It is meaning that makes the sale

Või C’est le sens qui fiat vendre.

Ütles Roland Barthes. Ja mina jõudsin selle lauseni läbi Susan Bordo ja tema teksti Unbearable weight (1993).

Ükskõik, kuidas endast mõelda või iseennast defineerida, kas läbi duaalsuse keha-vaim või uskudes, et meie mõistus on kehaga lahutamatult seotud või lihtsalt üldse mitte kehalikkust/mõistluslikkust teadvustades, olen mina viimase 10 aasta jooksul kindlasti uskunud, et meie ümber loksub kehakultus. Tundmus, et välimus, pind, koor on tähtsad. See nähtub eelkõige siis, kui süüvida kas või möödaminnes pildilise tarbimisühiskonna toimemehhanismidesse.

dsc_0007

Aga Bordo, Barthes ja kindlasti veel teisedki kirjutajad on öelnud, et olgugi, et PEALMINE, PINDMINE võib nüüdisajal tunduda kõige olulisem, on tegelikult veelgi märgilisem see, mida selle pindmisega öelda tahetakse, mis tähendus välise all on. See tähendab, et keha pealt saab väidetavalt lugeda inimese väärtushinnanguid, tugevust/nõrkust, hoolikust/minnalaskmist, aatelisust/laiskust jne.

Mind raputas mainitud Bordo raamat, olgugi, et see on kirjutatud aastal 1993 ja kindlasti on praegused ühiskondlikud jõujooned pisut muutumas, aga mingit drastilist nihet ei ole vahepeal toimunud (korporatiivkapitalism domineerib siiani ja fashion industry ei ole ka pille kotti pannud, kirurgilised kohendused on teatud riikides tavalised praktikad ka keskklassi inimeste elus jne – muidugi johtub siit küsimus, millele ma täna vastata ei oska, nimelt, kas pidev ostlemine, kosmeetiline kohendamine jms on (nais)indiviidile võimestav/vabastav või allutav). Selle raamatu najal näen ise veel selgemalt, kuidas ma end valitsevate ideoloogiate raames distsiplineerin. Ja mis lollusi ma olen noorena teinud. Aga noh, teame ju me kõik, et ideoloogiatest ja võimumehhanismidest arusaamine ei tähenda veel, et me neist mingil moel TÄIELIKULT lahti saaksime.

Sotsiaalmeedia/blogide/meedia/reklaamide jne pildid ja lood ja õpetused – need kannavad loomulikult tähendust. Kui viimase kahe puhul tundub see iseenesestmõistetav, siis esimeste puhul ei paista see ehk nii teravalt silma. Aga need ei ole lihtsalt niisama. Enamgi veel, sotsmeedia/blogid/IG on praeguse tähenduse tsitadellid. Pildid/kehad kinnitavad meile (isegi kui vahel postitatakse “pihtimusi”), et nemad/kehad kontrollivad oma elu ja meie saame ka seda teha. Perfektsus on käegakatsutav – naiste ja meeste nõtke kehakuju, eri riideesemed õigetes toonides, naiste puhul loomulik meik, mis on of utmost importance. Ja need asjad ei ole lihtsalt nende asjade pärast – need kannavad tänast prevaleerivat mõttelaadi. Me vaatame neid asju maailmavaateliselt. Need ütlevad: “Vaata, mu pinnalt nähtub edukus ja süstemaatilisus, mu välimus on läbimõeldud, ergo ka mu elu on läbimõeldud ja ma hooman seda. Ma saan oma elust aru ja olen enesekindel, mine sina ka ja osta endale see pehme sviiter, siis äkki saad ka TUUMAKESELE lähemale”. Not.

Ja nii võibki arvata, et kontrollime oma elu, kui meil on uus ja läbimõeldud sügisgarderoob (mitu tundi läks selle soetamiseks? Halvem lugu on muidugi, kui ei ole võimalik uusi hooajalisi asju osta, siis on kontroll ja “üleolek” veelgi kaugemal), küürid (mitu tundi läheb näiteks aasta lõikes nende tegemiseks ja nende eest hoolitsemiseks), fat seal, kus peab olema ja kont seal, kus peab olema, CK pesu, päevitust ligihüüdvad emulsioonid. Siis oled justkui on top of it, популя́рная.

Ja kehakuju. Treenitud/ülisaledalt kehalt ei kostu le corps pour le corps. Sealt kostub jõhker willpower. Keha reguleerimine on manifest MÕISTUSE TUGEVUSEST. Ent ÜLEMÄÄRANE (ma räägin siiski radikaalseist kehasuhteist) energia, mis keha kultiveerimisse/keha piiramisse suunatakse, see on see energia, mida saaks suunata visioonide sõnastamisse, kirjutamisse, vabatahtlikusse töösse, inimsuhete täiustamisse/hoidmisesse, OMA PÄRANDI arendamisse. Siis saame alles rääkida mõistuse tõelisest triumfist.

Ma ise usun keha ja mõistuse heasse ja mõistlikusse tiimitöösse. Ma usun sporti ja usun puhtusesse ja ilusaisse värvidesse ning lõigetesse. Mulle meeldivad hoolitsetud ja kaunid inimesed. Ma lihtsalt usun, et ainult sääraste asjadega tegelemine närutab inimese terviklikkust/tervemõistuslikkust ja on fucking ajanõudev. Ning säärase pildimaterjali arutu tarbimine ei tee head. Ühesõnaga ma ei räägi seebi ega kreemi äraviskamisest, hantli hülgamisest, vaid ülikehakultuse õõnestamisest.

Cheers!

Flanöös

 

 

SHARE:

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *