Simone de Beauvoir “Väga kerge surm”

Lugemise ja sellest kirjutamise mõttes olen ma praegu eripärases paigas. See tähendab, et ma olen lugenud rohkem kui olen jõudnud kirjutada. Tavaliselt ma nii kirjutan-muljetan kui ka loen võrdlemisi (see oleneb muidugi vaatenurgast) vähe, praegu on kaardid teistmoodi kukkunud. Kaks raamatut ootavad mõtestamist ning üks saab kohe läbi. Millegipärast on härjal sarvist haaramine viimaseil nädalail raske, aga teen seda täna, kõigi raskuste, vihma, valusate lümfide, ärevuse, kimbatuse kiuste.

Raamat, mille lugesin läbi Thbilisi juuksuritoolis, kus viibisin, et vastata oma iluarusaamadele, mis suhteliselt kindlalt ripuvad ikka mingil moel sellest ilunormist, mida Lääne ühiskond meile ihaldusväärseks seab, oli Simone de Beauvoir’ “Väga kerge surm” (1965). Raamat on kaalult tõesti kerge. Pealkiri on muidugi irooniline.

Miks lugesin? Olen viimase poole aasta jooksul lugenud natuke kultuuriteooriat, tõesti natuke (ma ei ole oma progressiga rahul ning eriti närvidele käib see mulle seetõttu, et see on tõsi (mitte enda nuhtluseks välja mõeldud piinkujutelm), sügise poolaastal tegin määratult rohkem kui kevade omal) ja – utreerides – pole teksti, kus ei räägita Beauvoir’st. Enamasti räägitakse küll tema “Teisest sugupoolest”, aga Huston analüüsis ka tema positsiooni ilukirjanduse produtseerijana. Sealt see idu tuligi, soov aduda, kuidas kirjutab Beauvoir. Ja nüüd ma natuke tean. Võtsin esimese ettejuhtuva õhukese (reisimine!) Beavoir’ teksti, mille Raamatukoist leidsin ning siin ma nüüd olengi – Flanöös, kes luges läbi “Väga kerge surma”. Ossa!

Tekst on lihtsasti loetav, karm ja steriilne. Kirjeldatakse peategelase (kes kasutab oma nime ja mitmeid teisi nimesid, mis tähendab, et teksti võib pidada autobiograafiliseks) ema surma ning kui mulle poleks pidevalt ette söödetud, et see on “eksistentsialistlik” tekst, siis oleksin selle sildistanud naturalistlikuks. Aga tõtt öelda muutub siltide kleepimine mulle iga päevaga aiva vastumeelsemaks. Seda viga siis parandades: jutustaja kirjeldab väga detailseilt oma ema luumurdu, hospitaliseerimist, raskema haiguse avastamist, põdemist, vaagimist, suremist, mäda ja olluseid. Aga kui sellest mingil moel distantseeruda, on raamatut võimalik isegi lugeda ja mõningaid fragmente nautida.

Ja samas. Me ju olemegi haiged. Meie, meie lapsed, meie sõbrad, meie vanemad, sugulased, vanavanemad, kolleegid, juhendajad. Me olemegi haavatavad, veritsevad, haisevad. Nahahaigused, kurguhaigused, kõhuhaigused, äratõmmatud seljad, allergiad. Lapsed jooksevad ringi, tatt aiva lendab, ööd saadetakse mööda köhides, jälle lõikas keegi näppu. Kukkus turnimispuult alla, uppus järve. Virginia Woolf (jälle, jälle, jälle) mõtleb oma essees On Illness, et arvestades, kui erakordselt haiged me – inimesed – kogu aeg oleme, on lausa imetlusväärne, et kirjanikud haigustest nii vähe kirjutavad. Selles suhtes – haigus ja suremine – täiesti adekvaatne teema.

Samuti kirjeldab jutustaja oma ema lõppevat õnnetut elu. Või vähemasti annab ta ema elule sellise tähenduse, ema ise ehk mõtles teistmoodi. Jutustaja räägib sellest, kuidas ema eelistas üht tütart teisele, valas ühe peal välja oma lapsepõlve piinu. Ema olemise traagika võtab kokku selline tabav fragment: “Emal oli palju soove, aga kogu energia kulutas ta nende mahasurumisele. See enesesalgamine pani ta raevutsema. Lapsepõlves suruti ta keha, ta süda ja ta vaim põhimõtete ja keeldude rakmesse. Teda õpetati ise endale iket kaela võtma. Ometi elas temas elujanuline tuline naine: aga ta oli ümber tehtud, moonutatud ja iseendale võõras.”

Karm. Enesesalgamine (mind huvitab, kuidas see suhestub enesekesksusega, põnev mõte, mida harutada).

Teine raamat, mille juba lõpetasin, on uuem kui “Väga kerge surm”, nimelt Khemiri “Kõik, mida ma ei mäleta”, sellest järgmisel korral.

Flanöös

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *