Me peame rääkima “Olemise talumatust kergusest”

Oo jaa, ma lugesin kolmandat korda oma (näruses ja nii imetabases) elus läbi Tšehhi kirjaniku Milan Kundera “Olemise talumatu kerguse” (1984), iga elatud aastakümne kohta üks kord talumatut kergust on parasjagu hea annus. Esimene kord gümnaasiumis, teine kord alma mater‘is, kolmas kord siin, kusiganes ma praegu hõljun. Kui olin kooliohtu, siis valisin selle teksti lugemisvaraks seetõttu, et selle pealkirjas oli tore sõna “olemine” ja mind olemine väga huvitas. Ja mis seal salata – see huvitab mind nüüdki.

Ikka meeldib, kuigi mingite ideoloogiliste positsioonidega selles tekstis ei saa ma nõus olla, ehkki poliitika ja esteetika on kogu aeg tülis, see on tavaline. Eelmisel korral kirjutasin tekstist ka oma “baby-blogis” ehk katsetuspäevaraamatus, kus keskendusin peamiselt seelikuküttide definitsioonidele (päris piinlik lugu) ning öistele ja päevastele raamatutele, mida võtsin tollal padutõsiselt, praegu tunnen, et näen palju tihedamini jutustaja irooniast läbi kui siis. Oi, milline sinisilm ma olin, usaldasin raamatuid!! Ei iial enam! Haa.

Ma lugesin seda taas väga proosalisel põhjusel, nimelt ilmus Varrakult selle kordustrükk, see jäi mulle ühel ostuõhtul, mil vedelesin lilla sünteetilise teki sees, T-särgil küpsisepuru, silma ja ma soetasin selle ühes Meelis Friedenthali “Inglite keelega”. Mõtlesin, et “No olgu siis, tule minu manu!” Veetsime koos mitu tormilist nädalat. Meie armulugu lõppes ja ma keeran siin, nendel lehekülgedel, talle käkki, valades meie kirglise sööstu paljastavatesse sõnadesse.

Mäletasin nii paljut nii selgesti. Paljud lõigud olid mul pea sõna-sõnalt peas ja see pani mind imestama, sest tõtt öelda ei ole mul parim mälu universumis. Mitmed fragmendid olid aga täiesti ununenud, nii et oli ka taasavastamise rõõmu. Mida ma varem tähele ei pannud ja mis mind sel korral pisut häiris, oli tavapärane naistegelane on loodus/keha versus meestegelane idee/mõistus liigitus. Võtkem näiteks sedastus (mil jutustaja selgitab, et tegelased ei ole kuidagi seotud “realiteediga”), et Tomáš sündis lausest: einmal est keinmal, Teresa sündis kõhukorinatest. Tavakas. Või minu meelest tohutult – TOHUTULT kurb fragment sellest, kuidas Tereza – ilmselgelt kroonilises depressioonis – ühtäkki “mõistab”, et ta on olnud halb, toon selle siin ära: “Nüüd näeb Tereza, et ta on olnud ebaõiglane. Kui tema armastus Tomáše vastu oli tõesti olnud suur, siis oleks ta pidanud jääma koos temaga välismaale! Seal oli Tomáš  rahulolev, seal avanes tema ees uus elu! Ja ometi oli ta sealt Tomáše juurest ära sõitnud! (—) Ta oli kutsunud Tomášt endaga kaasa üha madalamale ja madalamale, nii nagu meelitavad näkineiud külamehi soolaugastesse, et neil lasta seal ära uppuda. (—) Kui kaval ta küll oli osanud olla. (—) Ta lebas kuumas vees ja ütles endale, et ta on kogu elu kuritarvitanud Tomáše vastu oma nõrkusi. Meil kõigil on kalduvus pidada jõudu süüdlaseks ja nõrkust süütuks ohvriks.” Ma olen oma elus lugenud nii palju klassikalisi raamatuid kavalatest, võrkupunuvatest, halbadest, nõrkadest naistest, kes mehe elu salapõimingutega ära rikuvad. See on tõtt öelda juba tüütu. Aga mis siis teha? Meenub taas Tiina Kirsi küsimus, mis parafraseerides kõlab: kas paha kuri poliitika tahab lugejalt võtta tema tekstimõnu? Kuidas lugeda Kundera “Olemise talumatut kergust” ja seda nautida, kui naisekujutus räigelt närvidele käib? Kes ütleks? (kuumad pisarad jooksevad põsekünkailt alla)

Ilmselgelt ei pea raamatuhuvilisele seletama, millest Milan Kundera “Olemise talumatu kergus” kõneleb, kus toimub, millised on tegelased. Pigem tahtsin ma täna selle teksti varjus vaagida, miks ometigi Kundera kõigile lugejaile meeldib? (v.a Javier Mariase “Nii valge südame” ühele tegelasele, ei mäleta enam, kas peategelasele. Talle on Kundera halva maitse näiteks ja muidugi ma üldistan, et “kõigile”, aga siiski nõnda paljudele, kellega olen sellest kõnelenud). Kas see on tema võrdlemisi lihtsasti jälgitav stiil, ajaloolised valud, mis on Eesti ajaloolise taagaga ühenduses, truudusetuse ja seksiga seotud temaatikad, mis alati tõmbavad, pikad ja tuikavad sissevaated inimeste mõtlemisviisidesse, eelarvamustesse, lahterdustesse? Ju vast kõige köitvam selle teksti juures ongi sujuv eriti keerukate ja lihtsate-“üldinimlike” teemade vaheldamine, kokkusõlmimine. Ja kindlasti põimub see tekst minu jaoks Nietzsche ideega, et meie – inimloomad – ihaldame pelgalt iha, mitte ihaobjekte, see jookseb minu meelest sellest tekstist tugevalt läbi. Iha me ihaleme, ka siis kui see on pelgalt sõnadesse salvestatud iha, iha raamatus. Ning raamatu ja ihaga seostub ka järgmine tekst, millest varsti kirjutan – Meelis Friedenthali “Inglite keel”.

Ühesõnaga, nüüd on 10 aastat jälle rahu majas. Ma ei teagi, miks ma seda teksti ikka tahan lugeda, es muss sein vist.

Flanöös

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *