Leida Kibuvits “Paradiisi pärisperenaine”

Tundub, et Leida Kibuvits teeb teatavat sorti come-back’i, avastasin just hiljuti, et ilmunud on tema valikkogu “Kirev. Saatus ja looming“, mille kindlasti endale muretsen, lisaks olen oma eluvalla inimestelt kuulnud, et Kibuvitsa tekstide vastu tuntakse huvi, ehk isegi uuritakse varsti midagi põhjalikumalt. See teeb tuju täitsa heaks, sest lahedad unustatud kirjanikud janunevad taaselustamise järele, eriti kui tegu on naiskirjanikega, kelle nimesid meie kirjandusloos on ju häirivalt vähe.

1934. aastal ilmunud “Paradiisi pärisperenaist” tasub lugeda küll, eriti kui selle ajastu kirjandus kõditab. Romaani tegevustik – mina lugesin muide teksti kogumikust “Endised inimesed”, seal on veel palju teisi Kibuvitsa üllitisi, mida ehk ka veel loen – keerleb Linnateatri näitlejanna, n-ö vananeva (mis on tolle perioodi kirjanduses kinnisideeline teema, ergo nooruseihalus ei ole ainult meie aja obsessioon) Eeva ümber, kes kohtub konservatiivse igiperenaise, noore linalaka Martaga, kellele ta enda juures abistajakohta pakub. Kandva telje moodustabki kahe naise täiesti erinev arusaam elust, ilust, armastusest. Jäiga Marta, kelle nahka mitmel pool külmana kujutatakse, eluvaadete kohaselt on naise funktsioonid traditsioonilised: pesta, kusta, kasta. Eeva oma spontaanse ja lustliku vaatenurga ning lohakusega ajab Marta n-ö hulluks. Nende konflikt on hetkiti naljakas, kuid lõpuks jääb kostma traagiline noot, Marta on kuidagi erakordselt negatiivne tegelane, väiklane, vastik, kade, kohati nii ebameeldiv, et muutub ebausutavaks. Naljakas, et tegelased on niivõrd kontrastsed: Marta on heledate juustega noor kaunitar, sale ja kraps, kurja näoga; Eeva aga mustapäine, pigem tüse ja suur ning lapselikult rõõmus. Tõsine ainult teatrit tehes, mis on tema elu ja armastus.

Nii on Eeva teiste tollaste kirjanduslike kunstnikukujudega võrreldes erandlik. Teised naistest kunstnikukujud/kunstnikuhakatised tollasest kirjandusest, kellele mõte liigub (mitte et neid naiskunstnikke väga palju oli), olid (veri)noored ja loomulikult saledad, näiteks Lea Ring “Tuulearmukesest” või Herma Uustal “Armukadedusest”. Semper muidugi on halb näide, tal on kõik tõsiseltvõetavad naised peenikesed ning söövad vähe.  Nii et Kibuvitsa vorsti järav naispeategelane-tragöödianäitleja on julge ja põnev. Ehkki vananeva kunstniku, kes isegi oma kortse ei pelga, lõpp on traagiline. (Tasub muide mõelda Semperi Allale 1918. aastast, kes kaelakortsude ja üksinduse hirmust end peaaegu Iisaku katedraali tornist alla heidab, haa!)

Mind köitis enim kunsti ja kunstniku representeerimine ning hiljem ka kirjanik Eeriku tööprotsessi kirjeldus, mis oli minu jaoks lõõgastav. See, kuidas Eeva-Eerik koos töötavad ja mingi sihini püüdlevad, selliseid fragmente tahaks ma lugeda veel ja veel. Ettelugemised, pikutamised, suitsetamised, pliiatsi liikumine paberil. Näide: “Ja tema just i s t u s ja lauseid voolas pliiatsiotsast paberile! Jah, vahel tilgub, aga täna voolas! Võisid otse kuulda, kuidas nad kihinal ootasid pliiatsikehas oma ilmumise järjekorda.” Pliiatsikeha-kujund paneb mind tiritamme lööma!

Tegelikult on vanade tekstide lugemine väga küllastav, keel on nendes rikkalik, läbimõeldud, kirjeldused mahlakad. Ma arvan, et mul hakkavad need tekstid helisema kuidagi koos, näiteks kui mõtlen “Paradiisi pärisperenaisele” “Elu ja armastuse” valguses või “Armukadeduse” valguses, ilmusid need kõik ju ühel ajal, olid võib-olla kirjutatudki ühtede lõhnade, intriigide, helide keskel (see on muidugi spekulatsioon).

Järgmiseks võtan sellise huvitava raamatu nagu Helene Ranna “Keha ja vaim” (1930), mis võib-olla siiski ei sobi mulle, aga teen proovi. Loen muideks öösiti üle ka Milan Kundera “Olemise talumatut kergust”. Tunnen, et vorm hakkab tasapisi taastuma, ma jõuan, tahan, võin. Varsti.

Et päev tuleks tummine

Flanöös

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *