Jonas Hassen Khemiri “Kõik, mida ma ei mäleta”

Ma ei saanud alguses aru, kuhu ma sattunud olen, kui Khemiri raamatuga alustasin – see on fragmentaarne, segane ja mitmest vaatepunktist hargnev ning vaatleb retrospektiivis peategelase, noore ja eluhimuka Samueli, surma slash enestappu. Aga kui esimese raputuse üle elasin, tuli tasakesi juba harjumine ja selgus. Tõden praegu, et seda raamatut ei olnud üldse keeruline lugeda. Põnev, kiire, haarav.

Lõpetasin romaani juba mõne nädala eest, nii et raamatu pealkiri tundub selles kontekstis paduirooniline. Ma loen, unustan, jätan tegemata, ei mäleta. Mäletan ehk muljet, tundmust, sisu traumaatilisi murdepunkte. Aga ei tea, millele täpsemalt selles tekstis keskenduda. Sest kõik on juba ära kirjutatud: vaata näiteks Janika Läänemetsa kirjutist Sirbist, kus on kenasti kirjas ka see, mida romaan käsitleb. Et autor – tunnustet Khemiri – käis hiljuti Eestis, saab Sirbist lugeda ka mehe enda arvamust, muuhulgas väidab ta selles intervjuus, et mäletamine on keerukas protsess ja küsib, kuidas me üldse mäletame.

See on muidugi põnev küsimus, sest ma usun, et me olemegi suures osas see, kuidas me midagi mäletame, mismoodi oma mälestusi tõlgendame ja maname, millised meeled defineerivad meie mälestuste iseloomu. Mälupiltide detailsus ja iseloom muutub aja vältel ning tihti mälupiltide “tegelikkus” moondub. Kui seda “tegelikkust” üldse ongi.

“Kõik, mida ma ei mäleta” sündmustikku kantakse meieni eri vaatepunktidest. Rakursivahetus tehnikana – vahepeal räägib peategelane Samuel, siis tema tüdruksõber Laide, siis jälle Samueli korterikaaslane Vandad – ei ole iseenesest midagi uut, seda on varemgi tehtud, aga mõjus see ikka kuidagi värske ja vahetuna. Ma pole ammu midagi säärast lugenud, seepärast vist. Tekib ka ajaline nihe – igas järgmises fragmendis võib tegevustik mõne ajahetke võrra tagasi pöörduda. Mis liigutab lugemisel mugavustsoonist välja ja tekitab elevust.

Ma toon siinkohal ära ka ühe hea lõigu kirjainimestele: “Kas ma lihtsalt räägin või? Okei. Aga siis ma loodan küll, et sa teed pärast minu jutu päris tekstiks ümber. No nagu võtad välja, kui ma ütlen “nagu” või  “tähendab”, sest ma tean, kuidas kõnekeel täpselt kirjapanduna välja näeb, see on jumalast veider, jätab inimesest idioodi mulje, ja mina ei taha, et minust idioodi mulje jääks, ma tahan, et mulje jääks minust enesest.” See on lahe ja tabav mõte – tegelaskõne autentsus ja usutava dia- või monoloogi konstrueerimine. See, kuidas kahe (sõbra)inimese dialoog jäädvustada teksti – see on alati vähemasti kirjutajale kummastav. Sõnadega me teeme ennast, öeldagu mida tahes. Teeme jah ka kehaliigutuste ja mingi muu füüsilisega, aga kui me räägime sõprusest, armastusest, tööst, siis me teeme ennast sõnadega ning see teeb inimesed – fiktsionaalsed ja lihased – tundlikuks. Seepärast ongi alati nii kummastav, kui fotoinimene ilmub reaalses elus ja räägib. Oma parasiitsõnade, oma korduvate konstruktide, oma põnevuste ja igavustega.

Ühseõnaga, säärane täiesti loetav ja aktuaalne raamat, lisaks mäletamisele käsitleb see pagulastemaatikat ja elu multikultuurses linnas, nii et tänaste tegelikkustega igati kontaktis.

Võib lugeda küll.

Flanöös

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *