Jonas Hassen Khemiri “Kõik, mida ma ei mäleta”

Ma ei saanud alguses aru, kuhu ma sattunud olen, kui Khemiri raamatuga alustasin – see on fragmentaarne, segane ja mitmest vaatepunktist hargnev ning vaatleb retrospektiivis peategelase, noore ja eluhimuka Samueli, surma slash enestappu. Aga kui esimese raputuse üle elasin, tuli tasakesi juba harjumine ja selgus. Tõden praegu, et seda raamatut ei olnud üldse keeruline lugeda. Põnev, kiire, haarav.

Lõpetasin romaani juba mõne nädala eest, nii et raamatu pealkiri tundub selles kontekstis paduirooniline. Ma loen, unustan, jätan tegemata, ei mäleta. Mäletan ehk muljet, tundmust, sisu traumaatilisi murdepunkte. Aga ei tea, millele täpsemalt selles tekstis keskenduda. Sest kõik on juba ära kirjutatud: vaata näiteks Janika Läänemetsa kirjutist Sirbist, kus on kenasti kirjas ka see, mida romaan käsitleb. Et autor – tunnustet Khemiri – käis hiljuti Eestis, saab Sirbist lugeda ka mehe enda arvamust, muuhulgas väidab ta selles intervjuus, et mäletamine on keerukas protsess ja küsib, kuidas me üldse mäletame.

See on muidugi põnev küsimus, sest ma usun, et me olemegi suures osas see, kuidas me midagi mäletame, mismoodi oma mälestusi tõlgendame ja maname, millised meeled defineerivad meie mälestuste iseloomu. Mälupiltide detailsus ja iseloom muutub aja vältel ning tihti mälupiltide “tegelikkus” moondub. Kui seda “tegelikkust” üldse ongi.

“Kõik, mida ma ei mäleta” sündmustikku kantakse meieni eri vaatepunktidest. Rakursivahetus tehnikana – vahepeal räägib peategelane Samuel, siis tema tüdruksõber Laide, siis jälle Samueli korterikaaslane Vandad – ei ole iseenesest midagi uut, seda on varemgi tehtud, aga mõjus see ikka kuidagi värske ja vahetuna. Ma pole ammu midagi säärast lugenud, seepärast vist. Tekib ka ajaline nihe – igas järgmises fragmendis võib tegevustik mõne ajahetke võrra tagasi pöörduda. Mis liigutab lugemisel mugavustsoonist välja ja tekitab elevust.

Ma toon siinkohal ära ka ühe hea lõigu kirjainimestele: “Kas ma lihtsalt räägin või? Okei. Aga siis ma loodan küll, et sa teed pärast minu jutu päris tekstiks ümber. No nagu võtad välja, kui ma ütlen “nagu” või  “tähendab”, sest ma tean, kuidas kõnekeel täpselt kirjapanduna välja näeb, see on jumalast veider, jätab inimesest idioodi mulje, ja mina ei taha, et minust idioodi mulje jääks, ma tahan, et mulje jääks minust enesest.” See on lahe ja tabav mõte – tegelaskõne autentsus ja usutava dia- või monoloogi konstrueerimine. See, kuidas kahe (sõbra)inimese dialoog jäädvustada teksti – see on alati vähemasti kirjutajale kummastav. Sõnadega me teeme ennast, öeldagu mida tahes. Teeme jah ka kehaliigutuste ja mingi muu füüsilisega, aga kui me räägime sõprusest, armastusest, tööst, siis me teeme ennast sõnadega ning see teeb inimesed – fiktsionaalsed ja lihased – tundlikuks. Seepärast ongi alati nii kummastav, kui fotoinimene ilmub reaalses elus ja räägib. Oma parasiitsõnade, oma korduvate konstruktide, oma põnevuste ja igavustega.

Ühseõnaga, säärane täiesti loetav ja aktuaalne raamat, lisaks mäletamisele käsitleb see pagulastemaatikat ja elu multikultuurses linnas, nii et tänaste tegelikkustega igati kontaktis.

Võib lugeda küll.

Flanöös

Simone de Beauvoir “Väga kerge surm”

Lugemise ja sellest kirjutamise mõttes olen ma praegu eripärases paigas. See tähendab, et ma olen lugenud rohkem kui olen jõudnud kirjutada. Tavaliselt ma nii kirjutan-muljetan kui ka loen võrdlemisi (see oleneb muidugi vaatenurgast) vähe, praegu on kaardid teistmoodi kukkunud. Kaks raamatut ootavad mõtestamist ning üks saab kohe läbi. Millegipärast on härjal sarvist haaramine viimaseil nädalail raske, aga teen seda täna, kõigi raskuste, vihma, valusate lümfide, ärevuse, kimbatuse kiuste.

Raamat, mille lugesin läbi Thbilisi juuksuritoolis, kus viibisin, et vastata oma iluarusaamadele, mis suhteliselt kindlalt ripuvad ikka mingil moel sellest ilunormist, mida Lääne ühiskond meile ihaldusväärseks seab, oli Simone de Beauvoir’ “Väga kerge surm” (1965). Raamat on kaalult tõesti kerge. Pealkiri on muidugi irooniline.

Miks lugesin? Olen viimase poole aasta jooksul lugenud natuke kultuuriteooriat, tõesti natuke (ma ei ole oma progressiga rahul ning eriti närvidele käib see mulle seetõttu, et see on tõsi (mitte enda nuhtluseks välja mõeldud piinkujutelm), sügise poolaastal tegin määratult rohkem kui kevade omal) ja – utreerides – pole teksti, kus ei räägita Beauvoir’st. Enamasti räägitakse küll tema “Teisest sugupoolest”, aga Huston analüüsis ka tema positsiooni ilukirjanduse produtseerijana. Sealt see idu tuligi, soov aduda, kuidas kirjutab Beauvoir. Ja nüüd ma natuke tean. Võtsin esimese ettejuhtuva õhukese (reisimine!) Beavoir’ teksti, mille Raamatukoist leidsin ning siin ma nüüd olengi – Flanöös, kes luges läbi “Väga kerge surma”. Ossa!

Tekst on lihtsasti loetav, karm ja steriilne. Kirjeldatakse peategelase (kes kasutab oma nime ja mitmeid teisi nimesid, mis tähendab, et teksti võib pidada autobiograafiliseks) ema surma ning kui mulle poleks pidevalt ette söödetud, et see on “eksistentsialistlik” tekst, siis oleksin selle sildistanud naturalistlikuks. Aga tõtt öelda muutub siltide kleepimine mulle iga päevaga aiva vastumeelsemaks. Seda viga siis parandades: jutustaja kirjeldab väga detailseilt oma ema luumurdu, hospitaliseerimist, raskema haiguse avastamist, põdemist, vaagimist, suremist, mäda ja olluseid. Aga kui sellest mingil moel distantseeruda, on raamatut võimalik isegi lugeda ja mõningaid fragmente nautida.

Ja samas. Me ju olemegi haiged. Meie, meie lapsed, meie sõbrad, meie vanemad, sugulased, vanavanemad, kolleegid, juhendajad. Me olemegi haavatavad, veritsevad, haisevad. Nahahaigused, kurguhaigused, kõhuhaigused, äratõmmatud seljad, allergiad. Lapsed jooksevad ringi, tatt aiva lendab, ööd saadetakse mööda köhides, jälle lõikas keegi näppu. Kukkus turnimispuult alla, uppus järve. Virginia Woolf (jälle, jälle, jälle) mõtleb oma essees On Illness, et arvestades, kui erakordselt haiged me – inimesed – kogu aeg oleme, on lausa imetlusväärne, et kirjanikud haigustest nii vähe kirjutavad. Selles suhtes – haigus ja suremine – täiesti adekvaatne teema.

Samuti kirjeldab jutustaja oma ema lõppevat õnnetut elu. Või vähemasti annab ta ema elule sellise tähenduse, ema ise ehk mõtles teistmoodi. Jutustaja räägib sellest, kuidas ema eelistas üht tütart teisele, valas ühe peal välja oma lapsepõlve piinu. Ema olemise traagika võtab kokku selline tabav fragment: “Emal oli palju soove, aga kogu energia kulutas ta nende mahasurumisele. See enesesalgamine pani ta raevutsema. Lapsepõlves suruti ta keha, ta süda ja ta vaim põhimõtete ja keeldude rakmesse. Teda õpetati ise endale iket kaela võtma. Ometi elas temas elujanuline tuline naine: aga ta oli ümber tehtud, moonutatud ja iseendale võõras.”

Karm. Enesesalgamine (mind huvitab, kuidas see suhestub enesekesksusega, põnev mõte, mida harutada).

Teine raamat, mille juba lõpetasin, on uuem kui “Väga kerge surm”, nimelt Khemiri “Kõik, mida ma ei mäleta”, sellest järgmisel korral.

Flanöös

Mudlum “Tõsine inimene”

Seoses Mudlumi sulest 2014. aastal ilmunud “Tõsise inimesega” oli mul mitu eksiarvamust – millegipärast uskusin, et tekst ilmus 2016. aastal (!) ning millegipärast pidasin seda enne avamist romaaniks. See on tore, kui milleski niimoodi mööda panen. Jääb hästi meelde. Kui raamatu avamisest veel rääkida, siis enne esimese lehekülje keeramist vaatasin ka, mida tagakaanel sõnatakse. Näen, et Mudlumit armastatakse. See, kuidas tema kohta öeldakse, teeb hinge hellaks. Ta on kirjanik – ma nimelt usun (kahjuks või õnneks), et ükski kirjutaja ei ole enne kirjanik, kui mingisuguse teatava (jätan sõnastuse meelega natuke laialivalguvaks) autoriteediga kultuuriga seotud inimene ütleb: “Näe, vot, too seal on kirjanik.” Siis on konkreetne kirjutamise-aficionado vormitud kirjanikuks. Vaidlesin hiljuti just sel teemal. Millal on kirjutaja kirjanik? Kas see oleneb kvantiteedist (alates kahest avaldatud tekstist saame rääkida kirjanikust?) või kvaliteedist (üks suurepärane romaan ja subjekt on kirjanik)? Siin sekkub ka “suure kunsti” küsimus. Ja ma ei viitsi sellest täna jahuda. Nii nagu teie ei viitsi seda loba kuulata.

Mart Kangur ütleb tagakaanel, et Mudlumil on paigas see kirjanikule omane ökonoomia, oskus öelda vähesega võimalikult palju. Kangur lisab, et mittekirjanik (issand, mis olend see veel on, tundub kardetav?!) läheneb asjadele väliselt, ta ei suuda ka paljude tõmmetega asjade olemust tabada. Mudlum oskavat. Siis võrreldakse Mudlumit veel Pessoaga ja öeldakse muud head. Nagu tagakaantel ikka. Oleks päris julm, kui ilmuks romaan/kogu ja tagakaanel oleks karvaselt ja veriselt “See on pask raamat.”

Sellega ei taha ma mitte kuidagi vihjata, et “Tõsine inimene” kuulub kehvade kilda. Vastupidi. Tegelikult on neil tagakaane arvamustel põhi all – on küll hästi kirjutatud tekst, ilus raamat. Naljakas, vahel tüütu. Rikka keelepaunaga. Tekitab iha õmmelda, ahelsuitsetada, hankida endale “postapokalüptiline kaarekujuline diivan”.

Mudlum kirjutab palju asjadest. Ma ei tea, mis viimasel ajal on, aga kõik tekstid, mida loen, räägivad palju asjust, ka Woolfi “Olemise hetkedes” oli rafineeritud kirjeldusi eri objektidest, tikanditest näiteks. Lugesin just läbi Simone de Beauvoir’ lühikese romaani “Väga kerge surm” (millest kirjutan ka peagi blogis) ning ka seal räägib autor “asjade võimust”, sellest, kuidas neis salvestub (elatud) elu, asjadest, mis on orvuks jäänud. Beauvoir kirjutas nii 1965 ja 2014 kirjutab Mudlum, et “Sest kuidagi on nii, et maailm ei ole minu jaoks tegu, ta on asjadest tehtud.” Ja siis nad tulevad, need asjad, diivanid, hommikumantlid, kukekommid, martsipanikommid, vaibad, manuaalid, raamatud, viini toolid, ilurätikud. Tulevad ja hoovavad sinust sellise küllasusega üle, et sa ei jõua suudki kinni panna.

Jutustaja on “omamoodi perfektsionist”, nagu Sulisaw, loost “Sulislaw Zawisza kummaline elu”, kes “joonistab hingpeene ja terava hariliku pliiatsiga väljamõeldud maailmade kaarte ja need maailmad ei saa kunagi päris valmis.” Mulle näib see jutukogu mingi väga detailse, pisiasjadega täidetud konstruktorina, kus on kasutatud klaasi, tekstiile, puitu, pärleid, nööpe, vatti ning jutustaja paneb seda erakordse hoolega kokku. Aga samas järgmisel hetkel võib ta ka selle kõik bensiiniga üle valada ja tiku läita. Mingisugune hullus on selles kõiges. Või olen mina hull? Ja kardan pahasid, nagu kord Ellen?

Tõtt öelda on “Tõsine inimene” erakordselt värskendav lugemine ja puudutab lapsepõlvekeeli, tuhnib kuskil mujal, teises ajas, teistes inimestes. See on värskendav kiiskavvalgete reklaampiltide joas, pärlipesude, pikenduste, väljassöömiste reas. See on midagi kuskilt mujalt ja meinstriimiga sääres kontrastis, et tekitab mõnuvärinaid. Ja siis lööb vastu silmi mõne säärase tundega, mida oled pidevalt peas edasi-tagasi veeretanud, aga mitte kunagi sõnastanud: “Ei ole ühtegi kohta siin maailmas, mis oleks nii kadunud, nii kättesaamatud, kui kohad, kus oled elanud.”

Kipa! Lugege!

Flanöös

 

Anton Hansen Tammsaare “Elu ja armastus” (ja iil)

1934 – mil ilmus “Elu ja armastus” – huvitab mind tööalastel põhjustel. Eesti proosas oli siis tugev aasta. Või läheneme üldisemalt, kolmekümnendad üldse olid romaanitihedad, kui kahekümnendaid näeme pigem ehk luulekesksena. Ja ma loen ikka ja jälle Tammsaaret, üle või vahel küll tundub, et üle, aga lugedes selgub, et ma ei ole üldse säärast teksti lugenudki. Ja ma ei mõtlegi siin seda, et me ise muutume ja ei saa mitte kunagi lugeda sedasama “Tõde ja õigust” või “Hamletit”, nagu lugesime 10 aasta eest vilumatute kooliõpilastena.

Ma mõtlen pigem seda, et ma tõesti ei olegi mingeid tekste lugenud, näiteks “Põrgupõhja uus vanapagan” – ma olin täiesti kindel, et lugesin selle gümnaasiumis läbi, tunnistust sellest annavad nii kollased kleepsud hallis raamatud, kui ka püüdlikult hariliku pliiatsiga veetud jooned, märkused, hüüumärgid lehekülgede servadel. Miks, oh miks siis ei mäleta ma sellest tekstist suurt midagi? Teadvusest vilksavad läbi vaid mingid segased pildid, Jaan Toominga nimi ja isver – neid mõtteid siin mõlgutades ja mälus sobrades meenub, et, flanöös, igavene tolvan, käis eelmise aasta augustis vaatamas RAAAMI “Vanapaganat”, mis oli ka ju loomulikult Tammsaare ainetel. Aga lugenud ma seda närust teksti – päriselt lugenud, iga keharakuga – ei ole ma siiski.

Mälu on imelik kauss. Sõel tegelikult. Ma unustan kõik asjad lõpuks ära, kõik raamatud, kõik mõttekäigud, tsitaadid, põhitõed. Sessuhtes olen ma luhtaläinud inimene. Kui mul tekib mõni mõtteseos, mõni tõlgendusidee, pean seda kohe rakendama või vähemalt üles märkima, muidu on see kadunud loom, igaveseks kõrbe eksinud seik. See kurvastab, sest Woolf ütleb (ja ma nõustun temaga), et nii mõnigi asi/positsioon/tunne/kogemus muutub mäletades hoopis keerulisemaks, nüansseeritumaks, isegi reaalsemaks. Siis olen ma igasugu reaalsusest ilma. Mul on vaja uut mälu. Või mälumahtu, mälu viskoossust, ma ei tea, mida. Kas seda ei saa kuskil kliinikus, nurgatoas paigaldada?

Mis ma nüüd tahtsingi öelda?

Et “Elu ja armastuse” lugesin ma läbi. Lõpetasin selle eelmise pühapäeva varahommikul, lillade linade vahel, endal nägu unelõpust paistes. Ja teate, mis. See oli hea raamat. Selles oli koomikat, traagikat, paatost, labasust, kulunud tõdesid. Palju ängi, lollust, segadust. See rajanes siiski Tammsaare lemmikteemal – mehe ja naise vahelisel suhtel (sõjal?). Ja pealkirigi viitab, et nalja selle asjaga tegelikult ei ole. Pealkirjas on kaks kontsepti – nagu näeme – on ELU ja on ARMASTUS. Kuigi vahel tundub mulle, et nende sõnade vahele võiks paigutada “VÕI”. Armastus justkui pakuks naistegelasele (Irmale) kõike, ent meestegelaselt (Rudolfilt) võtaks kõik ära. Ideaalis peaksid elu ja armastus kokku sulama ja mitmeid muid mõisteid veel endasse libistama. Aga Rudolfil välistab armastus elu ja Irmal on ainult armastus. Jama.

Tammsaare brutaalsus (mis on tegelikult salalik brutaalsus) ei ehmata mind enam. Keegi peab ikka surema. Lunastust ei ole. Midagi ei ole. Armastust. Elu ka ei ole. Totter on see, et Tammsaare on kirjutanud tuhandeid lehekülgi, et öelda meile lihtsalt “midagi pole”. Ta pessimism on omamoodi naljakaski. Tammsaare on mu lemmikautoreid.

Kui te mõtlete, et hakkan kirjutades tasapisi mõistust kaotama ja loobin naljakaid sõnu imelikus järjekorras, siis te väga ei eksigi. Ma nimelt hakkangi mõistust kaotama. Ma viibin nn “vaimulaagris”, mille ma iseendale omaenda higi ja pisaratega korraldasin. Alates sellest esmaspäevast kuni selle reedeni tegelen ma kella kaheksast hommikul kuni seitsmeni õhtul lugemise, kirjutamise ja komponeerimisega. Ja kella üheksast õhtul uue mõnusa ilukirjanduse lugemisega. Terve mu tuba on täis imelikke lehti, mahakukkunud pliiatseid, kõrvitsaseemneid, kohvi- ja banaanilõhna, rõduuksest pääsevad raamatutesse hullama äikeselise Thbilisi tuuleiilid. Loen järgemööda Nietzschet, Woolfi, Jamesoni, Sartre’it, Gide’i. Tähendab, mitte järgemööda, läbisegi ikka. Karm askees ja tugev töötahe – muidu kuskile ei jõua. (aga kuhu ongi vaja jõuda, kui “midagi pole”?)

Nüüd kavatsen vaadata veel “Elu ja armastuse” telelavastust. Aga enne tahtsin ka mainida, et “Fargo” II hooaeg was bjuutiful. Kas te olete juba aktualiseeritud, tibud? Olete realiseeritud? Olete endi parimad versioonid? Ma küll täiega olen, raisk.

Nali naljaks. Ma pigem lõpetan. Ei taha endast liiga halba muljet kah jätta.

Flanöös

P.S! Aa, jaa, kas te Mudlumi “Tõsist inimest” olete lugenud? Ma kohe lõpetan.

P.P.S! Ma saan aru, et praegu ollakse obsessiivsed “tänase päevaga” (a’ka dekadentliku carpe diem’iga), et “sul on sinu päev, sinu tänane kink, nii et make it count”, kas keegi oskaks mulle pakkuda koherentse tõlgenduse selle kohta, kuidas ma oma päeva peaksin sellisel juhul veetma? Milline on päev, mis läheb korda, mis on hea, oluline? Mis karakteristikume peaks see kaasama?

P.P.P.S! Ma tahtsin ka kõiki teid tänada, kes te bulvarile eksite, kas joogise peaga või murtud südamega, kas uudishimust või mõttekaaslusest, kas igavusest, nukrusest või üleolekust. Kooserdage siin rahus, bulvar sallib igasuguse südamega inimesi.

 

Fokin

Olen tolgus, piimapea,

Nietzschest, Oksast ei ma tea.

Oled peen ja kakskendkaks,

tule, sulle pepule üks laks!

Fitness, hantel, murusmuuti?

Ei? Marss VIP-Medicumi.

Hips ja hops, sips ja sops.

Ooh, läks pekki, vat kus lops (naerab peene häälega).

Intellekt ja selge pea,

c’mon, please, ma ise tean.

Tulge, nunnud, teeme pilti,

valin teile õige filtri.

Täna ennast täis ma joon,

sest mul hea on diktsioon.

Mõnitan ja feimi roogin,

türbel, ma ju Ženja Fokin.

Natsa siit ja natsa sealt,

põhimõttekindlusest ei tea.

Ah sa oled lihtsalt kade!

Ma ei ole arulage.

Olen tolgus, piimapea,

lasen wrapil maitsta hea.

Kui ei meeldi, mine ära

titt ju kodus, mis sa plärad.

Ja üldse, nunnu, be more kind,

inspi viska kohemaid.

Olen tolgus, tõbras, tont,

närida mul viska kont.

/…/

Olgu, tolgus, olgu nii.

Mu tee viib VIP-Medicumi.

Kõnetehnika on kavas.

Olen ma vast ikka jamas.

/…/

Wait a sec? Mis juhtus just?

Silme eest on täitsa must.

See vist oli paha uni,

tuhmunud on ammu koni.

Süütan uue sigareti,

kirjutan vast tüki, neti.

Adieu monsieur, piimapea,

see on läbi, küll on hea

 

 

 

 

 

 

 

Virginia Woolf “Olemise hetked. Märkmeid möödanikust”

Virginia Woolf on kahtlemata kurioosne kuju, unikaalse ja iseseisva mõttemaailmaga looja. Tema surma järgselt avaldatud autobiograafiline “Olemise hetked. Märkmeid möödanikust” on erakordselt tihe tekst, mis lubab sisse vaadata Woolfi maailma nägemise viisidesse, tema detailide märkamise võimesse, mällu, tema lapsepõlve rafineeritud elustiili, leinadesse, sellesse, mis oli tema jaoks olemuslik. Valdavalt, isegi kui ta kirjeldab mõnd positiivset seika oma elust, on need mälestused mingil moel kurjaendelised. Võib-olla olen ma seda öeldes alateadlikult mõjutatud teadmisest, mis Woolfiga varsti juhtus, ent võib-olla mitte, vahest ta tekstid ongi halvaendelised, hirmsa atmosfääriga.

“Olemise hetked” on minu jaoks eriline raamat kahel põhjusel. Esiteks selgitab see mulle peenelt ära, miks mõni päev on minu jaoks “tühi” ja teine päev “täis”. Mõni päev lihtsalt on olemispäev ja mõni mitteolemispäev, vahel muutub kõik töö kaudu tähenduslikuks, tasandid vahelduvad, mõtted liiguvad imelisi uperpalle tehes kõikides võimalikes teadvuse kihtides ja ma olen üleni täis elu ja ennast. Teisel päeval ootavad maksmist arved, lõhkevad torud, saavad otsa kõik leivad, banaanid ja kaerad, tekib nohu, purunevad tassid, karjuvad naabrid ja kõik jookseb tähendusest tühjaks.

Teiseks annab “Olemise hetked” mulle mõtestatud selgituse selle kohta, miks ma kirjutan. Ükskõik mida. Eri funktsiooniga tekste ja ka blogi. Woolfi autobiograafias on niisiis olemas ka blogimisselgitus. Ehkki see Woolfi lõik on pigem mõeldud õnnestunud ilukirjandustekstide selgituseks, aitab see mingil moel selgitada seda, miks inimesed tahavad mitmesugustest nähtustest, sündmustest, ka toodetest, kogemustest blogida. Eelkõige puudutab see tervikuks tegemist:

“(…) see on märk tõelisusest näivuse taga, ja kui ma selle sõnadesse panen, toon ma selle tõelisuse välja. Alles sõnadesse pannes muudan ma selle tervikuks, terviklikkus aga tähendab, et see on kaotanud võime mulle haiget teha. (…) Ma tunnen, et teen kirjutades midagi, mis on sellest kõigest (igapäevasusest, praktilisusest, treeningustFlanöös) palju kasulikum.”

Mina näen eelkõige kultuuritoodetest blogimises just seda tervikuks tegemise vajadust. Kui raamat on lõpetatud, siis tahaksin justkui seda raamatut omada või lugemiskogemust enda jaoks kinnistada. Et see oleks lõpetatud, aga samas minu juurde vangistatud. Ma pean kirjutama ja selle tegevuse enda jaoks lõpetama, et see ei saaks põgeneda ja moodustaks ühtse katkestuseta ringi.

Woolf kirjutab muidugi ilukirjanduse kirjutamisest või esseede, s.o kangema kraadiga kirjanduse tegemisest. Ta maalib väga ausa, isegi hukkamõistva pildi oma perest, oma elust viktoriaanlikul Inglismaal, kohustustest, riietest, toidust, suvitamisest. Eestikeelse tõlke 17. leheküljel ütleb ta justkui möödaminnes, et võib-olla ühel päeval vabaneb ta kunstiteoste loomisest. Ka see on huvitav mõte, sest liimib kunsti tegemise külge kannatuse, vangistuse. Sellel on varemgi peatutud. Kunst on suur puur, jala külge seotud kivi, miski, mis tirib looja põhja.

Lisaks kinnitas Virginia mulle üle veel ühe mu uskumuse või teadmise, mis on minu manu tulnud alles viimase pooleteise aasta jooksul: “Aga selleks, et tunda, kuidas olevik voolab mineviku sügavuste kohal, on vaja rahu. Olevik peabki olema sujuv, harjumuspärane. Just seetõttu (…) põhjustab igasugune katkestus – nagu näiteks kolimine – mulle äärmist meelehärmi; see katkestab, teeb pinnapealseks, lõhub sügavuse õhukesteks kõvadeks kildudeks.” (lk 46)

Nii ongi. Tulemus, paberil tulemus tuleb sellest, kui sügaval olnul on rahulikus ja stabiilses olevikuhetkes aega pinnale tulla. Jube. Ka mul on seda vaja. Teadmist, et pikka aega järjest on stabiilne, aiva samalaadne ajarohkus, monotoonsus. Kõik muu pärsib.

Oli hea lugemine. Ma olen jälle Thbilisis ja iman päikest kui käsn.

Flanöös

Looder kirjutab. Ja geniaalsed leiud kahekümnendatest

Imelik valgus on Eestimaa peale tulnud, selline õrnsinine, ööhõngune, natuke kurjakuulutav. Selle sinaka valguse sees kirjutan. Ei teagi, millest. Sellest, et olen looder, päevavaras. Et olen tegelenud nende nädalate jooksul raamatute kokku ahnitsemisega. Raamatud ajavad üle ääre, kõik kapinurgad on neid täis, nad on hõivanud kummutipealsed ja vedelevad arusaamatutes riidest kottides riiulisoppides, nad on leidnud tee kasvuhoonesse ja kastekannudesse. Kaasa võtta ma nagunii palju ei saa. Valikud-valikud. Pead murduvad, murenevad, lähevad kokku tagasi.

Kuidas on võimalik elada elu, rullida end värskelt niidetud murus, süüa rasvaseid toite ja juua joovastavaid jooke, teha parasjagu nii palju tööd, et onud ukse taha ei tule ja samas veel raamatuid läbi lugeda? Ma ei tea. Ehk keegi tark naine või mees kuskil teab. Mul on pooleli Tammsaare “Elu ja armastus”, mis ajab mu peast hulluks ja Mudlumi “Tõsine inimene”, mis on sitaks hea. Ja ka Woolfi “Olemise hetked”, mida loen terava hariliku pliiatsiga. See on päris perfektne tekst. Ma arvan, et Woolf on üks mu suurimaid kirjanduslikke inspiratsiooniallikaid. Hetkel.

Aga olgem ikka ja ennekõike ausad, pigem tegelen ma kõige muuga kui jätkusuutliku lugemisega. Sealhulgas aknast välja vaatamise, kohinate kuulamise, sõrmede klõbistamisega vastu puitu, lihasmassi kaotamise, kruusateel tolmutamise ja muude eluks vajalike asjadega.

Muide, kas te olete lugenud inimloom August Gailiti följetonikogu “Klounid ja faunid” 1919. aastast? Selles sisaldub ka tükk “Kui me geniaalseks saime”, mis kajastab härrade Visnapuu, Rohti ja Gailiti mõtet hakata geniaalseks, mille jaoks nad varusid kalu, kalamarju ning korvi viina ja veini. Kui kedagi huvitab see, kuidas tõelist loojat 20. sajandi alguse Eestis defineeriti ja selgitati, pakub see tekst teatava insight’i.  Põhimõtteliselt tuleb end maa alla juua ja oodata, et hüperboolid muunduksid suursugusteks. “Me jõime jälle, jumalikus ootuses genialiteedi tulekusse.”

Selle mõttega ma lõpetan, lähen korra uduse valguse sisse ja vaikusesse magama. Mu elu on hea ja igati kadestamisväärne. Ja ma ise olen mahlane virsik. Cheers!

Alati teie

Flanöös

Robert Galbraith “Kus on kurja kodu”

Siin on nii roheline, hallikas-kruusakarva ja värske. Ninna tulevad ei tea kust karged lõhnad: niiske muru, banaan (!), veesilm. Mulle meeldib see. Ehkki ma ei taha mõelda binaarselt, pean ütlema, et see lõhn siin on parem kui seal. Ja seda lõhna on isegi Tallinna linna sees, mitte ainult maal. Seal kaugel mägede vahel on linnaõhk talumatu. Aga samas ju talutav – sest inimesed elavad, söövad, armastavad, tapavad ka seal. Aga ma ei taha muutuda pateetiliseks.

Et ma olen kehv kohaneja, on mul lugemis- ja töörütmid sassis ning jagan teiega muljeid juba mõne aja eest lõpetatud Robert Galbraithi mõrvaromaanist “Kus on kurja kodu”.

Robert Galbraithi Cormoran Strike’i lood on minu comfort-lektüür, minu väike klišeedest pikitud detektiivikoogike, see, mis aitab maandada modernistlikest tekstidest tekkinud närvipalavikku. Galbraithi stiil on hea, hoiakud sallivad, oskus pikka põnevat teksti toota imetlusväärne. Ma arvan, et mulle meeldis kolmas osa “Kus on kurja kodu” ehk Career of Evil senini kõige rohkem. Tõlge on minu meelest hea, ehkki kirjavigu pisut siiski oli.

See on tundlik tekst, mis on inimeste erinevuste suhtes teraselt meelestatud – kõrgklassi Londoniga koos kajastatakse sotsiaalsete autsaiderite elu, meeste mõtete kõrval on kajastatud ka naiste arusaamu ja kogemusi. Väga usutavalt mõjub Cormorani kolleegi Robini ambitsioon saada detektiivibüroos partneriks, tema püüd saada uurijaks ning kõiksugu, sealhulgas soopõhised takistused, millega ta sel teel kokku põrkab.

Muidugi tahab iga teksti lugeja, et Cormoran ja Robin leiaksid teineteist, aga millegipärast liginevad nad muudkui, et siis jälle kaugustesse tõmbuda. Galbraith tahab veel kirjutada ning Robini ja Cormorani ühtekirjutamine võiks ehk vunki maha võtta. Või kas tõesti? Kas poleks hoopiski erakordselt leidlik kujutada seda, mis juhtub pärast teineteise leidmist? Miks peab lugu lõppema abielu või surmaga? Eriti kõva oleks lugeda mõrvalugu detektiividest, kes armastavad ja teevad koos tööd. Teineteise leidmine ei peaks vast asju kinni tõmbama, vaid hoopiski avardama. Eks näis, kuidas seda lugu edasi ehitatakse.

Vahel muutus tekstis häirivaks Matthew-tegelaskuju, täpsemalt tema erakordselt negatiivses võtmes esitamine – temas ei ole midagi ehedat, ta on suurlinna särasse uskuv, nõme, totralt edev ja kiuslik herr, kes oma naisega/Robiniga tegelikult milleski koostööd ei tee. Eriti dramaatiliseks (ja pisut kummalisekski) muutub seetõttu Matthew’ ja Robini pulm teksti lõpulehekülgedel. Miks küll, küsib lugeja, Robin, ratsionaalse olendina, ometigi temaga naitub? Aga no vot, inimene/kirjandustegelane ei ole alati ratsionaalne.

Ka Strike mitte. Viibides peenel õhtusöögil kauni kõrgklassi londoneeri Eliniga, tabab teda ennast imestus – mida ta teeb koos selle imekauni jõuka naisega, kelle korter kiiskab puhtusest, kes on aga mehe jaoks igav ja tuim. Miks ta teeskleb, et teda huvitab see kõik, kui tegelikult ei lähe see talle põrmugi korda? Ja suure plahvatusega lahkub ta restoranist. Galbraith kirjutab minu meelest murdepunkte, tülisid, ebamugavushetki usutavalt ja hästi lahti, ka Strike’i ja Robini hilisem tüli on lõikavalt lähedal, hästi välja kukkunud.

Meelde jäi ka inspiratsioonikirjeldus ehk jutustaja arusaam sellest, kuidas Cormoran mõrtsuka ära arvab ja juhtumi lahendab: oma inspiratsioonihetkel näeb ta tapja kondikava ning tabab ära selle saatuslikud vead. Ta kirjeldab seda plahvatusliku reaktsioonina, “nii nagu maja põledes saab nähtavaks selle metallkarkass…”. (Inspiratsioonikirjeldused on mind alati huvitanud).

Üldiselt on Galbraith ikkagi väga sujuv kirjanik ja mulle meeldiks tohutult, kui ta kirjutaks mingi n-ö igava raamatu, mingi fantastikavaese, mõrvavaese, täiesti “lihtlabase” romaani inimestest, kes elavad – töötavad, armastavad, naudivad kultuuri, söövad ja joovad, pesevad pesu, viivad lapsi aeda, kohtuvad sõpradega, tülitsevad ja magavad. Ma ootaks temalt midagi sellist, mida on moodsas lääne kultuuris nimetatud “suureks romaaniks”.

Järgmise korrani

Flanöös

Lugemisplaanid. Märkuseid

Ja mitte neid punaseid märkuseid, mida röövel-õpilastele koolipäevikusse kirjutati (kirjutatakse? tõesti, kas neid kirjutatakse ikka veel), vaid lihtsalt ülestähendusi lugemisplaanidest, raamatutundeist. Olen nimelt natukeseks Eestis ja sain lõpuks kätte posu raamatuid, mis tekitavad minus mitmekesiseid tundeid.

Jagan teiega muljeid! Esiteks tahtsin võtta ligi Woolfi tekste ja nendega ühes pajas tuli Simone de Beauvoir’ imeõhuke “Väga kerge surm” (milline hea pealkiri!). Tellisin need peamiselt Nancy Hustoni tõttu. Viimasel ajal loen ja mõtlen Woolfist palju ning adun, et tema mõju moodsale kirjandusele on pea võimatu üle hinnata, ent samal ajal ei ole ma ühtki tema teksti hiljuti mõttega ja uuristavalt lugenud, nii tulidki woolfid mu manu.

Siis kaks teksti Gide’ilt, keda lugesin veebruaris, aga tahaksin veel lugeda, sest mõne arvaja andmeil valdab Gide romaani kirjutamise tehnikat sügavuti ja ma tahan teada, kas nõustun sedastatuga. Lisaks erutab mind küsimus, kuidas saab Prometheus olla halvasti aheldatud. Johannes Semper muuseas ütleb, et Gide’i “Maised toidud” tegi temaga noores eas midagi ennekuulmatut. Ma tahan ka. Nii loen millalgi Gide’i veel ja ootan raputusi, ilmamuutvaid murenemisi.

Mary Douglast olen ma samuti ammu tahtnud lugeda, sest mind paeluvad (ehkki viimasel ajal palju vähem) kontuurid ja küsimus kõhnusideaali kultuurilistest põhjustest. Ning lõpuks – valik proosat 1934-1941 Leida Kibuvitsalt “Endistest aegadest”, sest tahan süüvida sellesse, kuidas kirjutab naine kolmekümnendate Eestis ning millest ta kirjutab. Kibuvitsa kaanekujundus küll on nii õõvastava tooniga, et suutis ära rikkuda kõik vähegi kaunid pildid, mis ostudest tegin! Oleks pidanud selle lilla-rohelise kaanekatte eemaldama, all on neitsilik kreemine kare kaas.

Ühesõnaga, palju lugemist. Lõpetasin muuseas juba nädala eest Robert Galbraithi “Kus on kurja kodu”, mis meeldis mulle ning millest vist siin ka kirjutan. Lugesin läbi suurema osa August Gailiti följetonikogust “Klounid ja faunid” (1919), mis sisaldab ka kurikuulsat tänitust ja pilget Marie Underi aadressil, mida kirgastavad kõiksugu luulekurjustused. Ning nüüd ma ei isegi ei saa aru, kuidas see juhtus, aga ma loen Tammsaare “Elu ja armastust (1934), nii et elan omadega kuskil 20. ja 30. aastates.

Lisaks sellele olen ma külmavappeis, sest 25-kraadisest Thbilisist 6-kraadisesse Tallinna saabumine ei olnud mõnusalt värskendav, vaid paaniliselt õudne. Mul on aja- ja ruumimurdumine, ma ei saa millestki aru. Parem ongi lugeda, kuidas Irma supikeetmisest kirjutab ja kuidas Lonni räägib rõõskadest tüdrukutest, kes tulevad linna, endal maalõhn küljes. Maalõhn ajavat noorherrad pääst hulluks!

Jääs Flanöös

Nancy Huston “Loomispäevik”

Uurisin lugemise ajal ja pärast “Loomispäeviku” (1990, e. k 2016) lõpetamist Nancy Hustoni kohta. Abiks oli ka Triinu Tamme järelsõna, mis avas Nancy Hustoni loomet ja elu, mis on täis traagikat, palangut ja kõiksugu põnevaid nüansse. Nagu enamik elusid. Tõik, et Huston tõlgib ise oma tekste, on minu jaoks täielik kurioosum! Ta kirjutab prantsuse keeles ja tõlgib enda tekste ise inglise keelde! Kummaline ja hämmastav. Ning seetõttu loomulikult külvab huvi. Kui heades suhetes peab ta oma raamatutega olema, et pärast tekstide valmis kirjutamist leidub temas pakitsust ja inspiratsiooni need uuesti ette võtta ja teise keelde panna? Jõhker!

Tegemist on väga tiheda tekstiga, milles on palju fragmente, mida tsiteerida, kohti, mille üle arutleda, fakte, millesse süüvida. Mistõttu on raske seda ka kuidagi adekvaatselt kokku võtta. Pigem suunaksin seda lugema ja ise otsustama.

Üldjoontes niisiis.

“Loomispäevik” koosneb kahest kihist. Esiteks kirjeldab autor loojapaare (näiteks Fitzgeraldid, Beauvoir ja Sartre, Woolfid) ning nende toimimist, mittetoimimist, koostoimimist, ta uurib, kas ja kuidas on kahel loojal/kultuuriinimesel võimalik suhtes koos eksisteerida. Teiseks analüüsib Huston enda loomisstruktuure, seda, kuidas ühitada kirjutamist ja pereelu ning tingimusi, mida on vaja, et luua. Kõike seda teeb ta raseduse kulgedes, nii et tegelaseks selles tekstis on ka autori loode, veel sündimata laps, kes oma olemasolust teksti lehtedel aiva võimukamalt märku annab. Hustoni jaoks on rasedus – kui füüsilised hädad raseduse lõpus välja arvata – ilus ja küllastav aeg. Seda on iseenesest rõõmustav lugeda, isegi siis, kui uskuda, et autoril on tagamõte – tema soov on kirjutamist/loomist ja materiaalsust omavahel siduda, näidata, et pere loomine, sünnitamine, hoolitsemine ei välista mingil moel intellektuaalseid lende, mänge, vaimukeerutusi. See tähendab, et isegi kui ta nautis oma rasedust ja ka emaduskogemust üldisemalt, on tema agenda kindlasti ka naiskirjaniku kuvandi rehabiliteerimine ja ümberkirjutamine. Sünnitamine ei välista kirjutamist/loomist.

Lisaks on raamatusse sisse kirjutatud Hustoni varasem haigusaeg, nimelt kirjeldab ta perioodi, mil oli tugeva närvipõletikuga (?) haiglas, mis aga kokkuvõttes oli tema jaoks viljastav ja mõtterikas periood. Umbes nii, nagu Nietzschegi “Ecce Homos” kirjeldab haigusperioodi kui tugevat, vajalikku aega, mil keha närbus, aga vaim õitses kui ei iial varem.

Üks mõttepesa, mille ümber loomispäevik keerleb, on egoism. Kas suur kunstnik peab olema egoist? Ning kui jah, siis kas on võimalik ka nii, et oled üheksast viieni egoist ning seejärel altruist? Ja kas inimene saab ise otsustada, kas ta on egoist või altruist? Ma tingimata ei leia, et nende nähtuste või isiksusetüüpide või iseloomude vms vahele peab tõmbama tugevaid eraldusjooni. Me kõik käitume ju mingil hetkel egoistlikult ja teisal jälle täiesti ennastsalgavalt. Küsimus rõhub pigem kirjaniku elukutsele: kas kirjanik peab tingimata olema egoist? Kas suur romaan saab sündida ka siis, kui autor end tihti teistele ülesannetele ohverdab? Mina arvan, et vist saab. Kuigi autoril nagu igal leegiga põlejal on siiski vaja tunde, mil ei ole tarvis mõelda nõude pesemisele ega laste äratoomisele.

Selles tekstis on kõike. Meile öeldakse, et kirjutamine on nauding (tõsi!), et keha sureb, sõnad ei sure (as far as I know me kõik lõpetame eiskuskil, hauas, tuules, aga sõnad surevad siiski ka, ainult head sõnad ei sure; nii et, baby, kirjuta häid sõnu), et mees-loomeisik usub endasse, naine-looja mitte nii väga, sest ta loob oma kehas last. Edasi: keha vajab teataval määral mugavust, et vaim saaks töötada (Sartre ja Beauvoir elavad hotellis ja söövad väljas). Mehed ei mõtlevat Hustoni sõnutsi sellele nii väga, Kafka kirjutab oma “askeetlikkusest” – tal olevat vaja ainult keldrit, et kirjutada (OOO, andke mulle üks kelder!), ei midagi muud. Kafka kujutleb (naiivselt), kuidas ta keldris kirjutab ja siis sinna toodaks talle ka söök. Oh, toodagu mulle söök! Mina selle näruse materiaalsusega ei tegele, end of story. Viige nõud ka pärast minema mu sellestsamusest keldrist.

Ühesõnaga, keegi peab ka Kafka nõusid pesema! Nancy Huston osutab kõikidele nendele küsimustele sädelevalt, mõnusa huumoriga ning nii, et ma tajun, et ta on mulle lähedal. See iseenesest on kirjanike puhul kiiduväärt oskus – kirjutada nii, et lugeja tajub su/sinu tegelaste füüsilist kohalolekut, lähedalolekut.

Kirjutamine on oma eksistentsi kinnitamise viis. Nõus!

Veel üks tera: “”Kui on “tunne”, et oluline on mööda lastud, siis ongi see mööda lastud. “Oluline” ei ole lapsed ega kunstiteosed, oluline on see, mida oluliseks peetakse.”

Ja palju teisi häid mõtteid.

Hea raamat, võtab kokku väga suure hulga hoiakuid, tajumusi, tõdesid kunstnikuks olemise kohta. Eriti hea lugemisvara noortele kirjutajatele, kes suudavad endas peale tekstide küpsetada ka teisi maailmu (aga mitte ainult).

Head

Flanöös