Sööst. Ehkki ma ei tea midagi Emily Dickinsonist

Tulin suure poekotiga koju, mu õla peal rippus riidest kott, uus ja hele. Ja ikkagi unustasin ma kassas ära, et see mul kaasas on ja teenindaja asetas mu ostud kilekotti. See on siin tõtt öelda probleem: Carrefouris (gruusia keeles hääldatakse seda muide karrphuri) ei saa näiteks ühtki puuvilja niimoodi osta, et sa ei aseta neid eraldi kottidesse. Läksin kord ühe matsaka küüslauguga, näol meeldiv naeratus (nagu ikka, ma olen väga viisakas inimene), ja ta, oh ta saatis mu kui paha õpilase kilekottide juurde, öeldes, et nii ei saa, ei või. Küüslauk kukkus suurde kilekotti ja ta pani sellele kurja näoga kleepsu peale. Ohh jah. Kotid lendavad suure tuulega rõdudest mööda. Kuulasin podcasti, kõneldi poetess Emily Dickinsonist (1830-1886). Elas kogu oma elu Amhurstis, ei reisinud, kirjutas palju, ei avaldanud, suri haigete neerude tõttu. Kasvas jõukas peres (nagu kõik tollased kirjanaised). Milline inspiratsioon! Milline palang! See sättis ka mu meele kuidagi teisele lainele. Emily kirjutas minu jaoks õigesti, tema kirjad tunduvad olevat täis elu puudutavaid küsimusi, midagi, mis on päriselt “see”. Ta küsib ühes erakirjas, kas tema värsid on elus? Jah, Emily, on elus. Sa oled ikka elus.

Ja siis üks luuletus, mida tsiteeriti.. Parafraseerin seda: tere, mina olen eikeegi, kes oled sina?

Siin on vastus Emily Dickinsonile, üks tekst, mille kirjutasin suvel.

(Selles postituses ei ole pilte, milline häbi, eks. Ma olen visuaaliast nii tüdinud. Ma olen tüdinud sellest, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Ei ole nii. Ei ole alati nii.)

 

Emily Dickinsonile

 

Sa peaksid kindlasti arvestama, et minu toal ei ole must lagi.

Ja ma ei tee tööd ega armastust.

Ma ei astu üle kõrge uksepiida, pigem olen päev läbi toas.

Ei lase kuradi blondidel raiskadel end talust huntide hulka kihutada.

Ma ei ole mingi teoreetiline eurooplane.

Ega Eesti ümberlõikaja.

Ma ei söö sul mõisa eestoas seepi.

Ega ilmu koju nägu sõjast must.

Ei lase end koledale mõisnikule maha parseldada.

Kaugel sellest.

Ma olen rõõmus ja kraps

võilillelaps

(ja ära arva, et see viitab sellele, et ma olen femme infantile)

Ka mina olen eikeegi, eikeegite otsingul.

 

 

 

Flanöös

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *