Blogiauhinnad 2017. Nietzsche. Battersby

Lugejarahvas! Selle blogi lugejarahvas ja muidu lugejarahvas! Blogiauhinnad tulevad taas, mis on kõigiti vaimustav, eriti kuna see on samal perioodil Rabarberibulvari teise sünnipäevaga! Kui oled harjunud bulvaril uitama ja siinset atmosfääri naudid, siis anna oma hääl. Rabarber on sel aastal kultuuriblogide kategoorias, sest eraldi raamatublogivõitlust ei ole. Kui küll uitad, aga pole mokka mööda, siis ära anna. Debateerime. Igal juhul, kui sa juba neid ridu siin ja praegu loed, siis olen ma õnnelik nagu siga poris, nagu lilleke rohus, nagu ekleeri mugiv laps. Peamine on jätkuvalt see, et inimesed loevad, arutlevad, näevad ja tunnevad, on kriitilised, samas optimistlikud ning ajavad oma asja suure leegiga. Et loetakse (eesti) ilukirjandust, uut ja vana, klassikat ja igasugu teoreetilist kraami, sest lugemine teeb inimese jutu põnevaks ja kleebib karismat. Lugedes põleb inimene leegiga.

Ma olen ise küll hetkel üleni leekides. Olen lugenud viimasel ajal palju sõnu, mis annavad julgustust ja pakuvad tuge ning tekitavad tunde (ma ei tea veel, kas tõese või väära), et ma ei ole lootuselt eksinud või kuskil rägastikus kinni, et ma ei aja päris õiget asja. Olen justkui Dante (vaata, milline hullunud, suurushullunud!), kes on oma elu keskpunktis ja eri monstrumite poolt sisse piiratud ning ei leia pimeduses teed. Siis tuleb semu Vergilius ja aitab Dante mülkast välja. Mina olen Dante ja minu vergiliused on täna Nietzsche ja Battersby.

Vahel saab inimese aususest ja siirusest ning julgusest oma (algset) ebaõnnestumist tunnistada tõeline inspiratsioonipahvak. See kõlab küll julmalt ja väiklaselt, aga kui ma loen ja tunnen, et on veel inimesi, kes maadlevad sarnaste hädadega, nagu mina, siis mul hakkab kohe palju kergem ja ma tunnen, et ma ei ole lootuselt kadunud. Et asjad võtavadki aega ning heade tulemite nimel tuleb pikka aega järjest pingutada

Mida ma selle all täna mõtlen? Pean silmas näiteks kultuuriuurija Christine Battersby sedastust aastast 1989: My undergraduate degree had left me fascinated by the influence of Immanuel Kant (1724-1804) on Romantic philosophers and literary theorists. After I graduated I spent a year fruitlessly studying Kant in Germany, and an even more pointless period working in London on Arts Administration. Ja muidugi on kõik tõlgenduse küsimus, see et Battersby mingit enda eluperioodi mõttetuna näeb, on tema enda hinnang, see ei pruukinud üldse nii tähenduseta olla. Mulle meeldib lihtsalt selle pihtimuse inimlik aspekt – mind rahustab, kui ma näen raskete tekstide taga siirast sedastust, mis selgitab lugejale, et kirjutamine (elamine?) ongi struggle, üles-alla liikumine, kus mõttekus vaheldus mõttetusega. See on lõõgastav.

Teine lõõgastav mõte tänasesse hommikusse tuleb ühelt mu lemmikmehelt Nietzschelt, kelle “Ecce Homo” on jätkuvalt vaimustav ja naljakas. Seekordse lugemise käigus jäi mulle kõige eredamalt meelde tema “ihatus”: Midagi “tahta”, millegi poole “püüelda”, mingit “eesmärki”, “soovi” silmas pidada – seda kõike pole ma oma nahal kogenud. Veel praeguselgi hetkel vaatan ma oma tulevikku – avarat tulevikku! – kui tüünet merd: mitte mingid ihad ei säbrusta tema pinda. Palun mulle ka üks säärane rahulik ookean ja avar tulevik, ma olen oma tahtmistest ja püüdlemistest veidi väsinud. Kuigi nietzscheliku mittemidagitahtmiseni ei jõua ma vist kunagi.

Palavaid terviseid Thbilisist

Flanöös (kummardab)

PS! Tellisin endale Gide’i biograafia suvel lugemiseks ja möllasin ka Raamatukois. Good times gonna come.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *