Simone de Beauvoir “Väga kerge surm”

Lugemise ja sellest kirjutamise mõttes olen ma praegu eripärases paigas. See tähendab, et ma olen lugenud rohkem kui olen jõudnud kirjutada. Tavaliselt ma nii kirjutan-muljetan kui ka loen võrdlemisi (see oleneb muidugi vaatenurgast) vähe, praegu on kaardid teistmoodi kukkunud. Kaks raamatut ootavad mõtestamist ning üks saab kohe läbi. Millegipärast on härjal sarvist haaramine viimaseil nädalail raske, aga teen seda täna, kõigi raskuste, vihma, valusate lümfide, ärevuse, kimbatuse kiuste.

Raamat, mille lugesin läbi Thbilisi juuksuritoolis, kus viibisin, et vastata oma iluarusaamadele, mis suhteliselt kindlalt ripuvad ikka mingil moel sellest ilunormist, mida Lääne ühiskond meile ihaldusväärseks seab, oli Simone de Beauvoir’ “Väga kerge surm” (1965). Raamat on kaalult tõesti kerge. Pealkiri on muidugi irooniline.

Miks lugesin? Olen viimase poole aasta jooksul lugenud natuke kultuuriteooriat, tõesti natuke (ma ei ole oma progressiga rahul ning eriti närvidele käib see mulle seetõttu, et see on tõsi (mitte enda nuhtluseks välja mõeldud piinkujutelm), sügise poolaastal tegin määratult rohkem kui kevade omal) ja – utreerides – pole teksti, kus ei räägita Beauvoir’st. Enamasti räägitakse küll tema “Teisest sugupoolest”, aga Huston analüüsis ka tema positsiooni ilukirjanduse produtseerijana. Sealt see idu tuligi, soov aduda, kuidas kirjutab Beauvoir. Ja nüüd ma natuke tean. Võtsin esimese ettejuhtuva õhukese (reisimine!) Beavoir’ teksti, mille Raamatukoist leidsin ning siin ma nüüd olengi – Flanöös, kes luges läbi “Väga kerge surma”. Ossa!

Tekst on lihtsasti loetav, karm ja steriilne. Kirjeldatakse peategelase (kes kasutab oma nime ja mitmeid teisi nimesid, mis tähendab, et teksti võib pidada autobiograafiliseks) ema surma ning kui mulle poleks pidevalt ette söödetud, et see on “eksistentsialistlik” tekst, siis oleksin selle sildistanud naturalistlikuks. Aga tõtt öelda muutub siltide kleepimine mulle iga päevaga aiva vastumeelsemaks. Seda viga siis parandades: jutustaja kirjeldab väga detailseilt oma ema luumurdu, hospitaliseerimist, raskema haiguse avastamist, põdemist, vaagimist, suremist, mäda ja olluseid. Aga kui sellest mingil moel distantseeruda, on raamatut võimalik isegi lugeda ja mõningaid fragmente nautida.

Ja samas. Me ju olemegi haiged. Meie, meie lapsed, meie sõbrad, meie vanemad, sugulased, vanavanemad, kolleegid, juhendajad. Me olemegi haavatavad, veritsevad, haisevad. Nahahaigused, kurguhaigused, kõhuhaigused, äratõmmatud seljad, allergiad. Lapsed jooksevad ringi, tatt aiva lendab, ööd saadetakse mööda köhides, jälle lõikas keegi näppu. Kukkus turnimispuult alla, uppus järve. Virginia Woolf (jälle, jälle, jälle) mõtleb oma essees On Illness, et arvestades, kui erakordselt haiged me – inimesed – kogu aeg oleme, on lausa imetlusväärne, et kirjanikud haigustest nii vähe kirjutavad. Selles suhtes – haigus ja suremine – täiesti adekvaatne teema.

Samuti kirjeldab jutustaja oma ema lõppevat õnnetut elu. Või vähemasti annab ta ema elule sellise tähenduse, ema ise ehk mõtles teistmoodi. Jutustaja räägib sellest, kuidas ema eelistas üht tütart teisele, valas ühe peal välja oma lapsepõlve piinu. Ema olemise traagika võtab kokku selline tabav fragment: “Emal oli palju soove, aga kogu energia kulutas ta nende mahasurumisele. See enesesalgamine pani ta raevutsema. Lapsepõlves suruti ta keha, ta süda ja ta vaim põhimõtete ja keeldude rakmesse. Teda õpetati ise endale iket kaela võtma. Ometi elas temas elujanuline tuline naine: aga ta oli ümber tehtud, moonutatud ja iseendale võõras.”

Karm. Enesesalgamine (mind huvitab, kuidas see suhestub enesekesksusega, põnev mõte, mida harutada).

Teine raamat, mille juba lõpetasin, on uuem kui “Väga kerge surm”, nimelt Khemiri “Kõik, mida ma ei mäleta”, sellest järgmisel korral.

Flanöös

Nancy Huston “Loomispäevik”

Uurisin lugemise ajal ja pärast “Loomispäeviku” (1990, e. k 2016) lõpetamist Nancy Hustoni kohta. Abiks oli ka Triinu Tamme järelsõna, mis avas Nancy Hustoni loomet ja elu, mis on täis traagikat, palangut ja kõiksugu põnevaid nüansse. Nagu enamik elusid. Tõik, et Huston tõlgib ise oma tekste, on minu jaoks täielik kurioosum! Ta kirjutab prantsuse keeles ja tõlgib enda tekste ise inglise keelde! Kummaline ja hämmastav. Ning seetõttu loomulikult külvab huvi. Kui heades suhetes peab ta oma raamatutega olema, et pärast tekstide valmis kirjutamist leidub temas pakitsust ja inspiratsiooni need uuesti ette võtta ja teise keelde panna? Jõhker!

Tegemist on väga tiheda tekstiga, milles on palju fragmente, mida tsiteerida, kohti, mille üle arutleda, fakte, millesse süüvida. Mistõttu on raske seda ka kuidagi adekvaatselt kokku võtta. Pigem suunaksin seda lugema ja ise otsustama.

Üldjoontes niisiis.

“Loomispäevik” koosneb kahest kihist. Esiteks kirjeldab autor loojapaare (näiteks Fitzgeraldid, Beauvoir ja Sartre, Woolfid) ning nende toimimist, mittetoimimist, koostoimimist, ta uurib, kas ja kuidas on kahel loojal/kultuuriinimesel võimalik suhtes koos eksisteerida. Teiseks analüüsib Huston enda loomisstruktuure, seda, kuidas ühitada kirjutamist ja pereelu ning tingimusi, mida on vaja, et luua. Kõike seda teeb ta raseduse kulgedes, nii et tegelaseks selles tekstis on ka autori loode, veel sündimata laps, kes oma olemasolust teksti lehtedel aiva võimukamalt märku annab. Hustoni jaoks on rasedus – kui füüsilised hädad raseduse lõpus välja arvata – ilus ja küllastav aeg. Seda on iseenesest rõõmustav lugeda, isegi siis, kui uskuda, et autoril on tagamõte – tema soov on kirjutamist/loomist ja materiaalsust omavahel siduda, näidata, et pere loomine, sünnitamine, hoolitsemine ei välista mingil moel intellektuaalseid lende, mänge, vaimukeerutusi. See tähendab, et isegi kui ta nautis oma rasedust ja ka emaduskogemust üldisemalt, on tema agenda kindlasti ka naiskirjaniku kuvandi rehabiliteerimine ja ümberkirjutamine. Sünnitamine ei välista kirjutamist/loomist.

Lisaks on raamatusse sisse kirjutatud Hustoni varasem haigusaeg, nimelt kirjeldab ta perioodi, mil oli tugeva närvipõletikuga (?) haiglas, mis aga kokkuvõttes oli tema jaoks viljastav ja mõtterikas periood. Umbes nii, nagu Nietzschegi “Ecce Homos” kirjeldab haigusperioodi kui tugevat, vajalikku aega, mil keha närbus, aga vaim õitses kui ei iial varem.

Üks mõttepesa, mille ümber loomispäevik keerleb, on egoism. Kas suur kunstnik peab olema egoist? Ning kui jah, siis kas on võimalik ka nii, et oled üheksast viieni egoist ning seejärel altruist? Ja kas inimene saab ise otsustada, kas ta on egoist või altruist? Ma tingimata ei leia, et nende nähtuste või isiksusetüüpide või iseloomude vms vahele peab tõmbama tugevaid eraldusjooni. Me kõik käitume ju mingil hetkel egoistlikult ja teisal jälle täiesti ennastsalgavalt. Küsimus rõhub pigem kirjaniku elukutsele: kas kirjanik peab tingimata olema egoist? Kas suur romaan saab sündida ka siis, kui autor end tihti teistele ülesannetele ohverdab? Mina arvan, et vist saab. Kuigi autoril nagu igal leegiga põlejal on siiski vaja tunde, mil ei ole tarvis mõelda nõude pesemisele ega laste äratoomisele.

Selles tekstis on kõike. Meile öeldakse, et kirjutamine on nauding (tõsi!), et keha sureb, sõnad ei sure (as far as I know me kõik lõpetame eiskuskil, hauas, tuules, aga sõnad surevad siiski ka, ainult head sõnad ei sure; nii et, baby, kirjuta häid sõnu), et mees-loomeisik usub endasse, naine-looja mitte nii väga, sest ta loob oma kehas last. Edasi: keha vajab teataval määral mugavust, et vaim saaks töötada (Sartre ja Beauvoir elavad hotellis ja söövad väljas). Mehed ei mõtlevat Hustoni sõnutsi sellele nii väga, Kafka kirjutab oma “askeetlikkusest” – tal olevat vaja ainult keldrit, et kirjutada (OOO, andke mulle üks kelder!), ei midagi muud. Kafka kujutleb (naiivselt), kuidas ta keldris kirjutab ja siis sinna toodaks talle ka söök. Oh, toodagu mulle söök! Mina selle näruse materiaalsusega ei tegele, end of story. Viige nõud ka pärast minema mu sellestsamusest keldrist.

Ühesõnaga, keegi peab ka Kafka nõusid pesema! Nancy Huston osutab kõikidele nendele küsimustele sädelevalt, mõnusa huumoriga ning nii, et ma tajun, et ta on mulle lähedal. See iseenesest on kirjanike puhul kiiduväärt oskus – kirjutada nii, et lugeja tajub su/sinu tegelaste füüsilist kohalolekut, lähedalolekut.

Kirjutamine on oma eksistentsi kinnitamise viis. Nõus!

Veel üks tera: “”Kui on “tunne”, et oluline on mööda lastud, siis ongi see mööda lastud. “Oluline” ei ole lapsed ega kunstiteosed, oluline on see, mida oluliseks peetakse.”

Ja palju teisi häid mõtteid.

Hea raamat, võtab kokku väga suure hulga hoiakuid, tajumusi, tõdesid kunstnikuks olemise kohta. Eriti hea lugemisvara noortele kirjutajatele, kes suudavad endas peale tekstide küpsetada ka teisi maailmu (aga mitte ainult).

Head

Flanöös