Jeanette Winterson “Sel pikal ajal”. Põhjatus

Tuulisest ja vihmasest Tbilisist sedastan teile, mu head, et lugesin mõne aja eest läbi Jeanette Wintersoni “Sel pikal ajal” (2015), mis on pälvinud mitmelt raamatu-aficionado’lt kiitvaid sõnu. Need kirjutised on ilusad ja tundub, et Winterson puudutab nii mõnegi hinge, pilgu võib heita näiteks  Tilda ja tarakanide arvustusele, kus ta sõnab, et suhestus tekstiga väga intiimselt ja mõjustus tugevasti või Bukahooliku mõtteile, millega ma nõustun, sest tõtt öelda on Wintersoni “kuidas” mõnusam kui “mis”. Dramaturg Ingel Undusk aga sedastab, et Wintersoni tekstil, mis on tegelikult Shakespeare’i “Talvemuinasjutu” ümbertöötlus, puuduvat põhjatus.

See viimane pani mu mõtte liikuma: seda ma hindan igasugu kirjatööde – esseede, lühiarvustuste, igasugu kirjandusteoste – puhul enim. Kui sääl on miskit, mis ajab mõtte täiesti lahti. Ingel kasutab just sõna “põhjatus”, mida ma pole kunagi varem ise sellisel moel kasutanud. Koolis räägitakse “sügavusest”, mõni naiivsem kasutab seda ka kõrgkooli stuudiumi vältel, a’la “uurisin teost, sest see oli sügav, selle teemad olid no niiiii sügavad.” Või räägitakse mitmekülgsusest ja tihedusest. Aga tegelikult on “põhjatus” hoopis kihvtim vorm iseloomustamaks teksti, mida võib igal moel ratkuda, kiskuda, uuristada, analüüsida siit sealt ja ikkagi mitte lõppu jõuda. Kõik see, mida lääne kirjanduskaanon liigitab klassikaks, on põhjatu. Lõppu ei tule ette. Põhja ei olegi.

Olen nõus, et Wintersoni tekst ei ole tingimata põhjatu. Ja arvan, et ma ise olen hetkel sellises eluperioodis, mil päris põhjatusse uskuda on keeruline, aga mulle meeldib sellest fantaseerida.

Wintersoni teksti plussiks on tuntav kirg kirjandusklassiku loome vastu, kontrastne tegevustik, musikaalsus ja erakordselt marud pealkirjad (“Niiske taevakeha” või “Varesed rongad hundid karud”). Tekst on ladus, aga mitte loid ning peaks köitma igasuguseid lugejaid. Siiski ei olnud ma tekstist erakordselt tugevalt mõjustet, oma rolli mängis selles kindlasti eelmise teksti lugemisest ja totaalnautimisest tekkinud hangover, millest johtuvalt sai sellele järgnev tekst – Wintersoni romaan niisiis – pisut ebaõiglase kohtlemise osaliseks. Andestust! Ent nagu ma mõistan, on tegemist terve Shakespeare’i  uusversioonide sarjaga. See tähendab, et ootan huviga ka järgmiseid oopuseid!

Rühkigem edasi. Mina hetkel patustan ja loen õhtuti Katrin Pautsi “Tulekandjat”.

Teie alandlik

Flanöös

P.S. Lõpetagem kahe tsitaadiga Wintersoni romaanist (paksendus minult): “”Okei, nii et asi on isiklik.” “Leo, elu ongi isiklik.””

Või siis mõnus viibe Wilde’ile: “Sa oled noor,” ütles Xeno, “sa usud veel armastusse.” “See on sellepärast, et ta on armastatud,” ütles Shep. “Aga kui ei ole? Loe Oscar Wilde’i, kullake. Igaüks tapab selle, mida armastab.””

Hea-hea!

2 Comments

  1. Külli Kressa April 10, 2017 / 2:55 pm

    “niiske taevakeha” on samuti Shakespeare’ilt (moist star).

    • rabarberibulvar April 10, 2017 / 3:18 pm

      Ma ei tunne Shakespeare’i loomingut nii detailselt, aga aimasin, et pealkirjad on samuti allusioonideks. Wintersonil on veel ka “Rõve taevakeha” :), kas see võiks ka osundada?

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *