, rahal ronija

ma olen õel ja väike, arvan, et parem, selgem, debativalmim

ma olen silmakirjalik, siirusest pelgalt unistav

salaja nälgiv ja küüsi lakkiv feminist, kes mõtleb, et “uss”

solidaarsust jutlustav mõnuori

targutaja

sorija

surija

Idols of Perversity. Pilt ütleb rohkem kui

Kas pole siis nõnda, et pilt ütleb enam kui tuhat sõna? Niimoodi ju nenditakse. See on muidugi kirjutamis- ja lugemislembeste, üldse sõnasättumusega  inimeste kõrvadele pisut valus. Ka mul teeb see meele kurvaks. Sõna on alati salakavalam, mitmetimõistetavam ja käestlibisevam kui pilt. Seega tulevad just pildikeele kaudu tihti selgemini välja nõmedad hoiakud, alavääristavad suhtumised ja stereotüübid. Pilti on tänases maailmas ka lihtsam tarbida: fotode/piltideni jõudmine ja nende vaatamine ei nõua erilist pingutust, liigset süvenemist ega ole (sõltuvalt muidugi konkreetsest pildist, ent siiski) ajakulukas. Pilte vaatavad kõik, ka need, kes tekste ei salli. Pilt tuleb inimese juurde pea ise ja trügib peale. Teksti on võimalik vähemalt kuidagigi eirata.

dsc_0022

Miks ma nõnda kõnelen? Lugesin nimelt 1986. aastal kirjutatud väga mõjukat teksti Idols of Perversity, mille kirjutas julgur nimega Bram Dijkstra. See tüse raamat vaatleb akadeemilist ja kõvastitarbitud/tunnustatud maalikunsti 19. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi alguseni ning uurib, kuidas maalikeeles naisi ja mehi ning ka loomasid ja veel objekte (peegel ja akvaarium näiteks) kujutati ja milliseid tähendusi naisolendite loomusele omistati. Raamatus on tohutult reprosid ja ka näiteid artiklitest/esseedest/ilukirjandusest ja ka meditsiinitekstidest, mis pilte toetavad.

Ma räägin sellest seepärast, et too tekst mõjus mulle. Ja näitas, kuivõrd tihkelt tähenduslikud on kõige “süütumad” antiikmütoloogilise ainestikuga pildid ja miks naised tollases kunstis lamavad, vees vedelevad ja ringis tantsivad. Seda enam tegi mind kurvaks, et ma lugesin seda teksti alles aastal 2016. Viimasel ajal on mul üldse tunne, nagu oleksin rongidest maha jäänud. Idols of Perversity ilmus 30 aasta eest! Häbi, häbi mulle!

dsc_0024

Seoses loetuga hakkasin äkitselt senisest veelgi teravamani jälgima pilte, mis meid ümbritsevad ja igapäevaselt mõjustavad. Tõtt öelda on ju iga Instagrami-pildivoog või blogipilt mõjutatud mingist hoiakutekimbust, mida sõnumi edastaja eksplitsiitselt/implitsiitselt taastoodab. Hoiakud võivad olla nii mürgised kui ka tervistavad. Ja vahe tegemine võib vahel olla keerukas. Seda enam, et taastootjad isegi ei pruugi aru saada, milliseid väärtuseid nad edastavad ning milliseid klassi-rassi-soo jne stereotüüpe kinnistavad.

dsc_0025

Lihtne näide: 21. sajandi naised on selgeks õppinud, mismoodi tuleb silmi vidutada ja huuli hoida, et pilt oleks “kvaliteetne” ja “adekvaatseid” naiselikke väärtusi edastav. Selle asemel, et vaadata otse kaamerasse terava pilguga, tundub “õigem” olla äraolev ja unistav (pea uimane) femme fragile. Või vastand sellele, s.o mürgine ja saadanlik, tume naine, kass. Hoida jalga õhus või rõhuda huulte pontsakusele, hoida suud veidike avali. See ei ole muidugi midagi uut. Dijkstra näitab ilmekalt, kuidas juba 19. sajandi lõpu kunstnikele oli mokka mööda kujutada naisi unistava ja pisut surnud pilguga. Veel olid lemmikud horisontaalsed ja vedelevad, tegutsemisvõimetud asendid. The usual. Naised on piltidel justkui mingis imelik-haiglaslikus seisundis, nad nagu naudiksid midagi, ent on samaaegselt kuskil teises ilmas.

Õnneks on tänapäevased naised lõpuks jalad alla saanud, vertikaalseks muutunud, ehkki tihti tahab üks jalake õhku tõusta, unistuste ilma. Naised õpivad säärast poseerimiskunsti näiteks parfüümireklaamidest, mis kuni tänase päevani on võrdlemisi totrad. Kui “ilust” ja “puhtast naiselikkusest” läbi näha, on nende piltide sõnumid valdavalt ühekülgsed ja primitiivsed. Igav. Tühi. Nagu kõik see ilm.

dsc_0023

Mida säärase infoga peale hakata? Keegi pole patust prii. Ka mulle on tulnud pähe ilmuda fotole õunaga. Sest mida teha? Ei saa ju lõpetada fotografeerimist, kirjutamist, kujutamist. Ei peagi.

Ma lihtsalt tunnen, et hää on olla teadlik mustritest ja võimusuheteist, mis me peale langevad ja mida me endile ise langetame, kui representeerimistavadega kursis ei ole. See teadmine/äratundmine annab justkui tervist ja jõudu juurde. Võimu mingil moel. Ja see on säärane maitsev asi, millest naljalt ära ei ütle. Njomm.

Flanöös

 

 

 

 

Režiim

Viimasel ajal on mul erakordselt raske olla üle argipäevastest kohustustest ja lennutada mõte blogitasandile. Pea on täis väga erinevaid uitmõtteid külmenevast ilmast, sellest, kas banaane on puuviljakapis piisavalt, kas jalad lähevad märjaks, kui väljudes hoopis ketsid valin. Mõtlen, kas ma jõuan kunagi stuudiumiga lõpule ja kas peaks juukseid eemaldama. Mõtlen tuulele, mis peksab segi kuivama riputatud linad.

dsc_0079

Vaimu ei ole. Ehkki ma tean, et vaim üldisemas mõttes on lihtsalt enesedistsipliin ja sund. Aga midagi on selle kõige juures veel, mingi mõnus kihin sees, mingi tung midagi algusest peale ise valmis teha. Hakkama saada. Ja seda ei ole praegu üldse. Naljakas on see, et mõnel eluperioodil on iga väiksemgi õnnestumine, kohtumine ja mõte suur asi, rõõmustav tõik. Ja teisel hetkel – kui oledki mingi märgi maha saanud (avaldatud, tunnustatud, kiidetud vms) – tundub, et see ei ole ju midagi. Tühine. Nõnda palju on veel vaja teha.

dsc_0083

dsc_0091

Ma sunnin ennast hetkel nii meeletult. Ja et sund oleks täiuslik, on mul režiim. Jube režiim. Ma olen kirjutanud, et ma põlastan tõeliselt reeglipärast väikekodanlikku elu. Ja eks on selles mind mõjutanud eri kirjanikud, näiteks Tuglas (“Felix Ormusson”) ja Semper (“Armukadedus”), kes ütlevad põhimõtteliselt nii: “Misasja kell 11 voodisse ja kindlal kellaajal söömised, ela oma elu kirevalt!” Ja ideaalis ma arvangi, et võikski elada spontaanselt ja kaootiliselt. Aga ma tean, ma lihtsalt tean nii väga hästi, mis juhtub, kui ma end vabakäigule luban. Siis ei tee ma midagi mitte ilmaski valmis.

dsc_0084

Sundida, sundida, sundida end! Esmaspäevast reedeni hommikust kella üheni stuudiumiasjad (sekundaar- ja primaartekstid nädalapäevadele ära jaotatud) ja pärast seda töö. Mille vahele vene keel, perekondlik-sotsiaalsed kohustused, füüsiline koormus. Ja ma olen juba võrdlemisi väsinud. Graafik, režiim. Tunne on selline.. kahtlane. Olen väga põnevil, kui kaua ma suudan end vee peal hoida. Mittelämbuda.

dsc_0096

Tavaline modernne tunne, nagu ei haldaks olukorda, nagu jalgealune oleks erakordselt hõre.

Ilukirjandust loen vähe. Küll ühel ilusal päeval jälle rohkem. Päike läks just mägede taha.

Flanöös

It is meaning that makes the sale

Või C’est le sens qui fiat vendre.

Ütles Roland Barthes. Ja mina jõudsin selle lauseni läbi Susan Bordo ja tema teksti Unbearable weight (1993).

Ükskõik, kuidas endast mõelda või iseennast defineerida, kas läbi duaalsuse keha-vaim või uskudes, et meie mõistus on kehaga lahutamatult seotud või lihtsalt üldse mitte kehalikkust/mõistluslikkust teadvustades, olen mina viimase 10 aasta jooksul kindlasti uskunud, et meie ümber loksub kehakultus. Tundmus, et välimus, pind, koor on tähtsad. See nähtub eelkõige siis, kui süüvida kas või möödaminnes pildilise tarbimisühiskonna toimemehhanismidesse.

dsc_0007

Aga Bordo, Barthes ja kindlasti veel teisedki kirjutajad on öelnud, et olgugi, et PEALMINE, PINDMINE võib nüüdisajal tunduda kõige olulisem, on tegelikult veelgi märgilisem see, mida selle pindmisega öelda tahetakse, mis tähendus välise all on. See tähendab, et keha pealt saab väidetavalt lugeda inimese väärtushinnanguid, tugevust/nõrkust, hoolikust/minnalaskmist, aatelisust/laiskust jne.

Mind raputas mainitud Bordo raamat, olgugi, et see on kirjutatud aastal 1993 ja kindlasti on praegused ühiskondlikud jõujooned pisut muutumas, aga mingit drastilist nihet ei ole vahepeal toimunud (korporatiivkapitalism domineerib siiani ja fashion industry ei ole ka pille kotti pannud, kirurgilised kohendused on teatud riikides tavalised praktikad ka keskklassi inimeste elus jne – muidugi johtub siit küsimus, millele ma täna vastata ei oska, nimelt, kas pidev ostlemine, kosmeetiline kohendamine jms on (nais)indiviidile võimestav/vabastav või allutav). Selle raamatu najal näen ise veel selgemalt, kuidas ma end valitsevate ideoloogiate raames distsiplineerin. Ja mis lollusi ma olen noorena teinud. Aga noh, teame ju me kõik, et ideoloogiatest ja võimumehhanismidest arusaamine ei tähenda veel, et me neist mingil moel TÄIELIKULT lahti saaksime.

Sotsiaalmeedia/blogide/meedia/reklaamide jne pildid ja lood ja õpetused – need kannavad loomulikult tähendust. Kui viimase kahe puhul tundub see iseenesestmõistetav, siis esimeste puhul ei paista see ehk nii teravalt silma. Aga need ei ole lihtsalt niisama. Enamgi veel, sotsmeedia/blogid/IG on praeguse tähenduse tsitadellid. Pildid/kehad kinnitavad meile (isegi kui vahel postitatakse “pihtimusi”), et nemad/kehad kontrollivad oma elu ja meie saame ka seda teha. Perfektsus on käegakatsutav – naiste ja meeste nõtke kehakuju, eri riideesemed õigetes toonides, naiste puhul loomulik meik, mis on of utmost importance. Ja need asjad ei ole lihtsalt nende asjade pärast – need kannavad tänast prevaleerivat mõttelaadi. Me vaatame neid asju maailmavaateliselt. Need ütlevad: “Vaata, mu pinnalt nähtub edukus ja süstemaatilisus, mu välimus on läbimõeldud, ergo ka mu elu on läbimõeldud ja ma hooman seda. Ma saan oma elust aru ja olen enesekindel, mine sina ka ja osta endale see pehme sviiter, siis äkki saad ka TUUMAKESELE lähemale”. Not.

Ja nii võibki arvata, et kontrollime oma elu, kui meil on uus ja läbimõeldud sügisgarderoob (mitu tundi läks selle soetamiseks? Halvem lugu on muidugi, kui ei ole võimalik uusi hooajalisi asju osta, siis on kontroll ja “üleolek” veelgi kaugemal), küürid (mitu tundi läheb näiteks aasta lõikes nende tegemiseks ja nende eest hoolitsemiseks), fat seal, kus peab olema ja kont seal, kus peab olema, CK pesu, päevitust ligihüüdvad emulsioonid. Siis oled justkui on top of it, популя́рная.

Ja kehakuju. Treenitud/ülisaledalt kehalt ei kostu le corps pour le corps. Sealt kostub jõhker willpower. Keha reguleerimine on manifest MÕISTUSE TUGEVUSEST. Ent ÜLEMÄÄRANE (ma räägin siiski radikaalseist kehasuhteist) energia, mis keha kultiveerimisse/keha piiramisse suunatakse, see on see energia, mida saaks suunata visioonide sõnastamisse, kirjutamisse, vabatahtlikusse töösse, inimsuhete täiustamisse/hoidmisesse, OMA PÄRANDI arendamisse. Siis saame alles rääkida mõistuse tõelisest triumfist.

Ma ise usun keha ja mõistuse heasse ja mõistlikusse tiimitöösse. Ma usun sporti ja usun puhtusesse ja ilusaisse värvidesse ning lõigetesse. Mulle meeldivad hoolitsetud ja kaunid inimesed. Ma lihtsalt usun, et ainult sääraste asjadega tegelemine närutab inimese terviklikkust/tervemõistuslikkust ja on fucking ajanõudev. Ning säärase pildimaterjali arutu tarbimine ei tee head. Ühesõnaga ma ei räägi seebi ega kreemi äraviskamisest, hantli hülgamisest, vaid ülikehakultuse õõnestamisest.

Cheers!

Flanöös

 

 

Life worth fighting for

Missugune on see elu, mille pärast tasub võidelda? Mõõk välja tõmmata? Pistoda läikima nühkida? Keha tolmuseks püherdada?

Kui väisasin gümnaasiumit, siis teadsin, et ma tahan elada Elu. Mulle tundus, et väljend “ellu astumine” käib minu kohta. Ma tegin ettevalmistusi, et niisiis elu sisse sammuda, kuna mulle anti pidevalt märku, et ega me veel ei ela. Noored ei ela. Elu hakkab alles natukese aja pärast. Noore ja rohelisena uskusin ma mingil määral, et Elu – karvane, värviline, mõnus, külluslik nagu küpsetatud homaar tähistaeva all – algab siis, kui kool läbi. Aga ma ei osanud enda jaoks sõnastada, mis see elu on. Mis teeb ühe elu elamisväärseks, ihaldatavaks? Miks on üks variant mulle hea ja teine kukutab masendusse? Enamasti mõtlen ma nendele küsimustele siis, kui keha liigub. Terves kehas terve vaim. Mõne päeva eest mõtlesin sellele jälle, küsisin, miks on mõni elu meistriteos ja teine kole käkerdis?

19-aastasena oli mul mingisugune ideaal, mis tegelikult polnudki nii väärastunud, aga siiski natuke snoobilik. Peas keerles kujutelm, et kui tohutult pingutada, võidelda, parim olla, siis tuleb midagi head (“head” ma ei konkretiseerinud). Nüüd ma aga mõistan, et elamisväärne elu evib hoopiski teisi kvaliteete. Minu jaoks muutus kõik palju vabamaks hetkel, mil ma keeldusin mõistete “üldlevinud” tõlgendustesse uskumast ja hakkasin neid ise oma sisuga täitma (muidugi mitte täiesti meelevaldselt, aga siiski). See tähendas mõistete “ilus”, “tervislik”, “edu”, “õnn”, “karjäär”, “tähenduslik” jne ümbertõlgendamist ning egotsentrilist lähenemist igasugu elunähtustele. Karjääri mõistest elimineerisin 8-tunnise pliiatsseelikuga tööpäeva (mis muidugi ei välista kontoris viibimist, aga ma muutsin selle sõna enda jaoks laiemaks), lõpetasin oma humanitaarhariduse põlgamise ning omistasin sellele uusi headusi, uuristasin mõistesse lahtise haava, et see oma tähendustega täita. Keeldusin lõpuks ometi ka “tervisliku toitumise” suhestamisest “seksika toitumisega”. (Spordihimulise noorena uskusin pidevalt seda salati, kodujuustu, valge kanaliha, juurikate jura; teate ju küll neid küsimusi zi important persoonidele “Kuidas sa toitud?”, vastuseks kõlab: “Ma nii üritan jälgida, et mu toit oleks mitmekesine ja värske. Söön palju värsket. Ja kana. Ja lõhet. Ja kõrvale värsket. Puuvilju. Ja värsket. Ja siis joon valgukokteili natuke oma nunnust sheikerist. Ja siis söön värsket.”). Sellega ei soovi ma rõhutada, et kana, kodujuust, juurikad jms oleks paha (väga head asjad juu), aga ma ei usu ealeski, et ainult nendest elatakse. Ma söön lõpuks ometi rahus kartulit, kanasuppi, tatart, võileiba, juustu, võid, koduõunakooki ehk kõiki neid nii mitteseksikaid toite, millest Instagramis coole pilte ei leidu. Ja niimoodi olen ma palju tervislikum kui rangeid kanalihaseid norme järgides.

Ja loomulikult “edu” (EKSS-i järgi “progress”, “kordaminek”, “menu”, “üleolek”). Eesti kontekstis (ja eks mujalgi kapitalistlikes ühiskondades) meeletult oluline mõiste. Mäletan, et keegi ütles mulle kunagi ühe mitteortodoksse inimese kohta, et see ei ole ju elu, nii vana ja reisib ringi ning ka raha pole tal. Edukas tähendab niisiis tavaarusaamades seda, et sul on auto, korter (vahel õnnestub see isegi suure venna/mamma/muu abil ilma laenuta soetada), kallis käekott/käekell, mitu komplekti kenasid kehavarje, kaks kuni kolm puhkusereisi aastas ja võimalus väljas käia, väljas süüa, hängida. Need on edukuse baaskriteeriumid. Samuti liimub sellega tihti haridus. Kuidas aga ühendub eduga pere-mõiste (a’la tal on toetav pere, ergo edukas)? Või filosoofiline/eetiline pädevus? Empaatiavõime? Kas inimene ei ole edukas eelkõige siis, kui ta on saanud üle oma nartsissismist? Kõik need teised kvaliteedid (käekell ja reis jm) võivad ka olla, aga kas edukuse tunnus ei ole hoopiski tolerants, keskusteluoskus, sõprade ja toetava pere olemasolu? Ma leian, et edukust mõistetakse liialt kitsalt. See ei evi ainult materiaalset. Ja just nimelt “ainult”.

Mina panen oma relvad tagasi kirstu. Ja tunnen, et lõpuks ometi hõljun ma rahulikus olluses, olen andestavam ja rõõmsam. Sest mõistetega saab mängida. Peab ainult lusti olema.

IMG_2989

 

Flanöös

 

Materjaalne göörl

Kui sa võtad ette ja mingisugust nähtust kritiseerid, siis pead endaga justkui lepingu sõlmima. Seda loomulikult juhul, kui sa oled hea inimene, kel väärtused paigas, eetikakursus läbitud, pilk terav ja selge. See leping seisneb niisiis selles, et kui sa ütled kellegi/millegi kohta kehvasti, siis pead sa ise kritiseeritavast puhas olema. Laitmatu. Kui ütled kellelegi, et ta jalad on nõrgad, siis pead sukkpükste ärakoorimisel tõestama, et su jalad on lihaseist paistes. Kui sõnad, et kellegi juustukook on halb, siis peab sinu küpsetatud-voolitud koogike viima foodheavenisse, sööjad peavad oigama ja nutma selle koogi maitsvusest. Kui paiskad inimesele näkku, et tal puudub oskus sõna pidada, siis võiks ikkagi eeldada, et sina pead sõna ja sind võib usaldada.

File 06.08.15 15 54.02

Kassilegi selge, et võta ÕS. Kui kirjutada ei mõista.

Muidugi on öeldu resoluutne. Näiteks tööintervjuul viibides võidakse kandidaadile öelda, et su communication skillsid ei ole piisavad. Seda võib öelda teistlaadse positsiooniga inimene, kes ei pea omama laitmatuid communication skille. Ja muidugi on see kõik teataval määral kontekstist sõltuv. Aga üldiselt ma siiski arvan, et kritiseerimine kisub hästi kähku silmakirjalikuks (eriti kui räägitkse vooruslikkusest, tervislikkusest, laste kasvatamisest jne). Ja silmakirjalikkust ma ei salli.

Miks ma sellest räägin? Nimelt tahtsin ma arutleda selle üle, kuidas inimesed eesti keeles kirjutavad. Ja küsida kohe otse, kas sina, oh sina seal suudad vaadata mööda sellest, kui keegi oma ajaveebis kirjutab, “miks sa nii materjaalselt mõtled?”, “sündmusel on palju harusi”. Kas sa andestad? Kas sa suudad vaadata sellest mööda ning suhtuda sellesse kirjutisse neutraalselt? Ma tahaksin väga mitte muiata. Ent ma ei saa, sest minu meelest algab õigekirjast inimene, suhtumine temasse. Võib-olla olen ma selle tundmusega ihuüksinda… Isegi e-kirjad, kus minu nime ja “tere” vahele ei panda koma, ajavad mind närvi ja tekitavad mulje ebaprofessionaalsusest. Aga mina olen selles suhtes muidugi ka raske juhtum. Ma ei suuda rahulikult hingatagi, kui loen mõnest blogist “teksa püksid”. Lisaks klassikalistele õigekirjaprobleemidele vohavad ka stiiliprobleemid, auklikud mõtted, kohutav sõnajärg.

IMG_1682

Näe, ma annan sulle veel ühe raamatu. Sest ka lugedes õpid kirjutama.

Samas teise silmas näed palki… Ma ei ole eesti keeles täiuslik. Näiteks on mul alati olnud probleemid komade asetamisega, kuigi põhireeglid olen ma endale selgeks teinud (sellesama tere-reegli). Et ma aga isegi eksin, siis tunnen, et ma tegelikult ei tohiks ilkuda. Sest “ilkumine” on just see verb, mida ma vahel enda tegevuste kohta kasutaksin. Miks ma õiendan? Mis vahet sel on, kui inimene kirjutab vigaselt, kui ta on loominguline, ideederohke, kui tal on lahedad juuksed? Mis vahet sel on, kui ta on hea koha peal ja magistrikraadiga? (Remargi korras: samas meeldib mulle hullult, kui mitte-eestlased eesti keeles kirjutavad ja räägivad. See on eriti cool. Nendele on kõik vead lubatud. Miks siis eestlastele mitte? Miks ma pean nii resoluutne olema?)

Mida ma tahan öelda? Lõppkokkuvõtteks esiteks seda, et õppigem eesti keelt. Sest keelest algab inimene, keelest algab ka töötaja ning elementaarne tuleb selgeks teha. Õpi koolis, võta ette töövihikud, pea endast ja teistest sedasi lugu. Teiseks nendin, et kui sa ikkagi oled säärane “materjaalne göörl”, siis palun ära kirjuta avalikult. Ära kirjuta müürilehte, ära kirjuta seintele, ära pea avalikku veebipäevikut. Sest kui sa oled võtnud eesmärgiks kirjutada oma elust, oma lapsest, oma koerast; kui sa kas või kirjutad ainult fotodele pealkirju, siis oled sa ikkagi võtnud sihi kirjutada. Ja siis peab seda tegema (quasi-)korrektselt.

No mercy

Flanöös

Mida naised tahavad? Ja mehed?

Ma arvan, et Naine24, Elumaailmade, Kosmopoliitsuste, igasugu Budustajate asemel võiksid needsinatsed, kes tahavad vastassugu mõista ja ka iseendast paremini aru saada, lugeda hoopiski ilukirjandust. Võtta mõni klassikaline kirjandusteos ning näpuga järge ajada, mida seal inimloomuse kohta öeldakse, mida kooselu, mida naiste ja meeste erinevuse kohta. Ja tegelikult ei pea isegi tolmust klassikat lugema, võib ka uuemat kvaliteetset ilukirjandust.

File 14-07-15 11 05 54

“Tohhoo, tonti!” ütleb Chriselea-Gäiriin või Teivid-Apolloonius ja pöördub näiteks Agatha Christie surematu “Surm Niilusel” poole. Sest olgem ausad, ilukirjandus kubiseb erinevaist arusaamadest ka selle kohta, kuidas sedasamust paarisuhet hoida. Nii et palun väga, paneme kõige heaga kinni tekstilaadse toote pealkirjastet “Kuidas aru saada, et teie suhe on lõppemas” (pisar) või “Kuidas meestele meele järele olla?” või väga kitsalt sõnastatud “Mida naised tahavad?”. Ja pöördume ühe dialoogi poole, mida peavad Christie raamatus omavahel Poirot ja keegi Simon. Selle tekstikoha näitas mulle kätte see, kellele ma Lääne kultuuriloo kontekstis väidetavalt küljeluuks olen. Flanöös võtab hää meelega nupukat nõu kuulda.

Niisiis, tekstikoht:

“Teate, mehele ei meeldi, et naine hoolib temast rohkem kui tema naisest.” Simoni hääl muutus soojemaks, kui ta jätkas: “Mees tahab olla oma ihu ja hinge peremees. See on see neetud omandivaist! See mees on m i n u, ta kuulub m u l l e! Mina seda ei kannata, ükski mees ei kannata… Ta tahab eemale, vabaks saada. Ta tahab, et naine kuuluks temale, mitte tema naisele.”

Lõik missugune! Ja arusaam missugune. Et ma lihtsalt ei suuda selliste teemade puhul vürtsitopsist nimega “Iroonia. Eriti kange” hoiduda, siis pritsin pilked kohe välja ja pärast lähenen teemale veidike tõsisemast vinklist. Miks ma irooniatopsist hoiduda ei suuda? Ma arvan, et säärased üldistused, mis tahavad kastistada seda, mis on inimene, mida tahab mees, mida naine, mis on partnerlus jne on nii määratu suured, et oht essentsialismi langeda on suur-suur.

Niisiis, kõik naised, kes kardavad oma suhet lõhkuda või unistavad pudrumerest kooselu näol, peaksid meeles pidama järgmist:

1. Naine peab tegema selgeks, milline on mehe hoolimismäär temasse. Ta peab analüüsima ja ehk isegi kaustikusse kirja panema, kui palju (protsentuaalselt?) mees temast hoolib. Kui see on kindlaks tehtud, siis peab naine väga täpselt jälgima, et tema hoolimismäär oleks mehe omast väiksem. Hoolikalt kalkuleerides peab hea naine lihtsalt toimima nii, et ta igale mehe hoolivusaktile oleks tema vastu lahjem. Iizibriizi.

2. Naine peab mõistma, et mees tahab olla oma hinge ja ihu peremees. Simon implitseerib, et naine ei taha olla oma ihu ega hinge perenaine. Ka implitseerib ta, et naine tahab mehe hinge ja ihu endale. Seega, Chriselea-Gäiriin, kui sa tahad head meest, siis ära võta temalt ta ihu ega hinge. Ära külmuta tema jäsemeid, ära harrasta kannibalismi, ära mängi saadanast ega nõua kolme tilka verd. Las mehel olla tema keha, las tal olla tema hing.

3. Simon ei taha, et naine ütleks, et see või too mees kuulub talle. Hea naine, kui sa tahad, et su suhe toimiks, siis salga igasugune konnektsioon armastet mehepoolega. Niisiis järgmisel korral seltskonnas ütleb Chriselea-Gäiriin kui igati endast lugupidav naine, et tema abikaasa on tegelikult Sally mees. Veelgi enam, ta küsib, kes see imelik mees on. Nad ei olevat eales kohtunudki.

4. Simon kirub omandivaistu, aga igaks juhuks räägib endale lõigu lõpus vastu, nimelt tegelikult on ainult naise omandivaist üks kehv asi. Mees tahab naist endale – bueno, naine meest endale – malo, malo, MALO. No okidoki, Simon!

Võtkem siis kokku: suhte purustab naine omandivaistuga, kes tahab mehe ihu ja hinge endale. Kõik suhted toimiksid, kui mees saaks olla vaba kui lind ning samal ajal omaks oma naist totaalselt.

Nii kirjutas Agatha Christie aastal 1937.

Aga ma panen oma irooniaprillid nüüd toosi tagasi ja katsun asjale ratsionaalsemalt läheneda. Kõik eelpoolmainitu oli teoreetiline, kuidas toimib asi “päriselt”?

Ilukirjandus oli kunagi võimas masin, mis mehi ja naisi defineeris. Nüüd teeb seda pigem meedia, pannes rumalamaid tõemeeli uskuma, et roosa huulepulk on piisav vahend abikaasa leidmiseks. Ma tahan küsida, kas see, kuidas Christie mehe ja naise suhet konstrueerib, kas selles on tõtt või on see ideoloogiline konstruktsioon? Kas see on kallutatud arusaam? Näitkes Tammsaare konstrueerib naist freudistlikust, weiningerlikust jne vaatepunktist, mis tähendab, et tema naine ei ole “tõeline naine”, vaid lihtsalt mingite teooriate kaudu õmmeldud toodang. Kui Tammsaare ütleb, et see on naine, siis faking hell, see  ei ole mingi “õige” naine. See on konstruktsioon. Kas Christie loodud arusaam on konstruktsioon? (Muidugi on!)

Kui ma enda ümber ringi kuulan, siis leian erisuguseid sedastusi. Aga nii palju kui mul on õnnestunud seda lõiku lahata, ollakse Simoniga pigem nõus: suhtes naisel on mees, suhtes mehel on naine ja midagi muud veel. Foucault ütleb, et diskursus on kõnelemine, mõtlemine, kirjutamine ja MIDAGI VEEL. Staarihakatistel on that special something. No mehel on suhtes that special something ja kui naine ka leiaks endale that special somethingi, siis tuleks taevas alla maa peale. (Ma ei taha siin jõhkraid üldistusi teha, usun, et palju naisi on juba oma idu leidnud).

Pisikesele poisile antakse kätte tööriistad, rattad, raamatud, legod, õnged, reketid, pallid. Tüdrukule antakse nukk, triikraud, pann. Kõik selleks, et kodune elu libiseks. Poisile antakse vahendid arendamaks elu väljaspool kodukollet. Ma küll utreerin, but still. Ma väidan, et kogu ühiskond muutuks tervemaks, kui ka tüdrukutel oleks see “miski muu”. Kui tüdrukuke vaataks ka potikapist kaugemale. Oi kui paatoslikult see kõlab, aga siiski: tervetele paarisuhetele ehitatakse tervem ühiskond. Inimesed on rõõmsad, kui nad on sõltumatud. Suhtes peavad säilima individuaalsused, ei ole kuigi mõistlik kaevata teisse inimesse auk ja sellesse pugeda. Seda Simon muidugi ei jutlusta. Simon on lihtsalt šovinist.

Muidugi triivisin ma Christie tekstist hoopis laiemate teemade manu, ent kas see siis ei olegi kirjanduse eesmärk: seemendada mõtteid!!

Nüüd selgus, hea lugeja, et mu pealkiri oli andestamatu provokatsioon. Mida mehed tahavad ei ole relevantne. Mida naised tahavad ei ole oluline. Sest ei ole olemas “meest” ega “naist”. Relevantne on see, mida sina ise tahad. Kas sa oled selle enda jaoks lahti mõelnud?

Flanöös soovib edu kaaslase otsinguil! Ja ole nii muhe, ära kaeva oma potentsiaalsesse kaaslasesse auku!

Maasikalohk ja meta

Kool, kus õpivad parimad.

Kui raadiot kuulad või isegi pelgalt kuuled, siis tead, et üks kõrgemat haridust pakkuv õppeasutus reklaamib end just selliste sõnadega, mis nüüdsama ära toodud. Arvestades seda, missugune kõrgkoolide vaheline rebimine alates juuni lõpust seoses sisseastumisperioodi algusega lahvatanud on, ei ole selles sõnastuses midagi jalustrabavat. Ent mind siiski jätkuvalt imestab see retoorika, millesse need reklaamid uputatakse ja millest tegelikult juba üpris avameelselt räägitakse/mida kritiseeritakse. Sellepärast ma sellest jälle vestangi. Lisades niigi õlistele sõõrikutele veel sortsu rasva.

Hea-parem-parim. Ma arvan, et nende adjektiividega opereerimine on minu ja nii mõnegi teise elu (lõplikult) ära rikkunud. Gümnaasiumi lõpul rääkisin ma silitud-klanitud lõpetajatele paatoslikul toonil seda, et “harju keskmine” ei kõlba kuskile ning ärgitasin mitte leppima keskpärasusega. “Keskpärasus” oli minu jaoks sõimusõna. Siit ka kõikide ainete ja alade, milles mul ei õnnestunud saavutada silmapaistvaid tulemeid, täielik ärapõlgamine. Mis oli kindlasti otsus rumalate killast. Uskusin räigelt tugevasti (just räigelt), et kui valida mingi vald ja OLLA SELLES PARIM (mida iganes see siis ka ei tähendaks), siis läheb kõik hästi ja õnnevihm langeb mu näole. Ka värsketele (küll humanitaar-)magistritele aktusel kõneldes ajasin ma samasugust soga. Sest ma olin sellise ideoloogiaga harjunud. See oligi mu üks ja ainus väärtushinnang, s.o olla parim igas kontekstis ja ülikoolid aiva nuumasid mu väärarusaamu. Meedia nuumas. Ja ma ei taha olla nuumsiga.

Ekseptsionaalne, unikaalne, originaalne, parim, edukaim. See on väga väsitav ja vähemasti minu puhul tapab kreatiivsust. Ma ei taha seda enam. Aga see uss ei lähe ära. Keerdub ümber minu. Ma tahan selle ussi pooleks lõigata. Sest, kallis ussike, mis üldse on parim? Kas see tähendab rahakaimat? Kas tähistab see seda, kellel on kõige rohkem tööd? Kellel on kõige ilusam töölaud? Rohkem töösõite? Kellel on diplom reaalias? Kellel on palju sõpru? Ilusaid kleite? Suurem isu? Mida see parim tähendab? Kas äkki on parim too, kes on ideeliselt kõige viljakam? Ma ei tea. Võib-olla kõik need kriteeriumid, võib-olla mitte ükski neist.

Ma tean ainult üht. Et ma ei jaksa alati olla ekseptsionaalne, samas kogu aeg seda vargsi soovides.  Uss tuleb kääridega katki lõigata. Meediadieet on päevakorras. Linnas kiiresti liikumine (khmm Tallinnas praegu kiiresti..), et mitte reklaame märgata. Kui oled valge luik, siis on parem olla must luik. Kui must luik, siis valge. Kalju Komissarov ütles just täna, et meie pilk on suunatud mingitele tühistele teemadele. Tähelepanu on vales kohas, idu pealt eemal. Ma katsun esiteks oma pilgu õigesse kohta saada. Fokusseerida. Siis ehk sellest lollist ideoloogiast vabaneda.

Punased maasikad pannakse ikka valgete peale, ja vettinud, pehkinud, mädanenud marjad lükatakse kasti allossa.

File 03-07-15 10 45 43File 03-07-15 10 46 42

File 03-07-15 10 46 58

 

Aga vaata, maasika sees on auk. See on see õnnis tunne, kui hea maasikamarja roots tuleb libedasti ära. Sedasama tunnen ma kirjutades, just siia kirjutades. Sest siin ei pea ma miljon korda proofreadima, et saada “suurepärast”, tähtaegu kartma, hindamiskomisjoni ees värisema, siin ei pea ma kontrollima ega lihvima. Ma ei pea igale esitatud küsimusele vastust pakkuma. Ei pea hüpoteese toitma või kukutama. Ma võin lihtsalt olla mina ise, ükskõik kas siis must või valge luik, pehme või kõva maasikas.

Rohkem ma selle sisseastumisperioodi jooksul kõrgkoolidest ei räägi.

Vist.

Flanöös