Dubai. Ood millele?

dsc_0001

“Madaam, mida iganes sa soovid,” sosistab mulle Dubai, mis kõlab kahtlaselt sarnaselt ingliskeelsele ma-tegevusnimele “ostma”. Überit sõidavad Lexused, istud puhastel nahkistmetel, mis võrreldes tbilisilike rontide konistet veluuriga istmetega tundub patt päise päeva ajal, süüa saab ükskõik, mida, ükskõik, millisest maakera paigast – you name it, sir! Kodust itaalia toitu, igasugust rasvast nõrguvat rämpsu, liibanoni kööki, Gordon Ramsey vaimusünnitisi, gurmeeburgerit, sushit, taimetoitu, Cheesecake Factory nimiroogasid, gelato’t, Türgi jäätist. See on ebareaalne. Linn tahab linna tulnu ära hellitada. Meelitab tarbimisele. Pisikesed säravad tuluksed, kraanademeri, kukal kange kõrghoonete seiramisest. Olla esimene, olla parim, olla võitja, kostumas igast nikerdatud uksest.

dsc_0010

Härrad pühivad Walki-promenaadilt kuivanud üksikuid lehtesid. Gruusia khm-khm pa..hnamerre saabudes on see naljategevalt pedantlik. Iseäralikud mopid poleerivad õueplaate. Lõputu sinine, ümarakurvilised kõnniteed, makroonid, kommid, suhkruvatid, bombomid, baklavad, datlid. Manolo Blahnik. Autodemeri. Sisesuusarada. Kleidid perfektse valge valguse käes kiiskamas. “Inimene suudab kõike!” Ma naeratasin Dubaile, aga mõtlesin reisi lõpu poole aiva enam Saaremaast. Porimülkast ja üksikust puust lageda taustal Harjumaa külas. Aga ma olen ka parandamatu melanhoolik ja tean, et üldiselt on AÜE inimloomadele mokka mööda. Ja sinna minnakse aiva tagasi.

dsc_0031

dsc_0032

Kõik oli nii palju. Kust haarata? Millisesse topsi kartul pista? Reglementeeritud, aga patune. Käest ei või hoida, aga ihu võib orjata. Saia suhu toppida, soojapoolses Pärsia lahes keha niisutada, rannabaaris õlut kulistada. Naine võtab õrna liigutusega rannast eemal paiknevas söögikohas näoloori suu eest ja asetab kahvli otsa torgatud melonilõigu aeglaselt suhu. Lastes looril tagasi liikuda. Ta ei saa isukalt süüa.

img_0001 img_0002

Linn on teistmoodi väsitav kui Tbilisi. See on pisut pealetükkiv, väga ohter, rahamaiguline. Samas silmapaitavalt puhas, et mitte öelda steriilne, leebelt kõrbepruun, hall, valge ja sinine. Aga autod muudkui tulevad, tulevad, tulevad. Ja inimesed siblivad. See pidev liikumine, tuledemeri ja linnamüra väsitab, see be the best-ideoloogia väsitab. Aga see, et kõrbesilma on suhteliselt lühikese aja jooksul kerkinud teadmuspargid ja mastaapsed äripesad ning ultrasuurlinlik arhitektuur, on muidugi imetlusväärne. Nii imetlusväärne, et ähvardab ära matta. Naljakas kogemus igal juhul.

img_0043

Head ikka

Flanöös

P.S. Loen “Minu võitluse” teist osa. Ja väga aeglaselt.

Signagi ja Kahheetia

See, mis siin on, on kas ebamaine või liiga maine. On kas kära, riid ja prügi või puutumatus, vaikus, täiuslik olemine. On kas puhas ja maitsev või täiesti roiskunud. Kahheetias ootavad kohutavad industriaalpiirkonnad, jubedad paneelikad, värvilised ja haisevad poed või rikkumata taevalik maastik. Ruttavad loomad, neitsilikult külmunud pinnas. Ühtki Fanta-pudelit ei vedele. Olen puhtas valges lumes, tee kulgeb lõpmatusse, lambad söövad rohtu. Ja siis justkui tuumakatastroofist väljunud asum, mis tundub taamalt täiesti elamiskõlbulik. Kuid lähenedes näen, et enamik maju on kui väljauuristet silmadega: mahajäetud, haigutavate suudega. Sillutamata teedel jookseb erksates dressides laps. Asula hingab kärisedes ega taha mind.

Aga asula taga ootab paradiis. Kaugemal on täiuslikult väike linnake, värviliste majade ja varitsevate mägedega. Hommikul tilgub puudelt sulanud lund. Kella kuuest aga on kottpime ja inimesed kaovad kitsastelt tänavatelt, jäävad ainult laternad ja tunne nagu oleksin novembri lõpus Haapsalus või Pärnus, kuklas trummeldab ainult teadmine, et siin vaatavad sealt pimeda seest mäepoisid ja mäetüdrukud. Siis mähin end salli ja tunnen end kuidagi õigesti. Siis ununeb Rustavi ja läeb meelest Udabno, ununevad tohutud korstnad ja kohutav praht, lagunevad hooned. Ununeb hetkeks ka pulmakleidistatud mannekeen Rustavi-linna peauulitsal, vanaraua ja saiaputka vahel. Aga need pildid ju pelgalt ununevad. Need ei kao kuskile. Kontrastide-teema ei ole Gruusiast rääkides kulunud tõde. See ongi siin nii: see väljend hakkab siin elama värdjalikult ilusat elu. Loodus on vaimustav, enamik inimtekkelist on õõvastav. Tahan ära ja samas mitte liikuda. Ei taha süüa, aga samas soovin ahnitseda. On rahu ja närvivapustus. Kõik on koos.

file-27-11-2016-12-21-42file-27-11-2016-12-28-43file-27-11-2016-12-25-23file-27-11-2016-12-24-40file-27-11-2016-12-25-38file-27-11-2016-12-25-09file-27-11-2016-12-33-53

 

Appi! Ja mitteappi!

Flanöös

Batumi. Sinine

Edela-Gruusias asub kuurortlinn Batumi, mille üle grusiinid on väga uhked. Minu eelaimdused (hirmus maitselagedus ja tohutu siblimine) ei vastanud tõele. Tegemist on üpriski rahuliku, sooja ja võrreldes Tbilisiga puhta linnaga, mis sobib puhkamiseks küll. Lopsakate palmidega ääristatud pikk rannapromenaad ja eriti meeldejääv arhitektuur mängivad selles oma osa. Siiski on oluline mainida, et kõrghooaeg just lõppes, nii et sellest johtub ka märksõna “rahulikkus”. Juulis-augustis pidavat siin kohtuma kõiksugu karvased-sulelised ning linn pulbitseb kui saadana supipada. Hetkel loksub Batumi aga mõnusamas-rahulikumas rütmis. Iseenesest oli parasjagu põnev ka retk siia – Gruusia kaht suurimat linna, Batumit ja Tbilisit ühendab kitsuke maantee, mis on täidetud locode autojuhtide, koerte, kitsede, lehmade ja saiamüüjatega. Ent vaade, mis avaneb Batumile, enne linna sissesõitmist on parasjagu hingemattev, nii et hullud kitsed ununevad võrdlemisi kärmesti.

dsc_0017dsc_0054-1dsc_0048dsc_0032dsc_0023-1dsc_0022dsc_0042

Ilm on hea, udud hõljuvad mägede vahel, kohv on kange, jäätis külm. Batumis on päris mõnus.

Flanöös

 

 

 

 

 

Santorini II

Mesised meenutused. Lihtsalt niisama. Et argipäeva kosutust tuua ja natuke uneleda. Ouzo on otsas, dessertveinid samuti, kapi peal olelevad ainult saperavid. Baklava on söödud ja päevitus hakkab tasapisi tuhmuma, ujumisriided nutavad sahtlipõhjas. Silmad on juba puhkusejärgsest stressist pundunud. Nii et võiks olla paras aeg pisut nostalgitseda. Saarele ma siiski enam igapäevaselt ei mõtle. Mõtlen muudele asjadele, millest tasapisi mu salalikus rüpes kosub postitus. Aga vaadakem!

DSC_0708DSC_0712 (1)DSC_0744DSC_0749DSC_0750DSC_0751DSC_0752DSC_0755DSC_0758DSC_0738

Adjöö

Flanöös

 

 

Santorini

Ma olen harjunud ampsukujuliste baklava‘dega, siin pakutakse magusrooga aga hoopiski tordilõiguna, mis tähendab, et viimaste tükikesteni ei jõua isegi selline magusalemb nagu mina! Toit on siin külluslik, vein maitseb kenasti, taevas pole pilveraasugi, vesi on soe, ehkki jahutab päikesekuuma keha maha.

IMG_4001

Teenindus on laitmatu, inimesed rõõmsad, aega on küll ja veel. Oo fetalõigud, pehmed saiad, Kreeka salat, oo-oo jogurtikastmed ja kalaportsud. Pakutakse käsitööõlut ja imelisi dessertveine.

IMG_4104IMG_4066 IMG_4018

Ühesõnaga: peast hulluks ajab see kõik mind siin. Ja selle leevendamiseks katan ma pea. Õlgkübarat tuleb nii või teisiti kanda: muidu on platsis päikesepöörasus-tõbi. Saar on ilus ja kutsuv. Võib-olla hetkiti küll karge põhjamaalase jaoks liialt inimrohke (aga siis saab põgeneda saare pisut rahulikumasse lõunaossa, majaka poole, kust avanevad loodehispaanialikud vaated igavikule), kuid mitte pealetükkivalt. Ma olen pahviks löödud saare ilust. Öisest mägisest tulemerest, sumedast päikeseminekujärgsest valgusest, tähtedest.

Varsti kallab reaalsus end mulle peale nagu pesukausitäis magevett.

Flanöös

 

 

Ormsö

Võttis aega, ent me teed ristusid jälle, väike rahupaik. Ma sain selle, mille järele läksin. Mulle pakuti külma ja soolast merelainet, kivist rannajoont, kohati kuumagi päikest, lõputut ja ebareaalselt piimjat vaikust, musta varjuga luike. Mulle pakuti kalasuppi ja külma õlut. Ja ma võtsin pakutava nurisemata vastu. Sest kui seda ei ulatanud just emake loodus, ulatas seda äärmiselt sõbralik saarerahvas. Absoluutselt vaimustav!

DSC_0648

DSC_0617  DSC_0637

DSC_0612

DSC_0664

DSC_0610

DSC_0651

DSC_0663

Mul on hea meel, et meile on jäänud säärased aeglased, pea liikumatud rahupaigad.

Flanöös

Hääled

Päike läheb siin looja poole üheksa paiku. Enne Gruusiasse kolimist morjendas see mind, sest olen ma ju eestlaslikult harjunud suviste valgete öödega, mida tõlgenda(si)n ülimalt romantilistena, unustades kaunil maiõhtul lõivu, mida nende kaunite õhtute eest maksame (eeldusel muidugi, et õhtuid ei tumesta hallid vihmapilved). Valged suveööd on mulle siiani hingelähedased, muidugi, aga tõtt öelda on sumedas lõunaööski asju. Kui läheneda öeldule mitte väga transtsendentaalselt, on siinne öö-päevarütm unele palju parem. Sest isegi kui Eestis kasutada pimendavate kardinate, maskide vms säärase abi, magan ma juuni-juulikuises Eestis võrdlemisi halvasti. Ja viimasel ajal on hea uni hea elu tagatis (see kõlab metsikult väikekodanlikult, ma tean).

DSC_0552 (1)

Kui ma musta õhtu saabudes pea aknast välja torkan, et krõbedaks kuivanud riided nööridelt noppida (mind ennastki üllatab, kui kiiresti hakkasin pesu akna taha riputama – olin alati selle kombe üle mingil arusaamatul põhjusel naeru pugistanud), kostuvad minuni hääled. Kui riiete kuivatamisest veel rääkida, siis on seegi protsess siin teistlaadne kui Maarjamaal – Eestis peab pärast õuest pesu noppimist ootama kuni riided tahenevad, kuni niiskus neist kaob, et nendega siis edasi toimetada. Siin peab ootama, et riided pisut jahtuksid! Nagu kuumasid saiu, laon ma siis rõivad jahenema. How cool is that?

DSC_0546

DSC_0545

DSC_0539

DSC_0535

DSC_0534 DSC_0531 DSC_0525

Ja kui ma nööri tühjendan kostuvad minuni hääled. Praegugi: istun sumeda öö juures akna all, 27 kraadi tumedat õhtut voolab mu sülle ja õuest valgub minuni elu. Eestis ei ole ma ealeski midagi säärast tundnud. Majade keskelt kostuvad helid: kahvlite kõlin vastu taldrikuid, õhtusöögi lõpu hääled, seebisarjade kriisked, autouste paukumine, laste hüüded, raadiohääled, mis toovad mõtteisse Lähis-Ida. Viiulihääled, keskustelu. Kogu see melu kandub minusse ja seetõttu ei tunne ma end siin üksildasena. Ma tunnen hoopiski, et ma kuulun.

(enamik piltidest on tehtud Lobota järve ääres või teel sinna)

Head

Flanöös

 

Tbilisi V. Oludega kohanemine

Inimene harjuvat kõigega. Mina harjusin Tbilisiga. Ehkki ma ei tea, kas see on hea, kohanemine nimelt. Sest kohanemise lõppfaasiga kaasneb alati mandumine: detailid jäävad märkamata, erutus kaob kõhukoopast, ideed ei hoova pidurdamatult pähe. Roheline tõmbub tuhmiks, valge määrdub. Ideaalid on purustatud ja roosad prillid lõmastatud: kohalike sõnutsi peitub ilusa isakultuuri taga (millest ma nõnda hõllanduslikult olen pajatanud) räme machondus :).

Ent mõnel heal hetkel on see vaimustus tagasi. Näiteks kui mulle vaatab silma pisike poisiklutt, vaevu kahene, kes – I kid you not – näeb välja täpselt kui punapäine Paul Giamatti. Lihtsalt võbelev eufooria on kadunud, mida ma tegelikult aiva otsin. Ja mis mulle ühel hetkel vast saatuslikuks saab.

Ma ei oska lihtsalt suur olla.

Mainisin Instagramis, et lähedal avati uus koogiäri. Ja see on vaimustav: laimitardid, õunapirukad, canelad, brownie‘d (ühes kohalikus söögikohas nimega brown), flanist võdisevad tordid. Ja teenindavad kaks Giorgit. Pâtisserie, mille hõrgutistest kõnelen, on tegelikult maailmas üsna tuntud prantsuse kondiitribiznez nimega Paul. (sõnal pâtisserie on juba koogimaik üll, kas pole? See kõlab kordades paremini kui eestikeelne kondiitriäri, imelik.. Selle seigaga meenub mulle, kui olin pisike pliks ja hea päev oli see, mil vanaisa ütles: “Flanöös (khm-khm), täna läheme kulinaariasse.” Siis võttis ta mu käe pihku ning vedas tänasesse Haapsalu kaubamajja ja ostis mulle suure tuuletasku. Good times.)

File 31.05.16 15 15.08

Ja eks neid kohapealseid võlusid ole veel. Näiteks on siin hämmastavalt lihtne hankida endale  – kuidas nad seda kutsuvadki – bubble butt. Kui kellelgi on mullipepsi järele himu, siis parim viis selle kärmeks saavutamiseks on kohalik sai puri. Mida vanamehed “kuumast kaevust” ammutavad ja vana ajalehe sisse mässivad. Palun väga:

File 31.05.16 15 15.32

Ja üks asi, mis mind veel vaimustab on siinne äike. Tbilisis möllab äikesetorm väga tihti ja see on alati suurejooneline. Et Gruusia pealinn paikneb mägede vahel orus, kajab mürin eriti aukartustäratavalt ja see on mõnusalt hirmutav. Mõnusad ei ole sellega kaasnevad elektrikatkestused, ent kuna ma olen juba võrdlemisi har-ju-nud ka sellega, et kraanist ei tule alati vett, siis lepin tasapisi ka elektrivaegusega.

Saadan teile palavaid terviseid

Flanöös

 

 

 

Kazbegi

DSC_0247

Mõni jäädvustus Kazbegi-reisist. Nägin üle pika aja kohevat lund, mis kui vahukoor üritas end pimedate tunnelite akendest sisse pressida. Ja nägin madalamaid mägesid, mis olid rohekaspruunist sametist-velvetist-vahtkummist, pehmed ja kutsuvad. Nägin jõhkraid rekkajärjekordi enne Gruusia piiri. Sõin head suppi. Mõtlesin, kuidas saab nii olla, et on säärased mäed.

IMG_2901

Mõtlesin sellele, et eestlastel ei olegi mägesid, meie 317 on madalam kui Tbilisi enda kõrgus merepinnast, nii oli vahemikus 1800-2400 meetrit viibimine äärmiselt kirgastav kogemus (võib-olla kirgastav O2-vaegusest). Elevus ja nii jahmatavalt ilusad vaated tekitasid kummalisi tundmusi, oleksin soovinud end nahka pidi lakke riputada või joosta kuni kopsud katki. Kõik see viis kohutava enesetunde ja mäeküllastumuseni. Oli tohutult meeldejääv reis.

DSC_0248

Jahmatav ja meeletult suur puhas ilu üldise gruusiapärase saastalaadungi vahele. Niivõrd pahviks löövad olid mäed, et nende pildistamine iseenesest, fotole jäädvustamine ei anna kuidagigi seda tunnet edasi, mis valdab, kui mööda serpentiini otse teravanukilise üleni lumise mäe poole rühkida. See on painajalikult hea.

DSC_0260

See on ülev tunne ja alandlik. Sest mägi tuletab mulle suhteliselt kiiresti meelde, et ma olen lihtsalt väike mullatükk. Mäel on ükskõik, mäel on nagunii hea. Ja minusse sigineb rahu.

DSC_0242

DSC_0241

DSC_0257

DSC_0255

File 09.04.16 14 56.26

Flanöös