Andris Feldmanis “Viimased tuhat aastat”

Esiteks: ilus kaas. Teiseks: aktuaalne ja praegu kõnekas sisu. Kolmandaks: köitev jutustamismaneer. Neljandaks: mitte minu jaoks. Ja see on põhimõtteliselt kõik, mida ma Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat” (2016) kohta öelda tahan. Et aga mitte kõlada liiga arrogantselt, põhjendan natuke neljandat sedastust.

Romaanil on silmatorkavaid tugevusi ja Feldmanise enda lootus, mille ta sõnas ERRi kultuuriportaalis, et romaan oleks tempokas ja hästi loetav, on kindlasti täitunud. Tekst on erakordselt ladus, kenasti jälgitava ja loetava sündmustikuga ning kiire. Pakkusin seda lugemiseks ka ühele võrdlemisi kirjanduskaugele inimesele ja tema meelest oli tegu väga hea romaaniga, mida on alati hea kuulda. Või ma ei teagi, ma arvan, et on kihvt, kui raamatukauged inimesed võtavad kätte uuema eesti kirjanduse tekste ning naudivad neid. Lisaks on tekstil väga mõjus või kuidagi emotsionaalselt kõigutav epiloog, mis meenutas mitmeti filmi Into the Wild (2007) lõppu. Aga see selleks.

Romaani tegevustik asetub tulevikku. Protagonist Niko elab Berliinis ja lööb aega surnuks. Kadunud on tähendusrikkad suhted, mitmetahulised emotsioonid, töö tegemise vajadus. Inimeste eest hoolitsevad masinad. Igapäevasus on talumatu, paljud leiavad lahenduse suitsiidis. Teised valivad valusalaadse ja mõttetu vegeteerimise. Aga siis kohtub Niko Veraga ja armub ning nad kolivad kahekesi maale, kus ootavad hüljatud maamajad, kus lokkab veidralt hirmuäratav loodus (!).

Feldmanis ise on eri artiklite baasilt järeldades arukas ja hea kujutlusvõimega autor, kes on minu meelest tabanud ära, et romaanikeel on palju nõtkem kui filmikeel. Mitmed (blogi)arvustused rajavad oma argumentatsiooni märksõnale “postapokalüptiline”, Piret Põldver “Sirbis” aga harutab teksti armastuse- ja depressiooni-märksõnade kaudu.

Mis teeb romaani minu jaoks paradoksaalseks, on tõik, et lugejale kuvatakse pilt tulevikuühiskonnast, mil paljugi on muutunud, meid teenindavad robotid, meie tundeskaalad on köndistunud, me ei ole võimelised armastuseks, lapsi ei sünni, rahustid on alati kotis. Mitte miski ei vii mitte kuskile. Entusiasm on kadunud, kõik teevad tülpinult sporti, silmad letargiat täis. Niisiis tulevikuühiskond. Seda enam paneb mind imestama, et peamise naistegelase konstrueerimisel on kasutatud siiski võtteid, mis ulatuvad 20. sajandi algusesse, varasemassegi aega. Ja tegelikult – miks ma imestan, mitte ükski autor ei tõuse oma loominguga aja kohale, ei ole sellest üle. Aja lingud, eks.

Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat” peategelane Vera astub teise peategelase Niko ellu lausega, et ta ei ole hea inimene. Naine on jätkuvalt, 2016. aasta Betti Alveri debüüdipreemia laureaadi tekstis (mõnes mõttes oli Betti Alveri 1927. aasta Lea Ring moodsam, mitmekülgsem ja vabam kui tulevikuühiskonna Vera) salakaval, iduni paha, iseennast halvana tõlgendav olend, kes võrgutab mehe, valetab mehe ennast ihaldama ja petab temalt lapse välja (ausalt öeldes on jube isegi sääraseid lauseid formuleerida). Miks ometigi pidi see niimoodi lahenduma? Miks pidi see viima välja selleni, et sündis laps, keda Niko ei soovinud ja – SPOILER – kes võtab seetõttu (ehk ema egoistliku soovi tõttu, mis meest lihtsalt omakasupüüdlikult ära kasutas) endalt elu. Miks küll? Kus on naistegelane, kes pole madu, kes pole paha Eeva? Ma saan aru, kirjandus ei ole alati peegel, vaid tihti ka kõverpeegel, aga mingid tüüpkuvandid tulevad ikka ja jälle, esinevad nii tihti, et tekitavad segadust ja kahtlust: äkki olen minagi ainult uss. Naine, ergo uss. Tammsaarelgi on naine alguses mehe jahil ja pärast seda lapse jahil. Ja kui jaht peetud ja vanadus saabunud, jutlustatakse naiste salakavalust ja sõnatakse “oh, ei, te olete veel noored, te ei tunne naiste võtteid.” Jeez.

Ma tahaksin nii väga lugeda säärast teksti, mis annab mees- ja naistegelastele (ükskõik, kas nad tegutsevad minevikus, tulevikus või nn olevikus) mingi vabaduse, mingi normide purustamise võimaluse, mingi muu kvaliteedi. Mul on Vera representatsioonist nii kahju. Kahjuks on see konflikt teksti kandev telg, mistõttu olen ma romaanis üldiselt pettunud. Aga loodan, et Feldmanis kirjutab kunagi ka raamatuid, kus tegelaste salajased agendad ei ripu 19. sajandi lõpu pseudofilosoofide  (Weiningeri s.t) poolt sõnastatud “tõdedest”. Või no sorri, terve Lääne ajaloo vältel sepistatud soostereotüüpidest.

Ehk oli see karm, aga karm on lugeda veradest, kes teiste elu pidevalt persse keeravad. Isegi siis, kui elu on juba niigi persses.

Head päeva

Flanöös

 

3 Comments

  1. Kk August 8, 2017 / 6:16 pm

    Sa oled kohe päris pahane selle raamatu peale. Samas, kirjandus ikkagi teatud osas peegeldab elu…
    Mulle on viimasel ajal tuttavate kaudu mitmelt poolt kuidagi pooljuhuslikult kokku jooksnud tõdemus, et osade inimeste jaoks siin ilmas ongi ainus mõte sigida. Ja selleks siis sobivad igasugused vahendid ning pole vaja pead vaevata, kuidas edasi ja kas üldse. Kui ma selle tõdemusega esimest korda käsikirjaliste memuaaride kaudu kokku puutusin, tabas mind täielik hämming! Nagu loomad põhimõtteliselt siis, elada selleks, et instinktidele järele anda. Ja tegemist oli haritud mõtlemisvõimeliste isenditega.

    • rabarberibulvar August 8, 2017 / 7:19 pm

      Haha, raamatus muidugi annab pisutki mõistmisvarju tõik, et keegi enam ei sünnita, mistõttu ei ole see säärane instinktiivne kõikehaarav soov sigida, mis on tavaline ja peavoolumõtteis meie ainuke funktsioon. Romaanis on see erandlik ja mingi nimbusega ümbritsetud, ehkki raseda naise kujutamine peategelase silme läbi on pigem säärane loomalik ja eemaletõukav. Ühesõnaga kõik selles representeerimisvõttestikus hakkab mulle vastu. Aga mul on siiski millegipärast tugev usk, et Feldmanis võib kirjutada ka hoopis teistlaadse väärtussüsteemiga proosat. Saab näha.

  2. KK August 10, 2017 / 7:19 pm

    Igatahes tekitasid huvi, panin end järjekorda 🙂
    Aitäh!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *