Mida naised tahavad? Ja mehed?

Ma arvan, et Naine24, Elumaailmade, Kosmopoliitsuste, igasugu Budustajate asemel võiksid needsinatsed, kes tahavad vastassugu mõista ja ka iseendast paremini aru saada, lugeda hoopiski ilukirjandust. Võtta mõni klassikaline kirjandusteos ning näpuga järge ajada, mida seal inimloomuse kohta öeldakse, mida kooselu, mida naiste ja meeste erinevuse kohta. Ja tegelikult ei pea isegi tolmust klassikat lugema, võib ka uuemat kvaliteetset ilukirjandust.

File 14-07-15 11 05 54

“Tohhoo, tonti!” ütleb Chriselea-Gäiriin või Teivid-Apolloonius ja pöördub näiteks Agatha Christie surematu “Surm Niilusel” poole. Sest olgem ausad, ilukirjandus kubiseb erinevaist arusaamadest ka selle kohta, kuidas sedasamust paarisuhet hoida. Nii et palun väga, paneme kõige heaga kinni tekstilaadse toote pealkirjastet “Kuidas aru saada, et teie suhe on lõppemas” (pisar) või “Kuidas meestele meele järele olla?” või väga kitsalt sõnastatud “Mida naised tahavad?”. Ja pöördume ühe dialoogi poole, mida peavad Christie raamatus omavahel Poirot ja keegi Simon. Selle tekstikoha näitas mulle kätte see, kellele ma Lääne kultuuriloo kontekstis väidetavalt küljeluuks olen. Flanöös võtab hää meelega nupukat nõu kuulda.

Niisiis, tekstikoht:

“Teate, mehele ei meeldi, et naine hoolib temast rohkem kui tema naisest.” Simoni hääl muutus soojemaks, kui ta jätkas: “Mees tahab olla oma ihu ja hinge peremees. See on see neetud omandivaist! See mees on m i n u, ta kuulub m u l l e! Mina seda ei kannata, ükski mees ei kannata… Ta tahab eemale, vabaks saada. Ta tahab, et naine kuuluks temale, mitte tema naisele.”

Lõik missugune! Ja arusaam missugune. Et ma lihtsalt ei suuda selliste teemade puhul vürtsitopsist nimega “Iroonia. Eriti kange” hoiduda, siis pritsin pilked kohe välja ja pärast lähenen teemale veidike tõsisemast vinklist. Miks ma irooniatopsist hoiduda ei suuda? Ma arvan, et säärased üldistused, mis tahavad kastistada seda, mis on inimene, mida tahab mees, mida naine, mis on partnerlus jne on nii määratu suured, et oht essentsialismi langeda on suur-suur.

Niisiis, kõik naised, kes kardavad oma suhet lõhkuda või unistavad pudrumerest kooselu näol, peaksid meeles pidama järgmist:

1. Naine peab tegema selgeks, milline on mehe hoolimismäär temasse. Ta peab analüüsima ja ehk isegi kaustikusse kirja panema, kui palju (protsentuaalselt?) mees temast hoolib. Kui see on kindlaks tehtud, siis peab naine väga täpselt jälgima, et tema hoolimismäär oleks mehe omast väiksem. Hoolikalt kalkuleerides peab hea naine lihtsalt toimima nii, et ta igale mehe hoolivusaktile oleks tema vastu lahjem. Iizibriizi.

2. Naine peab mõistma, et mees tahab olla oma hinge ja ihu peremees. Simon implitseerib, et naine ei taha olla oma ihu ega hinge perenaine. Ka implitseerib ta, et naine tahab mehe hinge ja ihu endale. Seega, Chriselea-Gäiriin, kui sa tahad head meest, siis ära võta temalt ta ihu ega hinge. Ära külmuta tema jäsemeid, ära harrasta kannibalismi, ära mängi saadanast ega nõua kolme tilka verd. Las mehel olla tema keha, las tal olla tema hing.

3. Simon ei taha, et naine ütleks, et see või too mees kuulub talle. Hea naine, kui sa tahad, et su suhe toimiks, siis salga igasugune konnektsioon armastet mehepoolega. Niisiis järgmisel korral seltskonnas ütleb Chriselea-Gäiriin kui igati endast lugupidav naine, et tema abikaasa on tegelikult Sally mees. Veelgi enam, ta küsib, kes see imelik mees on. Nad ei olevat eales kohtunudki.

4. Simon kirub omandivaistu, aga igaks juhuks räägib endale lõigu lõpus vastu, nimelt tegelikult on ainult naise omandivaist üks kehv asi. Mees tahab naist endale – bueno, naine meest endale – malo, malo, MALO. No okidoki, Simon!

Võtkem siis kokku: suhte purustab naine omandivaistuga, kes tahab mehe ihu ja hinge endale. Kõik suhted toimiksid, kui mees saaks olla vaba kui lind ning samal ajal omaks oma naist totaalselt.

Nii kirjutas Agatha Christie aastal 1937.

Aga ma panen oma irooniaprillid nüüd toosi tagasi ja katsun asjale ratsionaalsemalt läheneda. Kõik eelpoolmainitu oli teoreetiline, kuidas toimib asi “päriselt”?

Ilukirjandus oli kunagi võimas masin, mis mehi ja naisi defineeris. Nüüd teeb seda pigem meedia, pannes rumalamaid tõemeeli uskuma, et roosa huulepulk on piisav vahend abikaasa leidmiseks. Ma tahan küsida, kas see, kuidas Christie mehe ja naise suhet konstrueerib, kas selles on tõtt või on see ideoloogiline konstruktsioon? Kas see on kallutatud arusaam? Näitkes Tammsaare konstrueerib naist freudistlikust, weiningerlikust jne vaatepunktist, mis tähendab, et tema naine ei ole “tõeline naine”, vaid lihtsalt mingite teooriate kaudu õmmeldud toodang. Kui Tammsaare ütleb, et see on naine, siis faking hell, see  ei ole mingi “õige” naine. See on konstruktsioon. Kas Christie loodud arusaam on konstruktsioon? (Muidugi on!)

Kui ma enda ümber ringi kuulan, siis leian erisuguseid sedastusi. Aga nii palju kui mul on õnnestunud seda lõiku lahata, ollakse Simoniga pigem nõus: suhtes naisel on mees, suhtes mehel on naine ja midagi muud veel. Foucault ütleb, et diskursus on kõnelemine, mõtlemine, kirjutamine ja MIDAGI VEEL. Staarihakatistel on that special something. No mehel on suhtes that special something ja kui naine ka leiaks endale that special somethingi, siis tuleks taevas alla maa peale. (Ma ei taha siin jõhkraid üldistusi teha, usun, et palju naisi on juba oma idu leidnud).

Pisikesele poisile antakse kätte tööriistad, rattad, raamatud, legod, õnged, reketid, pallid. Tüdrukule antakse nukk, triikraud, pann. Kõik selleks, et kodune elu libiseks. Poisile antakse vahendid arendamaks elu väljaspool kodukollet. Ma küll utreerin, but still. Ma väidan, et kogu ühiskond muutuks tervemaks, kui ka tüdrukutel oleks see “miski muu”. Kui tüdrukuke vaataks ka potikapist kaugemale. Oi kui paatoslikult see kõlab, aga siiski: tervetele paarisuhetele ehitatakse tervem ühiskond. Inimesed on rõõmsad, kui nad on sõltumatud. Suhtes peavad säilima individuaalsused, ei ole kuigi mõistlik kaevata teisse inimesse auk ja sellesse pugeda. Seda Simon muidugi ei jutlusta. Simon on lihtsalt šovinist.

Muidugi triivisin ma Christie tekstist hoopis laiemate teemade manu, ent kas see siis ei olegi kirjanduse eesmärk: seemendada mõtteid!!

Nüüd selgus, hea lugeja, et mu pealkiri oli andestamatu provokatsioon. Mida mehed tahavad ei ole relevantne. Mida naised tahavad ei ole oluline. Sest ei ole olemas “meest” ega “naist”. Relevantne on see, mida sina ise tahad. Kas sa oled selle enda jaoks lahti mõelnud?

Flanöös soovib edu kaaslase otsinguil! Ja ole nii muhe, ära kaeva oma potentsiaalsesse kaaslasesse auku!

SHARE:

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *