Kai Aareleid “Linnade põletamine”

Kai Aareleiuga meenub mulle üks koomiline seik mõne aasta tagant, mil naist pärjati tähtsa novelliauhinnaga. Härra U. ütles kogemata tema nime valesti, vahetades viimase “e” “a-ga”, misjärel 20 inimesest koosnev üldsus tormas viga parandama. Härra U. muigas heatahtlikult ja vabandas, öeldes, et “ma ju hääldasin saksapäraselt”. Misjärel muigas ka autor Aareleid. Mulle tundus see naeratus väga tervistav ja üldsegi mitte etteheitev. See teatav humbleness/soe alandlikkus (mis päris kindlasti on tänases ilmas väga positiivne iseloomujoon) võitis mu südame.

DSC_0364 DSC_0363

(Muidugi on võimalik, et ma interpreteerin seda juhtumist üle. Ja vahest oli see hoopis teistmoodi ning mina mäletan seda mugandatult hoopis nii, nagu ma ise soovin. Võib-olla.)

Kai Aareleid on kindlasti üks nendest autoritest, kellele ennustaksin jäävat kohta eesti proosaloos. Tema tundlik stiil ja tegelaste valulik reaalsustaju kipuvad minu meelest olema kriteeriumid, mis ülendavad ja lukustavad autoreid (sellesse tihti kivist ja konservatiivsesse ja väljastpoolt sissemurdvaid tagasiviskavasse) kirjanduskaanonisse.

Et eesti kvaliteetproosa käekäiguga pisutki kursis olla, ilmus Aareleiu romaan mu öökapile. Üle pika aja olin ma kurb, et ei saanud oma hellade käte vahel hoida paberraamatut, sest illustratsioonid ei tule e-lugerist nii reljeefselt esile. Nii jäi mingi osa raamatust mu haardest välja ja see oli parasjagu frustreeriv.

DSC_0554

Seoses “Linnade põletamisega” tahan ma kirjutada meelelisest lugemisest. Mõtlesin nimelt erinevaile tekstidele, vaagides, kuidas mu keha nendele reageerinud on ning ühtlasi sellele, miks mõni tänapäevane tekst puudutab ja teine ei tekita mu kõhuõõnes ühtki võbinat. Aareleid kujutab väga veenvalt emotsioone. Negatiivseid emotsioone. Mitte isegi niivõrd kurbust (kuigi ka seda), vaid ka tühjust, pettumust, põlgust. Ja kuidagi õnnestub see tal nii, et ma elan ise ka neid tundmusi läbi. Mitte ei loe-registreeri-unusta (nagu tavaliselt).

Veel on Aareleid toiminud nii, nagu oleksin minagi viie aasta eest. Ma mõtlen siin jutustamisstrateegiaid. Nimelt kasutab ta minu meelest hemingway’likku jäämäetehnikat, mis asetab suurema osa tegevustikust vee-mulla alla ja lugejalt eeldatakse oma mõttetööga laguunide täitmist. Mõne aasta eest meeldis mulle nii väga selline õrritamine. See sundis lugejat mõistuse iga kihiga kaasa töötama. Täna meeldivad mulle pisut teistsugused võtted. Aga see ei vähenda mu silmis romaani võlu.

Ja võib-olla seondub sellega, et miski raamatus läks minust mööda, tõik, et ehkki ma olen Tartus elanud, olen ma siiski tallinlanna ja Hiiu sugemetega tüdruk, mistõttu ma ei saa kunagi nii mitmekihiliselt suhestuda tartulike troopidega. Ei saa. Tiina uitamine ja paikade üleslugemine on minu jaoks emotsioonidest alalaetud. Kuigi, tartlased, good for you, tahaksin tunda seda, mida teie tunnete, kui romaani loete. Aga ma ei oska. Ei mõista nii.

Mulle tuli jälle meelde, kuivõrd kihvt on meie termin “ilukirjandus”. Sest ehkki ka keplerid ja larssonid ja nesbød jne ad infinitum lahterduvad eesti keeles “ilukirjanduse” alla, ei ole need tekstid minu silmis siiski seep see õige belletristika. Nendes tekstides ei ole esikohal inimkujutus, sõna sepistamine, mingis nimetamatus olluses urgitsemine, vaid aktsioon ja pinevus. Põnevikud mängivad mu uudishimu ja teadasaamissooviga. Aga tegelasekujutus on tihti neis nõrk ja üheplaaniline. Aareleidu lugedes meenus mulle jällegi dostojevskilik inimene=mõistatus sedastus. Sest inimesest ma tahangi pisut enam aru saada. Ja Tiina-kuju oma erinevate emotsioonidega tabab seda soovi.

Kuigi teksti kude oli minu jaoks kohati liiga lõtv ja ma oleksin mõnes kohas lisanud mõne vürtspipra, oli see lugemine väga .. Ma üritan leida sõnu, kuis seda kirjeldada. See lugemine oli minu jaoks tõene. Liigutav, aga mitte selle sõna biidermeierlikus tähenduses.

DSC_0567

Flanöös

P.S. Hetkel loen Varraku ühislugemise tarbeks Claire Northi. Viska sündmusele pilk peale ja tule osale!

2 Comments

  1. mäemamma June 17, 2016 / 10:02 am

    Tead, Su read teevad mu önnelikuks.
    Ma loen Sind ja tahan ise rohkem kirjutada, rohkem lugeda, rohkem tunda.
    Aitähh ja pai Sulle

    • rabarberibulvar June 17, 2016 / 10:24 am

      Tõeliselt kihvt sedastus! Ma tänan ja viskan hundiratta. Sõna ikka tekitab sõna. Aga sõna peab olema läbi mõeldud ja laetud emotsiooniga. Ja siis ikkagi haakuvad omavahel nende inimloomade sõnad, kes mingil moel sarnased. Terviseid mägedesse!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *