Leida Kibuvits “Paradiisi pärisperenaine”

Tundub, et Leida Kibuvits teeb teatavat sorti come-back’i, avastasin just hiljuti, et ilmunud on tema elulugu “Kirev. Saatus ja looming“, mille kindlasti endale muretsen, lisaks olen oma eluvalla inimestelt kuulnud, et Kibuvitsa tekstide vastu tuntakse huvi, ehk isegi uuritakse varsti midagi põhjalikumalt. See teeb tuju täitsa heaks, sest lahedad unustatud kirjanikud janunevad taaselustamise järele, eriti kui tegu on naiskirjanikega, kelle nimesid meie kirjandusloos on ju häirivalt vähe.

1934. aastal ilmunud “Paradiisi pärisperenaist” tasub lugeda küll, eriti kui selle ajastu kirjandus kõditab. Romaani tegevustik – mina lugesin muide teksti kogumikust “Endised inimesed”, seal on veel palju teisi Kibuvitsa üllitisi, mida ehk ka veel loen – keerleb Linnateatri näitlejanna, n-ö vananeva (mis on tolle perioodi kirjanduses kinnisideeline teema, ergo nooruseihalus ei ole ainult meie aja obsessioon) Eeva ümber, kes kohtub konservatiivse igiperenaise, noore linalaka Martaga, kellele ta enda juures abistajakohta pakub. Kandva telje moodustabki kahe naise täiesti erinev arusaam elust, ilust, armastusest. Jäiga Marta, kelle nahka mitmel pool külmana kujutatakse, eluvaadete kohaselt on naise funktsioonid traditsioonilised: pesta, kusta, kasta. Eeva oma spontaanse ja lustliku vaatenurga ning lohakusega ajab Marta n-ö hulluks. Nende konflikt on hetkiti naljakas, kuid lõpuks jääb kostma traagiline noot, Marta on kuidagi erakordselt negatiivne tegelane, väiklane, vastik, kade, kohati nii ebameeldiv, et muutub ebausutavaks. Naljakas, et tegelased on niivõrd kontrastsed: Marta on heledate juustega noor kaunitar, sale ja kraps, kurja näoga; Eeva aga mustapäine, pigem tüse ja suur ning lapselikult rõõmus. Tõsine ainult teatrit tehes, mis on tema elu ja armastus.

Nii on Eeva teiste tollaste kirjanduslike kunstnikukujudega võrreldes erandlik. Teised naistest kunstnikukujud/kunstnikuhakatised tollasest kirjandusest, kellele mõte liigub (mitte et neid naiskunstnikke väga palju oli), olid (veri)noored ja loomulikult saledad, näiteks Lea Ring “Tuulearmukesest” või Herma Uustal “Armukadedusest”. Semper muidugi on halb näide, tal on kõik tõsiseltvõetavad naised peenikesed ning söövad vähe.  Nii et Kibuvitsa vorsti järav naispeategelane-tragöödianäitleja on julge ja põnev. Ehkki vananeva kunstniku, kes isegi oma kortse ei pelga, lõpp on traagiline. (Tasub muide mõelda Semperi Allale 1918. aastast, kes kaelakortsude ja üksinduse hirmust end peaaegu Iisaku katedraali tornist alla heidab, haa!)

Mind köitis enim kunsti ja kunstniku representeerimine ning hiljem ka kirjanik Eeriku tööprotsessi kirjeldus, mis oli minu jaoks lõõgastav. See, kuidas Eeva-Eerik koos töötavad ja mingi sihini püüdlevad, selliseid fragmente tahaks ma lugeda veel ja veel. Ettelugemised, pikutamised, suitsetamised, pliiatsi liikumine paberil. Näide: “Ja tema just i s t u s ja lauseid voolas pliiatsiotsast paberile! Jah, vahel tilgub, aga täna voolas! Võisid otse kuulda, kuidas nad kihinal ootasid pliiatsikehas oma ilmumise järjekorda.” Pliiatsikeha-kujund paneb mind tiritamme lööma!

Tegelikult on vanade tekstide lugemine väga küllastav, keel on nendes rikkalik, läbimõeldud, kirjeldused mahlakad. Ma arvan, et mul hakkavad need tekstid helisema kuidagi koos, näiteks kui mõtlen “Paradiisi pärisperenaisele” “Elu ja armastuse” valguses või “Armukadeduse” valguses, ilmusid need kõik ju ühel ajal, olid võib-olla kirjutatudki ühtede lõhnade, intriigide, helide keskel (see on muidugi spekulatsioon).

Järgmiseks võtan sellise huvitava raamatu nagu Helene Ranna “Keha ja vaim” (1930), mis võib-olla siiski ei sobi mulle, aga teen proovi. Loen muideks öösiti üle ka Milan Kundera “Olemise talumatut kergust”. Tunnen, et vorm hakkab tasapisi taastuma, ma jõuan, tahan, võin. Varsti.

Et päev tuleks tummine

Flanöös

Mudlum “Tõsine inimene”

Seoses Mudlumi sulest 2014. aastal ilmunud “Tõsise inimesega” oli mul mitu eksiarvamust – millegipärast uskusin, et tekst ilmus 2016. aastal (!) ning millegipärast pidasin seda enne avamist romaaniks. See on tore, kui milleski niimoodi mööda panen. Jääb hästi meelde. Kui raamatu avamisest veel rääkida, siis enne esimese lehekülje keeramist vaatasin ka, mida tagakaanel sõnatakse. Näen, et Mudlumit armastatakse. See, kuidas tema kohta öeldakse, teeb hinge hellaks. Ta on kirjanik – ma nimelt usun (kahjuks või õnneks), et ükski kirjutaja ei ole enne kirjanik, kui mingisuguse teatava (jätan sõnastuse meelega natuke laialivalguvaks) autoriteediga kultuuriga seotud inimene ütleb: “Näe, vot, too seal on kirjanik.” Siis on konkreetne kirjutamise-aficionado vormitud kirjanikuks. Vaidlesin hiljuti just sel teemal. Millal on kirjutaja kirjanik? Kas see oleneb kvantiteedist (alates kahest avaldatud tekstist saame rääkida kirjanikust?) või kvaliteedist (üks suurepärane romaan ja subjekt on kirjanik)? Siin sekkub ka “suure kunsti” küsimus. Ja ma ei viitsi sellest täna jahuda. Nii nagu teie ei viitsi seda loba kuulata.

Mart Kangur ütleb tagakaanel, et Mudlumil on paigas see kirjanikule omane ökonoomia, oskus öelda vähesega võimalikult palju. Kangur lisab, et mittekirjanik (issand, mis olend see veel on, tundub kardetav?!) läheneb asjadele väliselt, ta ei suuda ka paljude tõmmetega asjade olemust tabada. Mudlum oskavat. Siis võrreldakse Mudlumit veel Pessoaga ja öeldakse muud head. Nagu tagakaantel ikka. Oleks päris julm, kui ilmuks romaan/kogu ja tagakaanel oleks karvaselt ja veriselt “See on pask raamat.”

Sellega ei taha ma mitte kuidagi vihjata, et “Tõsine inimene” kuulub kehvade kilda. Vastupidi. Tegelikult on neil tagakaane arvamustel põhi all – on küll hästi kirjutatud tekst, ilus raamat. Naljakas, vahel tüütu. Rikka keelepaunaga. Tekitab iha õmmelda, ahelsuitsetada, hankida endale “postapokalüptiline kaarekujuline diivan”.

Mudlum kirjutab palju asjadest. Ma ei tea, mis viimasel ajal on, aga kõik tekstid, mida loen, räägivad palju asjust, ka Woolfi “Olemise hetkedes” oli rafineeritud kirjeldusi eri objektidest, tikanditest näiteks. Lugesin just läbi Simone de Beauvoir’ lühikese romaani “Väga kerge surm” (millest kirjutan ka peagi blogis) ning ka seal räägib autor “asjade võimust”, sellest, kuidas neis salvestub (elatud) elu, asjadest, mis on orvuks jäänud. Beauvoir kirjutas nii 1965 ja 2014 kirjutab Mudlum, et “Sest kuidagi on nii, et maailm ei ole minu jaoks tegu, ta on asjadest tehtud.” Ja siis nad tulevad, need asjad, diivanid, hommikumantlid, kukekommid, martsipanikommid, vaibad, manuaalid, raamatud, viini toolid, ilurätikud. Tulevad ja hoovavad sinust sellise küllasusega üle, et sa ei jõua suudki kinni panna.

Jutustaja on “omamoodi perfektsionist”, nagu Sulisaw, loost “Sulislaw Zawisza kummaline elu”, kes “joonistab hingpeene ja terava hariliku pliiatsiga väljamõeldud maailmade kaarte ja need maailmad ei saa kunagi päris valmis.” Mulle näib see jutukogu mingi väga detailse, pisiasjadega täidetud konstruktorina, kus on kasutatud klaasi, tekstiile, puitu, pärleid, nööpe, vatti ning jutustaja paneb seda erakordse hoolega kokku. Aga samas järgmisel hetkel võib ta ka selle kõik bensiiniga üle valada ja tiku läita. Mingisugune hullus on selles kõiges. Või olen mina hull? Ja kardan pahasid, nagu kord Ellen?

Tõtt öelda on “Tõsine inimene” erakordselt värskendav lugemine ja puudutab lapsepõlvekeeli, tuhnib kuskil mujal, teises ajas, teistes inimestes. See on värskendav kiiskavvalgete reklaampiltide joas, pärlipesude, pikenduste, väljassöömiste reas. See on midagi kuskilt mujalt ja meinstriimiga sääres kontrastis, et tekitab mõnuvärinaid. Ja siis lööb vastu silmi mõne säärase tundega, mida oled pidevalt peas edasi-tagasi veeretanud, aga mitte kunagi sõnastanud: “Ei ole ühtegi kohta siin maailmas, mis oleks nii kadunud, nii kättesaamatud, kui kohad, kus oled elanud.”

Kipa! Lugege!

Flanöös

 

Anna-Maria Penu “Eesti veri”. Surm lumehelbearvustusele

Ma lugesin umbes 8 või 9 aasta eest Anna-Maria Penu Hispaania-reisikirja, mis mulle muheda mulje jättis ja kui nüüd tragikoomiliselt sattusin sellisele laiakslitsuvale mõtteavaldusele (mille kaudu küll õnneks sain teada, et Penult on ilmunud uus romaan, mis tähendab, et igas halvas on pea alati ka kübeke head), siis teadsin, et mul on vaja “Eesti veri” hankida, seda lugeda ja aru saada, mis kuradima lumehelvestest see herr kirjutab ja miks ta oma sõnavõtus siis verest ei räägi. Räägib hoopis tögaval toonil – milles ei puudu ka enda paksu sea positsioonile asetamine, mis aga olukorda ei paranda, sest seda retoorilist võtet, s.o mingi kindla väärtushinnanguga teksti valmiskirjutamist/mingi ideoloogia kuulutamist ja siis sedastamist “et ah, mis mina ka tean”, me kõik juba tunneme -, kuidas ta isiklikult on kuskil kedagi karvaselt ja ülbelt kuulamas käinud. Keda kotib? Tähendab muidugi, isiklike kogemuste jagamine on tore ja seda ka meedias avaldatud kultuuriarvustuste puhul, aga kui seda iseenda kuskil töllakil istumist saadab täiesti ebaadekvaatne argumentatsioon, mis raamatule endale ei keskendugi, siis mokk maha! Kas sellist raamatuarvustust me tahtsimegi? Kui mõni retsensioon/kirjandustekst läbib toimetuse kadalipu ja saab avaldet, et siis on nagu verifitseeritud värk? — ma ei või. Lugege seda arvustust ja naerge (samal ajal nuttes). Või tegelikult ärge lugege.

Aga. Wait a minute? Kõik on nagunii alati isiklik. Ma ei ole naiivne: Bernhard Linde astus 1920. aastate lõpus jubedas tuuseldamises Semperi kaitseks välja. Ja nüüd lugesin, et Lindet-Semperit olid vanad tuttavad ja noormees käis Bernhardi juures raamatukogu imetlemas. On tõsi, et käsi peseb kätt ja see on igati talutav. Seni kuni see pesemine, nühkimine, soosimine, susamine ei johtu identiteedikategooriaist, a’la mulle ei meeldi see tekst, sest selle kirjutas mees, asiaat, naine, vaene inimene, kõrge keskklassi inimene, soomlane, latiino. Siis on midagi valesti. Ja mulle tundub, et seda kana arvustuse autor kitkubki. Sest kuidas ometigi puutuvad siia lumehelbed. Lumehelbekest kasutatakse pelgalt autor Anna-Maria Penu ideede devalveerimiseks (ühes kohas öeldakse veel patroniseerivalt “neiu Penu”!!!). Muidugi võib raamat meeldida või mitte meeldida, aga siin tundub see mittemeeldimine baseeruvat küsimustel, mis ei puuduta kirjanduslikku maitset. Kõik, millest Penu kirjutab, on arvustajale lumehelbekese hala ja seda on väga kurb lugeda, sest Penu kirjutab põhimõtteliselt samadest asjadest, millest Houellebecq ja Mutt on hiljuti kirjutanud, aga tema kirjutatu on ikkagi Pino silme läbi kuidagi “väiksem”. Miks? Kui Penu ometigi kirjutab sellisest universaalsest kategooriast, nagu “vabadus”. Miks on naise silme läbi vahendatud vabadusiha “lumehelbekeseulme”? Ja abort on ka selline teema, mis tundub meesarvustajale tohutult tüütu, igav (a’la “saage juba üle”). Et no, issand jumal, millest te naiskirjanikud kõik ei kirjuta, võiks ikka midagi universaalset, ratsionaalset, maskuliinset lahata (eem… vabadus..?). Vale, basta.

Tammerraamatult ilmunud “Eesti veri” on Eeva Ligi minajutustus. Tema silmade läbi avaneb lugeja ees düstoopia Eesti lähitulevikust, mil võimu on haaranud Valge Eesti Neoliberaalne Erakond, kes keelab abordi, piirab liikumisvabadust ja teisi inimõiguseid. Eeva kirjutab oma emale, kes on erakonna liider, kõnesid, nii et ta justkui ei olekski partei programmiga opositsioonis, kuid samas on ka, sest unistab vabadusest, armastusest, võrdsusest. Muuhulgas lahkab Eeva ka meeste-naiste suhte dünaamikaid ja nende lõppemise meeleolusid. Nimelt on eikuskile suubumas tema suhe kauni Frankiga, sest pea- ja kehapõhjas domineerib mälestus kellestki Temast.

Minu meelest on tegu läbimõeldud ja kiirustamata kirjutatud tekstiga, mis on terviklik. Jutustaja mõtteilm on analüütiline, küüniline ja samas hõllanduslik, tunda on laia silmaringi tukseid. Kõik jookseb kokku ja sõnalis-sisuline kompositsioon on nõtke. Lihtsalt minu jaoks oli tekst mingitel hetkedel külm ja just nendel hetkedel, mil ootasin soojust. Ma ei oska seda tunnet päris täpselt sõnadesse panna, aga ma oleksin erinevate keerukate suhteolukordade puhul oodanud detailsemat ja tundelisemat analüüsi. Ja raamat oli minu jaoks liiga lühike, ma tunnen, et sündmuste käigus oleks võinud palju enam öelda. Ma ei saanud justkui piisavalt lugeda, mis iseenesest ei ole ju halb asi, kuid “Eesti vere” puhul jäi natuke kripeldama. Aga üldiselt ja suurte tõmmetega lähenedes on Anna-Maria Penu “Eesti veri” tugev proosatekst. Ma loodan, et Penu kirjutab edasi, ta õpetas mulle nii mõndagi.

¡Viva!

Flanöös

Kai Aareleid “Linnade põletamine”

Kai Aareleiuga meenub mulle üks koomiline seik mõne aasta tagant, mil naist pärjati tähtsa novelliauhinnaga. Härra U. ütles kogemata tema nime valesti, vahetades viimase “e” “a-ga”, misjärel 20 inimesest koosnev üldsus tormas viga parandama. Härra U. muigas heatahtlikult ja vabandas, öeldes, et “ma ju hääldasin saksapäraselt”. Misjärel muigas ka autor Aareleid. Mulle tundus see naeratus väga tervistav ja üldsegi mitte etteheitev. See teatav humbleness/soe alandlikkus (mis päris kindlasti on tänases ilmas väga positiivne iseloomujoon) võitis mu südame.

DSC_0364 DSC_0363

(Muidugi on võimalik, et ma interpreteerin seda juhtumist üle. Ja vahest oli see hoopis teistmoodi ning mina mäletan seda mugandatult hoopis nii, nagu ma ise soovin. Võib-olla.)

Kai Aareleid on kindlasti üks nendest autoritest, kellele ennustaksin jäävat kohta eesti proosaloos. Tema tundlik stiil ja tegelaste valulik reaalsustaju kipuvad minu meelest olema kriteeriumid, mis ülendavad ja lukustavad autoreid (sellesse tihti kivist ja konservatiivsesse ja väljastpoolt sissemurdvaid tagasiviskavasse) kirjanduskaanonisse.

Et eesti kvaliteetproosa käekäiguga pisutki kursis olla, ilmus Aareleiu romaan mu öökapile. Üle pika aja olin ma kurb, et ei saanud oma hellade käte vahel hoida paberraamatut, sest illustratsioonid ei tule e-lugerist nii reljeefselt esile. Nii jäi mingi osa raamatust mu haardest välja ja see oli parasjagu frustreeriv.

DSC_0554

Seoses “Linnade põletamisega” tahan ma kirjutada meelelisest lugemisest. Mõtlesin nimelt erinevaile tekstidele, vaagides, kuidas mu keha nendele reageerinud on ning ühtlasi sellele, miks mõni tänapäevane tekst puudutab ja teine ei tekita mu kõhuõõnes ühtki võbinat. Aareleid kujutab väga veenvalt emotsioone. Negatiivseid emotsioone. Mitte isegi niivõrd kurbust (kuigi ka seda), vaid ka tühjust, pettumust, põlgust. Ja kuidagi õnnestub see tal nii, et ma elan ise ka neid tundmusi läbi. Mitte ei loe-registreeri-unusta (nagu tavaliselt).

Veel on Aareleid toiminud nii, nagu oleksin minagi viie aasta eest. Ma mõtlen siin jutustamisstrateegiaid. Nimelt kasutab ta minu meelest hemingway’likku jäämäetehnikat, mis asetab suurema osa tegevustikust vee-mulla alla ja lugejalt eeldatakse oma mõttetööga laguunide täitmist. Mõne aasta eest meeldis mulle nii väga selline õrritamine. See sundis lugejat mõistuse iga kihiga kaasa töötama. Täna meeldivad mulle pisut teistsugused võtted. Aga see ei vähenda mu silmis romaani võlu.

Ja võib-olla seondub sellega, et miski raamatus läks minust mööda, tõik, et ehkki ma olen Tartus elanud, olen ma siiski tallinlanna ja Hiiu sugemetega tüdruk, mistõttu ma ei saa kunagi nii mitmekihiliselt suhestuda tartulike troopidega. Ei saa. Tiina uitamine ja paikade üleslugemine on minu jaoks emotsioonidest alalaetud. Kuigi, tartlased, good for you, tahaksin tunda seda, mida teie tunnete, kui romaani loete. Aga ma ei oska. Ei mõista nii.

Mulle tuli jälle meelde, kuivõrd kihvt on meie termin “ilukirjandus”. Sest ehkki ka keplerid ja larssonid ja nesbød jne ad infinitum lahterduvad eesti keeles “ilukirjanduse” alla, ei ole need tekstid minu silmis siiski seep see õige belletristika. Nendes tekstides ei ole esikohal inimkujutus, sõna sepistamine, mingis nimetamatus olluses urgitsemine, vaid aktsioon ja pinevus. Põnevikud mängivad mu uudishimu ja teadasaamissooviga. Aga tegelasekujutus on tihti neis nõrk ja üheplaaniline. Aareleidu lugedes meenus mulle jällegi dostojevskilik inimene=mõistatus sedastus. Sest inimesest ma tahangi pisut enam aru saada. Ja Tiina-kuju oma erinevate emotsioonidega tabab seda soovi.

Kuigi teksti kude oli minu jaoks kohati liiga lõtv ja ma oleksin mõnes kohas lisanud mõne vürtspipra, oli see lugemine väga .. Ma üritan leida sõnu, kuis seda kirjeldada. See lugemine oli minu jaoks tõene. Liigutav, aga mitte selle sõna biidermeierlikus tähenduses.

DSC_0567

Flanöös

P.S. Hetkel loen Varraku ühislugemise tarbeks Claire Northi. Viska sündmusele pilk peale ja tule osale!

Katrin Pauts “Politseiniku tütar”

Mul on väga hea meel, et Varrakult on ilmunud “Politseiniku tütar” Katrin Pautsi sulest. Hoolimata, et pealkiri ja mõni aspekt teksti juures mulle ei meeldi, on üldjoontes tegu kobeda tükiga. Ja romaani peategelaseks ei olegi ehk mitte tõsise loomuga Eva, vaid hoopiski Saaremaa, sest tegevustik asetub just sinna. RR edetabelis asetub “Politseiniku tütar” praegu 11. kohale – seega läheb eesti lugejale peale küll.

DSC_0377 DSC_0380

Saaremaa sobib kriminaalromaani tegevuspaigaks väga hästi, seda enam, et tegevus toiub Saaremaa n-ö suburbias, nurga-Saaremaal, kus konutavad vanad kolhoosihooned ja pisikesi majakökatseid sööb loodus. Nurga-Saaremaa representatsioon töötab niisiis kenasti. Mahajäetuse atmosfäär on külgetõmbav. Seda viimast eriti seepärast, et hiljuti olen täheldanud teatavat püsimotiivi – tüüplooks sai juba 90. ndatel inimese tagasiminek maale/külla/villasse pärast mingisugust konflikti/küllastumust/kriisi ja uues maalähedases kontekstis leiab aset enese leidmine ja tihti ka toreda teispoole leidmine. Maa, kuhu tagasi pöördutakse, ootab kadunud poegi/tütreid, paitab nende päid valgete pitsääriste ja meelitab rustikaalsete laudpõrandatega. Aga Pautsi romaani Saaremaa ei oota kadunud lapsi, ei nagista sõbralikult seintega. Millegipärast tuli mõtteisse ka Mats Traadi “Inger”, kus noor õpetajanna Hiiumaale kolib ja ühtäkki avastab, et sealsed mehed on tohmakad :). Aga Pauts asetab maalemineku õõvastavamasse konteksti ning see on värskendav.

DSC_0338

Romaan tõukas mind mõtlema tegevuspaigast kui sellisest, mis lõppkokkuvõtteks viib teatvas mõttes tagasi küsimuseni, miks me üldse loeme. Teadupärast on ju lihtsam lugeda romaane, kus fiktsionaalseks asupaigaks on London, Kristiine keskus, Tabasalu või Montmartre. Sest ehkki lugemine ergutab kujutlusvõimet ja valmistab fantaseerides naudingut, ei soovi suur osa lugejaist liialt suurt vabadust. Ei soovita liiga palju ette kujutada, liialt vabu käsi (eks see muidugi ka oleneb lugejatüübist) ja siiski on iha naalduda millelegi käegakatsutavale. Seepärast on (müügi)edu soovival kirjanikul mõistlik valida konkreetne ja reaalne paik. Mitte mingi Neverland (haa! või Macondo, haa-haa!). Ja muidugi tõmbab konkreetne koht nende olendite tähelepanu, kel kirjeldatava paigaga ühendus. Mina küll olen seotud Hiiuga, mitte Saarega. Aga ikkagi oli lihtne ja põnev lugeda. Ja kirjeldused, sõnavalik kuidagi istus mulle. Romaan oli ladusalt kirjutatud ning sujuv. Keel sümpatiseeris. Mõrvari arvasin ära raamatu teises pooles, nii et pinge oli päris kaua laes.

Aga. Tegelased. Eriti kõrvaltegelased olid minu jaoks stereotüüpsed. Samas saan ma aru autori teadvustatud või teadvustamata dilemmadest karakterite loomisel. Kui kuklas tuksub soov luua elulähedasi tegelaskujusid, siis tihti valitakse keskmistest keskmisemad jooned, teatavad mallid, mis alati toimivad (noor ja kerglane maatüdruk, vägivaldsete kaldvustega kalk isa, rahustisõltlasest ebaõnnestunud idaeurooplane Euroopas jne). See häiris mind, ent mitte sellisel määral, et oleksin raamatu pooleli jätnud. Seega krimkaaustajaid ootab algupärane väga moodne ja skandinaavialik põnevik!

Flanöös

Loen veel “Euroopa sügist” ja Aareleid juba ootab.