Haruki Murakami “Kafka mererannas”. Kurioosumid seoses ülelugemisega

Oh sa issand! Kas sa oled kunagi läinud kellegi lugejainimese juurde ja küsinud nii: “Oo, kaasteeline, kas teie juhuslikult olete lugenud midagi Jaapani suurelt kirjamehelt Haruki-senseilt?” Ja siis on too kirjainimene vastanud, et “Ei ole, kaasteeline, millest too härra kirjutab?” Või: “Jah, batoni Murakami tekstid on igavad, need ei meeldi mulle ja rikuvad mu seedimist.” HAHHAHAH. Ei ole, eks. No mis sa kostad? Faking KÕIKIDELE MEELDIB HARUKI MURAKAMI. Gruusias, Hollandis, Hispaanias, Eestis. Täna üritangi selle mikrovestlusega seoses kirjutada kahest asjast: a) miks Murakami kõikidele minu meelest meeldib ja b) mis tunne on Murakamit soliidse intervalliga üle lugeda? Sip of coffee (muide kohv gruusia keeles on “kava”, just nagu vahuvein, aga see “k” peab tulema kurgu seest nagu linnukesel). Nõnda kirjutan täna Haruki Murakami laineid löönud romaanist “Kafka mererannas” (2002), mille kohta autor ise on öelnud, et seda peab mitu korda lugema. Ah nii, sääraselt, selge pilt. Alustagem!

Mitte miski ei muutu, kui lugeda samu asju. Ma armastan Murakami sisusid, kuid tunnen, et teda lugedes voolan ma laisalt meinstriimis, saan seda, mida ikka antakse ja mida me suu ammuli ootame. Ootame kui lusikat toitva sooja söögiga. Murakami on täpselt see – müsteeriumid, mitmedimensioonilisus, õuduspõneviku elemendid, topeltlood, noor seks, hea toit, rännakud-seiklused, Bildungsroman’i aspektid, filosoofilised vahelepikitud vestlused, intertekstuaalsed viited erakordselt lemmiklemmikule Oidipuse müüdile, suremine, kassid, lunastus. KÕIK on olemas, perfektne. Ja ongi hea, vahepeal on tõeliselt hea, sest unustasin mainida – lisaks pritsib tekstist tihti head huumorit. “Kafka mererannas” on kindlasti ajanud hordide kaupa turiste Jaapanisse, udon-nuudleid ja Jaapani redist sööma, metsa otsima, tatami-mattidel talluma, futon‘idel tuduma ja mida veel. See on fenomen. Ligitõmbav, mesi, liimipaber, takjanupp. Erudeeritud ja mõtterohked haritud kõrgklassi jaapanlased räägivad oma lugu, kirjutavad seda sirge seljaga ja Mont Blancide välkudes. Sellele vastandub vaimupuudega vanema mehe ja maapiirkonna nooruki maailmanägemus. Groteskne.

Seepärast Murakami ehk kõikidele meeldibki: paljudes tekstides jäävad need põhielemendid ringlema. See on Murakami tuum. Ma mõtlesin enne “Kafka mererannas” uuestilugemist (viimati lugesin 2009 või 2010), kas ikke tasub seda teha. Ja miks ma üldse üle loen? Ega ma päris hästi teagi. Ju seal on midagi reminessivat – tahaks justkui kogeda neid samu tundeid, mida kogesin siis tudengipõlves, mil sain kõik õnnetundmused lugemisest, lugemisest, fiktsioonist. Aga seekord oli kõik – ilmselgelt – hoopis teisiti. Ma olen vahepeal palju lugenud, uurinud, kasvanud. Ei taha öelda, et arenenud. Ei ole. Lihtsalt aega on vahele raputatud ja see aeg on teinud mind jube kriitiliseks, nii skeptiliseks, et vahel ei suuda ma ühtki kirjutatud ega kõlavat sõna uskuda. Ma muutun Felix Ormussoniks. See mõte käib veidi sõnakaugemal kujul ka raamatust läbi: “Aga mingist hetkest asi muutus. Elamise kaudu lakkasin ma olemast miski. (…) mida kauem ma elasin, seda rohkem ma kaotasin oma sisust ja muutusingi tühjaks inimeseks.” Allusioon Gide’ile, ütleksin..

Aga muidugi on “Kafka mererannas” väga hea raamat. Need meestegelased on suurepärased. Need kassid on suurepärased, hell, ma nimetasin oma kassi selle raamatu järgi Mimiks (mitte Puccini ooperi, vaid Murakami järgi). See lugu on meisterliku kirjutaja hea mosaiigi-karbitamisoskuse tulem. Tekstist jääb pealegi mulje, et see tuli tal lihtsalt. Panna kõik kastid üksteise sisse sobituma. Kõva. Meeldib igapäevaste toimingute kirjeldus: trenn, toit, pesemine, asjade pakkimine, ühest kohast teise liikumine, pikitud aforismidega. Kirjutatakse klassikalisest muusikast, kujutavast kunstist, kirjandusest ja filosoofiast – seega midagi ka neile lugejatele, kes kõva häälega rafineeritud hingetoitu nõutavad.

Mida ma Murakami teose uuestilugemisest õppisin? Esiteks seda, et alati ei tasu tekste üle lugeda, usun mingit sorti raamatute ellusattumismüstikasse – raamat tuleb õigel hetkel ja sobitub sinuga, järgmine lugemine (ma räägin just meelelahutuslikust lugemisest, mitte stuudiumi tarbeks lugemisest) aga võib olla forsseeritud, pressitud. Teiseks seda, et mida rohkem lugejainimesed loevad, seda “didaktilisemaks” läheb nende pilk, eriti nendel, kellel on väljaõpe kultuuriteoorias või muus sarnases vallas. Teate küll, once you’ve seen it, you cannot unsee it. Lugeja muutub nõudlikuks, pahuraks ja rahuldamatuks. Aga siin pole miskit teha, lugejainimene jääb lugema. Kolmandaks õppisin ma seda, et romaani kirjutamine on vist töö raskete killast ja kui autor isegi kõik teemad meisterlikult kokku jooksutab, siis on järgmine küsimus, kuidas see romaan massidesse pihustada, kuidas publikule meeldida. Murakami on sellega muidugi hiilgavalt hakkama saanud. Braavo!

Lõpetan tsitaadiga Peeter Helmelt 2008 AD: “Seejuures peab olema ettevaatlik, et mitte lasta „Kafkal mererannas” endale meeldida valedel põhjustel” (vt Sirbist). Hehehe. Siin on muidugi kollane pirn peidus. Ja ma ei saa seda pirni süüa. Olgugi et mu püüd on saada kriitikuks, kirjutajaks (s.o võrdlemisi kindla vaatepunkti väljendajaks), ei kannata ma kirjanduse päevakriitika lauseid, mis viitavad valele lugemisele, valele arusaamale, tõlgendusveale. Muidugi, artikkel on kirjutatud ka aastal 2008, palju vett on vahepeal merre voolanud.

Ohh jah. Hea oli kirjutada, hea on lugeda, hea on olla. Üle pika aja. Ma saadan teile sületäie mäeõhku ja embuseid, teie, kes te siin veel kondate. Bulvar on pime ja hõre, vahel hiilivad üle tee üksikud kassid ja mõni targa näoga femme fatale. Mitmed ärid on hüljatud, poeuksed haigutavad kui hambutud suud. Tänavakividel vedelevad vanad Areenid, puruks kistud. Ühtäkki läeb ühes majas tuli põlema.

Flanöös

 

8 Comments

  1. Ingrid December 14, 2017 / 10:51 am

    Mäeõhk tänuga vastu võetud. Nüüd muudkui mõtlen, kuidas need Areenid vedelevad ja tuli ühtäkki süttib.
    Ja siis mõtlen veel, et kas peaks ka üle lugema selle Murakami. Et kas on samasugune mõju. Või ehk hoopis teine? Intrigeeriv igatahes. Ja tore, et tagasi oled:)

    • rabarberibulvar December 14, 2017 / 2:19 pm

      Tõesti, oleks tore teada, mis tunded tekivad teistel lugejainimestel re-lugedes. Jah, kummaline on see kirjutamine. Olen bipolaarne blogija. Täielikust jõuetusest tõsisesse, suisa hirmsasse entusiasmi. 🙂

  2. Müüdipurustaja December 14, 2017 / 5:33 pm

    Olen lugenud mitut Murakami raamatut ehk peaaegu kõike, mis eesti keelde tõlgitud, aga ei saa öelda, et ta looming mulle eriliselt meeldiks. Minu meelest on see, et Murakami kõikidele meeldib, lihtsalt müüt. Jah, ta on huvitav, kuid kui teda järjest lugeda, siis isegi monotoonselt korduv, omamoodi tüüpiline ja selles taotluslikus kordumises igav.

    • rabarberibulvar December 15, 2017 / 5:30 pm

      Siin võiks küsida, kas tegelikult suur osa kirjanikest ei kirjuta kogu aeg sama lugu? Kui kaua peaks kirjanik ootama enne uue teksti juurde asumist, et ennast mitte korrata? Tõesti, olen nõus, et Murakami tiirleb ühe ja sama ümber. Hea näide mitmekülgsest loojanatuurist on muidugi meie Tammsaare, kes tootis nagu murdu ja minu meelest väga erineva loomuga tekste. Semper see-eest kirjutab ikka üht ja sama lugu, tal on ca 2-3 põhimotiivi, millest ta üle ei saa. Küsimus: kui kirjanik stampmustritest üle ei saa, kas peaks ta siis sule karpi panema?

  3. kaur December 15, 2017 / 12:39 am

    Mulle ei meeldi Murakami. Olen talt lugenud 2.5 raamatut ja veel mõnda sirvinud.

    • rabarberibulvar December 15, 2017 / 7:35 am

      Väga põnev, olen lausa elevil. Ehk on sul mahti paari lausega selgitada, miks ei meeldi..

  4. Indigoaalane December 15, 2017 / 12:27 pm

    Ja mulle väga meeldib Murakami 🙂 Üle pole lugenud. Aga loen praegu neid järjest, vist on 5. käsil. Ilmselgelt teemad korduvad, nii nagu Sa isegi oled välja toonud.
    Aga midagi kõnetab. Mu meelest on temas midagi väga eestlaslikku, ma olen oma arvustustes välja toonud, et paari esimese raamatuga olin lausa hämmingus, et — kus on Jaapan?! Eestis on meil samad muinasjutud, samasugune absurdihuumor, samasugused introvertsed inimesed, sama loodusearmastus…
    Hetkel loen ” Dance..”, ja just mõtlen, et midagi nagu ei juhtu ja midagi nagu pole. Aga kuidagi köidab. Kuna mul on hetkel põhimõtteline projekt lugeda ainult inglise keeles, siis meeldib ka see, et tema raamatuid on väga lihtne lugeda st aru saada.
    Mul pole sest lugu et mainstream või mitte. Ma loen seda, mis mind kõnetab ja meeldib 🙂

    Aga ülelugemise osas. Ilmselt samuti ei loeks.
    Ja kui päris aus olla, siis viimase 20 (?) aasta jooksul pole vist olnud raamatut, mida tahaks üle lugeda. Samas noorpõlve armastusi- nõukaaegset jama, Triumfikaari ja Jane Eyresid olen lugenud ligi 10 korda, kui mitte rohkem. See on huvitav teemapüstitus, mis tasub mõtlemist ja analüüsimist.

    • rabarberibulvar December 15, 2017 / 5:27 pm

      Aitäh sisuka kommentaari eest. Ülelugemine on tõesti lausa teema, mida saaks süvendatult uurida. Ma ka millegipärast loen üle asju, mis mind noorena hukutasid-erutasid-kõnetasid (sh “Jane Eyre”). Ülelugemine on kindla peale minek (ehkki tegeliklt ei ole) – see on soov saada lugemiselamust, kindel soov võit koju tuua, sest iga uue tekstiga on oht, et tekib pettumus. Aga kui parasjagu just ei tahaks pettumust…

      Murakami metsad, vaikusehetked, sissepoole elavad tegelased – tõesti väga eestlaslik :). Minu meelest on Murakami ehe näide “õnnestunud” kirjanikust, ladusa stiili meistrist, bestselleri-kunnist, kes vajutab õigeid nuppe. Ja see iseenesest ei ole ju üldse lihtne asi, mida saavutada..

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *