Ni fu, ni fa. Keskpärasuse tondist

Ringles igal pool ja tekitas kära, arutelu ja niisama mõtteid: https://nosidebar.com/mediocre-life/. Ringles juba ammu. Mõne nädala eest vist. Ma ei suuda ajaga üht sammu astuda.

Niisiis “keskpärasus”, mediocrity, ladina keelest medius+ ocris = mäkketõusul poolel teel.

Sigitas küsimusi, esiteks, mida tähendab keskpärane elu? Ja teiseks, kui me oleme suutnud mõista, mida see tähistab, siis kas sellist elu elada on mõnus? Kuivõrd me üldse oma elu mõtestame ja tähendusega täidame? Ja kui me seda teeme, siis kas me lisame oma elu kirjeldustele väärtushinnanguid (hea/paha, oluline/mõttetu, ebavajalik/tähtis, kõrge/madala lennuga jne)?

Keskpärast elu olen ma kartnud alates gümnaasiumipäevist ja olen sellest blogis ka varem kirjutanud (gümnaasiumis õpetati mind ka väikekodanlust pelgama). Naljakas, ma olen muutunud, mu mõtted on teised.

Nüüd lähemalt vaadates ei ole see hirm kuigi põhjendatud, sest ilmavaade/-vaated on kosunud sallivamaks ja avaramaks, lubades erinevaid lähenemisnurkasid. Miks ka mitte elada vaikselt, kindlat rutiinikeskset elu ilma silmapaistvate ambitsioonide ja raskestisaavutavate eesmärkideta? Olles samal ajal hea (mitte küllastunud vaenust). Usutavasti on see tervist säästev ja teatavaile inimestele kenasti sobiv, kergendust täis.

Aga on üks asi, mida ma ei suudaks enda elus aktsepteerida. Kui selle keskpärasuse-kuvandiga haakuks mingisugune töö, mida on vaja raha teenimiseks, mis aga absoluutselt mitte midagi ei paku. Kui keskpärase elu all mõeldakse rahulikku tempot, panust perre, elu, millest ei jää märki maha (Nobeli või no Kulka preemiad, auhinnad, tunnustused, märkimisväärne varandus, publikatsioonid, filmid jne), siis sellist elustiili viljeleda peaks olema täiesti tore.

Ja kogu aeg rabeleda on jube. Aga elada ja kulgeda ilma mingi ambitsioonita tundub minu jaoks samuti keerukas. Pealegi: kes ütleb, kas ma elan keskpärast või ekstraordinaarset elu? Kes otsustab? Kui mulle praegu raamaturiiul selga kukuks ja ma näiteks sureksin, siis kas ma oleksin elanud keskpärast elu? Kellel on õigus niimoodi öelda? Kas raamaturiiuli-mõrtsuka tõttu surnud sõnainimese elu olulisus sõltub sellest, mitu inimest teda leinama jäävad või kas ta on midagi märgina maha jätnud?

Ma tahaksin elada mõnes mõttes nagu Mallarmé (1874. aastal võttis ta – tunnustatud rafineeritud poeedina – vastu väljakutse kirjutada moeajakirja La Dernière Mode – sest oli vaja raha teenida ja ülesanne tundus põnev, hiljem vaatas ta sellele perioodile hõllanduslikult tagasi) või nagu Lotte, istuda vahel korstna taga ja vahel seigelda. Või nagu muumid, kes panevad suvel hullu ja talvel magavad rahulikku und.

Mul on tegelikult hea meel, et ma olen jõudnud paika, kus ma suudan mõista erinevaid elustiile ja -valikuid. See on heatahtlikum ja rahulikum hoiak elu pihta ning see teeb mu õnnelikuks.

Ja lõpuks ripub see ju sellest, mis on minu või sinu ultimate reality – kas see on raha-reaalsus, konkurentsi-reaalsus, mõttereaalsus, vaheldusreaalsus. Või kõik koos.

Või veelgi: millal muutub keskpäraseks loorberitel puhkaja? Kui kaua on inimesel õigus loorbereil vedeleda enne kui ta elu “keskpäraseks” tembeldatakse. Mina küll ei tea. See teema köitis mind, aga ma ei leia (l)ahendusi, ei vali pooli, ei lausu tõdesid.

Flanöös

Mingis mäe piirkonnas, usutavasti poolel teel

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *