Resurrection

Ma olen elus, ma olen tegelikult väga elus. Lihtsalt mitte päris siin. Ma olin laagris, seekord mitte säärases, nagu olin juunis, vaid päris laagris ja nautisin ennast väga. Nüüd olengi justkui taassündinud, midagi on minus toimunud. See kõlab eriti pateetiliselt, ma tean, aga nii see on. Ma pean seda just nende sõnadega kirjeldama, teised sõnad ei oleks õiged.

Tegelikult on väga värskendav mitte kirjutada blogi, mitte tegeleda küpsetamisega, mitte mõelda uue kirjanduse peale, vaid võtta mingi kindel ajahulk ja vaagida, katsuda pigistada endast välja mingi intellektuaalsustilk, marineeruda sõnades, mida lausuvad need, kes ehk teavad paremini, kelle haridus on minu omaga võrreldes mitmeti külluslikkum, täiuslikum, täielikum. Nii tundubki triviaalne kirjutada täna siia muljeid Feldmanise romaanist, mille lõpetasin juba nädalaid tagasi või Hanif Kureishi “Eimiskist”, mille lõpetasin ka juba nädalaid tagasi ja “Põgenemisest”, mille lõpetasin kuid tagasi ning millest muljetamist kogu aeg edasi lükkan. Miks? Miks ma lükkan edasi? Kas ma ei taha? Ei leia aega? Minu jaoks on hetkel kõik tähendusetu, triviaalne. Aga ise olen ma täiesti elus, enam elus kui olen olnud ammu. Terav, kirjutamisaldis, suur. Lihtsalt siit pisut kaugemal, eemal SEO-st, eemal page views‘idest, eemal kõigest sellest, mille kohta Woolf ütleb “mitteolemine”. Ent.. ma tulen õige pea siia tagasi ja kirjutan Feldamanisest ja sellest, miks mulle ei meeldi, et peategelanna Vera tutvustab end, alustab endast rääkimisel lausega “Ma ei ole hea inimene.”

Aga praegu lähen ma magama. Olen kuusekäbi, tihane, olen pilvelõhkuja, olen kõik ja eimiski, nartsissist ja masohhist, olen segi, vist.

Flanöös

 

SHARE:

4 Comments

  1. Ingrid August 4, 2017 / 8:50 am

    Puhas poeesia:) Õnnelikku olemist!

    • rabarberibulvar August 4, 2017 / 9:48 am

      Hurraa!

  2. notsu August 4, 2017 / 1:16 pm

    kõrvaline märkus, aga aitäh sõna “pateetiline” õiges tähenduses kasutamise eest. ma olen viimase aja toortõlkelise keelepruugi peale juba harjunud seda sõna nähes võpatama (nagu ka “sotsiaalse”); nüüd jõudsin küll võpatada, aga pärast võpatust kohe taibata, et pole põhjust ehmuda, kõik on hästi.

    • rabarberibulvar August 4, 2017 / 1:42 pm

      Jah, just, ma ei tunne end mitte haletsusväärselt, vaid pateetiliselt :)! Oo, keelevakk!

Leave a Reply to rabarberibulvar Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *