Suvi hakkab lõppema, you lazy piece of shit

Tere, kas mäletate veel mind, rändajat, uudistajat, eimiskit Eesti Vabariigist? Viinamarjasöödikut, suurusehullu, lugejat? Jõudsin lõpuks oma harjukoju ja joon Mõisakeldri siidrit, sest tunnen, et tahan veel ja veel eestiseid maitseid ning tunnen sügise väga aeglast hingust oma selja taga. Ma olen alati sügise tulekut natuke peljanud. Ehkki mu selja taga kulgeb väänleva ja maolaadse ja porise teena 2017. aasta suvi, mis ei läe mul eales meelest. Ma kogesin nii palju uut, ehkki lugesin selle võrra vähem. Aga kas see ei käigi nii? Et ei saa kõike, isegi kui justkui tahaksid? Tähendab, väga tahaksid. Et lõpuks hakkab masin logisema, sest kõike on liiga palju.

Ma olen kirjutanud täis roheka paberiga märkmikud, leheküljed on täis kritseldatud mõtteid, sõnu, mitmes keeles. Mu pea on ideedest kirju, aga mu elustiil ei võimalda mul veel hetkel nende realiseerimiseni jõuda. Varsti ehk. (ja kui ei jõuagi, mis siis?)

Tõsi, olen kaalunud ka bulvari kinnimüürimist. Aga mul hakkab mörti segades alati nii-nii kurb. Ma tunnen, et bulvari ilme on palju muutunud. Ma rajasin selle, et täita üht konkreetset auku oma elus ja nüüd on see auk täis. Mis siis teha? Ehk ei tohiks neid mõtteid mõelda, kui selja taga hingab raskelt sügis? Hingab mõte teadmatusest, mõte tegemata töödest.

Aga aitab sellest vast praegu.

Natuke lugemismuljeist:

Kui ma mõtlen tagasi juuli algusele (piinlik!), siis meenub, et lugesin kaht teksti, millest pole teile, sõbrad, veel rääkinud. Esimene nendest oli Jean-Philippe Touissant’i “Põgenemine“, mis ilmus Pariisis 2005. aastal (mil ma lõpetasin gümnaasiumi, haa!!) ning nüüd 2017. aastal leidis tee eesti keelde (Leena Tomasbergi abiga). Teine tekst, mille läbi lugesin, oli Hanif Kureishi “Eimiski” (2017 ja 2017 – sa vaata vaid!). Ma lugesin neid romaane lausjärjest. Võib-olla ei peaks tekste liiga järjest lugema: need sulandvad üheks klombiks. Veidraks kogumiks. Nii juhtus mul “Põgenemise” ja “Eimiskiga”. Ma alustasin ühega ja see läks sujuvalt teiseks üle ning siis tuli täielik krahh – totaalne lugemispaus. Üritasin küll lugeda, aga ei jõudnud kuskile, alustasin Agualusa “Minevike müüjaga” ma arvan, et 10 korda, ja ei jõudnud kuskile, kuigi tunnen, et see raamat võiks mulle sobida. Loen ja loen ning tähendus ei jõua lihtsalt kohale. Meenuvad kooliaastad, kui tähelepanu ei püsinud ühes paigas. Võimatu. Ei jõua lihtsalt! Tee või tina! Mõtted kulgevad sajas harus. Leida Kibuvitsa “Paradiisi pärisperenaine” meeldib mulle ka kohutavalt, aga loen seda samuti juba juuli lõpust saadik ja iga kord kui päeva lõpuks kreemika raamatuni jõuan, vajuvad mu silmalaud kinni, rasked nagu tikrikobarad.

Lõpetuseks üks tsitaat Hanif Kureishi – kes minu meelest, ehkki ta ei ole “minu kirjanik”, tabab mingeid asju ülitäpselt – oopusest: “Meie, kunstnikud, oleme nagu kapitalistid, kes omastavad kõike, varastavad elusid.” Aitäh selle lause eest, Hanif (/Waldo), ma varastan selle endalegi. Varastan kõik ära, raisk.

Ja teine tsitaat Touissant’ilt: mõõdukas misantroop ütleb, et on jõudnud “veendumusele, et mida vähem sul inimestega suhteid on, seda paremad need on.” Ma ei ole sellega täiesti päri, kuigi arvan, et pisike annus misantroopiat toob igale inimesele ainult tervist. Ja pigem vähem head kui palju keskpärast. (aga kui pakutakse palju head?)

Mõlemad katked kõnetasid mind. Sobisid mulle. Mis see bulvar muud ongi kui selle maailma (kogu oma värgindusega) iseenda jaoks sobilikuks mõtlemine.

Ma lähen nüüd jälle toimetama. Palju õnne mulle, oo mulle, kes ma olen enda maailma kese, fookus ja absoluutne tulipunkt.

Flanöös

SHARE:

1 Comment

  1. KK August 25, 2017 / 12:40 pm

    Ikka mäletame! Ja kirjuta ikka edasi 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *