Katrin Pauts “Politseiniku tütar”

Mul on väga hea meel, et Varrakult on ilmunud “Politseiniku tütar” Katrin Pautsi sulest. Hoolimata, et pealkiri ja mõni aspekt teksti juures mulle ei meeldi, on üldjoontes tegu kobeda tükiga. Ja romaani peategelaseks ei olegi ehk mitte tõsise loomuga Eva, vaid hoopiski Saaremaa, sest tegevustik asetub just sinna. RR edetabelis asetub “Politseiniku tütar” praegu 11. kohale – seega läheb eesti lugejale peale küll.

DSC_0377 DSC_0380

Saaremaa sobib kriminaalromaani tegevuspaigaks väga hästi, seda enam, et tegevus toiub Saaremaa n-ö suburbias, nurga-Saaremaal, kus konutavad vanad kolhoosihooned ja pisikesi majakökatseid sööb loodus. Nurga-Saaremaa representatsioon töötab niisiis kenasti. Mahajäetuse atmosfäär on külgetõmbav. Seda viimast eriti seepärast, et hiljuti olen täheldanud teatavat püsimotiivi – tüüplooks sai juba 90. ndatel inimese tagasiminek maale/külla/villasse pärast mingisugust konflikti/küllastumust/kriisi ja uues maalähedases kontekstis leiab aset enese leidmine ja tihti ka toreda teispoole leidmine. Maa, kuhu tagasi pöördutakse, ootab kadunud poegi/tütreid, paitab nende päid valgete pitsääriste ja meelitab rustikaalsete laudpõrandatega. Aga Pautsi romaani Saaremaa ei oota kadunud lapsi, ei nagista sõbralikult seintega. Millegipärast tuli mõtteisse ka Mats Traadi “Inger”, kus noor õpetajanna Hiiumaale kolib ja ühtäkki avastab, et sealsed mehed on tohmakad :). Aga Pauts asetab maalemineku õõvastavamasse konteksti ning see on värskendav.

DSC_0338

Romaan tõukas mind mõtlema tegevuspaigast kui sellisest, mis lõppkokkuvõtteks viib teatvas mõttes tagasi küsimuseni, miks me üldse loeme. Teadupärast on ju lihtsam lugeda romaane, kus fiktsionaalseks asupaigaks on London, Kristiine keskus, Tabasalu või Montmartre. Sest ehkki lugemine ergutab kujutlusvõimet ja valmistab fantaseerides naudingut, ei soovi suur osa lugejaist liialt suurt vabadust. Ei soovita liiga palju ette kujutada, liialt vabu käsi (eks see muidugi ka oleneb lugejatüübist) ja siiski on iha naalduda millelegi käegakatsutavale. Seepärast on (müügi)edu soovival kirjanikul mõistlik valida konkreetne ja reaalne paik. Mitte mingi Neverland (haa! või Macondo, haa-haa!). Ja muidugi tõmbab konkreetne koht nende olendite tähelepanu, kel kirjeldatava paigaga ühendus. Mina küll olen seotud Hiiuga, mitte Saarega. Aga ikkagi oli lihtne ja põnev lugeda. Ja kirjeldused, sõnavalik kuidagi istus mulle. Romaan oli ladusalt kirjutatud ning sujuv. Keel sümpatiseeris. Mõrvari arvasin ära raamatu teises pooles, nii et pinge oli päris kaua laes.

Aga. Tegelased. Eriti kõrvaltegelased olid minu jaoks stereotüüpsed. Samas saan ma aru autori teadvustatud või teadvustamata dilemmadest karakterite loomisel. Kui kuklas tuksub soov luua elulähedasi tegelaskujusid, siis tihti valitakse keskmistest keskmisemad jooned, teatavad mallid, mis alati toimivad (noor ja kerglane maatüdruk, vägivaldsete kaldvustega kalk isa, rahustisõltlasest ebaõnnestunud idaeurooplane Euroopas jne). See häiris mind, ent mitte sellisel määral, et oleksin raamatu pooleli jätnud. Seega krimkaaustajaid ootab algupärane väga moodne ja skandinaavialik põnevik!

Flanöös

Loen veel “Euroopa sügist” ja Aareleid juba ootab.

 

3 Comments

  1. ants May 22, 2016 / 10:34 pm

    ma kaks korda pääval juba kommenteerisin, aga kustutasin ära – nagu ikka – et jäid teised ikka liiga lahjad nagu. oot korra, sääsk, lendas pirnile ja kärssas ise ära või muutus nähtamatuks, ma ei tea, aga lahe, ei pidanud lampi peksma.

    noh. saaremaa on suvel ikka väga kuuum, seda ma tean, pätte redutab ringi ka aeg-ajalt saartel, olen märganud. täiesti kadestan. neid. ahaa, sääsk tagasi, kolm on kohtuseadus, enam pole seda ajudeta looma. jah, laiv on ikka tunduvalt parem ja müüa oleks parem silmast silma, nõus. seda ma tahtsingi öelda korraks. liigun edasi.. elektriku käsiraamat …….. kasutusjälgedega raamat, vajab parandamist …

  2. Päikesejänku June 13, 2016 / 11:55 am

    Hei! Tahtsin Sulle blogiauhinna puhul õnne soovida ja tänada siinse hüva arvustuse eest – nii Sinu mõtteid Pautsi kohta kui paralleelselt Dickensi “Jutustust kahest linnast” lugedes ilmnes mullegi tänuväärselt seik, et protagonist polegi üks figuuridest, vaid Saarema ise. Nutikas.

    Aitäh blogi kirjutamast ja kõike kaunist Frankfurtist 🙂

    Sandra

    • rabarberibulvar June 13, 2016 / 12:04 pm

      Hea Sandra! Tänan imetabaste sõnade eest ja läkitan Frankfurti lisaks palavatele tervitustele ka õnnesoovid väärika teise koha puhul! Soovin jaksu (nii elamiseks kui ka kirjutamiseks)

      Parimat Tbilisist
      Flanöös

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *