Mihkel Mutt “Eesti ümberlõikaja”

Ma kujutasin seda raamatut ette teistsugusena. Arvasin, et tükk on koherentsem, tõsisem. Ja seekord eelootus rikkuski üldmulje ära. Nagu alati eelootus või olgu siis -arvamus, kuidas parasjagu tuju on seda tundmusega mõtet nimetada.

“Eesti ümberlõikaja” tegevus toimub Alam-Kolkakülas ja Brüsselis, perifeerias-tsentrumis, maal-linnas. Teema “Eesti kui perifeeria/ääremaa/kolgas” ei ole uus, seda on Maarjamaal avastatud, laiendatatud ja ekspluateeritud juba 20. sajandi algusest peale, varemgi. August Gailiti “Muinasmaa” (1918) peategelane Morin vingub, et eesti naised on igavad, samasugused, anduvad ühtemoodi ja oleks aeg minna suurlinna, kus hüaanisilmsed kaunitarid tegeleksid tema pideva joovastamisega, vein maitseb magusamini kui mesi, tänavate rütm ajab heas mõttes hulluks. Ja veel 1928. aastal sai Johannes Semper Albert Kivikaselt (pole vist tarviski küsida, kumba kirjanikku eelistab tänane rahvusmeelne isik või kumb nimi üldse enam kõnetab) vastu päid ja jalgu, et ei kirjuta piisavalt eestipäraselt, ahvib Pariisi, jäljendab, imiteerib, ei ava “eesti hingeelu”. Jne ad infinitum.

dsc_0086

Mutt tegeleb põhimõtteliselt sama asjaga, lihtsalt tänases kastmes, sisse-väljarändamise teemadega. Peategelane laseb end britiks “ümber lõigata”, Eestit nimetatakse tsentrumi kuluaarides “kaheksandaks”, marurahvuslased üritavad Brüsselis lipuvarda otsa ronimisega rahvusvahelist tähelepanu saada. Põhimõtteliselt – nüüd vist juba ka tundub nii – on tekst vahel päris naljakas. Aga kuidagi hapunaljakas ja mitte eluterve-mahlane ei ole see huumor. Mutt lihtsalt on tänase aktuaalsusega hästi kursis ning tahab seda irooniliselt avada. Ja mitte ainult sisserände-küsimust, vaid ka väljarännet, mis on eriti teravalt hambus tänastel konservatiivsetel meespoliitikutel, veel eelmisel nädalal muretseti Riigikogus, et kuidas needsinatased maamihed (võib-olla Alam-Kolkakülast, kes teab) ikka naise leiavad, kui kõik need plikaohtu järelejooksikud välismaa-mihele lähevad.

Sundtagasitoomine, rsk.

dsc_0079

Tabavalt oli toodud väliseestlaste sedastuskimp: et, oo, oo Eesti nii ilus, nii õige, nii puutumatu. Roheline, vaba. Ja kui uuritakse, miks siis tagasi ei tulda, laskub ruumi pühalik vaikus.

Ma ei oska neid probleeme tegelikult käsitleda, sest minu jaoks on mõistetamatud poliitikute väljaütlemised, mis eesti naist vähesünnitamises süüdistavad, panevad ette rasestumisvastaste vahendite ärakeelamist, tahavad naised välismaalt “pelmeenidele ja rähnidele” leemekulbiliigutajaks tuua. “Eesti rahvaarv kasvama, talendid koju” jne – minu jaoks kummalised loosungid. Ma olen vast individualistlik egoist, kuigi mulle ei meeldi end (ega teisi) mingite kategooriate abil piirata, kitsendada, defineerida.

dsc_0091

Aah, tegelikult mulle ei meeldinud “Eesti ümberlõikaja”, suuresti sellepärast, et hetk oli vale. Ma pigem loen midagi, mis ei haaku nii otseselt päevapoliitikaga. Vajan veidikest distantsi ja vaatlusruumi. Või tegelt, võib-olla on see mu mingi ratsionaliseerimissoov, vahest mulle lihtsalt ei sobinud see stiil, see vaatlusnurk, see kuidas lugu avanes.

Ühesõnaga, säärane tükk meie austet riigikirjanikult. Proosit!

Ma arvan, et väga palju mõjustas “Eesti ümberlõikaja” personaalset vastuvõtt tõik, et lugesin tihkelt selle järel (ja minu kohta erakordselt kiiresti) läbi Maarja Kangro “Klaaslapse”, mis võttis tükkideks ja pani siis hoopis valesti kokku, nii et justkui enam õigesti olla ei saa. Istuda ega astuda. Minu jaoks on alati liigutavamad ja tähenduslikumad  inimese siseelukujutused, väärtushinnangud, kurbused, mõtted kui väga suurele üldistusjõule pretendeerivad üdini ajakohased tekstid.

Flanöös

 

 

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *