Mudlum “Tõsine inimene”

Seoses Mudlumi sulest 2014. aastal ilmunud “Tõsise inimesega” oli mul mitu eksiarvamust – millegipärast uskusin, et tekst ilmus 2016. aastal (!) ning millegipärast pidasin seda enne avamist romaaniks. See on tore, kui milleski niimoodi mööda panen. Jääb hästi meelde. Kui raamatu avamisest veel rääkida, siis enne esimese lehekülje keeramist vaatasin ka, mida tagakaanel sõnatakse. Näen, et Mudlumit armastatakse. See, kuidas tema kohta öeldakse, teeb hinge hellaks. Ta on kirjanik – ma nimelt usun (kahjuks või õnneks), et ükski kirjutaja ei ole enne kirjanik, kui mingisuguse teatava (jätan sõnastuse meelega natuke laialivalguvaks) autoriteediga kultuuriga seotud inimene ütleb: “Näe, vot, too seal on kirjanik.” Siis on konkreetne kirjutamise-aficionado vormitud kirjanikuks. Vaidlesin hiljuti just sel teemal. Millal on kirjutaja kirjanik? Kas see oleneb kvantiteedist (alates kahest avaldatud tekstist saame rääkida kirjanikust?) või kvaliteedist (üks suurepärane romaan ja subjekt on kirjanik)? Siin sekkub ka “suure kunsti” küsimus. Ja ma ei viitsi sellest täna jahuda. Nii nagu teie ei viitsi seda loba kuulata.

Mart Kangur ütleb tagakaanel, et Mudlumil on paigas see kirjanikule omane ökonoomia, oskus öelda vähesega võimalikult palju. Kangur lisab, et mittekirjanik (issand, mis olend see veel on, tundub kardetav?!) läheneb asjadele väliselt, ta ei suuda ka paljude tõmmetega asjade olemust tabada. Mudlum oskavat. Siis võrreldakse Mudlumit veel Pessoaga ja öeldakse muud head. Nagu tagakaantel ikka. Oleks päris julm, kui ilmuks romaan/kogu ja tagakaanel oleks karvaselt ja veriselt “See on pask raamat.”

Sellega ei taha ma mitte kuidagi vihjata, et “Tõsine inimene” kuulub kehvade kilda. Vastupidi. Tegelikult on neil tagakaane arvamustel põhi all – on küll hästi kirjutatud tekst, ilus raamat. Naljakas, vahel tüütu. Rikka keelepaunaga. Tekitab iha õmmelda, ahelsuitsetada, hankida endale “postapokalüptiline kaarekujuline diivan”.

Mudlum kirjutab palju asjadest. Ma ei tea, mis viimasel ajal on, aga kõik tekstid, mida loen, räägivad palju asjust, ka Woolfi “Olemise hetkedes” oli rafineeritud kirjeldusi eri objektidest, tikanditest näiteks. Lugesin just läbi Simone de Beauvoir’ lühikese romaani “Väga kerge surm” (millest kirjutan ka peagi blogis) ning ka seal räägib autor “asjade võimust”, sellest, kuidas neis salvestub (elatud) elu, asjadest, mis on orvuks jäänud. Beauvoir kirjutas nii 1965 ja 2014 kirjutab Mudlum, et “Sest kuidagi on nii, et maailm ei ole minu jaoks tegu, ta on asjadest tehtud.” Ja siis nad tulevad, need asjad, diivanid, hommikumantlid, kukekommid, martsipanikommid, vaibad, manuaalid, raamatud, viini toolid, ilurätikud. Tulevad ja hoovavad sinust sellise küllasusega üle, et sa ei jõua suudki kinni panna.

Jutustaja on “omamoodi perfektsionist”, nagu Sulisaw, loost “Sulislaw Zawisza kummaline elu”, kes “joonistab hingpeene ja terava hariliku pliiatsiga väljamõeldud maailmade kaarte ja need maailmad ei saa kunagi päris valmis.” Mulle näib see jutukogu mingi väga detailse, pisiasjadega täidetud konstruktorina, kus on kasutatud klaasi, tekstiile, puitu, pärleid, nööpe, vatti ning jutustaja paneb seda erakordse hoolega kokku. Aga samas järgmisel hetkel võib ta ka selle kõik bensiiniga üle valada ja tiku läita. Mingisugune hullus on selles kõiges. Või olen mina hull? Ja kardan pahasid, nagu kord Ellen?

Tõtt öelda on “Tõsine inimene” erakordselt värskendav lugemine ja puudutab lapsepõlvekeeli, tuhnib kuskil mujal, teises ajas, teistes inimestes. See on värskendav kiiskavvalgete reklaampiltide joas, pärlipesude, pikenduste, väljassöömiste reas. See on midagi kuskilt mujalt ja meinstriimiga sääres kontrastis, et tekitab mõnuvärinaid. Ja siis lööb vastu silmi mõne säärase tundega, mida oled pidevalt peas edasi-tagasi veeretanud, aga mitte kunagi sõnastanud: “Ei ole ühtegi kohta siin maailmas, mis oleks nii kadunud, nii kättesaamatud, kui kohad, kus oled elanud.”

Kipa! Lugege!

Flanöös