Kazbegi

DSC_0247

Mõni jäädvustus Kazbegi-reisist. Nägin üle pika aja kohevat lund, mis kui vahukoor üritas end pimedate tunnelite akendest sisse pressida. Ja nägin madalamaid mägesid, mis olid rohekaspruunist sametist-velvetist-vahtkummist, pehmed ja kutsuvad. Nägin jõhkraid rekkajärjekordi enne Gruusia piiri. Sõin head suppi. Mõtlesin, kuidas saab nii olla, et on säärased mäed.

IMG_2901

Mõtlesin sellele, et eestlastel ei olegi mägesid, meie 317 on madalam kui Tbilisi enda kõrgus merepinnast, nii oli vahemikus 1800-2400 meetrit viibimine äärmiselt kirgastav kogemus (võib-olla kirgastav O2-vaegusest). Elevus ja nii jahmatavalt ilusad vaated tekitasid kummalisi tundmusi, oleksin soovinud end nahka pidi lakke riputada või joosta kuni kopsud katki. Kõik see viis kohutava enesetunde ja mäeküllastumuseni. Oli tohutult meeldejääv reis.

DSC_0248

Jahmatav ja meeletult suur puhas ilu üldise gruusiapärase saastalaadungi vahele. Niivõrd pahviks löövad olid mäed, et nende pildistamine iseenesest, fotole jäädvustamine ei anna kuidagigi seda tunnet edasi, mis valdab, kui mööda serpentiini otse teravanukilise üleni lumise mäe poole rühkida. See on painajalikult hea.

DSC_0260

See on ülev tunne ja alandlik. Sest mägi tuletab mulle suhteliselt kiiresti meelde, et ma olen lihtsalt väike mullatükk. Mäel on ükskõik, mäel on nagunii hea. Ja minusse sigineb rahu.

DSC_0242

DSC_0241

DSC_0257

DSC_0255

File 09.04.16 14 56.26

Flanöös

 

 

 

 

Tbilisi III

Rõõm on mu rinnas, et ei pea sumpama külmas ligas!

Ehkki läbi aknaklaasi paistab ilm päikesest küllastatud ja troopiline, on õues jäine ning puhub ebanormaalselt tugev tuul. Ning kuna majade küljes siin ripuvad nöörid, traadid ja juhtmed, siis käivad need iga natukese aja tagant räige litakaga vastu aknaid. Nii et elanikud võpatavad endile viigimarjad kurku. Kuigi ma lubasin tegelikult salamisi, et säärane stereotüüplik ilmaraport alustuseks peab mu päevaraamatust kaduma, on see jälle siin.

Vaadates, kuis akna taha kuivama riputatud (siin on ka äärmiselt levinud komme riputada pesu akna taha kuivama, samuti nagu Lõuna-Euroopas) märjad pleedid üritavad elu eest aknast jälle tagasi sisse tulla, käivad mõtted siia ja sinna. Kange kohv teeb tuju eufooriliseks ja toob pähe kõikvõimsad mõtted.

File 17.03.16 16 03.00

Võib-olla soetada üks tore värviline pühkimishari või kena kartulasekott otse tänavalt?

File 17.03.16 16 03.35

Või kimada ringi hoolimata sõiduridadest või õigemini hoolides neist, sest nimme mõnusaim on sõita täpselt rida ääristava joone peal. Sõita ja tunda, kuis tuul peaaegu läbi lokkide vihiseb. Vurada pressides end ühesuunalisele kitsastänavale teise kahe auto embusesse. Signaalitada, ropendada ja samas Neitsi Maarja pildile süüdlaslike silmadega otsa vaadata. Joosta autost välja teele, kui olukord seda nõuab. Või kui ei nõua.

File 17.03.16 16 04.14

Või vaadata kunagist hiilgust läbi õite ja oksaspuude. Kujutleda inimesed tontlikesse akendesse.

File 17.03.16 16 04.50

File 17.03.16 16 06.27

Või piielda värvilist lappi koolnuilmeses argipäevas. Kus päevad on sarnased nagu sadade korterite planeeringud. Nagu lehkav-rohelised kitsad trepikojad ja liftid, kuhu astuda ei julge, ent sedelil kumav 15 seda nõuab.

File 17.03.16 16 07.03

Või poseerida koos agara kassi ja suure taimega, mida mina mäletan kunagiste polikliinikute ooteruumidest. Taime kõrval lebasid koledad tumelillad nahkistmed. Ja poseerida täie tõsidusega, teadmata, et pool hurmavast patsist on langenud seljale.

Ma kirjutan praegu peamiselt koolisõnu, loen koolisõnu ja teen sõnu, mis ei ole kuidagi seotud kreatiivse eneseväljendusega. Ma lõigun õunu, lõigun saiu, klopin linu. Ma jooksen treppidest üles alla. Ja jõuan oma lemmikosani, raamatu lugemiseni, kell pool 1 öösel. Vila-Matas on nii hea. Ja nii palju veel ootab mind.

Flanöös

Borjomi

Nädalavahetus möödus Tbilisist idas, linnakeses nimega Borjomi. See oli linn, mis pisut valeliku pilguga vaadates võiks olla Pärnu. Kuigi tegelikult ei ole seal Pärnust liivalõhnagi. Aga pisut teeseldes oli see just Pärnu. Madalad suvemajad kitsa tänava ääres.

Kärestikuliste jõgede, värske õhu, mägedest allapoole hiilivate udukogude linn. Nii kõrgete mägede vahel, et eestlasel võtab pildi hõredaks. Ehkki mitte nii hõredaks kui Bakurianis, kus lisaks puhub tuul ja paistab silmipimestav päike. Muideks tee peale jäi ka notorious Gori, kus paneelmajade vahel sõid prügi seest rohututte kõhnad lehmad.

File 11-03-16 13 46 28

Üle 14 000 inimese koduks olevas Borjomis põimuvad ülim vaesus ja luksuslikkus. Jõeäärsed hurtsikud on kui Peterson-Särgava teostest välja karanud. Nii lääpas, et raske uskuda, et need üldse püsti seisavad. Värvilt kohutavalt ebamäärased: pruuni-halli-mudasegused. Siis rõõmsad helesinised sillad, mis jooksevad üle vuliseva vee. Crowne Plaza, mille ees pargivad ebanormaalselt läikivad mustad Mercedesed. Muideks, mida kallimat autot Gruusias omada, seda rohkem respekti saab ja seda enam painduvad reeglid, kahanevad hinnad, limpsivad suud. Nii et kui keegi hulljulge plaanib automobiiliga siiapoole tulla, siis olgu istumise all ikka kallimat sorti masin. On lihtsam keset teed parkida ja poes võileiva järel käia, ohutuled teed näitamas. Neid kalleid autosid nühivad noored ja vanad mehed ebanormaalselt väikese kuupalga eest rätikuga briljantseks.

Ja kuulus Borjomi park, mis tol nädalavahetusel oli niisutet vihmapiiskadest. Seal pargis on kaks kraani: ühe juures toimetasid kohalikud mehed, kes märjukest umbes viieteiskümnesse 1,5-liitrisesse Borjomi-pudelisse lasid. Ei tea, kas oma tarbeks või tänavaveerel müümiseks. Sest müüvad grusiinid palju, müüvad ja sunnivad sind ostma. Eriti, kuna neil on häbitu eelarvamus, et terve Euroopa on täis krõbisevaid eurosid. Et eurooplane on vaikimisi jõukas. Okei. Müüakse muidugi ka seetõttu, et pole raha, pole süüa. Müüakse lillekimpe maantee ääres, neidudel ja vanameestel käed õieli nagu hääletades. Käes siis imelikud pontsakad lillad kimbud. Müüakse suhkruvatti ja lahtist popkorni, parfüüme ja seepe peatänaval. Pargis loomulikult värvilisi autosid ja loomakesi, et lapsevanemate elu rüblikute kõrval veelgi raskem oleks. Ja Borjomis siis saab soetada kasutatud plastpudelites vett, mis kuulsast kraanist tuleb. Lasin omagi pudeli täis, täitsin-täitsin laeva. Ja minu jaoks maitseb see jälk. Ehkki kindlasti tervislik, aga jälk. Lehkav soe ollus. Aga kihvt, et seda nõndamoodi ammutada saab.

File 11-03-16 13 46 50

Ja mäed.. Ehkki ma ei ole mägedest nõnda suures vaimustuses kui merest, mis minus tohutut aukartust ja rahu tekitab, on mäed teinud jõulise lükke ning saanud mulle hingelähedaseks. Nii ilusad, kirkad, nii nukilised. Ma kadestan Gruusia maastikku ja ahmin seda endasse. Ehkki Borjomis pühapäeval ärgates rullusid mäenukkidelt allapoole udupallid, mis tõid mu meeltesse ühe nii halva õuduka, mis oli täitsa hea, nimelt “The Misti”, kus udu sees mingid olendid/määramatu värk inimloomasid rappis. Udu on üldse selline asi, mis hämmastab. Köitis Unamunot, meeldib galeegi kirjamehele Manuel Rivasele. Mind udu köidab ja hirmutab ning pühapäeval oma jäsemeid koheva ja sooja teki alla sirutades oli täitsa äge näha udu mäest minu poole tulemas.

Nüüd olen ma tagasi Tbilisis, kus puud on kaetud valgete tupsudega, jakid lähevad õhemaks ja õhk vängemaks.

File 11.03.16 13 46.16

ნახვამდის olgu head aega

Flanöös

 

Tbilisi II. Spoiled brat II

Pirosmani kaelkirjakutest ja lõvidest küllastatuna kirjutan neid ridu siin. Õues on 12 kraadi sooja, hakkab suviseks kiskuma, mis selgitab ka seda, miks mu enesetunne on külmetusest johtuvalt kohutav. Täiesti udune. Mantlihõlmasid avades tuleb ikka ettevaatlik olla. Mul polnud selleks mahti. Eriti kuna teadsin, et kodus ootavad mind kiluleivad! Tõmbasin kopsud heitgaasi ja kevadet täis ning ühtlasi tõmbasin endasse ka külmetuse. Kes nüüd lahkuda ei suvatse.

IMG_3419

(Pildil ühe sümpaatse väikse galerii sisehoov vanalinnas)

Viimastel päevadel on mul olnud au tegelda pisipoodlemisega. Riiete ja toiduainete ostmisega. Tbilisi kaubanduse ja üldse linna võimaliku kapitalistliku vaimuga tutvumine on osutunud keerulisemaks kui alguses aimasin. Nimelt on siinsetes poodides tavaks klientidele kuklasse hingata, mida ma absoluutselt ei kannata. Isegi Spari kanaletis tuli üks nokamütsiga teenindaja uurima, kas help is needed. No mis? Kuidas ometigi saad sa mind aidata? Mu mõtteid õhtusöögist kuidagi täiendada? Viidata kintsudele või rinnalihale?

Eriti kummastav on see pesupoodides või riidepoodides, näiteks Suite Blancost tulin ma kohe tulema, sest rõõmsameelsed müüjad alustasid spurti minu suunas kohe, kui ma ukseläve ületasin. Ma ei teadnudki veel, kas tahan kunstkasukat või lühikesi pükse. Kohalikele pidavat selline teenindus meeldima, see olevatki kvaliteedimärk. Aga mina vajan settimisaega, seejärel võin asuda dialoogi (siin riigis ka polüloogi, sest isegi väikestes butiikides konutab kaks või enam tülpinud müüjat, kes napilarilise palgaga juba harjunud on). Ja ehkki poode on palju, igatsen ma korralikku kohupiima, kvaliteetset täisteraleiba ja eesti porgandeid ja lahjat kohvikoort. Ja veel teisigi asju. Aga see-eest on siin muud head-paremat. Kuigi maiasmokad nad ei ole: restoranides rõhutakse soolasele ja tihti on desserdimenüüs ainult hooajalised puuviljad. Gruusia rahvusmaiustus ehk pähklid mingi imeliku kummise kõva ja veniva kesta sees, mis meenutab vorsti, on pehmelt öeldes kohutav. See-eest on saiad siin väga maitsvad. Valikut on, aga tervislikult toituda näib mulle Gruusias raskem kui Eestis. Küll see kõik muidugi arbuuside küpsemisega paraneb. Tbilisis kasvavad eri viljapuud ka tänaval, mõnel lasteaialapsel on võimalus isegi käsi sirutada ja rühmaaias elavalt puult küps virsik võtta.

IMG_3421

(Tänav vanalinnas)

Tbilisi tänavad ja liiklus traumeerivad mind endiselt. Mõni sebra siin-seal küll leidub, aga autojuhtidele tundub see pelgalt teedekoratsioonina. Veel mõjub õõvastavalt naabermaja leedi, kes neli korda päevas koristab ja kogu prügi-tolmu-saasta üle rõduääre tänava peale libistab. Panemata mikski, et all kõnnib justkui mannekeen üks blond (!) naisterahvas. Kes siis pärast konisid ja tolmurulle oma lokkidest raputama peab. Kõik aknast välja. Majade all seisvad autod on kaetud sihvkakestadega.

IMG_3429

Aga selle kogemuse juures on põnev see, et asjad, millega olen kodus harjunud, on siin teistsugused. Et alati on võimalik üllatuda. Miski ei ole praegusel hetkel iseenesestmõistetav: koor on rasvane, pediküüris asetatakse jalad kõrvetavkuuma vanni, nooblis poes käivad kerjused käest sikutamas, kell 11 kokkulepitud kohtumine algab 11:20 ja selle eest ei tarvitse vabandada. Ja teisedki nüansid, näiteks kodujuustu tekstuur. Sest siin ei keerle maailm minu kultuuris kehtivate reeglite järgi. Siin on teistmoodi. Ja see on tegelikult kirgastav. Ma ei taha halada, tahan lihtsalt jagada. Oma vaatepunktist.

IMG_3420

Aga ma lähen teen nüüd suitsusilma pähe ja panen lokitangid kuuma. Parfümeerin oma elastsed trenniriided, sest ma lähen zi sportsclubi. Ja Tbilisis ei treenita kahvatuna. Saalis rühivad neoonhuuled ja lõhnavad juuksed. Niisiis puna huulile ja minek!

Flanöös

IMG_3434

 

Tbilisi I

Täna sajab Tbilisis lund. Või lörtsi pigem, sest valkjast ollusest ei jää miskit maapinnale pidama. Mingid kahtlased aurud lendlevad aknast mööda. Taamal paiknevad tumerohekad-mustad mäed. Vaatavad mulle ülalt alla, saamata aru, kuivõrd kummaline on mul, lagendikel lustijal, näha igal hommikul, iga kohvilonksu juures teid, te punakaspruunid mäed.

Äkitselt tulevad vastasmajast alla kaks noort inimest, eeldan, et grusiinid. Aknad on suured ja ma lehvitan neile, kontrollimaks, kas nad on seiranud mu aknakesest sisse. Nad lehvitavad vastu. On sunnikud!

Sajab lund, tähendab – välja ma ei lähe. Ei lähe alla nendest konidega ääristet kohutavatest treppidest, millel mu ketsid alatihti libisevad. Ei lähe alla ja muudkui alla, sest palju on minna alla.

Ma olen Gruusias. Teadmata, mis on Gruusia, miks on Gruusia. Ja miks tänavatelt johtub, et liiklusega on siin midagi nihu. Autod. Autod. Autod. Igal pool.

Sebradefitsiit.

File 03-02-16 21 26 43

File 03-02-16 21 28 19

Eile kadus hoonest vesi, vist umbes neljaks tunniks. Nii et Dagmar väga ei valetanudki. Niiskete salvrättidega puhastatud kätega toimetasin siis. Õnneks valvab mind pea igas toas Jumalaema. See mõjub mulle rahustavalt. Ka siis kui korterisse ei tule tilkagi vett. Niisutavat vett.

Korteriomanikud on magamistuppa jätnud pisikese, ent rikkaliku kogu ingliskeelset ilukirjandust, see on neist ütlemata kena. Kas või vaatamiseks, sest maitse on neil küllaltki elitaarne.

Välisukse panen poekottidega ukerdades hoolikalt kinni, sest muidu võivad kerjused ukse taha tulla. Ja mitte alandlikult paluma, vaid nõudma ja seda ma siiski pelgan.

File 09-02-16 11 25 45

(loen praegu Tohvrit, appi ja issaristike, varsti võtan ette Banville’i)

Aga magan ma siin linnas häbitult hästi. Muidugi mitte siis, kui vastasmajas asuvas Karaoke-baaris tuurid käima lähevad ja pitse muudkui uuesti täidetakse. Aga kummalisel kombel ei häiri isegi see mind liialt. Ainult eelmisel laupäeval maja treppidel toimunud neandertallik massikaklus lõvilike möiretega äratas mind sügavast unest.

Ja kurioossel kombel olen ma praegu õnnelikum kui Tallinnas. Vähemasti hetkel. Ootame huviga, mil eufooria haihtub. Ja mis minust siis alles jääb.

P.S! Siin on Dunkin’ Donuts. See, millel US rullib.

File 09-02-16 11 26 11

Järgmise korrani

Flanöös

 

 

 

Reede õhtul pea-Barcelonas. Tormine lektüür

Reede õhtul oli mul killuke aega, et luusida raamatukaupluses. Ma istusin mõne aja “Minu Barcelona” raamatu esitlusel: vestlesid Epp Petrone ja Mirjam Johannes. Nad rääkisid katalaanide iseseisvumispüüetest, suurtest pidustustest, taskuvargustest, rannal peesitamisest ja muust, mis Kataloonia tsentrumiga seostub. Tegin ka mõned pildid.

051215baltijaam_1 051215baltijaam_2 051215baltijaam_3 051215baltijaam_4 051215baltijaam

Ma jäin kõvale mustale toolile kuulama, kuna mul on Barcelonaga side ning mind köidab väga teiste seotud inimeste tõlgitsusviis. Täiesti tavalisest jutuvadast eristus aga üks huvitav ruumiline lähenemine linnale. Mind köitis Mirjam Johannese tõlgendus linnast kui avarast, horisonti omavast: ükskõik, kas lähed parasjagu mäest üles või mäest alla, ikka avaneb sulle mingi hoopis mitte-eestilik perspektiiv. Sa näed inimesi minemas või tulemas, Vahemerd taamal või Montjuïci mäge eemal, aga sa näed alati kuidagi …laialt. See on kena mõte. Eriti kuna mul on mägisesesse kohta varsti asja.

Minu-sarjaga jätkates. Ütleme nii, et ma olen hooked viimasel ajal. Lugesin “Minu Nizza” läbi ja luban, et loen vaid Hille Hanso “Minu Istanbuli” ka ja siis pean natuke pausi. Igasuguseid teisi, vähem “reaalsust” kangastada proovivaid tekste. Vanemaid tekste :). Ma valisin “Minu Nizza” täiesti proosalisel põhjusel: Petrone Printi kodu- ja FB-lehel saab tekst negatiivse tagasiside osaliseks. Häirivat see, et Nizzat on selles vähe ning kirjeldusi napib. See lööb mu pahviks. Muidugi ei ole ma selle sarja formaadiga süvitsi kursis. Võib-olla eksisteerivadki mingid kirjutamata reeglid sellest, kuidas tohib ja saab mingist riigist/linnast/regioonist kirjutada. Aga soovite reisikirjeldusi? Palun: Lonely Planet! Igasugu reisijuhid. Raamatupoed ja -kogud on säänseid täis. Iga autor, kes kirjutab mingist paigast koherentset teksti, kirjutab lõppkokkuvõttes iseendast. Oma emotsioonidest, oma kehatajudest. See ongi nende raamatute juures põnev, et autor ei lõika end ära iseendast ega paku mingisugust väidetavalt objektiivset olustikukirjeldust. Kui “Minu Nizza” autor oli Lõuna-Prantsusmaal traumeeritud ning depressioonis, siis see on lahutamatu osa tema Prantsusmaa-kogemusest. Mina ei tahaks küll ega julgekski väita, et selles pole Nizzat. See ongi subjektiivne Nizza. Kellegi Nizza.

Minu jaoks oli kõige mõnnam selle teksti juures pan bagnati retsept (olen käinud Pariisis, Marseille’is, La Grade-Motte’is, Nizzas, aga pan bagnati pole kunagi söönud). Plaanin seda endale siis Eesti Vabariigi pinnal valmistada. Monsieur Fighiera teeb seda nii: lõikab baguette‘i pooleks, teeb pikilõiked igale poole saia sisse (või peaksin ma ütlema “leib”), valab üle ohtra oliiviõliga, piserdab palsamiäädikaga. Ja siis, ja siis, daamid ja härrad: salat, sibul, tuunikala, muna, tomat, hapukurgid, oliivid… Seejärel surutakse kaks leivapoolt kokku ja lastakse natuke settida. Ning siis süüakse, nii et oliiviõli voolab lõuale, kaelale, rinnale, kõhule!!! Jeeeees!

Koju saabusin tormituultest räsituna, juuksekarvad suus. Kotis aga Dostojevski “Vennad Karamazovid” I köide Varrakult ning “Kriitilise teooria käsiraamat” TLÜ kirjastuselt. Viimast ma küll blogilehekülgedel lahti kaevama ei hakka, lugeja ei pea kartma igavusesurma.

Veel: ma lugesin just läbi Millenniumi-sarja järgmise raamatu. Ja tahan selle kohta nii mõndagi öelda. Aga ma ei tee seda täna. Selle asemel küpsetan ma kooki. Blomkvistist ja muust mõnel teisel korral.

Au revoir või adéu

Teie madame Rabarber

Quickly consumed throw-away images

Veetsin mõned päevad hirmsuures ja lainetavas Istanbulis, mis pakkus ajatut ja hingeköitvat, mingisugust segu tuttavlikust ja ometigi kõõritavalt võõrast. Ma hulkusin ringi ja seirasin inimesi, jõllitasin kassi- ja koeraparvesid, peaaegu kastsin end Bosporuses. Pea lämbusin baklava magususse, siirupiste sõrmedega haarasin kebabi, sai saia järel. Lugesin küll täiesti mitteasjakohast raamatut: “Eremiiti”, mille Atatürgi lennujaamas ka lõpetasin. Sellest aga lähimate päevade jooksul.

Selle sasipuntra seest (sest Istanbul on siiski pundar, meeleolukas pundar) jäi läbilõikavalt meelde hoopiski lõik Istanbul Modernist. Mis istanbulilikult oli peidus ehitusjärgus gigantmaja, tõkkepuude, ohvitseride ja parkla taga. Niisiis jäi mulle meelde lõik türgi kunstniku Ramazan Bayrakoglu tööd saatvast kaastekstist, mis sedastas, et kunstnik õmbleb kokku riidetükke, eesmärgiga tekitada fotosarnane efekt. Ta eelistavat kujutada the quickly consumed throw-away images and signs of our everyday lives that, nevertheless, become engraved in our memory. Mind haaras sedastuse juures just selle teine pool, mis väidab, et need kiired, vahel mõttetud, läikpaberilised, värvilised, alati ideoloogilised pildikesed haakuvad meisse ning tegelikult – siin mõtlen küll edasi – omavad meie üle siiski ka edasist mõju. Need on meisse tulnud, et salamisi jääda. Istanbuliga seob mind nüüdseks ka sarnane tunne: ehkki linn ei ole kiirestitarbitav, äravisatav, igapäevane, argine; oli mu kokkupuude sellega nii õhkõrn ja kiirustav. Kuid mingil kummastaval kombel mõjustas Istanbul mind tugevasti. Ma arvasin, et ta läheb minust läbi, aga ta jäi minusse, nagu Bayrakoglu pildidki.

image

image

image

image

image

Et “Eremiit” on läbi, tuleb vaadata julgelt tulevikku. Mind ootavad Mart Kadastiku “Eluaegne”, siis, khmm “See, mis ei tapa” ja tegelikult alustasin mingi tuju ajel ka “Elu ja armastusega”. Saab näha, milline nendest tekstidest täna õhtul mu poolehoiu leiab.

Flanöös

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Saaremaa, mu härm

Ma olen Saaremaal ja lugemine ei edene siin sugugi. Askelduste kõrval ei ole vabamal silmapilgulgi mahti, nii on nende päevade jooksul minu silmade eest läbi jooksnud napp paarkümmend lehte. Mõni paik ärgitab lugema, mõni koht aga pigem suunab pilgu eemale. Ja eks see oleneb muidugi ka kontekstist: eluoludest, ülesandeist, tuju(tsemiste)st. Saaremaa peal mul lugemine igatahes ei edene.

image

Ma ei oska Saaremaaga suhestuda, sest mul puuduvad sellega sidemed. Kõik on siin kuidagi mõnus ja hea, kuid jääb natuke kaugeks, eraldub justkui kilest vaheseinaga. Et need kõrkjad libisevad küll mõnusas rütmis, samal ajal sosistades “Me ei ole sinu nautida.”

image

Hiiumaaga olen ma väga sina peal, selle kohaga lausa seotud, seal võivad kõrkjad igasugu hullu juttu ajada ja ma astun neist naerusui läbi, aga Saaremaal ma seda teha ei julge. Sest ma ei pretendeeri sellele. Ma olen siin pisut võõras.

image

Toit mekib siin hästi, tuul jahutab kõndimisest kuumavat keha, inimesed on võrdlemisi sõbralikud. Aga ma olen külaline, nii et iga silp on öeldud rõhutades. Saar ajab mind mandrile tagasi.

image

image

image

image

Ja ma tulen jälle. Päris kindlasti. Lausa varsti. Aga ma tulen, et minna. Ja ei tasu mind valesti mõista, ehkki ma ei oska seda tunnet sõnastada. See ei ole negatiivne, see on lihtsalt pisut irratsionaalne.

image

image

image

 

image

“Palun mind mitte häirida!” sosistab saar.

Flanöös lahkubki õige pea

Elu algab 2016

Kas oled sõitnud olgu kõndinud või veerenud Jõe tänavalt Stockmanni poole ja enne Tartu maanteele keeramist visanud pilgu paremale, kus ehitatakse suurt elu- ja ärihoonet? Kas oled pannud tähele, kuidas seda hoonet maitsestatakse? Millisel kombel seda tarbijale maha müüakse?

310815foto_3

Seda tehakse lausega, mis sedastab, et elu algab 2016. aastal. S.o aastal, mil plaaza valmib. Ja tegelikult on asi isegi kategoorilisem, ainult välikuulutusel nenditakse, et elu algab siis, hoone kodulehel kasutatakse suisa imperatiivi: “Alusta elu 2016”.

310815foto_6

310815foto_4

See niisiis vihjab sellele, et ma küll olen elus, aga vegeteerin, sest elu saan ma alustada plaazas elades/töötades. Kas minu elu 1930. aastatel valminud puumajas siis ei olegi elu? Kas paneelikas kultiveeritud kultuur on elust väljapoole kukkuv? Kas elu eesti kontekstis ongi see, mis paistab Tartu maanteed mööda edasi sõites, mis lubab uut vaadet (elule). Värsked salatid on alati laual. Pikajuukselised näitsikud hüppavad siis vist oma uutes korterites. Ja kõik naeravad. Meesmodell hüpnotiseeriva pilguga tantsib kristallnaeratusega kaunitariga linnasära taustal. Mullijoogiklaasid on suured kui urnid. Heledus ja pilvitus. Tähtedega pikitud.

310815foto_8

Selge, et siis see on elu, mida mulle need plaazad pakuvad. See on see tallinlik elu, “kaasaegne, kerge ja avatud”. Muu on lihtsalt elulaadne toode.

310815foto_5

Vähemasti kellegi arvates. Mina olen siiski nagu ma olen. Vahel võõrkeha. Justkui tüse kõrgushüppaja või kleenuke vasaraheitja. Justkui siidöösärk kilpkonnadega kaunistet linade vahel. Justkui punane pliiatsiga viimistletud huulevärv meikimata näos. Kui kuum kakao kiluvõileiva kõrval. Ja siis jälle olen ma urbanistlik ja modernne. Kala vees. Teksastet-tennistet ja peaaegu skandinaavialik. Linnas voolav ja selle rütmiga ühilduv. Müranautiv koletis. Juukseid viibutav tüdruk kivise linna tuumas.

Whatever. Ma olen elus.

Flanöös; jätkuvalt veenides verd seirates.

 

 

 

Abibliofoobiast

Järgmisel korral tahan rääkida Kaur Riismaast, tähendab mitte Kaurist endast, vaid tema tekstist, auhinnatud “Pimeda mehe aedadest”. Täna aga mitte. Täna tahaksin ma väga põgusalt peatuda turvatundel, mida raamaturohkus tekitab

Ma ei tea, kas sa oled lugenud Kivirähki “Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust”. Kui oled, siis kena. Kui ei ole, siis tea, et seal askeldab üks tegelane, kelle jaoks on kõige mõnusam ja turvalisem selline õhtu, mil ta saab olla kodus, lugeda raamatut (ja süüa kompusid). Üksinda, rahulikult.

File 25-06-15 21 19 47

Tolle tegelase elu rajanes teadmisel, et tal on selja taga suur-suur raamaturiiul, millest saab järgemööda raamatuid võtta. Aeglaselt luges ta pakse ja raskeid köiteid, teades, et alati ja alati on võtta uus raamat ja sellel baseerus mehe universum. (Ma ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui need raamatud oleksid ühtäkki otsa saanud)

File 25-06-15 21 18 55

Huvitaval kombel kohtusin ma täna Instagramis seigeldes terminiga, mis säärast meelteseisundit tähistab, see on abibliofoobia ehk hirm selle ees, et raamatud saavad ühtäkki otsa.

File 25-06-15 21 18 34

Eks ma kannatan ka mingis mõttes selle hirmu all, sest isegi kui ma parasjagu mingil põhjusel ei loe, on ikkagi hea teada, et himu siginedes on raamat kohe võtta.

File 25-06-15 21 17 28

Ja tänasele retkelegi võtsin igaks juhuks kamaluga tekste kaasa. Et kui mõnega neist tee peal miskit peaks juhtuma. Sest elu on täis erisugu käänakuid ja ma ei tahtnud saatuse ninanipsu tõttu täiesti raamatutuks jääda. (Oih, kui võib nõnda väljenduda, kas kuulen juba keelepolitseiniku vilet?)

 

File 25-06-15 21 15 01

Kuule, võta ka ikka mitu raamatut ühes ja hoia varu kodus, juhuks kui raamatupõud peaks saabuma. Sest ühes raamatupõuaga sageneb ka abibliofoobiasse nakatumine.

 

Flanöös