Ma olen pattu teinud

File 30-06-15 14 11 46

Jah, nii on, et vahel mõtlen ma lugedes, et jaa, see raamat meeldib mulle. Ma naudin sõnadevoolu ja kui keegi satub mulle selle tegevuse juures peale, siis ma räägin, et raamat on hää. Mulle nii meeldib. Selles on särtsu ja nutti, autor oskab sõnadega mängida.

Mulle meeldib see.

What? Mida see üleüldse tähendab? Kas ma olen ikka täiesti kindel, et antud tekst mulle meeldib? Või on mul mingi salakaval eelhoiak? Äkki keegi kuskil ütles mulle, et see raamat on hea. Ja alateadlikult, kui isik oli autoriteetne, tahan ma selle persooni arvamusega soostuda. Ning siis mulle kuidagi meeldibki tekst. Eriti kui tekstil on tegelikult ka potentsiaali olla meeldiv. Või äkki keegi tühikargleja kuskil ütles mõne oopuse kohta, et “see avas tema maailma” ja ma leian, et pean iga oma rakuga leidma sellest raamatust midagi tülgastavat!

Muidugi on nii, et mõni raamat ei meeldi ja mõni meeldib. Aga eelkõige tahaks ma kahtluse alla seada nende “lemmikute” tekkemehhanismid. Kas ma ikka olen kindel, et mulle meeldib? Just mulle? Mitte sellele kuvandile, mille olen endast loonud. Ehk kui ma soovin endast luua igati tõsiseltvõetava inimese pilti, siis mulle peaks meeldima Umberto Eco “Roosi nimi”. Kui ühele õppejõule sunniviisiliselt tunnistasin, et mul on see raamat pooleli jäänud, kuna (sel hetkel) mulle see ei meeldinud, siis olen ma justkui kuidagi läbi kukkunud. (Olgu, see on veidike ebamäärane väitekäik, sest tegelikult peaksin ma seda lihtsalt lugenud olema. Meeldimuse kohta ei oska ma midagi öelda. Aga ma ei ole seda lugenud. Hell, ma ei ole “Idiooti” ka läbi lugenud. Mis nüüd juhtub?) Aga rappa läksin ma oma mõttekäiguga. Või kas läksin?

Kui läksin, siis tagasi rajale. Kuidas ma tean, et mulle meeldib Õnnepalu “Mandala”, kui äkki tegelikult joovastas mind just sekund enne joodud kohv? Kuidas, lugeja? Kuidas ma tean, et mulle on meeldiv “Nukumaja”, kui ma olen selle lugemise ajal sajaga armunud ja organismis jooksevad ringi keemilised ühendid, muutes mu reaalsustaju ja surkides mu ajus. Kuidas ma tean, et mulle meeldib?

On mõned raamatud, mille puhul võin ma öelda, et mulle meeldis just see raamat. Et need mõttekäigud kõnetasid mind, käsitletavad teemad haakusid minu arusaamadega, lahendati probleeme, millega olen parasjagu ka enda elus rinda pistnud või käis autor keelega kuidagi eriti erutavalt ringi. Jah, siis on tekst TEKSTINA mulle meeldinud.

Aga on palju raamatuid, milles ma olen nautinud oma eluhetke. Tekst on olnud täiesti kõrvaline. Ja siis ma olen öelnud, et raamat meeldis mulle. Mulle olen meeldinud mina raamatus, mitte raamat minus.

Lugeja, ma olen valetanud.

 

Sina, Will Graham!

Thomas Harrisele ja sealt johtuvalt Ridley Scottile, Bryan Fullerile ja teistelegi asjaosalistele võib üldiselt tänulik olla. Kuigi nende loodud konstruktsioonid on õõvatekitavad, sigineb eriti tegelaskõnedest, ehkki ka mujalt, niidikesi, mida hiljem mõttes erimoodi punuma saab hakata. Et ma räägin siin kaudselt gurmaan dr Lecterist, on asjakohased mõned pildid kohalikust toidust. Liharoad jätan asjakohaselt puutumata:

File 24-06-15 11 12 13

File 24-06-15 11 09 50

File 24-06-15 11 07 31

Ühesõnaga, tegelaskõne! Just-just. Kas sa Will Grahamit tead? Too herra ütleb vahel asju, mis mu öid rikuvad. Näiteks sõnas ta hiljuti mulle midagi sellist (see on muidugi erakordselt sümptomaatiline, et ma annan seda edasi mälu järgi ning aeg, isegi pisuke aeg, teeb oma korrektuurid ja hakkab mõttekäiku muundama-uuristama): “Ma ei ole kunagi end paremini mõistnud kui koos temaga.” Jah, ta ütles seda veidike teistmoodi ja teises keeles, aga tuum oli sel mõttel minu arusaamist mööda see.

Eks igaüks pürib oma elus mingisuguste sihtide poole. Üks seesugune siht on iseendast arusaamine ehk isegi iseenda mõistmine. Ja et ma usun sellesse, et inimene on täiesti võimeline muutuma ja end muutma, siis muidugi toimub neid iseenese mõtestamisi elu jooksul mitmeid. Seega saab iseenese mõistmisest alati rääkida ainult konkreetses ajas ja ruumis. Ning just see konkreetsel ajahetkel endast arusaamine,  motiivide mõistmine ning ka selle sõnastamine, mida spetsiifilisel ajahetkel vajatakse, et olla õnnelik, see on minu meelest üldse igasuguse eksistentsi algollus. Ja jamad tekivad siis, kui iseendale valetada. Luisata. Sõlmed punduvad, kui veenda ennast, et oled see ja too, surudes tegelikult alla hoopis teistsuguseid soove ja identiteete.

Ma ei taha ega oskagi laskuda faustilikesse heietustesse, mis käsitleksid õnne olemust. Jesus, ei. Üldsegi ei taha ma siia sisse tuua mingit paatost või langeda pseudofilosoofilisse vahtu. Ma lihtsalt usun siiralt, et kui ma suudan endale sõnastada, mida ma just praegu elult vajan – just metatasandil, mitte kapitalistlikus mõttes – ja mis on see, mis mind õnnelikuks (mitte muthafakin rahulolevaks) teeb, siis on mul kohe lihtsam olla. Näited. Ma tean, et tahan kogeda võimalikult palju tugevaid ja erinevaid häid emotsioone. Ja et seda saavutada, pean ma oma erkusid töös hoidma. (Sellele järgneb juba mõtisklus selle üle, milliste praktikate kaudu ma nende tundmusteni küündin, aga see on juba omaette teema). See on kõige täpsem sõnastus, mida ma suudan lahendina välja pakkuda. (Ma ei hakka siinkohal üldsegi mitte arutlema selle üle, et soov tunda tulist põrkub minus räige tahtega lihtsalt vegeteerida, tunda ühtlast turvalist halli ja mitte suhelda ühegi inimloomaga. See soov on konfliktis tihti tuksuva tahtega luua endale oma reaalsus, et mitte põrkuda igavuse, väikekodanluse, nõmedusega) Ühesõnaga, ma arvan, et on vaja endast vähemasti natukenegi aru saada.

Ja siis too Will tuleb ja ütleb säärase lause. Ja mina mõistan ühtäkki, et selleks, et endast aru saada, on vaja leida inimesi, isegi mitte hingesugulasi, aga neidsinatseid inimesi, kes aitavad sul endast aru saada (need võivad olla ju ka fiktsionaalsed inimesed, säh sulle). Neid inimesi, kes pakuksid peegeldusi iseendast. Vahel on need ka kõverpeegeldused. Sellepärast ehk ei olegi eraklus kõige tervislikum. Sest nõndamoodi kaovad tagasisidekatked ja tekib oht muutuda suisa solipsistlikuks. Ja säärasest enesearmastusest, enesele keskendumisest ei tule mitte midagi head.

Need inimesed, või inimene kui lähtuda Grahamist, ei pea üldsegi mitte olema need, keda armastad. Need võivad vabalt olla ka need, keda sa ei salli. Aga nad peavad olema huvitavad ja evima mingit sorti intellekti. Ausust, tõlgendamispädevust. Peegelduste kõrval tuleb harjuda ka kõverpeegeldustega. Kuigi viimastega tasub ettevaatlik olla, sest kui endast pidevalt väärastunud pilti näed, siis ühel hetkel see pilt enam nii kõver ei tundugi.

Ühesõnaga, ennast tunned teises.

Lõpetuseks valetan ma teile, et isegi vihmane Eestimaa on nii-nii ilus:

File 24-06-15 11 08 54

File 24-06-15 11 08 11

Flanöös, kes põhimõtteliselt praegu ei jaluta.

Kas rääkimine on devalveerunud?

Mulle raksatas eile ühel hetkel pähe, et vahest ei tasugi pidevalt rääkida. Mulle kangastus, et ehk ei ole oma mõtete, arvamuste, tundmuste verbaliseerimine alati kõige nutikam tegevus. Aga miks mulle niimoodi tundus? Üritanud enda ideid ja emotsioone mitme ja mitme hetke vältel pidevalt mingisugusesse vormi valada, et jõuda lõpuks ometi välja selle tuumani, selle ivani, mida üritasin sõnastada, sattusin tegelikult aiva enam ummikusse. Ma kaevasin iseendale sõnadega auku. Ja et ma tähenduseni ei  jõudnud, muutsin ma iseenda mingis mõttes naeruväärseks. See tulemuseta eneseselgitamine tõigi mulle pähe mõtte, et ehk on rääkimine hoopiski nõrkadele? Kas peab kogu aeg arutlema, analüüsima, mõtteid sõnastama? Mis kasu sellest on?

Muidugi ma provotseerin, sest enne läheb Sahara jäässe kui mina vaikin. Ent see mõte, et rääkimine nõrgestab ei kao mitte kuskile. Ma tahaksin olla lakoonilisem, lihtsam, selgem. Ma tahaksin mitte takerduda mõttekeerdudesse, aga see harjumus on visa kaduma. Kust üldse alustada? Kas on vaja alustada? Miks tundub mulle just tihti dialooge (mitte polülooge) pidades, et mida rohkem ma räägin, seda imelikumaks muutub jutt? Kuidas jõuda ivani?

Kas ehk on minu mõtte taga teatav stereotüüp, mis naisi vadistamise ja mehi aruka lakoonilisusega seob. Kas on see ehk binaarsus (mis jälle tuleks katki teha), mis naisi emotsioonide ja nende pideva analüüsimisega seostab; mehi jällegi kinnisuse ja tugevusega. Pidev jutt ei ole tugevus. Samas, kui siiski mõtleme neile vooludele, mis keskustelu teraapilisust rõhutavad, kui meenutame neid hetki, mil murest/rõõmust vestlemine on paha ära võtnud ja head võimendanud, siis tundub mu küsimus põhjendamatu. Psühhoanalüütiline mõttelaad, milles me tegelikult siiani viskleme, rõhutab seda, et mured (ja igasugu leebemad-raskemad patoloogiad) lähevad ää, kui nendest avalikult rääkida. Hillitsetusel pole siin kohta. Käisin ammu-ammu-ammu, eelmise aasta alguses ühes seminaris, kus lugesime üht Sebaldi teksti, kus ta imestas, miks ei rääkinud sakslased sõjakoledustest, miks nad ei analüüsinud neid õudusi, mille tagajärjed olid lausa silmnähtavad. Sebald võttis oma arutluse algteesiks arusaama, et kui sa räägid, siis saad leevendust. Aga kui see ei ole nii? Kui äkki teeb rääkimine su hoopiski nõrgemaks? Kui äkki võtab see sinust hoopiski tükke ära? Kas rääkimine on siis tõesti devalveerunud?

Ega nood seal niisama ütle, et vaga vesi, sügav põhi.

Lõpetuseks palun teile murelimõrv:

File 21-06-15 20 13 16

 

Flanöös