Robert Galbraith “Kus on kurja kodu”

Siin on nii roheline, hallikas-kruusakarva ja värske. Ninna tulevad ei tea kust karged lõhnad: niiske muru, banaan (!), veesilm. Mulle meeldib see. Ehkki ma ei taha mõelda binaarselt, pean ütlema, et see lõhn siin on parem kui seal. Ja seda lõhna on isegi Tallinna linna sees, mitte ainult maal. Seal kaugel mägede vahel on linnaõhk talumatu. Aga samas ju talutav – sest inimesed elavad, söövad, armastavad, tapavad ka seal. Aga ma ei taha muutuda pateetiliseks.

Et ma olen kehv kohaneja, on mul lugemis- ja töörütmid sassis ning jagan teiega muljeid juba mõne aja eest lõpetatud Robert Galbraithi mõrvaromaanist “Kus on kurja kodu”.

Robert Galbraithi Cormoran Strike’i lood on minu comfort-lektüür, minu väike klišeedest pikitud detektiivikoogike, see, mis aitab maandada modernistlikest tekstidest tekkinud närvipalavikku. Galbraithi stiil on hea, hoiakud sallivad, oskus pikka põnevat teksti toota imetlusväärne. Ma arvan, et mulle meeldis kolmas osa “Kus on kurja kodu” ehk Career of Evil senini kõige rohkem. Tõlge on minu meelest hea, ehkki kirjavigu pisut siiski oli.

See on tundlik tekst, mis on inimeste erinevuste suhtes teraselt meelestatud – kõrgklassi Londoniga koos kajastatakse sotsiaalsete autsaiderite elu, meeste mõtete kõrval on kajastatud ka naiste arusaamu ja kogemusi. Väga usutavalt mõjub Cormorani kolleegi Robini ambitsioon saada detektiivibüroos partneriks, tema püüd saada uurijaks ning kõiksugu, sealhulgas soopõhised takistused, millega ta sel teel kokku põrkab.

Muidugi tahab iga teksti lugeja, et Cormoran ja Robin leiaksid teineteist, aga millegipärast liginevad nad muudkui, et siis jälle kaugustesse tõmbuda. Galbraith tahab veel kirjutada ning Robini ja Cormorani ühtekirjutamine võiks ehk vunki maha võtta. Või kas tõesti? Kas poleks hoopiski erakordselt leidlik kujutada seda, mis juhtub pärast teineteise leidmist? Miks peab lugu lõppema abielu või surmaga? Eriti kõva oleks lugeda mõrvalugu detektiividest, kes armastavad ja teevad koos tööd. Teineteise leidmine ei peaks vast asju kinni tõmbama, vaid hoopiski avardama. Eks näis, kuidas seda lugu edasi ehitatakse.

Vahel muutus tekstis häirivaks Matthew-tegelaskuju, täpsemalt tema erakordselt negatiivses võtmes esitamine – temas ei ole midagi ehedat, ta on suurlinna särasse uskuv, nõme, totralt edev ja kiuslik herr, kes oma naisega/Robiniga tegelikult milleski koostööd ei tee. Eriti dramaatiliseks (ja pisut kummalisekski) muutub seetõttu Matthew’ ja Robini pulm teksti lõpulehekülgedel. Miks küll, küsib lugeja, Robin, ratsionaalse olendina, ometigi temaga naitub? Aga no vot, inimene/kirjandustegelane ei ole alati ratsionaalne.

Ka Strike mitte. Viibides peenel õhtusöögil kauni kõrgklassi londoneeri Eliniga, tabab teda ennast imestus – mida ta teeb koos selle imekauni jõuka naisega, kelle korter kiiskab puhtusest, kes on aga mehe jaoks igav ja tuim. Miks ta teeskleb, et teda huvitab see kõik, kui tegelikult ei lähe see talle põrmugi korda? Ja suure plahvatusega lahkub ta restoranist. Galbraith kirjutab minu meelest murdepunkte, tülisid, ebamugavushetki usutavalt ja hästi lahti, ka Strike’i ja Robini hilisem tüli on lõikavalt lähedal, hästi välja kukkunud.

Meelde jäi ka inspiratsioonikirjeldus ehk jutustaja arusaam sellest, kuidas Cormoran mõrtsuka ära arvab ja juhtumi lahendab: oma inspiratsioonihetkel näeb ta tapja kondikava ning tabab ära selle saatuslikud vead. Ta kirjeldab seda plahvatusliku reaktsioonina, “nii nagu maja põledes saab nähtavaks selle metallkarkass…”. (Inspiratsioonikirjeldused on mind alati huvitanud).

Üldiselt on Galbraith ikkagi väga sujuv kirjanik ja mulle meeldiks tohutult, kui ta kirjutaks mingi n-ö igava raamatu, mingi fantastikavaese, mõrvavaese, täiesti “lihtlabase” romaani inimestest, kes elavad – töötavad, armastavad, naudivad kultuuri, söövad ja joovad, pesevad pesu, viivad lapsi aeda, kohtuvad sõpradega, tülitsevad ja magavad. Ma ootaks temalt midagi sellist, mida on moodsas lääne kultuuris nimetatud “suureks romaaniks”.

Järgmise korrani

Flanöös

Lugemisplaanid. Märkuseid

Ja mitte neid punaseid märkuseid, mida röövel-õpilastele koolipäevikusse kirjutati (kirjutatakse? tõesti, kas neid kirjutatakse ikka veel), vaid lihtsalt ülestähendusi lugemisplaanidest, raamatutundeist. Olen nimelt natukeseks Eestis ja sain lõpuks kätte posu raamatuid, mis tekitavad minus mitmekesiseid tundeid.

Jagan teiega muljeid! Esiteks tahtsin võtta ligi Woolfi tekste ja nendega ühes pajas tuli Simone de Beauvoir’ imeõhuke “Väga kerge surm” (milline hea pealkiri!). Tellisin need peamiselt Nancy Hustoni tõttu. Viimasel ajal loen ja mõtlen Woolfist palju ning adun, et tema mõju moodsale kirjandusele on pea võimatu üle hinnata, ent samal ajal ei ole ma ühtki tema teksti hiljuti mõttega ja uuristavalt lugenud, nii tulidki woolfid mu manu.

Siis kaks teksti Gide’ilt, keda lugesin veebruaris, aga tahaksin veel lugeda, sest mõne arvaja andmeil valdab Gide romaani kirjutamise tehnikat sügavuti ja ma tahan teada, kas nõustun sedastatuga. Lisaks erutab mind küsimus, kuidas saab Prometheus olla halvasti aheldatud. Johannes Semper muuseas ütleb, et Gide’i “Maised toidud” tegi temaga noores eas midagi ennekuulmatut. Ma tahan ka. Nii loen millalgi Gide’i veel ja ootan raputusi, ilmamuutvaid murenemisi.

Mary Douglast olen ma samuti ammu tahtnud lugeda, sest mind paeluvad (ehkki viimasel ajal palju vähem) kontuurid ja küsimus kõhnusideaali kultuurilistest põhjustest. Ning lõpuks – valik proosat 1934-1941 Leida Kibuvitsalt “Endistest aegadest”, sest tahan süüvida sellesse, kuidas kirjutab naine kolmekümnendate Eestis ning millest ta kirjutab. Kibuvitsa kaanekujundus küll on nii õõvastava tooniga, et suutis ära rikkuda kõik vähegi kaunid pildid, mis ostudest tegin! Oleks pidanud selle lilla-rohelise kaanekatte eemaldama, all on neitsilik kreemine kare kaas.

Ühesõnaga, palju lugemist. Lõpetasin muuseas juba nädala eest Robert Galbraithi “Kus on kurja kodu”, mis meeldis mulle ning millest vist siin ka kirjutan. Lugesin läbi suurema osa August Gailiti följetonikogust “Klounid ja faunid” (1919), mis sisaldab ka kurikuulsat tänitust ja pilget Marie Underi aadressil, mida kirgastavad kõiksugu luulekurjustused. Ning nüüd ma ei isegi ei saa aru, kuidas see juhtus, aga ma loen Tammsaare “Elu ja armastust (1934), nii et elan omadega kuskil 20. ja 30. aastates.

Lisaks sellele olen ma külmavappeis, sest 25-kraadisest Thbilisist 6-kraadisesse Tallinna saabumine ei olnud mõnusalt värskendav, vaid paaniliselt õudne. Mul on aja- ja ruumimurdumine, ma ei saa millestki aru. Parem ongi lugeda, kuidas Irma supikeetmisest kirjutab ja kuidas Lonni räägib rõõskadest tüdrukutest, kes tulevad linna, endal maalõhn küljes. Maalõhn ajavat noorherrad pääst hulluks!

Jääs Flanöös

Nancy Huston “Loomispäevik”

Uurisin lugemise ajal ja pärast “Loomispäeviku” (1990, e. k 2016) lõpetamist Nancy Hustoni kohta. Abiks oli ka Triinu Tamme järelsõna, mis avas Nancy Hustoni loomet ja elu, mis on täis traagikat, palangut ja kõiksugu põnevaid nüansse. Nagu enamik elusid. Tõik, et Huston tõlgib ise oma tekste, on minu jaoks täielik kurioosum! Ta kirjutab prantsuse keeles ja tõlgib enda tekste ise inglise keelde! Kummaline ja hämmastav. Ning seetõttu loomulikult külvab huvi. Kui heades suhetes peab ta oma raamatutega olema, et pärast tekstide valmis kirjutamist leidub temas pakitsust ja inspiratsiooni need uuesti ette võtta ja teise keelde panna? Jõhker!

Tegemist on väga tiheda tekstiga, milles on palju fragmente, mida tsiteerida, kohti, mille üle arutleda, fakte, millesse süüvida. Mistõttu on raske seda ka kuidagi adekvaatselt kokku võtta. Pigem suunaksin seda lugema ja ise otsustama.

Üldjoontes niisiis.

“Loomispäevik” koosneb kahest kihist. Esiteks kirjeldab autor loojapaare (näiteks Fitzgeraldid, Beauvoir ja Sartre, Woolfid) ning nende toimimist, mittetoimimist, koostoimimist, ta uurib, kas ja kuidas on kahel loojal/kultuuriinimesel võimalik suhtes koos eksisteerida. Teiseks analüüsib Huston enda loomisstruktuure, seda, kuidas ühitada kirjutamist ja pereelu ning tingimusi, mida on vaja, et luua. Kõike seda teeb ta raseduse kulgedes, nii et tegelaseks selles tekstis on ka autori loode, veel sündimata laps, kes oma olemasolust teksti lehtedel aiva võimukamalt märku annab. Hustoni jaoks on rasedus – kui füüsilised hädad raseduse lõpus välja arvata – ilus ja küllastav aeg. Seda on iseenesest rõõmustav lugeda, isegi siis, kui uskuda, et autoril on tagamõte – tema soov on kirjutamist/loomist ja materiaalsust omavahel siduda, näidata, et pere loomine, sünnitamine, hoolitsemine ei välista mingil moel intellektuaalseid lende, mänge, vaimukeerutusi. See tähendab, et isegi kui ta nautis oma rasedust ja ka emaduskogemust üldisemalt, on tema agenda kindlasti ka naiskirjaniku kuvandi rehabiliteerimine ja ümberkirjutamine. Sünnitamine ei välista kirjutamist/loomist.

Lisaks on raamatusse sisse kirjutatud Hustoni varasem haigusaeg, nimelt kirjeldab ta perioodi, mil oli tugeva närvipõletikuga (?) haiglas, mis aga kokkuvõttes oli tema jaoks viljastav ja mõtterikas periood. Umbes nii, nagu Nietzschegi “Ecce Homos” kirjeldab haigusperioodi kui tugevat, vajalikku aega, mil keha närbus, aga vaim õitses kui ei iial varem.

Üks mõttepesa, mille ümber loomispäevik keerleb, on egoism. Kas suur kunstnik peab olema egoist? Ning kui jah, siis kas on võimalik ka nii, et oled üheksast viieni egoist ning seejärel altruist? Ja kas inimene saab ise otsustada, kas ta on egoist või altruist? Ma tingimata ei leia, et nende nähtuste või isiksusetüüpide või iseloomude vms vahele peab tõmbama tugevaid eraldusjooni. Me kõik käitume ju mingil hetkel egoistlikult ja teisal jälle täiesti ennastsalgavalt. Küsimus rõhub pigem kirjaniku elukutsele: kas kirjanik peab tingimata olema egoist? Kas suur romaan saab sündida ka siis, kui autor end tihti teistele ülesannetele ohverdab? Mina arvan, et vist saab. Kuigi autoril nagu igal leegiga põlejal on siiski vaja tunde, mil ei ole tarvis mõelda nõude pesemisele ega laste äratoomisele.

Selles tekstis on kõike. Meile öeldakse, et kirjutamine on nauding (tõsi!), et keha sureb, sõnad ei sure (as far as I know me kõik lõpetame eiskuskil, hauas, tuules, aga sõnad surevad siiski ka, ainult head sõnad ei sure; nii et, baby, kirjuta häid sõnu), et mees-loomeisik usub endasse, naine-looja mitte nii väga, sest ta loob oma kehas last. Edasi: keha vajab teataval määral mugavust, et vaim saaks töötada (Sartre ja Beauvoir elavad hotellis ja söövad väljas). Mehed ei mõtlevat Hustoni sõnutsi sellele nii väga, Kafka kirjutab oma “askeetlikkusest” – tal olevat vaja ainult keldrit, et kirjutada (OOO, andke mulle üks kelder!), ei midagi muud. Kafka kujutleb (naiivselt), kuidas ta keldris kirjutab ja siis sinna toodaks talle ka söök. Oh, toodagu mulle söök! Mina selle näruse materiaalsusega ei tegele, end of story. Viige nõud ka pärast minema mu sellestsamusest keldrist.

Ühesõnaga, keegi peab ka Kafka nõusid pesema! Nancy Huston osutab kõikidele nendele küsimustele sädelevalt, mõnusa huumoriga ning nii, et ma tajun, et ta on mulle lähedal. See iseenesest on kirjanike puhul kiiduväärt oskus – kirjutada nii, et lugeja tajub su/sinu tegelaste füüsilist kohalolekut, lähedalolekut.

Kirjutamine on oma eksistentsi kinnitamise viis. Nõus!

Veel üks tera: “”Kui on “tunne”, et oluline on mööda lastud, siis ongi see mööda lastud. “Oluline” ei ole lapsed ega kunstiteosed, oluline on see, mida oluliseks peetakse.”

Ja palju teisi häid mõtteid.

Hea raamat, võtab kokku väga suure hulga hoiakuid, tajumusi, tõdesid kunstnikuks olemise kohta. Eriti hea lugemisvara noortele kirjutajatele, kes suudavad endas peale tekstide küpsetada ka teisi maailmu (aga mitte ainult).

Head

Flanöös

Blogiauhinnad 2017. Nietzsche. Battersby

Lugejarahvas! Selle blogi lugejarahvas ja muidu lugejarahvas! Blogiauhinnad tulevad taas, mis on kõigiti vaimustav, eriti kuna see on samal perioodil Rabarberibulvari teise sünnipäevaga! Kui oled harjunud bulvaril uitama ja siinset atmosfääri naudid, siis anna oma hääl. Rabarber on sel aastal kultuuriblogide kategoorias, sest eraldi raamatublogivõitlust ei ole. Kui küll uitad, aga pole mokka mööda, siis ära anna. Debateerime. Igal juhul, kui sa juba neid ridu siin ja praegu loed, siis olen ma õnnelik nagu siga poris, nagu lilleke rohus, nagu ekleeri mugiv laps. Peamine on jätkuvalt see, et inimesed loevad, arutlevad, näevad ja tunnevad, on kriitilised, samas optimistlikud ning ajavad oma asja suure leegiga. Et loetakse (eesti) ilukirjandust, uut ja vana, klassikat ja igasugu teoreetilist kraami, sest lugemine teeb inimese jutu põnevaks ja kleebib karismat. Lugedes põleb inimene leegiga.

Ma olen ise küll hetkel üleni leekides. Olen lugenud viimasel ajal palju sõnu, mis annavad julgustust ja pakuvad tuge ning tekitavad tunde (ma ei tea veel, kas tõese või väära), et ma ei ole lootuselt eksinud või kuskil rägastikus kinni, et ma ei aja päris õiget asja. Olen justkui Dante (vaata, milline hullunud, suurushullunud!), kes on oma elu keskpunktis ja eri monstrumite poolt sisse piiratud ning ei leia pimeduses teed. Siis tuleb semu Vergilius ja aitab Dante mülkast välja. Mina olen Dante ja minu vergiliused on täna Nietzsche ja Battersby.

Vahel saab inimese aususest ja siirusest ning julgusest oma (algset) ebaõnnestumist tunnistada tõeline inspiratsioonipahvak. See kõlab küll julmalt ja väiklaselt, aga kui ma loen ja tunnen, et on veel inimesi, kes maadlevad sarnaste hädadega, nagu mina, siis mul hakkab kohe palju kergem ja ma tunnen, et ma ei ole lootuselt kadunud. Et asjad võtavadki aega ning heade tulemite nimel tuleb pikka aega järjest pingutada

Mida ma selle all täna mõtlen? Pean silmas näiteks kultuuriuurija Christine Battersby sedastust aastast 1989: My undergraduate degree had left me fascinated by the influence of Immanuel Kant (1724-1804) on Romantic philosophers and literary theorists. After I graduated I spent a year fruitlessly studying Kant in Germany, and an even more pointless period working in London on Arts Administration. Ja muidugi on kõik tõlgenduse küsimus, see et Battersby mingit enda eluperioodi mõttetuna näeb, on tema enda hinnang, see ei pruukinud üldse nii tähenduseta olla. Mulle meeldib lihtsalt selle pihtimuse inimlik aspekt – mind rahustab, kui ma näen raskete tekstide taga siirast sedastust, mis selgitab lugejale, et kirjutamine (elamine?) ongi struggle, üles-alla liikumine, kus mõttekus vaheldus mõttetusega. See on lõõgastav.

Teine lõõgastav mõte tänasesse hommikusse tuleb ühelt mu lemmikmehelt Nietzschelt, kelle “Ecce Homo” on jätkuvalt vaimustav ja naljakas. Seekordse lugemise käigus jäi mulle kõige eredamalt meelde tema “ihatus”: Midagi “tahta”, millegi poole “püüelda”, mingit “eesmärki”, “soovi” silmas pidada – seda kõike pole ma oma nahal kogenud. Veel praeguselgi hetkel vaatan ma oma tulevikku – avarat tulevikku! – kui tüünet merd: mitte mingid ihad ei säbrusta tema pinda. Palun mulle ka üks säärane rahulik ookean ja avar tulevik, ma olen oma tahtmistest ja püüdlemistest veidi väsinud. Kuigi nietzscheliku mittemidagitahtmiseni ei jõua ma vist kunagi.

Palavaid terviseid Thbilisist

Flanöös (kummardab)

PS! Tellisin endale Gide’i biograafia suvel lugemiseks ja möllasin ka Raamatukois. Good times gonna come.

Anna-Maria Penu “Eesti veri”. Surm lumehelbearvustusele

Ma lugesin umbes 8 või 9 aasta eest Anna-Maria Penu Hispaania-reisikirja, mis mulle muheda mulje jättis ja kui nüüd tragikoomiliselt sattusin sellisele laiakslitsuvale mõtteavaldusele (mille kaudu küll õnneks sain teada, et Penult on ilmunud uus romaan, mis tähendab, et igas halvas on pea alati ka kübeke head), siis teadsin, et mul on vaja “Eesti veri” hankida, seda lugeda ja aru saada, mis kuradima lumehelvestest see herr kirjutab ja miks ta oma sõnavõtus siis verest ei räägi. Räägib hoopis tögaval toonil – milles ei puudu ka enda paksu sea positsioonile asetamine, mis aga olukorda ei paranda, sest seda retoorilist võtet, s.o mingi kindla väärtushinnanguga teksti valmiskirjutamist/mingi ideoloogia kuulutamist ja siis sedastamist “et ah, mis mina ka tean”, me kõik juba tunneme -, kuidas ta isiklikult on kuskil kedagi karvaselt ja ülbelt kuulamas käinud. Keda kotib? Tähendab muidugi, isiklike kogemuste jagamine on tore ja seda ka meedias avaldatud kultuuriarvustuste puhul, aga kui seda iseenda kuskil töllakil istumist saadab täiesti ebaadekvaatne argumentatsioon, mis raamatule endale ei keskendugi, siis mokk maha! Kas sellist raamatuarvustust me tahtsimegi? Kui mõni retsensioon/kirjandustekst läbib toimetuse kadalipu ja saab avaldet, et siis on nagu verifitseeritud värk? — ma ei või. Lugege seda arvustust ja naerge (samal ajal nuttes). Või tegelikult ärge lugege.

Aga. Wait a minute? Kõik on nagunii alati isiklik. Ma ei ole naiivne: Bernhard Linde astus 1920. aastate lõpus jubedas tuuseldamises Semperi kaitseks välja. Ja nüüd lugesin, et Lindet-Semperit olid vanad tuttavad ja noormees käis Bernhardi juures raamatukogu imetlemas. On tõsi, et käsi peseb kätt ja see on igati talutav. Seni kuni see pesemine, nühkimine, soosimine, susamine ei johtu identiteedikategooriaist, a’la mulle ei meeldi see tekst, sest selle kirjutas mees, asiaat, naine, vaene inimene, kõrge keskklassi inimene, soomlane, latiino. Siis on midagi valesti. Ja mulle tundub, et seda kana arvustuse autor kitkubki. Sest kuidas ometigi puutuvad siia lumehelbed. Lumehelbekest kasutatakse pelgalt autor Anna-Maria Penu ideede devalveerimiseks (ühes kohas öeldakse veel patroniseerivalt “neiu Penu”!!!). Muidugi võib raamat meeldida või mitte meeldida, aga siin tundub see mittemeeldimine baseeruvat küsimustel, mis ei puuduta kirjanduslikku maitset. Kõik, millest Penu kirjutab, on arvustajale lumehelbekese hala ja seda on väga kurb lugeda, sest Penu kirjutab põhimõtteliselt samadest asjadest, millest Houellebecq ja Mutt on hiljuti kirjutanud, aga tema kirjutatu on ikkagi Pino silme läbi kuidagi “väiksem”. Miks? Kui Penu ometigi kirjutab sellisest universaalsest kategooriast, nagu “vabadus”. Miks on naise silme läbi vahendatud vabadusiha “lumehelbekeseulme”? Ja abort on ka selline teema, mis tundub meesarvustajale tohutult tüütu, igav (a’la “saage juba üle”). Et no, issand jumal, millest te naiskirjanikud kõik ei kirjuta, võiks ikka midagi universaalset, ratsionaalset, maskuliinset lahata (eem… vabadus..?). Vale, basta.

Tammerraamatult ilmunud “Eesti veri” on Eeva Ligi minajutustus. Tema silmade läbi avaneb lugeja ees düstoopia Eesti lähitulevikust, mil võimu on haaranud Valge Eesti Neoliberaalne Erakond, kes keelab abordi, piirab liikumisvabadust ja teisi inimõiguseid. Eeva kirjutab oma emale, kes on erakonna liider, kõnesid, nii et ta justkui ei olekski partei programmiga opositsioonis, kuid samas on ka, sest unistab vabadusest, armastusest, võrdsusest. Muuhulgas lahkab Eeva ka meeste-naiste suhte dünaamikaid ja nende lõppemise meeleolusid. Nimelt on eikuskile suubumas tema suhe kauni Frankiga, sest pea- ja kehapõhjas domineerib mälestus kellestki Temast.

Minu meelest on tegu läbimõeldud ja kiirustamata kirjutatud tekstiga, mis on terviklik. Jutustaja mõtteilm on analüütiline, küüniline ja samas hõllanduslik, tunda on laia silmaringi tukseid. Kõik jookseb kokku ja sõnalis-sisuline kompositsioon on nõtke. Lihtsalt minu jaoks oli tekst mingitel hetkedel külm ja just nendel hetkedel, mil ootasin soojust. Ma ei oska seda tunnet päris täpselt sõnadesse panna, aga ma oleksin erinevate keerukate suhteolukordade puhul oodanud detailsemat ja tundelisemat analüüsi. Ja raamat oli minu jaoks liiga lühike, ma tunnen, et sündmuste käigus oleks võinud palju enam öelda. Ma ei saanud justkui piisavalt lugeda, mis iseenesest ei ole ju halb asi, kuid “Eesti vere” puhul jäi natuke kripeldama. Aga üldiselt ja suurte tõmmetega lähenedes on Anna-Maria Penu “Eesti veri” tugev proosatekst. Ma loodan, et Penu kirjutab edasi, ta õpetas mulle nii mõndagi.

¡Viva!

Flanöös

Katrin Pauts “Tulekandja”

Kevadpühad tormasid minust tuuleiilina üle. Ma jäin pisut hingetuna lebama ja toibun siiamaani. Nii olen ma päris palju mõelnud ning planeerinud, kaalunud ja vaaginud. Nõnda jäi ka Katrin Pautsi “Tulekandja” muljestik pisut viibima. Lõpetasin selle ju ammu. Tekst on järg “Politseiniku tütrele”, ehkki “Tulekandja” nautimiseks ei pea eelmist romaani lugema. Kiitust väärib autori töökus ja viljakus, kahe aastaga kaks mõrvaromaani – braavo!

Ma lugesin Katrin Pautsi teist kriminaalromaani kahel põhjusel. Esiteks vajasin ma midagi kergemakoelist vabade hetkede sisutamiseks, mil põhjalikult süveneda ei jaksa ning tahaks midagi leebestiililist ja põnevat. Ning teiseks igatsen ma nii kohutavalt saari. Eriti Hiiumaad, aga ka Saaremaad, Muhumaad ja Vormsit. Igatsus on nii hingemattev, et isegi õõvastava mõrvaloo asetus sinna mõjub hõllanduslikult. Nõustun kultuuritarbija60 blogiga ja loodan, et Pauts viib tegevuse millalgi ka Hiiumaale. Seal on neid kurjakuulutavaid kohtasid ka piisavalt. Kui minu käest küsitaks, asetaks ma sündmustiku Hellamaa pärastlõunaselt vaikse metsatuka sisse või Ristna tuulte kätte. Kuigi ma usun, et Pautsil ei teki probleeme ka kõige raugema ja heasoovlikuma koha pahaendeliseks muutmisel.

“Tulekandja” koosneb mineviku- ja olevikupiltidest ning päevikukatketest. Kõige kihvtim oli romaani põhiosale järgnev dokumentaalne selgitus erinevatest romaanis kasutatud kohtadest ja kultuuripaikadest, näiteks ohvrikividest ja üüdiaukudest. Sealt selgus ka, et Pauts on romaani kirjutamiseks palju eeltööd teinud (isegi Kadri Tüürilt nõu küsinud) ning see avaldab mulle alati muljet.

Krimkasid lugedes hindan ma seda, kuivõrd haagib jutustaja teksti mingisuguseid looga otseselt mitteseotud või tundelisi seikasid. Näiteks Pautsi lugedes jäi mulle meelde üks fragment, kus peategelane – ajakirjanik Eva – märkab Muhu saarel kõrgepingeposte, millest johtuvalt meenuvad lapsepõlvehirmud, nimelt on peategelane “sääraseid raudhiiglaseid alati peljanud.” Need on metalsed kolossid, mis sirutavad käsi, need mõjuvad peategelasele ähvardavalt. Just sellised kohad on krimkade maasikmarjad: katked, kus sul lugejana tekib tegelasega mingi afektiivne kokkupuutepunkt. Need, kes pole “raudhiiglastest” kunagi niimoodi mõelnud või neid seirates tundevalangu alla jäänud, ei kõigutu. Aga mind kõnetas see lõik väga, sest just niimoodi olen ma Lääne-Eesti maastiku keskel kasvades tundnud ja mõelnud, ka hirmusselgel ja vaiksel juuli pärastlõunal, mil maamaastik võib eritada kurjakuulutavaid signaale.

Need imelikud kohad, mil romaanid puudutavad jõhkralt intiimselt sinu enda elamiskogemust, muudavadki lugemise rafineeritud naudinguks. Palun veel!

Loen praegu Anna-Maria Penu “Eesti verd”. Lugege ka.

Flanöös

Jeanette Winterson “Sel pikal ajal”. Põhjatus

Tuulisest ja vihmasest Tbilisist sedastan teile, mu head, et lugesin mõne aja eest läbi Jeanette Wintersoni “Sel pikal ajal” (2015), mis on pälvinud mitmelt raamatu-aficionado’lt kiitvaid sõnu. Need kirjutised on ilusad ja tundub, et Winterson puudutab nii mõnegi hinge, pilgu võib heita näiteks  Tilda ja tarakanide arvustusele, kus ta sõnab, et suhestus tekstiga väga intiimselt ja mõjustus tugevasti või Bukahooliku mõtteile, millega ma nõustun, sest tõtt öelda on Wintersoni “kuidas” mõnusam kui “mis”. Dramaturg Ingel Undusk aga sedastab, et Wintersoni tekstil, mis on tegelikult Shakespeare’i “Talvemuinasjutu” ümbertöötlus, puuduvat põhjatus.

See viimane pani mu mõtte liikuma: seda ma hindan igasugu kirjatööde – esseede, lühiarvustuste, igasugu kirjandusteoste – puhul enim. Kui sääl on miskit, mis ajab mõtte täiesti lahti. Ingel kasutab just sõna “põhjatus”, mida ma pole kunagi varem ise sellisel moel kasutanud. Koolis räägitakse “sügavusest”, mõni naiivsem kasutab seda ka kõrgkooli stuudiumi vältel, a’la “uurisin teost, sest see oli sügav, selle teemad olid no niiiii sügavad.” Või räägitakse mitmekülgsusest ja tihedusest. Aga tegelikult on “põhjatus” hoopis kihvtim vorm iseloomustamaks teksti, mida võib igal moel ratkuda, kiskuda, uuristada, analüüsida siit sealt ja ikkagi mitte lõppu jõuda. Kõik see, mida lääne kirjanduskaanon liigitab klassikaks, on põhjatu. Lõppu ei tule ette. Põhja ei olegi.

Olen nõus, et Wintersoni tekst ei ole tingimata põhjatu. Ja arvan, et ma ise olen hetkel sellises eluperioodis, mil päris põhjatusse uskuda on keeruline, aga mulle meeldib sellest fantaseerida.

Wintersoni teksti plussiks on tuntav kirg kirjandusklassiku loome vastu, kontrastne tegevustik, musikaalsus ja erakordselt marud pealkirjad (“Niiske taevakeha” või “Varesed rongad hundid karud”). Tekst on ladus, aga mitte loid ning peaks köitma igasuguseid lugejaid. Siiski ei olnud ma tekstist erakordselt tugevalt mõjustet, oma rolli mängis selles kindlasti eelmise teksti lugemisest ja totaalnautimisest tekkinud hangover, millest johtuvalt sai sellele järgnev tekst – Wintersoni romaan niisiis – pisut ebaõiglase kohtlemise osaliseks. Andestust! Ent nagu ma mõistan, on tegemist terve Shakespeare’i  uusversioonide sarjaga. See tähendab, et ootan huviga ka järgmiseid oopuseid!

Rühkigem edasi. Mina hetkel patustan ja loen õhtuti Katrin Pautsi “Tulekandjat”.

Teie alandlik

Flanöös

P.S. Lõpetagem kahe tsitaadiga Wintersoni romaanist (paksendus minult): “”Okei, nii et asi on isiklik.” “Leo, elu ongi isiklik.””

Või siis mõnus viibe Wilde’ile: “Sa oled noor,” ütles Xeno, “sa usud veel armastusse.” “See on sellepärast, et ta on armastatud,” ütles Shep. “Aga kui ei ole? Loe Oscar Wilde’i, kullake. Igaüks tapab selle, mida armastab.””

Hea-hea!

Ni fu, ni fa. Keskpärasuse tondist

Ringles igal pool ja tekitas kära, arutelu ja niisama mõtteid: https://nosidebar.com/mediocre-life/. Ringles juba ammu. Mõne nädala eest vist. Ma ei suuda ajaga üht sammu astuda.

Niisiis “keskpärasus”, mediocrity, ladina keelest medius+ ocris = mäkketõusul poolel teel.

Sigitas küsimusi, esiteks, mida tähendab keskpärane elu? Ja teiseks, kui me oleme suutnud mõista, mida see tähistab, siis kas sellist elu elada on mõnus? Kuivõrd me üldse oma elu mõtestame ja tähendusega täidame? Ja kui me seda teeme, siis kas me lisame oma elu kirjeldustele väärtushinnanguid (hea/paha, oluline/mõttetu, ebavajalik/tähtis, kõrge/madala lennuga jne)?

Keskpärast elu olen ma kartnud alates gümnaasiumipäevist ja olen sellest blogis ka varem kirjutanud (gümnaasiumis õpetati mind ka väikekodanlust pelgama). Naljakas, ma olen muutunud, mu mõtted on teised.

Nüüd lähemalt vaadates ei ole see hirm kuigi põhjendatud, sest ilmavaade/-vaated on kosunud sallivamaks ja avaramaks, lubades erinevaid lähenemisnurkasid. Miks ka mitte elada vaikselt, kindlat rutiinikeskset elu ilma silmapaistvate ambitsioonide ja raskestisaavutavate eesmärkideta? Olles samal ajal hea (mitte küllastunud vaenust). Usutavasti on see tervist säästev ja teatavaile inimestele kenasti sobiv, kergendust täis.

Aga on üks asi, mida ma ei suudaks enda elus aktsepteerida. Kui selle keskpärasuse-kuvandiga haakuks mingisugune töö, mida on vaja raha teenimiseks, mis aga absoluutselt mitte midagi ei paku. Kui keskpärase elu all mõeldakse rahulikku tempot, panust perre, elu, millest ei jää märki maha (Nobeli või no Kulka preemiad, auhinnad, tunnustused, märkimisväärne varandus, publikatsioonid, filmid jne), siis sellist elustiili viljeleda peaks olema täiesti tore.

Ja kogu aeg rabeleda on jube. Aga elada ja kulgeda ilma mingi ambitsioonita tundub minu jaoks samuti keerukas. Pealegi: kes ütleb, kas ma elan keskpärast või ekstraordinaarset elu? Kes otsustab? Kui mulle praegu raamaturiiul selga kukuks ja ma näiteks sureksin, siis kas ma oleksin elanud keskpärast elu? Kellel on õigus niimoodi öelda? Kas raamaturiiuli-mõrtsuka tõttu surnud sõnainimese elu olulisus sõltub sellest, mitu inimest teda leinama jäävad või kas ta on midagi märgina maha jätnud?

Ma tahaksin elada mõnes mõttes nagu Mallarmé (1874. aastal võttis ta – tunnustatud rafineeritud poeedina – vastu väljakutse kirjutada moeajakirja La Dernière Mode – sest oli vaja raha teenida ja ülesanne tundus põnev, hiljem vaatas ta sellele perioodile hõllanduslikult tagasi) või nagu Lotte, istuda vahel korstna taga ja vahel seigelda. Või nagu muumid, kes panevad suvel hullu ja talvel magavad rahulikku und.

Mul on tegelikult hea meel, et ma olen jõudnud paika, kus ma suudan mõista erinevaid elustiile ja -valikuid. See on heatahtlikum ja rahulikum hoiak elu pihta ning see teeb mu õnnelikuks.

Ja lõpuks ripub see ju sellest, mis on minu või sinu ultimate reality – kas see on raha-reaalsus, konkurentsi-reaalsus, mõttereaalsus, vaheldusreaalsus. Või kõik koos.

Või veelgi: millal muutub keskpäraseks loorberitel puhkaja? Kui kaua on inimesel õigus loorbereil vedeleda enne kui ta elu “keskpäraseks” tembeldatakse. Mina küll ei tea. See teema köitis mind, aga ma ei leia (l)ahendusi, ei vali pooli, ei lausu tõdesid.

Flanöös

Mingis mäe piirkonnas, usutavasti poolel teel

Karl Ove Knausgård “Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees”. Lein ja ind

Karl Ove Knausgårdi autobiograafia teist osa lugesin ma väga kaua, üle kuu aja. Tõtt öelda harjusin ma selle lugemisega väga ära, see ootas mind lõuna- ja õhtupausidel. Nüüd sai see läbi. Sa kuradi kurat, see sai läbi. Seda raamatut ei ole enam kunagi sellisel moel, nagu see kuu aja jooksul oli. See tuli mu ellu ja läks. Aga see oli parim raamat, mis minuga hiljuti juhtunud on. Mistõttu tunnen ma esiteks kaotusvalu ja teiseks magusat inspiratsiooni oma suulael. Leina ja indu tunnen ma.

Siia võikski nüüd rasvase punkti panna. Meeldis ja kõik. Mida veel on siin öelda? Ma loen tundeliselt. Kui raamat tekitab minus tundeid ja haakub selle ollusega, mis mu pea sees igapäevaselt pulbitseb, siis see meeldib. Ma vihkan, et see oli nii hea. Sest nüüd on justkui raske edasi minna. (kõik paksendused on minu meelepeks)

Millest see raamat on? Eimillestki, ütleb Päikesejänku. Seepärast see ongi kõigest. Suhestuv. Näiteid, ütlete? Jah, palun. Karl Ove, Linda ja nende kaks tütart, Heidi ja Vanja, on kolinud Stockholmist Malmösse. Minategelane jutustab sellest, kuidas nad linna kohta õpivad, kuidas alustavad Malmö linna ja selle kaudu oma uue elu tunnetamist. Kõik oli uus: “…hommikuse ja õhtuse valguse varjundid taevas ei olnud veel saanud rutiinsuse täissöönud pilgu roaks.” See tähendab seda, et esiteks kasutab Karl Ove Knausgård väga ilusasti keelt (ja tõlge on meisterlik), tema stiil on poeetiline, täis võrdlusi, maastikukirjeldusi. Teiseks tähendab see, et tema reaalsusega suhestumise viis on sellest hoolimata, et ta on väga analüütiline, ka kohutavalt emotsionaalne. Tema suhted linnade, kohtade, inimeste, kohvi, tänavamüraga on alati kehalised. Ta tegeleb võbinatega, mis on õhus. Räägib hetkedest, mis on tähendust täis, mis on avanemisest rasked, pakkudes niimoodi lugejale võimalust ka enda atmosfääre ja tujusid tajuda, nende kohta õppida ja neid verbaalselt väljendada. See “rutiinsuse täissöönud pilk” meeldis mulle väga, kirjutan sellest ehk ka kunagi hiljem. See pilk on ka minu vaenlane/sõber. Uude kohta kolimine alati võimalus rutiini tappa, olla olemisega kontaktis. Ja siis see kõik jälle ajapikku kaob, jookseb tähendusest tühjaks. Minu eelmise aasta eufooria Tbilisisse saabumisel oli lihtsalt võit paksuks läinud rutiini üle. Nüüd käin ringi ja näe midagi, ei haista midagi. Ekstraordinaarsus on kadunud.

Pika pihtimuse – sest mis muu see on – jooksul puudutab ta pea kõiki argiseid ja inimlikke teemasid. Jõudes mõnest triviaalsest seigast tihti olemuslikuma “tõeni”, et sageli on idee toidust parem kui toit ise, et mõte suusatamisest võib olla nauditavam kui tegevus. Idee ja reaalsus on siiski kaks erinevat olemit, ehkki Knausgård püüdleb nende ühtesulatamise poole. Aga – inimesena – ei jõua sinna kunagi.

Väga oluline osa minu jaoks oli ka tema kirjeldus sellest, kuidas ta igatseb/igatses sõpruskonda, suhtlust, olenguid, aga tegelikult ei suuda inimestega kuigi hästi läbi saada. Ta analüüsib seda teravalt, öeldes, et ei tunne tegelikult inimeste vastu midagi, et teistega koos viibides, on ta nendega seotud, “lähedustunne nendega enneolematu, sisseelamine suur. (…) Aga kohe, kui ma üksi jäin, ei tähendanud teised mulle enam mitte midagi. (…) Mind sidus suhtlusolukord, mitte selles osalevad inimesed.” You motherfucker. Päris tabav vend. Selles tema võlu seisnebki – ta võtab lääne keskklassi haritud (pere)inimese igapäevased mõtted, heitlused, hukkamõistud, igatsused, asetab lauale ja lõikab aeglaselt viiludeks. Kirjutab selle kaunilt, selgelt ja tundlikult lahti. Haige! (ma ei pane siia rohkem tsitaate, sest mulle ei meeldi, kui postitused nendest rasketena ripuvad, aga P.S.-is teksti all on veel mõned väljavõtted, mis mind nutma ajavad või mõtlema panevad).

Ja muidugi – mis tunne on olla mees, laste kasvatamisse panustav mees Skandinaavias. Palun – ausal helkival kandikul. Sitt on! Põlglikult vaatab ta neid “naiselikke” meesolendeid kärusid lükkamas, lükates ise oma titat enda ees, ta räägib, kuidas imikuga rütmikatunnis istudes, on ta tehtud “absoluutselt ohutuks, jäetud ilma väärikusest ja muudetud impotendiks”. Ja kuigi seda on mul valus lugeda ja ta ütleb üksikuid asju, mis tekitavad muigeid või pearaputusi või viha, ei riku see kuidagi seda üldmuljet, et see üks parimaid raamatuid, mida ma hiljuti lugenud olen.

Aga ma seisan tegelikult selle raamatu ees üksinda. Nagu igaüks. Knausgård sedastab, et kunst on see, millega sa oled üksi, igaüks vaatab kunstile üksinda otsa. Ma olen sellega nõus. Iga raamat, film, foto, etendus – sa oled selle ees, taga ja sees ja kohal sina ning minu meelest on kunsti sisu selles, mida sa täpsemalt tunned, millega sa kogetut seostad ja kuidas see sind muudab, sinuga ühildub. Nii et ükskõik, kui palju ma siia kirjutan või üritan teistega sellest tekstist kõnelda, on kõige olulisem minu ja raamatu vaheline eriline või siis mittemidagiütlev side, mis avab mind uuena või kinnitab mind vanana. See on üksildane, aga tore mõte.

Niisiis, lein ja ind. Leinan seda kuukest, mil ma hingasin tekstiga ühes rütmis. Aga tunnen ise uut indu kirjutada, lugeda, kohvi keeta, näha, kuidas Tbilisi mu ees varahommikul hallisegusena avaneb, taluda rutiini, oodata õnne, tunda õnne. JÕHKER.

Igavesti teie alandlik Flanöös

P.S. “Oli vaid väike ja ennastsalgav ning suur ja distantseeriv. Ja nende vahel arenes argielu. Võibolla sellepärast mul oligi nii raske selles osaleda. Argielu oma kohustuste ja rutiiniga oli asi, mille ma välja kannatasin, aga see ei pakkunud mulle pinget, ei andnud sügavamat mõtet ega teinud õnnelikuks. Asi polnud viitsimatuses põrandat pesta või mähkmeid vahetada, vaid milleski olemuslikus, et ma ei tajunud läheduse väärtust, vaid igatsesin alati minema ja olin seda alati igatsenud. Nii et elu, mida ma elasin, ei kuulunud mulle. (…) Igatsus millegi muu järele õõnestas kõiki mu tegusid.”

“Aga pimedus hiilis ka sinna, aegamööda ja märkamatult, tungis see kõigesse mu elus, uudsuse võlu hajus, maailm libises eest ja alles jäi vabisev frustratsioon. Nagu selgi õhtul, kui Linda ja Vanja istusid köögis ja sõid, Heidi magas meie magamistoas võrevoodis palavikuund ja mind lausa lämmatas mõte köögis kuhjunud nõudevirnast, tubadest, mis nägid välja, nagu neid oleks süstemaatiliselt läbi otsitud. (…) “Romaanist”, mida ma kirjutasin ja millega kuhugi välja ei jõudnud. Sellest, et olin kaks aastat maha visanud eimillegi peale. Seal korteris elamise suletusest. (…) Rõõmust, mis oli kadunud.”

 

Kuidas kirjutada romaani?

Mida rohkem ma loen, seda rohkem mõistan, et suurte tekstide taga ei ole midagi müstilist. Tähendab muidugi on. Enamasti on suurte (ilukirjanduslike) sõnapesade taga erk, võstlik, laia silmaringi ja ekstraordinaarse sõnatunnetusega indiviid, kes – poststrukturalistidele au andes – allub muidugi ka ringi heljuvatele diskursustele ja ei ole oma teemavalikutes eal vaba. Ent inimesest romaani tekkimiseni viiv tee ei ole kunagi sirge ega selge. Niisiis, romaani kirjutamine!

See kirjutav inimene on eriline või müstiline või kuidagi reaalsuse kihtide suhtes tundlik. Aga nende tekstide sündide taga ei ole siiski – nagu juba mainisin – midagi salapärast. Just seda tahan ma toonitada. Romaanide seemendumise taga on alati ja eelkõige ränk töö. Ja ma pean veel korra täpsustama: järjekindel töötamine, töörutiin, pidev enesedistsipliin, enesenuhtlus, -piitsutamine, -kriitika ja vahel ehk ka rõõm intensiivsest tegutsemisest.

Pean möönma, et kui järjepideva töö tagajärjel hakkab paberile midagi tekkima, siis ei ole rõõmustamiseks ikka veel põhjust. Sest siis tuleb teha kaalumistööd – mis sisse ja mis välja, millised sõnad on ülearused, millest on puudu. Mida edasi arendada, mida kärpida, mis urni visata, mis avab teatud tingimustel Paradiisi väravad? Johannes Semperi esteetikaalastest (paatoslikest) töödest selgub, et mingit instinktil rajanevat inspiratsiooni ei ole olemas. Või kui ongi, siis never trust. Kunst on intellektuaalne tegevus, ratsionaalne vaagimine, kuhu ei mahu ilutsemine, kiretsemine, ülevoolamine. Iga sõna paika: see on “mehine” ning tugev loomemeetod, mis viib “suurde kunsti”.

Lugedes Knausgårdi ning eritledes tema kirjutamisrutiini ja kirjutamispaika, selgub, et ka tema usub sellesse, et töö viib sihile. Et kirjanikul on oma igapäevane aeg, mil ta kirjutab ja vaagib, kas see ka sobib või mitte. Ta kirjutab sadadest lehekülgedest algustest, mis kuskile ei kõlba.. Ta räägib, et ainuke moodus kirjutada head romaani, on minna, olla üksi ja lugeda “tõelist kirjandust” (mõtleb siin vist “päris” klassikuid, s.o Vergiliust, Sophoklest, Dantet, Cervantest) ning lugeda nii palju, et lõpuks on võimalik hästi kirjutada. Selleks on vaja pinda (“oma tuba”), selleks on vaja enamasti tõusta vara.

Ma ei tea, kas ma nii äärmuslikku kirjutamisse usun, küll aga usun ma, et enesele tuleb piitsa anda, ennast tuleb sundida, peab olema parem inimene ja parem sõnasepp. Lugeda, kirjutada, areneda! Tõusta vara, minna magama hilja. Muide, Rowlingu (kes on korporatiivkapitalistlikust vaatenurgast kõige “suurem” kirjanik terves ilmas) sulest ringles sotsiaalmeedias hiljuti tõdemus, et kui sul on kirjutamisaeg, siis see ei ole mingil moel aeg soojendamaks üles vanu suhteid või tulemaks kellelegi vastu. See ei ole aeg õunakoogi küpsetamiseks. Peab olema jäine, range, tugev! Kirjutama, kui on aega antud. (Rowlingu muid nippe vaata siit). Seega: ei midagi müstilist. Kuidas kirjutada romaani? Istu faking laua taha ja hakka kirjutama. Jätka, jätka, jätka. Nüpelda, nüpelda! Kärbi, täienda. Ja jätka.

Flanöös