Idols of Perversity. Pilt ütleb rohkem kui

Kas pole siis nõnda, et pilt ütleb enam kui tuhat sõna? Niimoodi ju nenditakse. See on muidugi kirjutamis- ja lugemislembeste, üldse sõnasättumusega  inimeste kõrvadele pisut valus. Ka mul teeb see meele kurvaks. Sõna on alati salakavalam, mitmetimõistetavam ja käestlibisevam kui pilt. Seega tulevad just pildikeele kaudu tihti selgemini välja nõmedad hoiakud, alavääristavad suhtumised ja stereotüübid. Pilti on tänases maailmas ka lihtsam tarbida: fotode/piltideni jõudmine ja nende vaatamine ei nõua erilist pingutust, liigset süvenemist ega ole (sõltuvalt muidugi konkreetsest pildist, ent siiski) ajakulukas. Pilte vaatavad kõik, ka need, kes tekste ei salli. Pilt tuleb inimese juurde pea ise ja trügib peale. Teksti on võimalik vähemalt kuidagigi eirata.

dsc_0022

Miks ma nõnda kõnelen? Lugesin nimelt 1986. aastal kirjutatud väga mõjukat teksti Idols of Perversity, mille kirjutas julgur nimega Bram Dijkstra. See tüse raamat vaatleb akadeemilist ja kõvastitarbitud/tunnustatud maalikunsti 19. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi alguseni ning uurib, kuidas maalikeeles naisi ja mehi ning ka loomasid ja veel objekte (peegel ja akvaarium näiteks) kujutati ja milliseid tähendusi naisolendite loomusele omistati. Raamatus on tohutult reprosid ja ka näiteid artiklitest/esseedest/ilukirjandusest ja ka meditsiinitekstidest, mis pilte toetavad.

Ma räägin sellest seepärast, et too tekst mõjus mulle. Ja näitas, kuivõrd tihkelt tähenduslikud on kõige “süütumad” antiikmütoloogilise ainestikuga pildid ja miks naised tollases kunstis lamavad, vees vedelevad ja ringis tantsivad. Seda enam tegi mind kurvaks, et ma lugesin seda teksti alles aastal 2016. Viimasel ajal on mul üldse tunne, nagu oleksin rongidest maha jäänud. Idols of Perversity ilmus 30 aasta eest! Häbi, häbi mulle!

dsc_0024

Seoses loetuga hakkasin äkitselt senisest veelgi teravamani jälgima pilte, mis meid ümbritsevad ja igapäevaselt mõjustavad. Tõtt öelda on ju iga Instagrami-pildivoog või blogipilt mõjutatud mingist hoiakutekimbust, mida sõnumi edastaja eksplitsiitselt/implitsiitselt taastoodab. Hoiakud võivad olla nii mürgised kui ka tervistavad. Ja vahe tegemine võib vahel olla keerukas. Seda enam, et taastootjad isegi ei pruugi aru saada, milliseid väärtuseid nad edastavad ning milliseid klassi-rassi-soo jne stereotüüpe kinnistavad.

dsc_0025

Lihtne näide: 21. sajandi naised on selgeks õppinud, mismoodi tuleb silmi vidutada ja huuli hoida, et pilt oleks “kvaliteetne” ja “adekvaatseid” naiselikke väärtusi edastav. Selle asemel, et vaadata otse kaamerasse terava pilguga, tundub “õigem” olla äraolev ja unistav (pea uimane) femme fragile. Või vastand sellele, s.o mürgine ja saadanlik, tume naine, kass. Hoida jalga õhus või rõhuda huulte pontsakusele, hoida suud veidike avali. See ei ole muidugi midagi uut. Dijkstra näitab ilmekalt, kuidas juba 19. sajandi lõpu kunstnikele oli mokka mööda kujutada naisi unistava ja pisut surnud pilguga. Veel olid lemmikud horisontaalsed ja vedelevad, tegutsemisvõimetud asendid. The usual. Naised on piltidel justkui mingis imelik-haiglaslikus seisundis, nad nagu naudiksid midagi, ent on samaaegselt kuskil teises ilmas.

Õnneks on tänapäevased naised lõpuks jalad alla saanud, vertikaalseks muutunud, ehkki tihti tahab üks jalake õhku tõusta, unistuste ilma. Naised õpivad säärast poseerimiskunsti näiteks parfüümireklaamidest, mis kuni tänase päevani on võrdlemisi totrad. Kui “ilust” ja “puhtast naiselikkusest” läbi näha, on nende piltide sõnumid valdavalt ühekülgsed ja primitiivsed. Igav. Tühi. Nagu kõik see ilm.

dsc_0023

Mida säärase infoga peale hakata? Keegi pole patust prii. Ka mulle on tulnud pähe ilmuda fotole õunaga. Sest mida teha? Ei saa ju lõpetada fotografeerimist, kirjutamist, kujutamist. Ei peagi.

Ma lihtsalt tunnen, et hää on olla teadlik mustritest ja võimusuheteist, mis me peale langevad ja mida me endile ise langetame, kui representeerimistavadega kursis ei ole. See teadmine/äratundmine annab justkui tervist ja jõudu juurde. Võimu mingil moel. Ja see on säärane maitsev asi, millest naljalt ära ei ütle. Njomm.

Flanöös

 

 

 

 

SHARE:

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *