Pihtimus. Mammut. /Meres, Ishiguro, Koff, orikas/

Ma ei oskagi kuidagi alustada. MAMMUT! Ma pean ja tahan postitada mammuti. Ma tahan anda ülevaadet sellest, mida kõike olen vahepeal lugenud, seda nii arhiivi kui ka siiruse mõttes, ehkki see ei ole mulle praegu konte mööda. Mis üldse oleks mulle konte mööda? Kondid valutavad, pigistavad, tahavad seestpoolt läbi liha välja murda. Distsipliin on minust välja voolanud kui soe mahl, jaksu on igapäevaeluks, kohustuslikeks töödeks, loomingulise kirjutamisega ma ei tegele. Minust eritunud distsipliini soojus on mõnus, kuumutab väljastpoolt. Aga tegelikult on see üks paha asi, pean distsipliiniga kuidagi taas sina peale saama. Aga laisk olla on mugav, hulpida sõnade letargilises vees. Lasta end lihtsalt kanda, lillegi liigutamata. Hopsassaa! Sellest kõigest johtuvalt on siin, selles postituses, pooleteise kuu jooksul loetud ilukirjanduslikud tekstid või pigem viiped nendele. Ja mõned tunded, mis nende lugemisega seoses on tekkinud.

Lugesin detsembris pärast Murakamit Triinu Merese ulmeromaani “Lihtsad valikud”, mis oli kergesti jälgitav, ehkki alguses tiba traumeeriv (pole ammu tundnud, et peaksin raamatu käest panema, selle teksti esimese 40 lk jooksul vaakusin segaduses – kas jätkata? kas jätkata? lima ja löga, kas panna raamat käest?), põnev, kihvti keelekasutusega, kuid temaatiliselt minu jaoks väga off..  Nagu “Näljamängude” täiskasvanute versioon. Äge, aga mitte minu jaoks. Radikaalne, uuenduslik, loominguline. Ent mitte minu maitse. Vaata põhjalikumat ja soosivat arvustust näiteks sellest uuest raamatublogist. Mis hakkas silma ja mis samuti on oluline punkt Eva Kofi suurepärase “Sinise mäe” puhul, on tugevad naispeategelased ja naiskogemuse esile toomine. Eestis kirjutavad praegu erakordselt nõtke sulega naisprosaistid. Milline rõõm!

Mammut kõnnib edasi. Karvade kohinal. Seejärel haarasin kätte – oo paberkujul – värske nobelisti Kazuo Ishiguro romaani “Ära lase mul minna”. Poole lugemise peal hakkas mu silmade ees vilkuma Keira kondine nägu ja kahjuks läksid seejärel kõik tükid kokku – olin seda enne filmikujul näinud. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga see järgnevus rikub mul alati lugemiskogemuse ära.. Teistpidi aga täitsa meeldib, lausa väga. Jälgida kirjandusteose kulgu filmi keeles. Ishigurot loeksin veel, aga “Ära lase mul minna” oli minu jaoks kerge, õbluke, õhus veiklev. Ent ma tahan praegu ropprasket, tihedat, rauast kola moodi kirjandust. Nii loengi hetkel “Teenijanna lugu”, seda lugemata ei saa minusuguse mõtteilmaga inimloom tänapäevases kultuuris elada. See sobib. Paneb väärtustama pliiatseid lauaserval, lühikesi pükse. Nende oopuste vahele mahtus Eva Kofi “Sinine mägi”. Nii olen ma eelmise aasta EKL romaanivõistluse esikolmikust lugenud kaht teksti (mis pälvisid mõlemad teise koha), Afanasjevit loen ehk suvel.

Eva Kofi romaani “Sinine mägi” haarasin ma kindlasti seepärast, et see on auhinnatud tekst, eepiline romaan, paks, eri looliinide ja tegelastega, kes/mis omavahel ühte põimuvad.. Tavaliselt sellise koega tekstid on mulle meele järele. Millegipärast meenus mulle selle romaaniga seoses Kai Aareleid. Aga ma ei suuda selle meenutuse iseloomu kindlaks teha. Koff ise räägib oma raamatust ja kirjutamisest üldiselt nii. Liine on tekstis niisiis mitu. Minu jaoks oli üleminek 90. ndatest 20. sajandi algusesse natuke raske, ent nõudis lihtsalt harjumist. Üldiselt on raamat minu meelest erakordselt hästi välja kukkunud – loo teravpunktid on arusaadavad, lood upuvad üksteisesse või peegeldavad teineteist, keel ja teemad on arukad. Selles raamatus liigutas mind jõuliselt “elamata elu” kirjeldus. Kõiketeadev jutustaja harutab seda mõtet Liisi, noorukese meditsiinitudengi kaudu. “Meie elamata elu haarab meid kaasa, raputab läbi ja muudab meid. Teeb seda jõulisemaltki, põhjalikumaltki kui meie elatud elu iganes suudaks.” Kas nii? Kuivõrd me sellel mõttel istume? Kuivõrd see haarab minnalastud võimalusi ja kuivõrd juhuse osatähtsust? Kuivõrd kahetsust ja kergendust? Kuivõrd on võimalik ühel, topeldumata inimesel elada imaginaarselt erinevaid elusid? Lükkas mu mõttepalli kohe veerema..

Kui mu mõttepallid veerevad, siis mulle meeldib. Mis meeldib? Elu meeldib! Kui raamatud lükkavad mu mõttepallid veerema, siis ma olen iseenda sõber, ei söö üle, ei kurvasta üle, ei haletse end. Siis olen ma jõuline, mõttetihe, armastusväärne ja lõbus inimene. (ma ei näe praegu vajadust kirjeldada selle olendi teist äärmust) Kofi “Sinise mäe” näol on tegemist kindlasti hea romaaniga, ehkki see ei pööranud mu universumit tagurpidi. Tänapäevased raamatud suudavad seda tegelikult harva. Ma olen anakronism. Aga kui see puhtegoistlik mõte kõrvale jätta, soovitan “Sinist mäge” lugeda. Pliiatsiga. Nautida eri ajaplaanide põimumist, viiteid kõikvõimalikesse eluvaldkondadesse, kunsti, keeleteadusesse, popkultuuri, meditsiini, turismi, fotosse. Imetlen Kofi laia silmaringi, imetlen tema alandlik-tarkasid sõnavõtte (sõna “alandlik” tähistab siin humbleness’i, see on minu maailmavaates/sõnavaras tugevus) ja loodan, et ta kirjutab aiva edasi. Millegipärast (seda ütleb mu ümar kõht) tahaksin, et ta kirjutaks tänapäevast, üliõpilaselust, internatsionaalsusest, lastest, armastusest, toidust. Jään ootele.

Lugesin hiljuti ka Andrew Bennetti teooriaraamatut “The Author”, milles on süstemaatiliselt läbi vaadatud autori-mõiste areng antiigist kuni 60. aastate Prantsuse teooria ja uushistorismini ning selles kohtasin üht refereeritud mõtet, mis sedastab, et inimene peab pihtima. Me tahame pihtida. Olgugi, et pihtimine on tihti qui s’accuse s’excuse, pean minagi täna millestki rääkima. Ma pean pihtima enda pihtimisvajadusest. Mida muud see siin, räpane bulvar, ongi, kui suur pihipink, kuhu ma (viimasel ajal küll haruharva) istun ja paljastan end. Tänane postitus, mida ma ei plaaninudki teha, on just sellest pihivaegusest sündinud. Ma olen paks ja laisk orikas, aga ka mina pean vahel rääkima, pakkuma iseend, lappama enda lehekülgi. Kui ma seda pikalt ei tee, kuhjuvad mu peas sõnad, laused, tähendused, ma ajan segi algallikad, tsiteerin lauseid valedest raamatutest, alustan kõnelust “Ma ei mäleta, kust ma seda lugesin..” Ja niimoodi ei toimi ma enam inimesena, ma olen justkui andmekogumismasin, mõtetest troll, kes ei orienteeru end ümbritsevas maailmas. Seepärast ei saa ma bulvarile tõkkeid ette panna, ma ei saa bulvarit kinni müürida. See on minu pihipink, mu piinapink, mu asüül, kus mind jälle terveks ravitakse ja käepatsutusega seljale ühiskonda saadetakse.

Kui ma siin ei kirjuta, vaevlen ma nagu noor Gide tohututes süümepiinades. Ehkki ma magan viimasel ajal jube hästi.  Soovitan muuseas lugeda Gide’i “Surra, et elada” (milline ebanormaalselt hea pealkiri!), mis on mu praegune uinumistekst ja siis ka Elo Tuglase “Tartu päevikut”, mida sirvin oma keskpäevase tee kõrvale. See viimane raamat sobib küll eelkõige neile, keda eesti sajandi alguse ja keskpaiga kirjanduse ajalugu süvitsi huvitab.

Muidu “kõik on kui ikka, needsamad on nurmed, needsamad on teed.”

Flanöös

“ainult nende peal põleb…”

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *