Ni fu, ni fa. Keskpärasuse tondist

Ringles igal pool ja tekitas kära, arutelu ja niisama mõtteid: https://nosidebar.com/mediocre-life/. Ringles juba ammu. Mõne nädala eest vist. Ma ei suuda ajaga üht sammu astuda.

Niisiis “keskpärasus”, mediocrity, ladina keelest medius+ ocris = mäkketõusul poolel teel.

Sigitas küsimusi, esiteks, mida tähendab keskpärane elu? Ja teiseks, kui me oleme suutnud mõista, mida see tähistab, siis kas sellist elu elada on mõnus? Kuivõrd me üldse oma elu mõtestame ja tähendusega täidame? Ja kui me seda teeme, siis kas me lisame oma elu kirjeldustele väärtushinnanguid (hea/paha, oluline/mõttetu, ebavajalik/tähtis, kõrge/madala lennuga jne)?

Keskpärast elu olen ma kartnud alates gümnaasiumipäevist ja olen sellest blogis ka varem kirjutanud (gümnaasiumis õpetati mind ka väikekodanlust pelgama). Naljakas, ma olen muutunud, mu mõtted on teised.

Nüüd lähemalt vaadates ei ole see hirm kuigi põhjendatud, sest ilmavaade/-vaated on kosunud sallivamaks ja avaramaks, lubades erinevaid lähenemisnurkasid. Miks ka mitte elada vaikselt, kindlat rutiinikeskset elu ilma silmapaistvate ambitsioonide ja raskestisaavutavate eesmärkideta? Olles samal ajal hea (mitte küllastunud vaenust). Usutavasti on see tervist säästev ja teatavaile inimestele kenasti sobiv, kergendust täis.

Aga on üks asi, mida ma ei suudaks enda elus aktsepteerida. Kui selle keskpärasuse-kuvandiga haakuks mingisugune töö, mida on vaja raha teenimiseks, mis aga absoluutselt mitte midagi ei paku. Kui keskpärase elu all mõeldakse rahulikku tempot, panust perre, elu, millest ei jää märki maha (Nobeli või no Kulka preemiad, auhinnad, tunnustused, märkimisväärne varandus, publikatsioonid, filmid jne), siis sellist elustiili viljeleda peaks olema täiesti tore.

Ja kogu aeg rabeleda on jube. Aga elada ja kulgeda ilma mingi ambitsioonita tundub minu jaoks samuti keerukas. Pealegi: kes ütleb, kas ma elan keskpärast või ekstraordinaarset elu? Kes otsustab? Kui mulle praegu raamaturiiul selga kukuks ja ma näiteks sureksin, siis kas ma oleksin elanud keskpärast elu? Kellel on õigus niimoodi öelda? Kas raamaturiiuli-mõrtsuka tõttu surnud sõnainimese elu olulisus sõltub sellest, mitu inimest teda leinama jäävad või kas ta on midagi märgina maha jätnud?

Ma tahaksin elada mõnes mõttes nagu Mallarmé (1874. aastal võttis ta – tunnustatud rafineeritud poeedina – vastu väljakutse kirjutada moeajakirja La Dernière Mode – sest oli vaja raha teenida ja ülesanne tundus põnev, hiljem vaatas ta sellele perioodile hõllanduslikult tagasi) või nagu Lotte, istuda vahel korstna taga ja vahel seigelda. Või nagu muumid, kes panevad suvel hullu ja talvel magavad rahulikku und.

Mul on tegelikult hea meel, et ma olen jõudnud paika, kus ma suudan mõista erinevaid elustiile ja -valikuid. See on heatahtlikum ja rahulikum hoiak elu pihta ning see teeb mu õnnelikuks.

Ja lõpuks ripub see ju sellest, mis on minu või sinu ultimate reality – kas see on raha-reaalsus, konkurentsi-reaalsus, mõttereaalsus, vaheldusreaalsus. Või kõik koos.

Või veelgi: millal muutub keskpäraseks loorberitel puhkaja? Kui kaua on inimesel õigus loorbereil vedeleda enne kui ta elu “keskpäraseks” tembeldatakse. Mina küll ei tea. See teema köitis mind, aga ma ei leia (l)ahendusi, ei vali pooli, ei lausu tõdesid.

Flanöös

Mingis mäe piirkonnas, usutavasti poolel teel

Eluvõõras

Miks ma tänapäevases läänelikus maailmas hakkama ei saa? Miks see maailm mind järjepanu hülgab ja mu ambitsioonidele põlgusega vaatab? Ma vist ei sobi siia kuigi hästi. Ja seda mitte sellepärast, et ma olen diip ernstennolik, jaanoksalik, reedmornilik “oma ajast ees” karakter, vaid hoopiski lihtne limusk, slug simplex, kes hoolimata nüüdsete hüvede nautimisest jääb numbritega pikitud ideoloogiaratta alla. Nii kahju.

dsc_0017

Siin lühike piinlik nimekiri asjadest, mis toestavad öeldut kõigiti:

1. Ma ei teadnud kuni eelmise laupäevani sellise mehe nagu Kim Dotcomi olemasolust, ma olen üldse küberidioot;

2. Ma ei teadnud, et baltlastel on oma Nobeli preemia laureaat keemias  – baltisakslane Wilhelm Ostwald;

3. Ma ei teadnud, et Norras Vonnis saab siseruumides vabalangemist harrastada;

4. Ma olin Tbilisis üle aasta teinud filtrikohvi ja alles mõne nädala eest taibanud (koleda maitse käes vaeveldes), et võiks kuradima presskannu osta (rüüpab rõõmsal ilmel kohvi);

5. Ma tean nüüd, et mida rohkem ma mitteilukirjanduslikke tekste loen, seda segasemaks maailm mu jaoks muutub ja seda raskem on uskuda lausetesse, mida sulle sõnavad nii fiktsionaalsed kui ka lihast-luust inimesed, selle kiuste loen ikka edasi;

6. Ma oskan autoriteetidele naaldudes lakooniliselt öelda erinevuse afekti ja emotsiooni vahel (medalit!), samas ma tean, et autoriteedid tuleb kukutada ja jumalused lömastada;

7. Mind on tegelikult võimalik väga kiiresti lummata. Kui ma loen näiteks vastuolulisi teooriaid, siis hea stiil ja tihe mõte veenavad mind kiiresti, nõnda kähku, et lõpetan iga järgmise teksti ajal eelmise seisukohtadesse uskumise;

8. Mul on pidevalt tunne, et mu eesmärgid on mu kukutanud kahtlaselt leigesse ja pilkaselt pimedasse piirideta veekogusse, kus ma arusaamatu-rumala näoga ringi vaatan. Meie töö-ethose järgi peaks säärases olukorras viibimine muidugi hea olema, mäletan kunagise koolidirektori heldinud pilke, kui ta rääkis oma sügavat allegooriat konnadest, kes piima sees sipeldes ellu jäid. Tekitasid rabeledes võid. Neid jutte, mida noortesse peadesse tavalises kivinenud-süsteemilises koolimajas aeti… Aga ma ei rabele selles pimedas ookeanis, vaid hulbin kaasa. Saab näha, millal uppumissurm terendab.

Ergo: minusugune on ühiskonnale koormaks. Ma lähen teen veel kohvi ja avan akna, et lasta sisse pisut rõsket õhku. Siis panen jalga tennised ja kõnnin universiteeti. Elagu elu.

Flanöös

Role model

Eessõna, eelroog

Arvamuspostitusega on tihti nii, et kui ma seda kohe pärast kirjutamist ei postita, siis jõuavad mu vaated vahepeal muutuda. Mitte küll drastiliselt, aga tihti läheb tuju lihtsalt üle ja mõtted nihkuvad teistele radadele. Siin seega umbes nädala eest mustandina kirjutatud arvamus, mis mulle hetkel enam nii väga korda ei lähe. Jube inimene, tuulelipp.

Eeskuju on termin, mida kasutatakse vast palju sotsiaalteadustes. See peaks olema niisiis mees- või naisinimene, väljamõeldud või olemasolev, kelle teguviisid, sõnad, harjumused, harrastused ja tänases maailmas kahtlemata ka väljanägemine innustavad ja inspireerivad teisi ning suunavad neid edasi püüdlema selle positsiooni/omaduse poole, mida eeskujud evivad (vt ka Lauren Berlanti raamatut Cruel Optimismkus autor väidab, et paljude lääne maailma n-ö hästi toimivate inimeste rahulolematuse allikas on püüdlemiste, ihalemiste lõks, mis peaks justkui “kuskile” viima, aga ei vii, muutes inimesed olemuslikult õnnetuks ja ajades eluga pahuksisse).

dsc_0155

Selge see, et enim vajavad eeskujusid noored inimesed, kelle kohta klišeelikult sõnatakse, et nad on veel välja kujunemata, arenemisjärgus ja ei tunne veel iseend (mis on areng ja mis on “mina” on muidugi eraldi debatti sigitavad küsimused). Ja eeskujusid on kindlasti vaja: teravaid, ausaid, täpseid, empaatiavõimelisi, sallivad ja tarku. Mina oleksin 12-aastasena kindlasti mõne sellise naise või mehe olemasolu üle rõõmustanud (kuigi päris eeskujudeta ma muidugi üles ei kasvanud). Ja ehkki sotsiaal-humanitaarteaduslikest uurimustest sigineb arvamus või tunne, et õnnelikumad on need inimesed, kelle identiteet ei rajane teistel või ei tulene otseselt teisest, ei ela inimesed vaakumis, vaid teistega koos, poes, koolis, maanteel, lennukis, kohvikus, teatris. Nii on vaja sobilikke eeskujusid, kellega samastuda, kuid veel parem – eriarvamusele jääda. Ja julgeda seda tunnistada. Konfliktist seemenduv identiteet on mingite mõtteviiside järgi tugevam kui soostuv ja samastuv.

Millegipärast tajun ma viimasel ajal, et meie aegruumis on väga palju isehakanud eeskujusid. Nippide laviinid ja nunnud soovitused ilmuvad pidevalt ja salakavalalt, kuhjuvad peavoolumeedias, sotsiaalmeedias ja blogosfääris. Muidugi on tore, kui öeldakse, mida pead sööma ja kuidas endaga käituma (hästi, duh). Aga minu meelest ei ole didaktiline positsioon ning kantslist tõe kuulutamine cool. Tähendab, kõikidel on õigus oma arvamusele ja õigus valida teemasid ning vormi, kuidas nendest teemadest kirjutada, aga sümpaatne on see, kui oma positsiooni teadvustatakse ja oma maailmavaade selgelt sõnastatakse. Mõistetakse seda vastutust, mida kirjutamine tekitab. Sina oma partikulaarse vaatepunktiga ei saa teada, mida teine tahab, vajab, usub. Just seda enesekriitilisust tahaks rohkem. Oma motiivide läbivalgustamist ja mõnusat eneseirooniat. Nii on mulle sümpaatsed need igapäevased kirjainimesed, kes austavad oma potentsiaalset lugejat ja aduvad, et see, mida nad kirjutavad, on nende isiklik arvamus, mitte üldtuntud tõde. Oma lähtepunkti või privileegi aus valgustus on alati värskendav.

dsc_0157

Muidugi ma tean, et positiivne programm peab olema. Isegi herr Foucault sai nina pihta, et tal puudub reaalne strateegia, kuidas inimene orjusest välja saaks. Siiski. Kui eeskujuks sätib end inimene, kes pole ühiskonna toimise ajaloost (me kõik tegutseme ühiskonnas, ükskõik kui mittesotsiaalne-humanitaarne elukutse meil on, me liigume inimeste keskel, räägime inimestega, tarbime meediat), esteetika poliitilisusest, ideoloogiakriitikast midagi kuulnud, siis ma muutun kuidagi rahulolematuks.

Jällegi: vastulause, mina olen noist kuulnud, mul on hea õiendada ja ennast olulisele positsioonile seada. Blogijad saavad kirjutada, valida teemasid, teha kauneid pilte, aga samas kuulutada sellega kas kapitalistlikku või seksistlikku ideoloogiat, millest varsti juba iga endast lugupidav gümnasist läbi näeb. Tuurid maha, nippe palun vähemaks, välist sära palun vähemaks. Jutt teravamaks, sisu täpsemaks, stereotüübid maha! Enam ausust. Tahaks midagi kihvti ja uut. Palun andke!

(kummardab paatoslikult ja võib oma pliiatsi ajaloo tuhmunud pinalisse tagasi panna; ütlesin midagi, mis ei muuda midagi, ainult tegi olemise kergemaks).

Appi, mida teha?? Juba kolmandat päeva on mul kohutav isu kollase pehme croissant’i järele, mida saab keskelt rebida, nii et ta niiskelt murdub. Eile tulin pagariärist mööda ja ei ostnud. Täna tunnen, et ma lähen kohe hulluks, kui ma oma sarvesaia ei saa. “Anna oma kehale seda, mida ta küsib,” ütlevad terviseusku. Ma siis annan ja pühin pärast puru sülest maha.

dsc_0161

Kõikse paremat

Flanöös