Katrin Pauts “Tulekandja”

Kevadpühad tormasid minust tuuleiilina üle. Ma jäin pisut hingetuna lebama ja toibun siiamaani. Nii olen ma päris palju mõelnud ning planeerinud, kaalunud ja vaaginud. Nõnda jäi ka Katrin Pautsi “Tulekandja” muljestik pisut viibima. Lõpetasin selle ju ammu. Tekst on järg “Politseiniku tütrele”, ehkki “Tulekandja” nautimiseks ei pea eelmist romaani lugema. Kiitust väärib autori töökus ja viljakus, kahe aastaga kaks mõrvaromaani – braavo!

Ma lugesin Katrin Pautsi teist kriminaalromaani kahel põhjusel. Esiteks vajasin ma midagi kergemakoelist vabade hetkede sisutamiseks, mil põhjalikult süveneda ei jaksa ning tahaks midagi leebestiililist ja põnevat. Ning teiseks igatsen ma nii kohutavalt saari. Eriti Hiiumaad, aga ka Saaremaad, Muhumaad ja Vormsit. Igatsus on nii hingemattev, et isegi õõvastava mõrvaloo asetus sinna mõjub hõllanduslikult. Nõustun kultuuritarbija60 blogiga ja loodan, et Pauts viib tegevuse millalgi ka Hiiumaale. Seal on neid kurjakuulutavaid kohtasid ka piisavalt. Kui minu käest küsitaks, asetaks ma sündmustiku Hellamaa pärastlõunaselt vaikse metsatuka sisse või Ristna tuulte kätte. Kuigi ma usun, et Pautsil ei teki probleeme ka kõige raugema ja heasoovlikuma koha pahaendeliseks muutmisel.

“Tulekandja” koosneb mineviku- ja olevikupiltidest ning päevikukatketest. Kõige kihvtim oli romaani põhiosale järgnev dokumentaalne selgitus erinevatest romaanis kasutatud kohtadest ja kultuuripaikadest, näiteks ohvrikividest ja üüdiaukudest. Sealt selgus ka, et Pauts on romaani kirjutamiseks palju eeltööd teinud (isegi Kadri Tüürilt nõu küsinud) ning see avaldab mulle alati muljet.

Krimkasid lugedes hindan ma seda, kuivõrd haagib jutustaja teksti mingisuguseid looga otseselt mitteseotud või tundelisi seikasid. Näiteks Pautsi lugedes jäi mulle meelde üks fragment, kus peategelane – ajakirjanik Eva – märkab Muhu saarel kõrgepingeposte, millest johtuvalt meenuvad lapsepõlvehirmud, nimelt on peategelane “sääraseid raudhiiglaseid alati peljanud.” Need on metalsed kolossid, mis sirutavad käsi, need mõjuvad peategelasele ähvardavalt. Just sellised kohad on krimkade maasikmarjad: katked, kus sul lugejana tekib tegelasega mingi afektiivne kokkupuutepunkt. Need, kes pole “raudhiiglastest” kunagi niimoodi mõelnud või neid seirates tundevalangu alla jäänud, ei kõigutu. Aga mind kõnetas see lõik väga, sest just niimoodi olen ma Lääne-Eesti maastiku keskel kasvades tundnud ja mõelnud, ka hirmusselgel ja vaiksel juuli pärastlõunal, mil maamaastik võib eritada kurjakuulutavaid signaale.

Need imelikud kohad, mil romaanid puudutavad jõhkralt intiimselt sinu enda elamiskogemust, muudavadki lugemise rafineeritud naudinguks. Palun veel!

Loen praegu Anna-Maria Penu “Eesti verd”. Lugege ka.

Flanöös

Keeping my sweet personal and professional lives so very apart. André Gide “Valerahategijad”

Jah, ma olen raamatupea. Mu igapäevane töö on seotud kõiksuguste raamatutega ja mu igaõhtune mesimagus hobiaeg on samuti pühendatud raamatutele, täpsemalt ilukirjandusele. Sellest johtub rida probleeme – töö raames loen raamatuid, mis ei ole just kõige kergemad ning mis nõuavad selget pilku, vahedat suhestumist, sirget selga, pliiatsit, istuvat asendit. Nüüd jaanuaris üritasin tööviljakuse suurendamise eesmärgil ka õhtuti/öösiti lugeda 20. sajandi esimese poole tekste, mis päädis sellega, et ma hakkasin tasapisi mõistust kaotama ja otsustasin oma era- ja tööelu vahele rasvase ja range joone tõmmata. Aitab naljast!!!

Mis sundis mind jälle tagasi vanadele radadele pöörduma, oli André Gide ja tema oopus “Valerahategijad”, mis iseenesest on väga kihvt raamat ja mille keerdkäigud ning inimesekäsitlus intrigeerivad mind. A-g-a seda ei saa lugeda niimoodi “lõdvalt” – juuksuritoolis või 10 lehekülge napilt enne uinumist, see nõuab rohkemat, viskleb tähelepanuvaeguses. Ja ma teadsin seda juba alustades, aga ikka punnisin vastu.

dsc_0154

Modernistliku koega tekstis tegutsevad sigatsejad kooliõpilased ja kirjaniku alter ego Édouard, kes kirjutab samal ajal selle sama raamatu kirjutamise päevikut (just!). Küsimused, millega tekst tegeleb ja temaatikad, mida see käsitleb, on igati tollele perioodile kohased: mis on kunst, mis on fiktsioon, kuidas kujutada homoseksuaalsust, kuidas peaks romaani kirjutama, mis on elu, millised on “paremad viisid” elamiseks. Iseenesest ei ole raamat raske (kui võrrelda näiteks Prousti või Faulkneriga), aga siiski nõudis minult rohkem kui olin valmis talle hetkel pakkuma. Tegelikult teeb see mind natuke kurvaks, sest “Valerahategijates” olid mõned väga hästi välja kukkunud tekstikohad, mis ära märkisin ja, mis tabasid väga hästi mingeid aspekte, mis mind ennastki huvitavad. Toon all mõned ära.

dsc_0134

Ma ei usalda tundeid, mis leiavad sõnastuse liiga kiiresti. (…) Ta on juba liiga lugenud, on meelde jätnud ja õppinud hoopis rohkem raamatutest kui elust. (lk 162, siniseset EPL-variandist) Tundub, et Gide (ja paljud tema kaasaegsed filosoofid-kirjanikud) ei usu n-ö traditsioonilisse haridusse ja pooldavad pigem kriitilist suhtumist establishmenti. Naljakas on selle juures, et kui paljud kuulutavad raamatutest ära pöördumist ja nimetavad hoolsaid õppijaid “tolmusteks”, “eluvõõraiks”, siis tegelikult on see ideaalinimene, mida ette kirjutatakse igati haritud, lihtsalt kuidagi sellest haridusest n-ö üle kasvanud.

Kirjutamine takistab elamist ning et tegudega saab end paremini väljendada kui sõnade kaudu. (lk 199) Tollased kirjainimesed kaotasid usu sõna võimesse midagi väljendada (see pööre toimus tegelikult juba varem). See on paradoksaalne ja karm – kui sõnasse ei usu, on kirjanik päris keerukas olla. Kui uskuda, et sõnadega eales “eluni” ei jõua, on kirjanik ikka täismasohhist. Keele ja “reaalsuse” teema on raske ja seda ma üheselt lahendada ei oska..

dsc_0167

Justum et tenacem propositi virum (õiglane ja sihikindel mees), keda meile eeskujuks seatakse, loob kõige sagedamini kivise pinnase, millel kultuur kiduneb (244). Stereotüüpide lammutamine, mingite eeskujude seadmise küsimärgistamine – sellega tegeleb Gide kohe hea meelega. Nii kujutab “Valerahategijad” kriitilist ilmavaadet, mis iga sõna, sammu, hoiakut detailselt läbi valgustab, küsimustab, kiustab, nörritades niimoodi lugejat. Kõige tähtsam on kirgas ja sõltumatu elu, vahe pilk, julgus olla üle.

Ühesõnaga: tegemist on päris kihvti, mitmekesise ja kriitilise tekstiga, mida ma kindlasti veel loen. Lihtsalt mitte horisontaalis ja pehmes ööriietuses.

Kõik, side lõpp, lähen reisile, ihaldan gide’ilikult ära.

Flanöös

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Maarja Kangro on olnud mu raamatulaual alates 2008. või 2009. aastast, täpselt ei mäleta. Algas see suhe “Heurekaga”, siis lugesin “Ahvid ja solidaarsus” ja siis tuli “Dantelik auk”. Mulle meeldisid need tekstid, aga need siiski tulid, olid ja läksid jälle. Nagu väga suur hulk raamatuist, mida ma loen. Nüüd lugesin “Klaaslast”. Ja see, ma arvan või isegi kardan, ei lähe kuskile. Lasi ennast lugeda ja võttis oma niiskete haarmete vahele.

dsc_0097

Eks mul on sõnadest puudus, jälle. Aija Sakova nagunii puudutab mõlemat teemat, mida tahtsin lahata ja mis mind kõige valusamalt puudutasid, see oleks esiteks, mis on “väärt” trauma”, mis on valu, mida on väärikas representeerida, kas isiklik valu kuulub sellisesse valda? Kas ühe konkreetse indiviidi täiesti individuaalne valu, mis johtub siis paarisuhtetraumast, leinast, kaotusest, on n-ö üllas valu ja tundmist väärt? Millegipärast mulle tundub, et läänes on mingid valud justkui “õigemad”, s.o eriti sõjaga seotud kogemused, šokid, kadumised, vägivallalainete muserdavad kogemused. Ühe naise lapsekaotuslood ei ole justkui nii nooblid. Mistõttu on Kangro raamat justkui värske ja kole tuuleiil, mis annab hääle ka nendele tunnetele, mida kuigi avalikult ei lahata.

dsc_0100

Ning teiseks intellektuaalse eneseteostuse ja lapse kasvatamise kokkusobitamine. Jutustaja ambivalentse subjektina sedastab, et olgugi ta tahab lapsi, on laste kasvatamine vaimse ambitsiooniga naisele emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav, keha materdav, aga vaimselt totaalselt alakoormuslik. Alati on parem midagi rahus lugeda (Platonit või ajalehte), kui tite nuttu kuulata. Nii ütleb ta välja ränga tõe, mida mõne aja eest (ja mitte nii teravalt) on selgitanud meesvaatepunktist Knausgård, öeldes oma venna isakogemuse kohta, et too oli lastega koos eksisteerides õnnelik, kuna tegelikult ei pidanud ta oma elus kuigi palju muutma, jätkates oma tegevustiku ja rutiiniga. Knausgård on võrreldes Maarja Kangroga aga sõnarohkem, häbelikum, vähem intellektuaalsem, kuigi ka megahea.

dsc_0102

Jah, mulle meeldib see kuju, kes tegutseb “Klaaslapses” ja ma tunnen talle kaasa ja ka imetlen teda. Ma ei hakka analüüsima teksti autobiograafilisest perspektiivist – kuidas suhestub romaani “mina” ehk sõnadest moodustunud isik Kangro ja naine, vereringe ja luudega eesti kirjutaja Kangro. Ma ei tee seda, sest ma olen proovinud, aga ma ei oska. Ma ju tean, et autor on surnud ja positivism ammugi. Nii et see selleks. Kangro-raamatukuju on nii aus, nii järsk, otsustuskindel, arvamuslik, emantsipeerunud. Kangekaelne, mobiilne, suhtlusaldis. Kõrk, jah, aga kindel. See respekt, mis loo jooksul tekib, viibki loo keerme ja traagika nii kaugele, et lugejal on raske ja kurb. Loo lõpp, mil selgub tõsiasi, et naise tibukese maised jäätmed on kaotsi läinud, tõmbab sisse ikka koleda augu. Augu, kust immitseb kõike seda vedelat ja lögast, mida lääne kultuur alati on kartnud. Mida õpetataksegi kartma. Kuiv, kõrge, ülemine, mõistuslik versus märg, libe, alumine, emotsionaalne. Teada tuntud märgistet dihhotoomia. Kõik, mis loksub üle piiri, ajab inimese peast hulluks. Nii on abort ja sünnitus jätkuvalt eesti keeleski ilukirjanduslikult alarepresenteeritud (meenub muidugi Krõõda teise tütre sünd, mil naine kooserdab pärast väljutust last pesema, sest tal pole ühtegi abilist ja Semperi “Armukadedusest” verise lina stseen, kuid need tekstid ei tegele sünnituse kui sellise kirjeldusega, Semperi jutustaja räägib küll naise lõkendavatest põskedest ja rahutust hingamisest, aga üldiselt on see võrdlemisi romantiseeriv) ja see, et Kangro sellise pauguga ja sellise detailirikkusega algust teeb, on imetlusväärne. Kõige selle juures tundub (sümboolse) kapitali tagaajamine mõttetu enesenüristamine, kulutamine. Kangro peatub ka sellel põgusalt.

dsc_0105

Ja muidugi saab lugeda haiglapersonali üleolupositsioonist, s. t lugeda kirjandusteosest seda, mis linnalegendidest ammu teada, a’la valudes naise kallal tänitamine, õpetamine, nõmetsemine. Vastik. Kangro sedastab, et kui maailmasse tulek tekitab naisindiviidile sääraseid piinu, siis on ilm üks perssekukkunud koht. Miks peab inimese sünd tekitama kohutavaid, tõmbavaid, märjavöödilisi, tõmbluku vägivaldse purunemisena mõjuvaid valusid? (Millele konservatiivid armastavad vastata, et naine, vana roju, peabki kannatama. Siis muutub heaks ja õilsaks).

dsc_0099

Sünnitades saab naine teada, mis tunne on puuviljal, näiteks granaatõunal, kui temasse ratkuvalt nuga lüüakse, kui tekib rigisev hääl ning lõikest immitseb punakat vedelikku; mis tunne on melonil, kui temast lusikaga seemneid uuristatakse, kui tegu korratakse veel ja veel, et saada kätte kõik seemned, koos imeliku märja niitja massiga. Seep see ongi. Lusikas uuristab uuesti, uuesti, uuesti, uuesti, uuesti.

dsc_0103

Heade raamatute lugemine on alati vastuoluline. Esiteks saad küll elamuse osaliseks ja ehk mõtled mingi teema üle sügavamalt järele (või saad aru, et mõtlemine on mingis olukorras mõttetu), kuid teiseks see alati ka morjendab mind mingil moel. Tekitab tunde, et kuis on üldse võimalik midagi ise valmis kirjutada, kui maailmas on sitaks palju head proosat. Ma ei tea, mida üldse on vaja teha, et tunda end mõtteka ja mõtestatud olendina. Kõige lihtsam oleks sellest ihast lihtsalt kuidagi lahti saada ja elada ilma ambitsiooni ja soovita. Seda ma veel ei oska. Aga, well, carpe diem, täna on uus päev, tasub jälle katsuda oma ihasid, tunge, iseennast alla suruda.

Võib lugeda ja kannatada.

Head aega

Flanöös

Raamaturohket uut ja Karl Ove Knausgård “Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas”

Head uut aastat, lugemishimukad sõbrad! Ma olen puhkuselt tagasi ja täis lugemismõtteid, -muljeid, -plaane. Olen sirvinud Eestis nii vanu kui ka uus raamatuid, väisanud Koid ja raamatukogusid ning tekitanud mõnusa hulga tekste, mida endaga Kaukaasiasse ühes võtta. Tõsi, paljud neist on sajandialguse tekstid, kuid võtan ühes ka mõndagi uut ja jagan teiega – nii nagu juba tavaks saanud – oma mõtteid valitud tekstidest. Et 2017 tuleks imetabane ja mõtterikas!

dsc_0242

Üle pika aja on mul raske leida sõnu, millega raamatust kirjutamist alustada. Ma arvan, et valisin Karl Ove romaani lugemiseks just seetõttu, et “Minu võitlusest” räägitakse palju, see meeldib lugejaile ning inimesed leiavad, et see on hea. Mina – uudishimuliku ja muidugi ka mõjutatavana – tahtsin ka teada, mis on teksti iva ning miks see säärast furoori tekitab. Miks Sehkendaja siunab ning Päikesejänku soojalt soovitab.

Minu jaoks on romaani trump siirus, valus ausus ja erinevate emotsioonide, inimlike murede ja suhterägastike vastikult ületasandiline läbivalgustus, mis on oma lihtsuses tabavalt nägelik. Ma pean tunnistama, et ükskõik kui palju meeldiks mulle öelda, et mulle see tekst ei meeldinud, ei saa ma seda teha. Sest see meeldis mulle, ma tundsin minulaadsed mõttekäigud ära ja suhestusin peategelasega. Ka meeldis mulle see, et eneseiroonia ja isegi -halvustus ei ole kantud peategelase/autori enesekuju üleolevusest. Ühesõnaga – Karl Ove ei varusta iseenda materdusi mingi pühalikkuse auraga, vaid on enda motiivide ja käitmiste kirjeldustes minu meelest vägagi neutraalne.

Toon näiteid. Minu jaoks on valusalt aus see, kuidas mees kirjeldab isaks olemist ja laste eest hoolitsemist, rõhutades, et enne laste saamist uskus ta siiralt, et kõik läheb hästi, kui laste vastu hea olla. Tegelikkuses on laste sünniga seotud muutused nii suured, et ta tajub, kuidas ta elu vajub kuskile alla ning tema autonoomsust anastatakse. See on väga julge ja karm väljaütlemine, mida tihti – eriti autobiograafilistes tekstides – öelda ei söandata.

Inimeste käitumismustreid oma isa najal analüüsides toob autor välja huvitava mõtte, et inimeste teod – ehk need, mille põhjal me kaaslaste üle otsustame – varjavad tegelikult ära inimeste tegemata teod, mis neid samaväärselt defineerivad. Nii märgib jutustaja, et tema isa lõikas alati oma juukseid ise (ei käinud juuksuris), külastas linnaserval asuvaid suuri supermarketeid (mitte väikseid lähipoode), ei sõitnud bussiga. Tõlgendades neid tegusid kui hirmu kaotada kontrolli ja luua liigseid suhteid.

Ka rääkis peategelane minu jaoks lahti ühe tundmuse, mida ma olen teatud eluperioodidel tundnud, kuid mitte kunagi sedasi sõnastanud. Need on need hetked, mil maailm läheb lahti, see on mu auster, mil tundub, et ees ootab ainult hea ja soe. Raamatus kirjeldatakse seda kui elu, mis on pilgeni täis võimalusi, kui kõik osutab ettepoole. Ja siis ühel hetkel see murdub ja kaob suure loo tunne.

Mulle meeldis veel, kuidas ta ei üritanud oma noorust idealiseerida või kirjutada endasse ihaldusväärseid omadusi (atraktiivsus, seltskondlikkus, sõprade rohkus, seikluslikkus). Nii ütlebki ta, et ülikoolipõlv oli tema jaoks rida lohutuid, üksildasi ja ebatäiuslikke päevi. Mis ei tundunud sel hetkel nii lohtutud, kuna temas hingitses ikka lootus rõõmust, armastusest ja ootamatust läbimurdest :). Seda oli kuidagi värskendav lugeda, Karl Ove võtab end alasti, analüüsib kalgilt ja jõuab niimoodi lugejale lähedale.

Ja lõpetuseks oli väga mõnus lugeda sellest, kuidas raskete tekstide lugemise võlu ei peitu ainult nende mõistmises, vaid ka teadvusenihke tekkes. Teadmine üldse, et need tekstid eksisteerivad, rikastab. See tähendab, et teadmine ei ole alati peamine eesmärk, vaid hoopiski aimused, tajumused, mingisugune tunne, mis seda lugemist saadab.

Seega: minu meelest igati hea lugemiskogemus. Alates mehe isakogemusest, lapsepõlvemälestustest, problemaatilistest peresuhetest kuni vihatud isa matmise ettevalmistamise, lõputu koristamise, suitsetamise ja kohvijoomiseni. Kihvt. Kalk. Pehme. Läbinägev.

dsc_0236-2

Flanöös

P.S! “Minu võitlus” ei saanudki pildile, see-eest võrgutavad lugejat ilusad punased kihisevad raamatud.

Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”

Jaapani imemees Murakami on olnud mu kaasaegseid lemmikuid nüüd vast juba kuus aastat. Tema “Kafka mererannas”, “Norra mets” ning novellikogu “Elevant haihtub” meeldisid mulle ebanormaalselt palju. Esimest mainitutest lugedes ei suutnud ma üldse uskuda, et keegi sedasi üldse saab/võib/oskab kirjutada. Tekst sobis mu eluhetkega perfektselt ning lummatud olen siiani.

Seega oli suur mu rõõm, kui avastasin, et veel üks mehe raamat on leidnud tee eesti keelde. Hurraa! Ma kirjutan nüüd loetust avameelselt ning lahmivalt, seega, kui sa ei ole teksti lugenud ning plaanid seda teha, siis ära rohkem loe, sest ma ütlen SELGEL SÕNAL ÄRA, MIS LÕPUS JUHTUB!

DSC_0704

Murakami viimase romaani lugemine on imelihtne: tegevustik on loogiline, tegelased detailselt välja joonistatud, keel selge ning võluv. Ühtlasi on valitud teemad väga mõistlikud: sõpradevahelised suhted, reetmine, arusaamatused ning mineviku taak. Samuti mõtisklevad tegelased või suunab jutustaja mõtisklema selle üle, kuidas olla õnnelik ja kuidas elada hääd elu. Kes meist ei oskaks suhestuda? Murakamil on alati tegelasi, kes mingil määral meenutavad meid endid või vähemasti mind ennast. Ning ega paha tee ka selliste üldinimlike (kuigi ma ei kannata seda sõna) teemade sidumine romaani.

DSC_0706

Küll aga on seekordne peategelane pisut flegmaatiline, mistõttu on tema motiividest keerukas aru saada. Loo uss sisiseb tõigas, et üks harmooniline (pidevalt rõhutatakse just seda sõna) sõpruskond laguneb ühel hetkel ja täiesti arusaamatult. Nimelt avastab peategelane ühel vaheajal, et ükski tema neljast sõbrast ei taha temast enam mitte midagi kuulda. Alguses eiratakse teda külmalt ja seejärel ütleb üks selge sõnaga, et nad ei soovi temast enam miskit teada. Misjärel tunneb Tazaki end justkui öiselt laevalt pimedasse vette visatu (Murakami kujundid mõjuvad mulle, need on head ja sobivad mu iseloomuga, mis tähendab, et kui kasutatakse sellist pimeda öö kujundit, siis ma tunnengi külma oma luudes ja tajun, et mind puudutatakse sõnaga). Samuti saan ma aru “maastikunukrusest”, millest romaanis kõneldakse. Sest olen ju minagi seisnud kruusasel künkal, vaadanud sissevajunud katuseid ja üksikut puud taamal ja tundnud, kuidas mu hinge tõmblukud üksteise järel katki lähevad.

DSC_0707

Mis järgneb, on võrdlemisi kummastav: Tazaki võtab põhjendusteta väljaarvamise teatavaks, elab läbi kohutavaid hingepiinu ning elab endassesulgunud inimesena (ehkki hea töö ja hea elukoha ja võrdlemisi hea välimusega) edasi. Siis ühel hetkel otsustab ta tüdruksõbra mahitusel välja selgitada, miks temaga nii julmalt käituti. Läbi muusikaliste vahelepõigete, ujumistrennide ja Soome-reisi (!) mõtleb Tazaki enda jaoks asjad lahti.

DSC_0711

Ja kui sulle meeldivad lahendid ning kindlakoelised lõpud, siis seda Murakami sel korral otseselt ei paku: me saame küll teada, et mees heideti sõpruskonnast välja ühe tüdruku vale tõttu (ehkki vale ja tõe piir pisut raamatu jooksul nihkub, kuigi mitte sellisel määral, et päriselt uskuda, et tüdruku nimega Shiro/Yuzu vales kahelda). Samas ei saa lugeja midagi teada ei sellest, miks haiglane neiu valetas ja miks ta tapeti. Tazaki aga jõuab endas selgusele ja saab julgust. Lugeja jääb näppu imema. Ja päris mitu korda, sest samuti ei selgu Midorikawa-nimelise tegelase koti sisu. Fuck me! Ma ei tea, kas ma olen tänapäevase meedia poolt nii rikutud või mis täpsemalt toimub. Jah, vist olen rikutud. Ma tean teada, mis on koti sees, kui Midorikawa klaverit mängib, virtuoosselt, ma tahan teada, mis on ühe “enesest lugupidava metropoli daami Chaneli käekotis”, ma tahan teada, mis on rinnahoidja all, mis on inimese hinges. Kuigi tegelikult ei oleks vaja. Las Midorikawa olla.

DSC_0722

Aga maitsekas on see asi siiski. Ilus, steriilne, nukker. Murakami knows his shit. Jätkuvalt. Siiski asetub see tekst “Norra metsa” ja “Kafka mererannas” järele. Mulle on vaja enam vimkasid, rohkem käände ja rääkivaid kasse. Vähemalt Murakamit lugedes ihalen neid. Aga ma ei kahetse midagi, üks parimaid lugemisi viimasel ajal. Nii et lugege, miskit kaotada ei ole.

Flanöös