Kes kardab väikekodanlast?

Ma ei tea, miks nii, aga umbes gümnaasiumipäevil või ehk mõned aastad hiljem hakkasin ma kohutavalt kartma kõike väikekodanlikku. Ma tundsin õõva pelgalt selle nimetusegi ees. Tšehhovi tekstide teejoojad ja passiivsed unistajad ajasid mul vere keema. Kui Tuglase “Felix Ormussonis” peategelane pelgalt sedastas, et on nii väikekodanlik süüa igapäevaselt samal kellaajal, tekitasid kõiksugu graafikud ja korrapärad minus õõva, kuigi pikemaajaliselt säärane projekt muidugi kesta ei saanud, sest mingisugune korrapära võiks argielus ikkagi säilida. Siiski katsusin ma juua teed ja kohvi meelevaldselt ning süüa verist liha öötundidel. Sellest väikekodanlase-foobiast sain vast julgust teha otsuseid spontaansemalt ja võtta elu pisut rohkem longus õlgadega. Pingeid peletades. Endast ära kallates.

File 10.08.15 22 24.07

Mõne aja eest lugesin Semperi romaani “Armukadedus” ja jällegi nägin seda jubedat väikekodanlast professor Marrase tegelaskujus. Marras on mees, kelle päev on punkt-punktilt planeeritud, kes läheb varakult teatrist koju, et õigel ajal magama minna; ta on konservatiivne ja alati nõnda etteaimatav. Ja too Marras sarjabki peategelasele oma naist, kes olevat ta juurest plehku pannud. Miks küll!? Üle mu keha jooksvad värinad andsid aimdust sellest, et mu pelgus ei ole kuskile pagenud. Hirm väikekodanlase ees oli säilinud!

Kogetu panigi mind mõtisklema selle üle, kuidas ma seda terminit kasutan. Ma leidsin olevat äärmiselt kasuliku teadvustada iseendale, kes väikekodanlane minu meelest üldse on. Mida ta teeb, millised on tema karakteristikud? Nii ma võtsingi teema kokku, et niimoodi ehk oma hirmust üle saada. Voilà:

Väikekodanlane tarbib ainult keskpärast kultuuri. Talle on olulised väljakujunenud tavad, rütmid; ta vaatab seda, mis televiisorist tuleb ning oskab hinnata mainstream-muusikat. Väikekodanlane ei talu keerukaid sõnamustreid ega realismi strateegiate rikkumist, Maarja Kangrost ei tea midagi, Roberto Bolaño on suisa tundmatu. Ta on sallimatu uuenduste, korrapäratuste, ideevälgatuste vastu. Ta ei loo midagi ise. Ta sooviks elada hoopis teistsugust elu, kuid ei astu mitte ühtegi sammu, et säärase eluni jõuda. Ta halvustab neid, kes teevad asju teistmoodi. Ta ei analüüsi ega tõlgenda, rääkides labaseid nalju. Ta on kuskilt midagi lugenud ja topib loetu – millest ta on tihti valesti aru saanud – täiesti kohatusse konteksti. Ta räägib kogu aeg ühest ja samast ning peab oluliseks rõhutada ühe või teise inimese varanduslikku olukorda. Ta uudishimutseb teiste elude kallal ja on üldse üks vastik tegelane.  Sedasi tõlgendan mina väikekodanlast. Ta on ebameeldiv ja juhm. Tüüp, kes ei eruta ega ehita.

Ja ma ei taha ise säärane olla ega talu mõtet, et mõni mu lähikondlastest selline on või selliseks kujuneb. Inimene peab ikkagi ehitama ja erutama ning olema salliv ja suuremeelne. Tšehhovlik “väike inimene” vaevalt kellegi ideaal on.

Aga mis seals ikka. Enam spontaansust, rohkem kuuma teed varahommikuti ning jäägem pärast teatrit ikka puhvetisse aega surnuks lööma! Tehkem tuglased õnnelikuks!

Flanöös

SHARE:

2 Comments

  1. Indigoaalane August 12, 2015 / 7:07 am

    See on hästi huvitav, kuidas mõistete tähendusväljad ajas muutuvad.
    Nt ” Tantsumuusika”. Vanasti oli 1223-223. Nüüd 111111

    sama selle väikekodanlusega. Nõukaajal oli väikekodanluse vihkamiseks üsna samad põhjused, mis Sul kirjas. Et tagurlik, vähenõudlik, seisev-sumbuv jne. Ja ideaal, milleni siis mitteväikekodanlasest nõukogude inimene jõudma pidi, oli ju aktiivne, printipiaalne, töökas nõukogude kodanik.
    Ehk siis mõisted on jäänud samaks.
    Ja meedia ärgitab samamoodim nagu toona olema mitte väikekodanlane.
    Aga avalik arvamus püüdles toona pigem väikekodanluse suunas,
    Täna?

    • rabarberibulvar August 12, 2015 / 7:31 am

      Vast ühest vastust ei ole. Mugav ja staatiline ahvatleb, samas on ka palju julgeid hunte ja nende maailmavaadet. Minu isiklik arvamus on küll see, et pigem rautatakse kitsast väikekodanlikku suhtumist. Ja nõukaajast on mul endal vaid ähmased mälestused, nii et see sedastus oli küll asjakohane.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *