Sylvia Plath “Klaaskuppel” ehk määrin oma kanalõikudele kalamarja!

Plathi-Sylvia on see naine, kes luuletas ja lõpuks endale otsa peale tegi. Ta on too, keda Paltrow 2003. aastal ka ühes Hollywoodi linateoses kehastas. “Klaaskuppel” jõudis minuni konarlikke teid pidi. Eelkõige võtsin ma selle ette seepärast, et saada teada, mida see kuplike tähistab. Saingi. Depressiivne, enesetapuihaline, kõrgete ootustega, hullumeelsuskangastustega peategelane nimelt tunneb end säänses kuplis elavat. Ma olen ka vist kunagi midagi sellist tundnud – taevas pea kohal kummub kuidagi kokku, ei saaks justkui hingata, vabadus ja õhk on illusoorsed, kõik surub allapoole. Mul see klaas küll purunes, ka protagonisti klaas purunes, aga Plathi klaas – näed sa – jäigi terveks ja ta pidi surema.

File 03.08.15 10 08.59

Mulle meeldis romaani algus enam kui lõpp: loo esimeses pooles tegutseb peategelane ühes NYC ajakirjatoimetuses stipendiaadina, hiljem aga pöördub tagasi masendavasse kodulinna. Ja masendavast kodulinnast – teadagi – on ainult paar sammu HULLUMAJANI.

Mulle sümpatiseerisid millegipärast romaani toidukirjeldused, kuigi neid oli väga vähe. Ma olen ablas inimene – ka ilukirjandust nautides meeldib mulle toidukirjeldusi lugeda, uurida, milliseid sõnu on  autor kasutanud, milliseid roogi pidanud märkimist väärivaiks. Plathi peategelane Esther on alguses kõhn nagu silk (hullumajas läheb küll süstide toimel tüsedaks), kuid sööb märkimisväärselt palju. Nii palju, et tal on lausa hirm, et ehk mõni kolleegidest sööb tema eest toidu ära. Eriti mõnus on kirjeldus Estheri vanaisast, kes töötas ülemkelnerina mingis nooblis kohas ning serveeris oma lapselapsele ikka ja jälle musta kalamarja ja -pasteeti kvaliteetse veega. Ühel prassingul New Yorgis määrib Esther kanatükkidele paksult musta kalamarja, keerab palad rulli ning neelab tükk-tüki haaval. Ja need on huvitavad kohad. Need on kohad, kus ka lugejal läheb keel rulli. Ja pärast, kui tüdrukud krabist toidumürgituse saavad, tõmbab lugejalgi magu kokku.

030815foto_1

“Klaaskuppel” ärgitas mind mõtlema selle peale, mida on aktsepteeritav seltskonnas teha. Mulle meeldis peategelase sedastus, et kui sa käitud ebaadekvaatselt, aga teed seda enesekindlalt, siis ei olegi eksimusest lugu. Näiteks kui räpakas luuletaja (vist küll nime teinud luuletaja) restoranis ühtäkki salatit näppudega sööma hakkab, siis ei vaadata sellele põlastavalt. Luuletaja räägib samal ajal kunsti ja looduse vastandumisest. Aga on piirid, millest üle astuda ei või. Näiteks kui sa sööd ära millegi, mida tegelikult süüa ei tohi. Protagonist pistab oma metseeni juures süües kinni sõrmepesukausi vee, mida ta ekslikult jaapani dessertsupiks peab.

Peategelane tekitab ängi, tema mõttemaailm kurbust. Sedastab ta ju, et oli õnnelik kuni üheksanda eluaastani. Pärast seda ei ole ta enam õnne mekkinud. Ei aidanud siis enam skautlus, ei klaveritunnid, tants, akvarellid, purjetamine. Kõik see, mida tüdruku ema meeleheitlikult rabades lapsele võimaldas, kuigi tegelikult endale lubada ei saanud.. Ei aidanud ülikool, kambakesi kooliminek, omaküpsetatud koogid, mõtteseoste tulevärk. Ei aidanud miski. Esther ei tundnud õnne. Ainuke asi, millega Esther toime saab, on stippide ja auhindade võitmine.

blog080215

Õnne olemuse peale olen ma vahel tihanud mõelda, küsides (loomulikult ilma vastuseta), kas õnn on peas kinni või sõltub mingitest objektiivsematest kriteeriumitest. Kas Esther äkki ei olnud määratudki õnne kogema? Kas mõnele polegi seda antud? Kuidas üldse teada, millal saabub õnn? Miks Esther arvas, et tal ei olnud õnne? Madal enesehinnang piitsutab vaimu, üles loetakse kõik need asjad, milles Esther end halvaks peab, mida ta ei oska. Priimusest saab mõtteis äkki täielik käkk.. Hädavares… Kas Esther mõtles end õnnetuks või oligi tema elus mingi olemuslik ilmaolek? Kas mõtteid saab suunata või need tõesti tulevadki ning uuristavad inimese pea sisse augu, keelates igaveseks naudingu tundmise elust?

030815foto

Ja ikkagi, olgugi et ma saan protagonistist aru ja olen paljutki sarnast oma elunatukese jooksul tundnud, ei tunne ma talle kaasa. Ta tundub mulle külm ja vastik. Ma ei tahaks temaga aega veeta. Tema hädad ei lähe mulle korda, ma ei taha, et ta hullarist välja saaks. Plath on loonud võrdlemisi ebameeldiva tegelase, milles tegelikult minu meelest peitubki autori võimekus, see teeb teksti paeluvaks.

Ja muidugi mulle meeldib see, kuis kirjeldatakse siiruviirulisi hulluhetki nii naturaalselt: peategelane ei suuda aru saada pesemise eesmärgikusest, arvestades, et seda peab jälle ja jälle uuesti tegema. Esther istub riidekuhja otsas ega suuda neid kuskile ära panna, ei suuda üldse midagi teha, vaatleb rõivaid ja tunneb end võimetuna. Sõpruskond grillib vorste ja Esther, kui keegi ei märka, matab oma praevorsti liiva alla… What?

Hot dogi liiva alla mattes

Flanöös

SHARE:

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *