Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”

Jaapani imemees Murakami on olnud mu kaasaegseid lemmikuid nüüd vast juba kuus aastat. Tema “Kafka mererannas”, “Norra mets” ning novellikogu “Elevant haihtub” meeldisid mulle ebanormaalselt palju. Esimest mainitutest lugedes ei suutnud ma üldse uskuda, et keegi sedasi üldse saab/võib/oskab kirjutada. Tekst sobis mu eluhetkega perfektselt ning lummatud olen siiani.

Seega oli suur mu rõõm, kui avastasin, et veel üks mehe raamat on leidnud tee eesti keelde. Hurraa! Ma kirjutan nüüd loetust avameelselt ning lahmivalt, seega, kui sa ei ole teksti lugenud ning plaanid seda teha, siis ära rohkem loe, sest ma ütlen SELGEL SÕNAL ÄRA, MIS LÕPUS JUHTUB!

DSC_0704

Murakami viimase romaani lugemine on imelihtne: tegevustik on loogiline, tegelased detailselt välja joonistatud, keel selge ning võluv. Ühtlasi on valitud teemad väga mõistlikud: sõpradevahelised suhted, reetmine, arusaamatused ning mineviku taak. Samuti mõtisklevad tegelased või suunab jutustaja mõtisklema selle üle, kuidas olla õnnelik ja kuidas elada hääd elu. Kes meist ei oskaks suhestuda? Murakamil on alati tegelasi, kes mingil määral meenutavad meid endid või vähemasti mind ennast. Ning ega paha tee ka selliste üldinimlike (kuigi ma ei kannata seda sõna) teemade sidumine romaani.

DSC_0706

Küll aga on seekordne peategelane pisut flegmaatiline, mistõttu on tema motiividest keerukas aru saada. Loo uss sisiseb tõigas, et üks harmooniline (pidevalt rõhutatakse just seda sõna) sõpruskond laguneb ühel hetkel ja täiesti arusaamatult. Nimelt avastab peategelane ühel vaheajal, et ükski tema neljast sõbrast ei taha temast enam mitte midagi kuulda. Alguses eiratakse teda külmalt ja seejärel ütleb üks selge sõnaga, et nad ei soovi temast enam miskit teada. Misjärel tunneb Tazaki end justkui öiselt laevalt pimedasse vette visatu (Murakami kujundid mõjuvad mulle, need on head ja sobivad mu iseloomuga, mis tähendab, et kui kasutatakse sellist pimeda öö kujundit, siis ma tunnengi külma oma luudes ja tajun, et mind puudutatakse sõnaga). Samuti saan ma aru “maastikunukrusest”, millest romaanis kõneldakse. Sest olen ju minagi seisnud kruusasel künkal, vaadanud sissevajunud katuseid ja üksikut puud taamal ja tundnud, kuidas mu hinge tõmblukud üksteise järel katki lähevad.

DSC_0707

Mis järgneb, on võrdlemisi kummastav: Tazaki võtab põhjendusteta väljaarvamise teatavaks, elab läbi kohutavaid hingepiinu ning elab endassesulgunud inimesena (ehkki hea töö ja hea elukoha ja võrdlemisi hea välimusega) edasi. Siis ühel hetkel otsustab ta tüdruksõbra mahitusel välja selgitada, miks temaga nii julmalt käituti. Läbi muusikaliste vahelepõigete, ujumistrennide ja Soome-reisi (!) mõtleb Tazaki enda jaoks asjad lahti.

DSC_0711

Ja kui sulle meeldivad lahendid ning kindlakoelised lõpud, siis seda Murakami sel korral otseselt ei paku: me saame küll teada, et mees heideti sõpruskonnast välja ühe tüdruku vale tõttu (ehkki vale ja tõe piir pisut raamatu jooksul nihkub, kuigi mitte sellisel määral, et päriselt uskuda, et tüdruku nimega Shiro/Yuzu vales kahelda). Samas ei saa lugeja midagi teada ei sellest, miks haiglane neiu valetas ja miks ta tapeti. Tazaki aga jõuab endas selgusele ja saab julgust. Lugeja jääb näppu imema. Ja päris mitu korda, sest samuti ei selgu Midorikawa-nimelise tegelase koti sisu. Fuck me! Ma ei tea, kas ma olen tänapäevase meedia poolt nii rikutud või mis täpsemalt toimub. Jah, vist olen rikutud. Ma tean teada, mis on koti sees, kui Midorikawa klaverit mängib, virtuoosselt, ma tahan teada, mis on ühe “enesest lugupidava metropoli daami Chaneli käekotis”, ma tahan teada, mis on rinnahoidja all, mis on inimese hinges. Kuigi tegelikult ei oleks vaja. Las Midorikawa olla.

DSC_0722

Aga maitsekas on see asi siiski. Ilus, steriilne, nukker. Murakami knows his shit. Jätkuvalt. Siiski asetub see tekst “Norra metsa” ja “Kafka mererannas” järele. Mulle on vaja enam vimkasid, rohkem käände ja rääkivaid kasse. Vähemalt Murakamit lugedes ihalen neid. Aga ma ei kahetse midagi, üks parimaid lugemisi viimasel ajal. Nii et lugege, miskit kaotada ei ole.

Flanöös

2 Comments

  1. Ingrid August 15, 2016 / 4:24 pm

    Kui Sulle meeldib “Kafka mererannas”, siis tõenäoliselt ka “1Q84”, julgen soovitada.
    Mind võlus Murakami esiteks ära armastusromaaniga- “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”.
    “Värvitul” olen alles rmtkogus järjekorras ja Sinu kirjutatu lugemise isu ära ei võtnud.
    Häid raamatuid Sulle edaspidiseks!

    • rabarberibulvar August 15, 2016 / 5:05 pm

      Aitäh kommentaari eest, “!Q84” on mul täiesti olemas riiulis, võtan sobilikul hetkel ette. Sellest armastusromaanist polnud isegi kuulnud, kihvt!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *