Blogiauhinnad. Lars Kepleri “Painajalik leping”

Hea rabarberibulvari lugeja! Kui sind siinsed read köidavad või on köitnud, siis võid kaasa lüüa aktsioonis, mis eesti blogisid järjestikku asetab, pingeritta paneb, headusetabelisse seab. Lingi hääletuseks leiad siit. Raamatublogisid on Eestis suhteliselt vähe, üles andnud on end veel vähesemad, bulvar aga on kenasti nimistus. Kui mahti, mine hääleta. Kui ei, võid mulle kirjutada, miks blogi ei meeldi või mida võiks teisiti teha. Tagasiside on teretulnud, ehkki pigem uudishimu, mitte tingimata muutumissoovi pärast, haa! Aga tänada tahaksin küll kõiki lugejaid ja ka neid mittelugejaid, kes raamatuid loevad.

Asja juurde.

Täna raamatukaupluste uudisnimekirjades sobrades märkasin, et duolt, kes kirjutavad nime all Lars Kepler, on ilmunud järgmine tekst eestikeelses tõlkes nimega “Stalker”. Mina lõpetasin just Kepleri “Painajaliku lepingu”, mida lugesin nii e-lugeri kui ka rakenduse Faabula kaudu nutifonist.

Esiteks pean mainima, et tekst oleks võinud saada tugevama lõputoimutuse: täheldasin mitmeid näpu- või muid vigu, mis lõpuks tegelikult juba häirisid. Paar näpukat romaani jooksul on andeksantav, ent kui soperdamist-puuduolevaid tähti jms esineb rohkem, hakkavad nood tekstile kiirustamise maiku külge kleepima ja mulle tuleb siis paha rahamaik suhu (oli vaja kiiresti valmis saada, ei olnud palgaraha heaks toimetustööks vms). Seda niisiis vormi-tõlke poole pealt.

Sisust. Kui “Uneliivamees” oli täitsa mõnus ja erakordselt põnev tükk, siis “Painajalik leping” on stereotüüpidest kubisev hollivuudilike märulistseenide ja traditsiooniliste tegelaskujudega põnevik, mille jutustaja teab täpselt, kuhu vajutada, et tagada hiiglaslik müügiedu. Teksti mehekujud on kannatava pilguga müstikud, vananevad Monacos resideeruvad kiilaneva peaga jõhkard-miljardärid, naised on jõudnud ülinoorelt väga kõrgetele ametikohtadele ning näevad sealjuures hämmastavalt head välja, loomulikult on nad ka võrreldes meestegelastega erakordselt erotiseeritud. Ei puudu ka alaealine tüdruk vanema mehe voodis, ehkki “midagi ei toimu”.

Sisu ei olnud ka tugev: müsteerium hakkas hargnema fotost, nagu juhtus Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdrukuski”, kuid kui viimasena mainitud romaan sai saladuse lahendamisega külmavärinalikult hiilgavalt hakkama, läks süviti, aeglaselt, detailselt loo sisse, käsitles fotot kui habrast objekti ja tõmbas lugeja sellesse iminapalikult kinni, siis “Painajaliku lepingu” foto – detail, millel on nii palju potentsiaali – jääb lahtirebituna sündmuste kohale rippuma, ei tõuse triviaalsusest kõrgemale ega saa piisavalt sügavat käsitlust.

Same old, same old.

File 08.05.16 22 57.23 File 08.05.16 22 56.14

Ma olen parandamatu krimkahoolik ja ma ei tea, kuidas ma sellest odavast ringist välja pääseksin. Mulle ei meeldi stereotüüpsed tegelased, labased tähelepanu otsimise võtted ja kohmakalt lapsikud laused, aga ma olen sõltuvuses. Põnevusest. Mõrvaloost. Lahenduskäigust.

Järgmisena kavatsen ette võtta uuema eesti kirjanduse ja muudki (Kai Aareleid, veel “Politseiniku tütar”, kaks asja on silma jäänud LRK-st, “Norma” jne).

Soovin teile ainult head

Flanöös

(NB! Pildid ei haaku postituse sisuga mitte kuidagi. E-luger ega äpp Faabula ei võimalda isegi mitte helendavalt ekraanikeselt kaanepilte tõsiseltvõetavalt jäädvustada ja ega “Painajaliku lepingu” kujundus ülemäära kaunis polegi. Selle asemel pakun nautimiseks mälestust Hiiu rukkileivast ja jäädvustust Tbilisi korterelamust).

 

SHARE:

2 Comments

  1. mäemamma May 9, 2016 / 8:41 am

    Ohhh, kui tore, et on selline blogi!
    Tere, flanöös! (Flanöös?)
    Tänu Mae blogilistile avastasin Su ja see on siis selle nädala kingitus. Kohe esmaspäeva hommikul.
    Aitähh!

    • rabarberibulvar May 9, 2016 / 9:25 am

      Tere, Mäemamma! Võib kutsuda erinevate nimedega, Flanöös ja Rabarber need kõige sobivamad. Loodan, et jõuad bulvarile veelgi. Keedan suppi ja saadan terviseid!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *