Õigesti kirjutamisest ja kunstniku salaplaanist

Inimestele on vast alati meeldinud analüüsida seda, miks on üks tekst hea ja teine paha. Kirjanikele endile samamoodi on pakkunud vaimustust ja tekitanud ohtrasti naudingut rääkida sellest, kuidas tuleb kirjutada ja mis on väärt ja mis kehv ilukirjandus. See aga seob paratamatult kogu raamatunduse võimusuhteisse. Ja eneseõigustusse.

dsc_0010

Kirjandusest kirjutajate meelissõnadeks võiksid seega olla “originaalne” ja “uuenduslik”. Vanade meetodite vastu astumine toimib edasimineku märgina. Nii nähakse valdavalt ka kirjanduslugu tõusva noolena, aiva paremaks ja aiva uuemaks ja aiva edasi. Tuli see ja tegi seda paremini, siis see ning vormis noid arusaamu teistsuguseks. Ajaliselt lähestikku asetsevaid kirjanikke kõrvutatakse omavahel. Ja nad kõrvutavad endid omavahel.

dsc_0009

Väga teravalt torkas see silma 20. sajandi alguses, mil kirjutasid modernistid, kes uskusid – ehkki kukutasid kõiksugu kindlad tõed ja üldse igasuguse selgepiirilise ja mõnusa eksistentsivõimaluse – , et kunstnik on siiski ERILINE inimene, teistsugune. Mis loomulikult tähendas salamisi, et ta on PAREM kui kõik see mass. Kunstnik seisis nende kohal ja kuulutas uut ilmakorda. Joyce, Woolf, Lawrence, Hardy, Conrad, Pound jnejne. Nad kõik uskusid, et kirjutavad “korrektsemalt” kui eelmine põlvkond, paremini kui kõiksugu galsworthyd. Ka Eestis uskus kunstnik seda, näiteks heidab Semper Tammasaare “Tõde ja õigust” analüüsides mehele ette seda, et tegelased pole piisavalt psühholoogilised. Ja tegelikult tuleks teha nii ja naa…

dsc_0002

Ja kuidagi olengi ma hakanud uskuma seda müüti, et modernistid olid kunstnike võrdkujud ja on mõned perioodid, mis justkui on more sophisticated ja mainekamad. Näiteks modernismi käsitlevat raamatut/moderniste lugedes jätan endast mulje kui rafineeritud kunstinautijast, samas realismiteooriasse süüvides või näiteks Austeni või Dickensit lugedes, olen konservatiivsem, säärane natuke kivinenud lugeja. Ja see oligi modernistide taotlus. Olla teistest parem. Paradoksaalselt kuulutasid nad tõdede kadumist, kuid astusid ise salamisi tõekuulutaja positsioonile.

dsc_0012

Nii ma hakkasingi millalgi uskuma geeniusesse ja sellesse, et  suur kirjanik evib varaaita peas, on hämmastavalt laia silmaringiga ja Tark. Ja imetled ja imetled. Kuni üks hetk märkad –  see juhtub eriti reljeefselt siis, kui loed ühe kirjaniku mitmeid tekste – et tegelikult on ta pidanud rämedalt vaeva nägema, et sõnu toota. Et ta teadmised ei ole ammendamatud ja ta KORDAB ennast. Päevikutest liiguvad sündmused romaanidesse, esseedest tulevad mõttekäigud novellidesse ja selgub, et kunstnik on lihast ja luust inimene.

dsc_0007

 

Ja see tekitab kergendus- ja kurbustunnet samaaegselt.

Ma loen praegu lisaks modernismiteooriale Galbraithi “Siidiussi”. Kirjutan sellest, kui raamat läbi. Siiani hämmastab mind väga kriitiline ja isegi küüniline, eriti ratsionaalset positsiooni hõivata püüdev jutustaja.

Head

Flanöös

SHARE:

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *