Režiim

Viimasel ajal on mul erakordselt raske olla üle argipäevastest kohustustest ja lennutada mõte blogitasandile. Pea on täis väga erinevaid uitmõtteid külmenevast ilmast, sellest, kas banaane on puuviljakapis piisavalt, kas jalad lähevad märjaks, kui väljudes hoopis ketsid valin. Mõtlen, kas ma jõuan kunagi stuudiumiga lõpule ja kas peaks juukseid eemaldama. Mõtlen tuulele, mis peksab segi kuivama riputatud linad.

dsc_0079

Vaimu ei ole. Ehkki ma tean, et vaim üldisemas mõttes on lihtsalt enesedistsipliin ja sund. Aga midagi on selle kõige juures veel, mingi mõnus kihin sees, mingi tung midagi algusest peale ise valmis teha. Hakkama saada. Ja seda ei ole praegu üldse. Naljakas on see, et mõnel eluperioodil on iga väiksemgi õnnestumine, kohtumine ja mõte suur asi, rõõmustav tõik. Ja teisel hetkel – kui oledki mingi märgi maha saanud (avaldatud, tunnustatud, kiidetud vms) – tundub, et see ei ole ju midagi. Tühine. Nõnda palju on veel vaja teha.

dsc_0083

dsc_0091

Ma sunnin ennast hetkel nii meeletult. Ja et sund oleks täiuslik, on mul režiim. Jube režiim. Ma olen kirjutanud, et ma põlastan tõeliselt reeglipärast väikekodanlikku elu. Ja eks on selles mind mõjutanud eri kirjanikud, näiteks Tuglas (“Felix Ormusson”) ja Semper (“Armukadedus”), kes ütlevad põhimõtteliselt nii: “Misasja kell 11 voodisse ja kindlal kellaajal söömised, ela oma elu kirevalt!” Ja ideaalis ma arvangi, et võikski elada spontaanselt ja kaootiliselt. Aga ma tean, ma lihtsalt tean nii väga hästi, mis juhtub, kui ma end vabakäigule luban. Siis ei tee ma midagi mitte ilmaski valmis.

dsc_0084

Sundida, sundida, sundida end! Esmaspäevast reedeni hommikust kella üheni stuudiumiasjad (sekundaar- ja primaartekstid nädalapäevadele ära jaotatud) ja pärast seda töö. Mille vahele vene keel, perekondlik-sotsiaalsed kohustused, füüsiline koormus. Ja ma olen juba võrdlemisi väsinud. Graafik, režiim. Tunne on selline.. kahtlane. Olen väga põnevil, kui kaua ma suudan end vee peal hoida. Mittelämbuda.

dsc_0096

Tavaline modernne tunne, nagu ei haldaks olukorda, nagu jalgealune oleks erakordselt hõre.

Ilukirjandust loen vähe. Küll ühel ilusal päeval jälle rohkem. Päike läks just mägede taha.

Flanöös

SHARE:

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *