Robert Galbraith “Kus on kurja kodu”

Siin on nii roheline, hallikas-kruusakarva ja värske. Ninna tulevad ei tea kust karged lõhnad: niiske muru, banaan (!), veesilm. Mulle meeldib see. Ehkki ma ei taha mõelda binaarselt, pean ütlema, et see lõhn siin on parem kui seal. Ja seda lõhna on isegi Tallinna linna sees, mitte ainult maal. Seal kaugel mägede vahel on linnaõhk talumatu. Aga samas ju talutav – sest inimesed elavad, söövad, armastavad, tapavad ka seal. Aga ma ei taha muutuda pateetiliseks.

Et ma olen kehv kohaneja, on mul lugemis- ja töörütmid sassis ning jagan teiega muljeid juba mõne aja eest lõpetatud Robert Galbraithi mõrvaromaanist “Kus on kurja kodu”.

Robert Galbraithi Cormoran Strike’i lood on minu comfort-lektüür, minu väike klišeedest pikitud detektiivikoogike, see, mis aitab maandada modernistlikest tekstidest tekkinud närvipalavikku. Galbraithi stiil on hea, hoiakud sallivad, oskus pikka põnevat teksti toota imetlusväärne. Ma arvan, et mulle meeldis kolmas osa “Kus on kurja kodu” ehk Career of Evil senini kõige rohkem. Tõlge on minu meelest hea, ehkki kirjavigu pisut siiski oli.

See on tundlik tekst, mis on inimeste erinevuste suhtes teraselt meelestatud – kõrgklassi Londoniga koos kajastatakse sotsiaalsete autsaiderite elu, meeste mõtete kõrval on kajastatud ka naiste arusaamu ja kogemusi. Väga usutavalt mõjub Cormorani kolleegi Robini ambitsioon saada detektiivibüroos partneriks, tema püüd saada uurijaks ning kõiksugu, sealhulgas soopõhised takistused, millega ta sel teel kokku põrkab.

Muidugi tahab iga teksti lugeja, et Cormoran ja Robin leiaksid teineteist, aga millegipärast liginevad nad muudkui, et siis jälle kaugustesse tõmbuda. Galbraith tahab veel kirjutada ning Robini ja Cormorani ühtekirjutamine võiks ehk vunki maha võtta. Või kas tõesti? Kas poleks hoopiski erakordselt leidlik kujutada seda, mis juhtub pärast teineteise leidmist? Miks peab lugu lõppema abielu või surmaga? Eriti kõva oleks lugeda mõrvalugu detektiividest, kes armastavad ja teevad koos tööd. Teineteise leidmine ei peaks vast asju kinni tõmbama, vaid hoopiski avardama. Eks näis, kuidas seda lugu edasi ehitatakse.

Vahel muutus tekstis häirivaks Matthew-tegelaskuju, täpsemalt tema erakordselt negatiivses võtmes esitamine – temas ei ole midagi ehedat, ta on suurlinna särasse uskuv, nõme, totralt edev ja kiuslik herr, kes oma naisega/Robiniga tegelikult milleski koostööd ei tee. Eriti dramaatiliseks (ja pisut kummalisekski) muutub seetõttu Matthew’ ja Robini pulm teksti lõpulehekülgedel. Miks küll, küsib lugeja, Robin, ratsionaalse olendina, ometigi temaga naitub? Aga no vot, inimene/kirjandustegelane ei ole alati ratsionaalne.

Ka Strike mitte. Viibides peenel õhtusöögil kauni kõrgklassi londoneeri Eliniga, tabab teda ennast imestus – mida ta teeb koos selle imekauni jõuka naisega, kelle korter kiiskab puhtusest, kes on aga mehe jaoks igav ja tuim. Miks ta teeskleb, et teda huvitab see kõik, kui tegelikult ei lähe see talle põrmugi korda? Ja suure plahvatusega lahkub ta restoranist. Galbraith kirjutab minu meelest murdepunkte, tülisid, ebamugavushetki usutavalt ja hästi lahti, ka Strike’i ja Robini hilisem tüli on lõikavalt lähedal, hästi välja kukkunud.

Meelde jäi ka inspiratsioonikirjeldus ehk jutustaja arusaam sellest, kuidas Cormoran mõrtsuka ära arvab ja juhtumi lahendab: oma inspiratsioonihetkel näeb ta tapja kondikava ning tabab ära selle saatuslikud vead. Ta kirjeldab seda plahvatusliku reaktsioonina, “nii nagu maja põledes saab nähtavaks selle metallkarkass…”. (Inspiratsioonikirjeldused on mind alati huvitanud).

Üldiselt on Galbraith ikkagi väga sujuv kirjanik ja mulle meeldiks tohutult, kui ta kirjutaks mingi n-ö igava raamatu, mingi fantastikavaese, mõrvavaese, täiesti “lihtlabase” romaani inimestest, kes elavad – töötavad, armastavad, naudivad kultuuri, söövad ja joovad, pesevad pesu, viivad lapsi aeda, kohtuvad sõpradega, tülitsevad ja magavad. Ma ootaks temalt midagi sellist, mida on moodsas lääne kultuuris nimetatud “suureks romaaniks”.

Järgmise korrani

Flanöös

Katrin Pauts “Politseiniku tütar”

Mul on väga hea meel, et Varrakult on ilmunud “Politseiniku tütar” Katrin Pautsi sulest. Hoolimata, et pealkiri ja mõni aspekt teksti juures mulle ei meeldi, on üldjoontes tegu kobeda tükiga. Ja romaani peategelaseks ei olegi ehk mitte tõsise loomuga Eva, vaid hoopiski Saaremaa, sest tegevustik asetub just sinna. RR edetabelis asetub “Politseiniku tütar” praegu 11. kohale – seega läheb eesti lugejale peale küll.

DSC_0377 DSC_0380

Saaremaa sobib kriminaalromaani tegevuspaigaks väga hästi, seda enam, et tegevus toiub Saaremaa n-ö suburbias, nurga-Saaremaal, kus konutavad vanad kolhoosihooned ja pisikesi majakökatseid sööb loodus. Nurga-Saaremaa representatsioon töötab niisiis kenasti. Mahajäetuse atmosfäär on külgetõmbav. Seda viimast eriti seepärast, et hiljuti olen täheldanud teatavat püsimotiivi – tüüplooks sai juba 90. ndatel inimese tagasiminek maale/külla/villasse pärast mingisugust konflikti/küllastumust/kriisi ja uues maalähedases kontekstis leiab aset enese leidmine ja tihti ka toreda teispoole leidmine. Maa, kuhu tagasi pöördutakse, ootab kadunud poegi/tütreid, paitab nende päid valgete pitsääriste ja meelitab rustikaalsete laudpõrandatega. Aga Pautsi romaani Saaremaa ei oota kadunud lapsi, ei nagista sõbralikult seintega. Millegipärast tuli mõtteisse ka Mats Traadi “Inger”, kus noor õpetajanna Hiiumaale kolib ja ühtäkki avastab, et sealsed mehed on tohmakad :). Aga Pauts asetab maalemineku õõvastavamasse konteksti ning see on värskendav.

DSC_0338

Romaan tõukas mind mõtlema tegevuspaigast kui sellisest, mis lõppkokkuvõtteks viib teatvas mõttes tagasi küsimuseni, miks me üldse loeme. Teadupärast on ju lihtsam lugeda romaane, kus fiktsionaalseks asupaigaks on London, Kristiine keskus, Tabasalu või Montmartre. Sest ehkki lugemine ergutab kujutlusvõimet ja valmistab fantaseerides naudingut, ei soovi suur osa lugejaist liialt suurt vabadust. Ei soovita liiga palju ette kujutada, liialt vabu käsi (eks see muidugi ka oleneb lugejatüübist) ja siiski on iha naalduda millelegi käegakatsutavale. Seepärast on (müügi)edu soovival kirjanikul mõistlik valida konkreetne ja reaalne paik. Mitte mingi Neverland (haa! või Macondo, haa-haa!). Ja muidugi tõmbab konkreetne koht nende olendite tähelepanu, kel kirjeldatava paigaga ühendus. Mina küll olen seotud Hiiuga, mitte Saarega. Aga ikkagi oli lihtne ja põnev lugeda. Ja kirjeldused, sõnavalik kuidagi istus mulle. Romaan oli ladusalt kirjutatud ning sujuv. Keel sümpatiseeris. Mõrvari arvasin ära raamatu teises pooles, nii et pinge oli päris kaua laes.

Aga. Tegelased. Eriti kõrvaltegelased olid minu jaoks stereotüüpsed. Samas saan ma aru autori teadvustatud või teadvustamata dilemmadest karakterite loomisel. Kui kuklas tuksub soov luua elulähedasi tegelaskujusid, siis tihti valitakse keskmistest keskmisemad jooned, teatavad mallid, mis alati toimivad (noor ja kerglane maatüdruk, vägivaldsete kaldvustega kalk isa, rahustisõltlasest ebaõnnestunud idaeurooplane Euroopas jne). See häiris mind, ent mitte sellisel määral, et oleksin raamatu pooleli jätnud. Seega krimkaaustajaid ootab algupärane väga moodne ja skandinaavialik põnevik!

Flanöös

Loen veel “Euroopa sügist” ja Aareleid juba ootab.