Maarja Kangro “Klaaslaps”

Maarja Kangro on olnud mu raamatulaual alates 2008. või 2009. aastast, täpselt ei mäleta. Algas see suhe “Heurekaga”, siis lugesin “Ahvid ja solidaarsus” ja siis tuli “Dantelik auk”. Mulle meeldisid need tekstid, aga need siiski tulid, olid ja läksid jälle. Nagu väga suur hulk raamatuist, mida ma loen. Nüüd lugesin “Klaaslast”. Ja see, ma arvan või isegi kardan, ei lähe kuskile. Lasi ennast lugeda ja võttis oma niiskete haarmete vahele.

dsc_0097

Eks mul on sõnadest puudus, jälle. Aija Sakova nagunii puudutab mõlemat teemat, mida tahtsin lahata ja mis mind kõige valusamalt puudutasid, see oleks esiteks, mis on “väärt” trauma”, mis on valu, mida on väärikas representeerida, kas isiklik valu kuulub sellisesse valda? Kas ühe konkreetse indiviidi täiesti individuaalne valu, mis johtub siis paarisuhtetraumast, leinast, kaotusest, on n-ö üllas valu ja tundmist väärt? Millegipärast mulle tundub, et läänes on mingid valud justkui “õigemad”, s.o eriti sõjaga seotud kogemused, šokid, kadumised, vägivallalainete muserdavad kogemused. Ühe naise lapsekaotuslood ei ole justkui nii nooblid. Mistõttu on Kangro raamat justkui värske ja kole tuuleiil, mis annab hääle ka nendele tunnetele, mida kuigi avalikult ei lahata.

dsc_0100

Ning teiseks intellektuaalse eneseteostuse ja lapse kasvatamise kokkusobitamine. Jutustaja ambivalentse subjektina sedastab, et olgugi ta tahab lapsi, on laste kasvatamine vaimse ambitsiooniga naisele emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav, keha materdav, aga vaimselt totaalselt alakoormuslik. Alati on parem midagi rahus lugeda (Platonit või ajalehte), kui tite nuttu kuulata. Nii ütleb ta välja ränga tõe, mida mõne aja eest (ja mitte nii teravalt) on selgitanud meesvaatepunktist Knausgård, öeldes oma venna isakogemuse kohta, et too oli lastega koos eksisteerides õnnelik, kuna tegelikult ei pidanud ta oma elus kuigi palju muutma, jätkates oma tegevustiku ja rutiiniga. Knausgård on võrreldes Maarja Kangroga aga sõnarohkem, häbelikum, vähem intellektuaalsem, kuigi ka megahea.

dsc_0102

Jah, mulle meeldib see kuju, kes tegutseb “Klaaslapses” ja ma tunnen talle kaasa ja ka imetlen teda. Ma ei hakka analüüsima teksti autobiograafilisest perspektiivist – kuidas suhestub romaani “mina” ehk sõnadest moodustunud isik Kangro ja naine, vereringe ja luudega eesti kirjutaja Kangro. Ma ei tee seda, sest ma olen proovinud, aga ma ei oska. Ma ju tean, et autor on surnud ja positivism ammugi. Nii et see selleks. Kangro-raamatukuju on nii aus, nii järsk, otsustuskindel, arvamuslik, emantsipeerunud. Kangekaelne, mobiilne, suhtlusaldis. Kõrk, jah, aga kindel. See respekt, mis loo jooksul tekib, viibki loo keerme ja traagika nii kaugele, et lugejal on raske ja kurb. Loo lõpp, mil selgub tõsiasi, et naise tibukese maised jäätmed on kaotsi läinud, tõmbab sisse ikka koleda augu. Augu, kust immitseb kõike seda vedelat ja lögast, mida lääne kultuur alati on kartnud. Mida õpetataksegi kartma. Kuiv, kõrge, ülemine, mõistuslik versus märg, libe, alumine, emotsionaalne. Teada tuntud märgistet dihhotoomia. Kõik, mis loksub üle piiri, ajab inimese peast hulluks. Nii on abort ja sünnitus jätkuvalt eesti keeleski ilukirjanduslikult alarepresenteeritud (meenub muidugi Krõõda teise tütre sünd, mil naine kooserdab pärast väljutust last pesema, sest tal pole ühtegi abilist ja Semperi “Armukadedusest” verise lina stseen, kuid need tekstid ei tegele sünnituse kui sellise kirjeldusega, Semperi jutustaja räägib küll naise lõkendavatest põskedest ja rahutust hingamisest, aga üldiselt on see võrdlemisi romantiseeriv) ja see, et Kangro sellise pauguga ja sellise detailirikkusega algust teeb, on imetlusväärne. Kõige selle juures tundub (sümboolse) kapitali tagaajamine mõttetu enesenüristamine, kulutamine. Kangro peatub ka sellel põgusalt.

dsc_0105

Ja muidugi saab lugeda haiglapersonali üleolupositsioonist, s. t lugeda kirjandusteosest seda, mis linnalegendidest ammu teada, a’la valudes naise kallal tänitamine, õpetamine, nõmetsemine. Vastik. Kangro sedastab, et kui maailmasse tulek tekitab naisindiviidile sääraseid piinu, siis on ilm üks perssekukkunud koht. Miks peab inimese sünd tekitama kohutavaid, tõmbavaid, märjavöödilisi, tõmbluku vägivaldse purunemisena mõjuvaid valusid? (Millele konservatiivid armastavad vastata, et naine, vana roju, peabki kannatama. Siis muutub heaks ja õilsaks).

dsc_0099

Sünnitades saab naine teada, mis tunne on puuviljal, näiteks granaatõunal, kui temasse ratkuvalt nuga lüüakse, kui tekib rigisev hääl ning lõikest immitseb punakat vedelikku; mis tunne on melonil, kui temast lusikaga seemneid uuristatakse, kui tegu korratakse veel ja veel, et saada kätte kõik seemned, koos imeliku märja niitja massiga. Seep see ongi. Lusikas uuristab uuesti, uuesti, uuesti, uuesti, uuesti.

dsc_0103

Heade raamatute lugemine on alati vastuoluline. Esiteks saad küll elamuse osaliseks ja ehk mõtled mingi teema üle sügavamalt järele (või saad aru, et mõtlemine on mingis olukorras mõttetu), kuid teiseks see alati ka morjendab mind mingil moel. Tekitab tunde, et kuis on üldse võimalik midagi ise valmis kirjutada, kui maailmas on sitaks palju head proosat. Ma ei tea, mida üldse on vaja teha, et tunda end mõtteka ja mõtestatud olendina. Kõige lihtsam oleks sellest ihast lihtsalt kuidagi lahti saada ja elada ilma ambitsiooni ja soovita. Seda ma veel ei oska. Aga, well, carpe diem, täna on uus päev, tasub jälle katsuda oma ihasid, tunge, iseennast alla suruda.

Võib lugeda ja kannatada.

Head aega

Flanöös

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *