Virginia Woolf “Olemise hetked. Märkmeid möödanikust”

Virginia Woolf on kahtlemata kurioosne kuju, unikaalse ja iseseisva mõttemaailmaga looja. Tema surma järgselt avaldatud autobiograafiline “Olemise hetked. Märkmeid möödanikust” on erakordselt tihe tekst, mis lubab sisse vaadata Woolfi maailma nägemise viisidesse, tema detailide märkamise võimesse, mällu, tema lapsepõlve rafineeritud elustiili, leinadesse, sellesse, mis oli tema jaoks olemuslik. Valdavalt, isegi kui ta kirjeldab mõnd positiivset seika oma elust, on need mälestused mingil moel kurjaendelised. Võib-olla olen ma seda öeldes alateadlikult mõjutatud teadmisest, mis Woolfiga varsti juhtus, ent võib-olla mitte, vahest ta tekstid ongi halvaendelised, hirmsa atmosfääriga.

“Olemise hetked” on minu jaoks eriline raamat kahel põhjusel. Esiteks selgitab see mulle peenelt ära, miks mõni päev on minu jaoks “tühi” ja teine päev “täis”. Mõni päev lihtsalt on olemispäev ja mõni mitteolemispäev, vahel muutub kõik töö kaudu tähenduslikuks, tasandid vahelduvad, mõtted liiguvad imelisi uperpalle tehes kõikides võimalikes teadvuse kihtides ja ma olen üleni täis elu ja ennast. Teisel päeval ootavad maksmist arved, lõhkevad torud, saavad otsa kõik leivad, banaanid ja kaerad, tekib nohu, purunevad tassid, karjuvad naabrid ja kõik jookseb tähendusest tühjaks.

Teiseks annab “Olemise hetked” mulle mõtestatud selgituse selle kohta, miks ma kirjutan. Ükskõik mida. Eri funktsiooniga tekste ja ka blogi. Woolfi autobiograafias on niisiis olemas ka blogimisselgitus. Ehkki see Woolfi lõik on pigem mõeldud õnnestunud ilukirjandustekstide selgituseks, aitab see mingil moel selgitada seda, miks inimesed tahavad mitmesugustest nähtustest, sündmustest, ka toodetest, kogemustest blogida. Eelkõige puudutab see tervikuks tegemist:

“(…) see on märk tõelisusest näivuse taga, ja kui ma selle sõnadesse panen, toon ma selle tõelisuse välja. Alles sõnadesse pannes muudan ma selle tervikuks, terviklikkus aga tähendab, et see on kaotanud võime mulle haiget teha. (…) Ma tunnen, et teen kirjutades midagi, mis on sellest kõigest (igapäevasusest, praktilisusest, treeningustFlanöös) palju kasulikum.”

Mina näen eelkõige kultuuritoodetest blogimises just seda tervikuks tegemise vajadust. Kui raamat on lõpetatud, siis tahaksin justkui seda raamatut omada või lugemiskogemust enda jaoks kinnistada. Et see oleks lõpetatud, aga samas minu juurde vangistatud. Ma pean kirjutama ja selle tegevuse enda jaoks lõpetama, et see ei saaks põgeneda ja moodustaks ühtse katkestuseta ringi.

Woolf kirjutab muidugi ilukirjanduse kirjutamisest või esseede, s.o kangema kraadiga kirjanduse tegemisest. Ta maalib väga ausa, isegi hukkamõistva pildi oma perest, oma elust viktoriaanlikul Inglismaal, kohustustest, riietest, toidust, suvitamisest. Eestikeelse tõlke 17. leheküljel ütleb ta justkui möödaminnes, et võib-olla ühel päeval vabaneb ta kunstiteoste loomisest. Ka see on huvitav mõte, sest liimib kunsti tegemise külge kannatuse, vangistuse. Sellel on varemgi peatutud. Kunst on suur puur, jala külge seotud kivi, miski, mis tirib looja põhja.

Lisaks kinnitas Virginia mulle üle veel ühe mu uskumuse või teadmise, mis on minu manu tulnud alles viimase pooleteise aasta jooksul: “Aga selleks, et tunda, kuidas olevik voolab mineviku sügavuste kohal, on vaja rahu. Olevik peabki olema sujuv, harjumuspärane. Just seetõttu (…) põhjustab igasugune katkestus – nagu näiteks kolimine – mulle äärmist meelehärmi; see katkestab, teeb pinnapealseks, lõhub sügavuse õhukesteks kõvadeks kildudeks.” (lk 46)

Nii ongi. Tulemus, paberil tulemus tuleb sellest, kui sügaval olnul on rahulikus ja stabiilses olevikuhetkes aega pinnale tulla. Jube. Ka mul on seda vaja. Teadmist, et pikka aega järjest on stabiilne, aiva samalaadne ajarohkus, monotoonsus. Kõik muu pärsib.

Oli hea lugemine. Ma olen jälle Thbilisis ja iman päikest kui käsn.

Flanöös

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *