Keeping my sweet personal and professional lives so very apart. André Gide “Valerahategijad”

Jah, ma olen raamatupea. Mu igapäevane töö on seotud kõiksuguste raamatutega ja mu igaõhtune mesimagus hobiaeg on samuti pühendatud raamatutele, täpsemalt ilukirjandusele. Sellest johtub rida probleeme – töö raames loen raamatuid, mis ei ole just kõige kergemad ning mis nõuavad selget pilku, vahedat suhestumist, sirget selga, pliiatsit, istuvat asendit. Nüüd jaanuaris üritasin tööviljakuse suurendamise eesmärgil ka õhtuti/öösiti lugeda 20. sajandi esimese poole tekste, mis päädis sellega, et ma hakkasin tasapisi mõistust kaotama ja otsustasin oma era- ja tööelu vahele rasvase ja range joone tõmmata. Aitab naljast!!!

Mis sundis mind jälle tagasi vanadele radadele pöörduma, oli André Gide ja tema oopus “Valerahategijad”, mis iseenesest on väga kihvt raamat ja mille keerdkäigud ning inimesekäsitlus intrigeerivad mind. A-g-a seda ei saa lugeda niimoodi “lõdvalt” – juuksuritoolis või 10 lehekülge napilt enne uinumist, see nõuab rohkemat, viskleb tähelepanuvaeguses. Ja ma teadsin seda juba alustades, aga ikka punnisin vastu.

dsc_0154

Modernistliku koega tekstis tegutsevad sigatsejad kooliõpilased ja kirjaniku alter ego Édouard, kes kirjutab samal ajal selle sama raamatu kirjutamise päevikut (just!). Küsimused, millega tekst tegeleb ja temaatikad, mida see käsitleb, on igati tollele perioodile kohased: mis on kunst, mis on fiktsioon, kuidas kujutada homoseksuaalsust, kuidas peaks romaani kirjutama, mis on elu, millised on “paremad viisid” elamiseks. Iseenesest ei ole raamat raske (kui võrrelda näiteks Prousti või Faulkneriga), aga siiski nõudis minult rohkem kui olin valmis talle hetkel pakkuma. Tegelikult teeb see mind natuke kurvaks, sest “Valerahategijates” olid mõned väga hästi välja kukkunud tekstikohad, mis ära märkisin ja, mis tabasid väga hästi mingeid aspekte, mis mind ennastki huvitavad. Toon all mõned ära.

dsc_0134

Ma ei usalda tundeid, mis leiavad sõnastuse liiga kiiresti. (…) Ta on juba liiga lugenud, on meelde jätnud ja õppinud hoopis rohkem raamatutest kui elust. (lk 162, siniseset EPL-variandist) Tundub, et Gide (ja paljud tema kaasaegsed filosoofid-kirjanikud) ei usu n-ö traditsioonilisse haridusse ja pooldavad pigem kriitilist suhtumist establishmenti. Naljakas on selle juures, et kui paljud kuulutavad raamatutest ära pöördumist ja nimetavad hoolsaid õppijaid “tolmusteks”, “eluvõõraiks”, siis tegelikult on see ideaalinimene, mida ette kirjutatakse igati haritud, lihtsalt kuidagi sellest haridusest n-ö üle kasvanud.

Kirjutamine takistab elamist ning et tegudega saab end paremini väljendada kui sõnade kaudu. (lk 199) Tollased kirjainimesed kaotasid usu sõna võimesse midagi väljendada (see pööre toimus tegelikult juba varem). See on paradoksaalne ja karm – kui sõnasse ei usu, on kirjanik päris keerukas olla. Kui uskuda, et sõnadega eales “eluni” ei jõua, on kirjanik ikka täismasohhist. Keele ja “reaalsuse” teema on raske ja seda ma üheselt lahendada ei oska..

dsc_0167

Justum et tenacem propositi virum (õiglane ja sihikindel mees), keda meile eeskujuks seatakse, loob kõige sagedamini kivise pinnase, millel kultuur kiduneb (244). Stereotüüpide lammutamine, mingite eeskujude seadmise küsimärgistamine – sellega tegeleb Gide kohe hea meelega. Nii kujutab “Valerahategijad” kriitilist ilmavaadet, mis iga sõna, sammu, hoiakut detailselt läbi valgustab, küsimustab, kiustab, nörritades niimoodi lugejat. Kõige tähtsam on kirgas ja sõltumatu elu, vahe pilk, julgus olla üle.

Ühesõnaga: tegemist on päris kihvti, mitmekesise ja kriitilise tekstiga, mida ma kindlasti veel loen. Lihtsalt mitte horisontaalis ja pehmes ööriietuses.

Kõik, side lõpp, lähen reisile, ihaldan gide’ilikult ära.

Flanöös

4 Comments

  1. Triin February 26, 2017 / 11:39 am

    Ma siirast uudishimust küsin, et miks Sa end flanöösiks kutsud. Ma tean sõna flanöör – sihitu lonkija, päevavaras. Aga mis tähendab flanöös? 🙂

    • rabarberibulvar February 26, 2017 / 11:54 am

      Hei, Triin! Kõik sama, flanöös on lihtsalt naisvaste päevavargale, luusijale, vaatlejale. Sellest on kirjutanud näiteks Rita Felski ja Janet Wolff.

  2. Päikesejänku March 22, 2017 / 11:46 am

    Sinu postitusi lugedes on üldiselt raske, mitte kommenteerida – kirjutad nii muhedalt ja samas sisukalt, ning samastun paljud su tähelepanekutega. Su arvamuspostitus “eeskujudest” puudutas ka mitut punkti, millega ise hetkel sisemiselt tegelen ja mis mind ärritavad-mõtisklustavad 🙂

    Aga Gidé “Immoralisti” lugesin ise hetk tagasi, järgmisel nädalal tuleb ta raamatublogisse, ja tahtsin lugeda ka “Valerahategijaid” — kuid kutt, kellelt tolle raamatu tellisin, teatas kaks päeva hiljem, et too olla tema antikvariaadist salaja plehku pannud. Otsustasin siis, et ju universum otsustad minu eest.

    Prantslased on sihikindlalt kas väga eksistentsialistlikud – Gidé eessõna “Immoralistile”, protagonisti apoloogia, annab juba märku sellest, et talle tuleb moraalselt-mõtteliselt kaasa elada ning kuigi tegu on lihtsa lühikese armastusloo kirjeldsega, on protagonisti ebainimlikud-isekad kuid samas inimlikud-sest-ausad otsused amoraalsed, samas säilib sümpaatia tema suhtes. Miskipärast. Umbes nagu “Viikingite” sarjas, kus muudkui raiutakse jäsemeid ja vägistatakse aga need mehed kananavad ikka veel publiku sümpaatiat. Aga antud juhul siis emotsionaalsel-vaimsel tasandil.

    Vastandlikult on prantsuse meelelahutuskirjandus väga sihilikult meelelahutuslik ja püüab lugejat aina naerma panna, teda kergele jalutuskäigule viia “nt Gargantua ja Pantagruel või isegi L’Education Sentimental – vähemalt – minu peas – naisele – või Romain Gary Leedi L. (ka minu blogis olemas kui Sa selle romaaniga veel kohtunud pole).

    Jutujada kokku võttes: vaid itaalia kirjandus on veel enam enesest välja hüppav ja juba enne algamist end lugejale etendav, ning itaalia kirjandus mulle üldse ei meeldi. Prantsuse kirjandusel õnnestub oma konstrueeritud metarefleksioon maitsvalt lugejani tuua.

    Vot, sellised mõtterefleksid täna Su blogis kerides.

    Kaunist päeva 🙂

    • rabarberibulvar March 22, 2017 / 12:16 pm

      Päikesejänku, aitäh sisuka ja ilusa kommentaari eest. Ma arvan, et universum tõesti teab alati paremini. Kui sarvesaiapood on parasjagu kinni või raamatud kaovad poest, siis ju sellel on mingi sügavam tähendus.

      Gide on jah üks kummaline inimloom, kes meeldib ja ei meeldi ka, kelle tegelased on va sindrinahad, aga siiski kuidagi sümpaatsed. See vast ongi see meisterlikkus – luua karaktereid, kes tõmbavad ligi, isegi kui nad on võikad. Sest inimene ju säärane ongi, täis vastuolusid, tunge, head ja halba. Mõned siiski reljeefsemalt halvad (“Viikingid” on hea näide, muide; ma millegipärast mõtlesin ka Pablole “Narcosest”, kes oli täielik monster ja kelle kohutavaid tegusid ka representeeritakse ja järgmisel hetkel luuakse selline stseen, et mõtled “oi, nii muhe!”, nagu watdafak? :)). Ma kavatsen igal juhul Gide’i veel lugeda. Huvitav, et sa itaalia kirjanduse kohta nii ütled, mulle tundub, et mul on samuti nii, kuigi ma pole teadlikult selle üle arutlenud. Praegu meenub, et mul on kõik itaalia kirjanike tekstid, mis on minu manu tulnud, pooleli jäänud – Calvino, Saviano, Eco. Masendav.
      Järgmise korrani!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *