Lugemisplaanid. Märkuseid

Ja mitte neid punaseid märkuseid, mida röövel-õpilastele koolipäevikusse kirjutati (kirjutatakse? tõesti, kas neid kirjutatakse ikka veel), vaid lihtsalt ülestähendusi lugemisplaanidest, raamatutundeist. Olen nimelt natukeseks Eestis ja sain lõpuks kätte posu raamatuid, mis tekitavad minus mitmekesiseid tundeid.

Jagan teiega muljeid! Esiteks tahtsin võtta ligi Woolfi tekste ja nendega ühes pajas tuli Simone de Beauvoir’ imeõhuke “Väga kerge surm” (milline hea pealkiri!). Tellisin need peamiselt Nancy Hustoni tõttu. Viimasel ajal loen ja mõtlen Woolfist palju ning adun, et tema mõju moodsale kirjandusele on pea võimatu üle hinnata, ent samal ajal ei ole ma ühtki tema teksti hiljuti mõttega ja uuristavalt lugenud, nii tulidki woolfid mu manu.

Siis kaks teksti Gide’ilt, keda lugesin veebruaris, aga tahaksin veel lugeda, sest mõne arvaja andmeil valdab Gide romaani kirjutamise tehnikat sügavuti ja ma tahan teada, kas nõustun sedastatuga. Lisaks erutab mind küsimus, kuidas saab Prometheus olla halvasti aheldatud. Johannes Semper muuseas ütleb, et Gide’i “Maised toidud” tegi temaga noores eas midagi ennekuulmatut. Ma tahan ka. Nii loen millalgi Gide’i veel ja ootan raputusi, ilmamuutvaid murenemisi.

Mary Douglast olen ma samuti ammu tahtnud lugeda, sest mind paeluvad (ehkki viimasel ajal palju vähem) kontuurid ja küsimus kõhnusideaali kultuurilistest põhjustest. Ning lõpuks – valik proosat 1934-1941 Leida Kibuvitsalt “Endistest aegadest”, sest tahan süüvida sellesse, kuidas kirjutab naine kolmekümnendate Eestis ning millest ta kirjutab. Kibuvitsa kaanekujundus küll on nii õõvastava tooniga, et suutis ära rikkuda kõik vähegi kaunid pildid, mis ostudest tegin! Oleks pidanud selle lilla-rohelise kaanekatte eemaldama, all on neitsilik kreemine kare kaas.

Ühesõnaga, palju lugemist. Lõpetasin muuseas juba nädala eest Robert Galbraithi “Kus on kurja kodu”, mis meeldis mulle ning millest vist siin ka kirjutan. Lugesin läbi suurema osa August Gailiti följetonikogust “Klounid ja faunid” (1919), mis sisaldab ka kurikuulsat tänitust ja pilget Marie Underi aadressil, mida kirgastavad kõiksugu luulekurjustused. Ning nüüd ma ei isegi ei saa aru, kuidas see juhtus, aga ma loen Tammsaare “Elu ja armastust (1934), nii et elan omadega kuskil 20. ja 30. aastates.

Lisaks sellele olen ma külmavappeis, sest 25-kraadisest Thbilisist 6-kraadisesse Tallinna saabumine ei olnud mõnusalt värskendav, vaid paaniliselt õudne. Mul on aja- ja ruumimurdumine, ma ei saa millestki aru. Parem ongi lugeda, kuidas Irma supikeetmisest kirjutab ja kuidas Lonni räägib rõõskadest tüdrukutest, kes tulevad linna, endal maalõhn küljes. Maalõhn ajavat noorherrad pääst hulluks!

Jääs Flanöös

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *