Looder kirjutab. Ja geniaalsed leiud kahekümnendatest

Imelik valgus on Eestimaa peale tulnud, selline õrnsinine, ööhõngune, natuke kurjakuulutav. Selle sinaka valguse sees kirjutan. Ei teagi, millest. Sellest, et olen looder, päevavaras. Et olen tegelenud nende nädalate jooksul raamatute kokku ahnitsemisega. Raamatud ajavad üle ääre, kõik kapinurgad on neid täis, nad on hõivanud kummutipealsed ja vedelevad arusaamatutes riidest kottides riiulisoppides, nad on leidnud tee kasvuhoonesse ja kastekannudesse. Kaasa võtta ma nagunii palju ei saa. Valikud-valikud. Pead murduvad, murenevad, lähevad kokku tagasi.

Kuidas on võimalik elada elu, rullida end värskelt niidetud murus, süüa rasvaseid toite ja juua joovastavaid jooke, teha parasjagu nii palju tööd, et onud ukse taha ei tule ja samas veel raamatuid läbi lugeda? Ma ei tea. Ehk keegi tark naine või mees kuskil teab. Mul on pooleli Tammsaare “Elu ja armastus”, mis ajab mu peast hulluks ja Mudlumi “Tõsine inimene”, mis on sitaks hea. Ja ka Woolfi “Olemise hetked”, mida loen terava hariliku pliiatsiga. See on päris perfektne tekst. Ma arvan, et Woolf on üks mu suurimaid kirjanduslikke inspiratsiooniallikaid. Hetkel.

Aga olgem ikka ja ennekõike ausad, pigem tegelen ma kõige muuga kui jätkusuutliku lugemisega. Sealhulgas aknast välja vaatamise, kohinate kuulamise, sõrmede klõbistamisega vastu puitu, lihasmassi kaotamise, kruusateel tolmutamise ja muude eluks vajalike asjadega.

Muide, kas te olete lugenud inimloom August Gailiti följetonikogu “Klounid ja faunid” 1919. aastast? Selles sisaldub ka tükk “Kui me geniaalseks saime”, mis kajastab härrade Visnapuu, Rohti ja Gailiti mõtet hakata geniaalseks, mille jaoks nad varusid kalu, kalamarju ning korvi viina ja veini. Kui kedagi huvitab see, kuidas tõelist loojat 20. sajandi alguse Eestis defineeriti ja selgitati, pakub see tekst teatava insight’i.  Põhimõtteliselt tuleb end maa alla juua ja oodata, et hüperboolid muunduksid suursugusteks. “Me jõime jälle, jumalikus ootuses genialiteedi tulekusse.”

Selle mõttega ma lõpetan, lähen korra uduse valguse sisse ja vaikusesse magama. Mu elu on hea ja igati kadestamisväärne. Ja ma ise olen mahlane virsik. Cheers!

Alati teie

Flanöös

6 Comments

  1. viivi May 30, 2017 / 5:26 am

    Hmm, miks just Tammsaare hullutab?

    • rabarberibulvar May 30, 2017 / 5:51 am

      Mul on Tammsaarega vastuoluline suhe ja tihti tema moraalitsemine ning pessimism ei morjenda väga (nt “Tõde ja õigus” IV või üliõpilasnovellid), aga “Elu ja armastuse” puhul on mul – isegi kui panna tekst rangelt oma aja konteksti – seda rikkumatuse, neitsilikkuse, puhtuse, naiselikkuse, mehelikkuse üle vaagimist nii palju, et seda on raske visklemata lugeda. Või ehk vajaks see tekst sellist eluperioodi, mil on eriti palju stabiilsust, mitte murus rullimist.

      • viivi June 1, 2017 / 12:01 pm

        Kohati tekkis jah sarnane mõte lugedes. Eriti kui seal mingil hetkel on lihtsalt mingid mehed koos, kes filosofeerivad lõputult.. aga selle puhul mind aitaski tempo, mulle tundub, et see pole nii läbitöötatud mõnes mõttes, et seda saaks sõnu imetledes aeglaselt, lause lause haaval imetlusega neelata, vaid ta ongi natuke selline neelamise raamat, mulle jäi ta teiste töödega võrreldes väga toores mulje, mis mõnes mõtte on tore, aga vahepeal väga väsitav. Täiesti vastand Woolfile, selles mõttes võib olla keeruline jah ühelt teisele lülitada.

        • rabarberibulvar June 1, 2017 / 12:24 pm

          Jah, Tammsaare mulle väga meeldib, aga vahel (eriti sapises tujus viibides) ajab tema moraalitsemine ja heietamine vere keema. Woolf jällegi nõuab totaalset tähelepanu, ta on väga nõudlik nii enda kui ka lugeja vastu ning nõuab jällegi teatavat – võiks öelda – vaprat meeleolu.

  2. Ingrid May 30, 2017 / 6:12 am

    Küll see oli üks lustlik lugemine praegu:)

    • rabarberibulvar May 30, 2017 / 6:18 am

      Hahhaha! Lusti, enam lusti ellu!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *