Haruki Murakami “Kafka mererannas”. Kurioosumid seoses ülelugemisega

Oh sa issand! Kas sa oled kunagi läinud kellegi lugejainimese juurde ja küsinud nii: “Oo, kaasteeline, kas teie juhuslikult olete lugenud midagi Jaapani suurelt kirjamehelt Haruki-senseilt?” Ja siis on too kirjainimene vastanud, et “Ei ole, kaasteeline, millest too härra kirjutab?” Või: “Jah, batoni Murakami tekstid on igavad, need ei meeldi mulle ja rikuvad mu seedimist.” HAHHAHAH. Ei ole, eks. No mis sa kostad? Faking KÕIKIDELE MEELDIB HARUKI MURAKAMI. Gruusias, Hollandis, Hispaanias, Eestis. Täna üritangi selle mikrovestlusega seoses kirjutada kahest asjast: a) miks Murakami kõikidele minu meelest meeldib ja b) mis tunne on Murakamit soliidse intervalliga üle lugeda? Sip of coffee (muide kohv gruusia keeles on “kava”, just nagu vahuvein, aga see “k” peab tulema kurgu seest nagu linnukesel). Nõnda kirjutan täna Haruki Murakami laineid löönud romaanist “Kafka mererannas” (2002), mille kohta autor ise on öelnud, et seda peab mitu korda lugema. Ah nii, sääraselt, selge pilt. Alustagem!

Mitte miski ei muutu, kui lugeda samu asju. Ma armastan Murakami sisusid, kuid tunnen, et teda lugedes voolan ma laisalt meinstriimis, saan seda, mida ikka antakse ja mida me suu ammuli ootame. Ootame kui lusikat toitva sooja söögiga. Murakami on täpselt see – müsteeriumid, mitmedimensioonilisus, õuduspõneviku elemendid, topeltlood, noor seks, hea toit, rännakud-seiklused, Bildungsroman’i aspektid, filosoofilised vahelepikitud vestlused, intertekstuaalsed viited erakordselt lemmiklemmikule Oidipuse müüdile, suremine, kassid, lunastus. KÕIK on olemas, perfektne. Ja ongi hea, vahepeal on tõeliselt hea, sest unustasin mainida – lisaks pritsib tekstist tihti head huumorit. “Kafka mererannas” on kindlasti ajanud hordide kaupa turiste Jaapanisse, udon-nuudleid ja Jaapani redist sööma, metsa otsima, tatami-mattidel talluma, futon‘idel tuduma ja mida veel. See on fenomen. Ligitõmbav, mesi, liimipaber, takjanupp. Erudeeritud ja mõtterohked haritud kõrgklassi jaapanlased räägivad oma lugu, kirjutavad seda sirge seljaga ja Mont Blancide välkudes. Sellele vastandub vaimupuudega vanema mehe ja maapiirkonna nooruki maailmanägemus. Groteskne.

Seepärast Murakami ehk kõikidele meeldibki: paljudes tekstides jäävad need põhielemendid ringlema. See on Murakami tuum. Ma mõtlesin enne “Kafka mererannas” uuestilugemist (viimati lugesin 2009 või 2010), kas ikke tasub seda teha. Ja miks ma üldse üle loen? Ega ma päris hästi teagi. Ju seal on midagi reminessivat – tahaks justkui kogeda neid samu tundeid, mida kogesin siis tudengipõlves, mil sain kõik õnnetundmused lugemisest, lugemisest, fiktsioonist. Aga seekord oli kõik – ilmselgelt – hoopis teisiti. Ma olen vahepeal palju lugenud, uurinud, kasvanud. Ei taha öelda, et arenenud. Ei ole. Lihtsalt aega on vahele raputatud ja see aeg on teinud mind jube kriitiliseks, nii skeptiliseks, et vahel ei suuda ma ühtki kirjutatud ega kõlavat sõna uskuda. Ma muutun Felix Ormussoniks. See mõte käib veidi sõnakaugemal kujul ka raamatust läbi: “Aga mingist hetkest asi muutus. Elamise kaudu lakkasin ma olemast miski. (…) mida kauem ma elasin, seda rohkem ma kaotasin oma sisust ja muutusingi tühjaks inimeseks.” Allusioon Gide’ile, ütleksin..

Aga muidugi on “Kafka mererannas” väga hea raamat. Need meestegelased on suurepärased. Need kassid on suurepärased, hell, ma nimetasin oma kassi selle raamatu järgi Mimiks (mitte Puccini ooperi, vaid Murakami järgi). See lugu on meisterliku kirjutaja hea mosaiigi-karbitamisoskuse tulem. Tekstist jääb pealegi mulje, et see tuli tal lihtsalt. Panna kõik kastid üksteise sisse sobituma. Kõva. Meeldib igapäevaste toimingute kirjeldus: trenn, toit, pesemine, asjade pakkimine, ühest kohast teise liikumine, pikitud aforismidega. Kirjutatakse klassikalisest muusikast, kujutavast kunstist, kirjandusest ja filosoofiast – seega midagi ka neile lugejatele, kes kõva häälega rafineeritud hingetoitu nõutavad.

Mida ma Murakami teose uuestilugemisest õppisin? Esiteks seda, et alati ei tasu tekste üle lugeda, usun mingit sorti raamatute ellusattumismüstikasse – raamat tuleb õigel hetkel ja sobitub sinuga, järgmine lugemine (ma räägin just meelelahutuslikust lugemisest, mitte stuudiumi tarbeks lugemisest) aga võib olla forsseeritud, pressitud. Teiseks seda, et mida rohkem lugejainimesed loevad, seda “didaktilisemaks” läheb nende pilk, eriti nendel, kellel on väljaõpe kultuuriteoorias või muus sarnases vallas. Teate küll, once you’ve seen it, you cannot unsee it. Lugeja muutub nõudlikuks, pahuraks ja rahuldamatuks. Aga siin pole miskit teha, lugejainimene jääb lugema. Kolmandaks õppisin ma seda, et romaani kirjutamine on vist töö raskete killast ja kui autor isegi kõik teemad meisterlikult kokku jooksutab, siis on järgmine küsimus, kuidas see romaan massidesse pihustada, kuidas publikule meeldida. Murakami on sellega muidugi hiilgavalt hakkama saanud. Braavo!

Lõpetan tsitaadiga Peeter Helmelt 2008 AD: “Seejuures peab olema ettevaatlik, et mitte lasta „Kafkal mererannas” endale meeldida valedel põhjustel” (vt Sirbist). Hehehe. Siin on muidugi kollane pirn peidus. Ja ma ei saa seda pirni süüa. Olgugi et mu püüd on saada kriitikuks, kirjutajaks (s.o võrdlemisi kindla vaatepunkti väljendajaks), ei kannata ma kirjanduse päevakriitika lauseid, mis viitavad valele lugemisele, valele arusaamale, tõlgendusveale. Muidugi, artikkel on kirjutatud ka aastal 2008, palju vett on vahepeal merre voolanud.

Ohh jah. Hea oli kirjutada, hea on lugeda, hea on olla. Üle pika aja. Ma saadan teile sületäie mäeõhku ja embuseid, teie, kes te siin veel kondate. Bulvar on pime ja hõre, vahel hiilivad üle tee üksikud kassid ja mõni targa näoga femme fatale. Mitmed ärid on hüljatud, poeuksed haigutavad kui hambutud suud. Tänavakividel vedelevad vanad Areenid, puruks kistud. Ühtäkki läeb ühes majas tuli põlema.

Flanöös

 

Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”

Jaapani imemees Murakami on olnud mu kaasaegseid lemmikuid nüüd vast juba kuus aastat. Tema “Kafka mererannas”, “Norra mets” ning novellikogu “Elevant haihtub” meeldisid mulle ebanormaalselt palju. Esimest mainitutest lugedes ei suutnud ma üldse uskuda, et keegi sedasi üldse saab/võib/oskab kirjutada. Tekst sobis mu eluhetkega perfektselt ning lummatud olen siiani.

Seega oli suur mu rõõm, kui avastasin, et veel üks mehe raamat on leidnud tee eesti keelde. Hurraa! Ma kirjutan nüüd loetust avameelselt ning lahmivalt, seega, kui sa ei ole teksti lugenud ning plaanid seda teha, siis ära rohkem loe, sest ma ütlen SELGEL SÕNAL ÄRA, MIS LÕPUS JUHTUB!

DSC_0704

Murakami viimase romaani lugemine on imelihtne: tegevustik on loogiline, tegelased detailselt välja joonistatud, keel selge ning võluv. Ühtlasi on valitud teemad väga mõistlikud: sõpradevahelised suhted, reetmine, arusaamatused ning mineviku taak. Samuti mõtisklevad tegelased või suunab jutustaja mõtisklema selle üle, kuidas olla õnnelik ja kuidas elada hääd elu. Kes meist ei oskaks suhestuda? Murakamil on alati tegelasi, kes mingil määral meenutavad meid endid või vähemasti mind ennast. Ning ega paha tee ka selliste üldinimlike (kuigi ma ei kannata seda sõna) teemade sidumine romaani.

DSC_0706

Küll aga on seekordne peategelane pisut flegmaatiline, mistõttu on tema motiividest keerukas aru saada. Loo uss sisiseb tõigas, et üks harmooniline (pidevalt rõhutatakse just seda sõna) sõpruskond laguneb ühel hetkel ja täiesti arusaamatult. Nimelt avastab peategelane ühel vaheajal, et ükski tema neljast sõbrast ei taha temast enam mitte midagi kuulda. Alguses eiratakse teda külmalt ja seejärel ütleb üks selge sõnaga, et nad ei soovi temast enam miskit teada. Misjärel tunneb Tazaki end justkui öiselt laevalt pimedasse vette visatu (Murakami kujundid mõjuvad mulle, need on head ja sobivad mu iseloomuga, mis tähendab, et kui kasutatakse sellist pimeda öö kujundit, siis ma tunnengi külma oma luudes ja tajun, et mind puudutatakse sõnaga). Samuti saan ma aru “maastikunukrusest”, millest romaanis kõneldakse. Sest olen ju minagi seisnud kruusasel künkal, vaadanud sissevajunud katuseid ja üksikut puud taamal ja tundnud, kuidas mu hinge tõmblukud üksteise järel katki lähevad.

DSC_0707

Mis järgneb, on võrdlemisi kummastav: Tazaki võtab põhjendusteta väljaarvamise teatavaks, elab läbi kohutavaid hingepiinu ning elab endassesulgunud inimesena (ehkki hea töö ja hea elukoha ja võrdlemisi hea välimusega) edasi. Siis ühel hetkel otsustab ta tüdruksõbra mahitusel välja selgitada, miks temaga nii julmalt käituti. Läbi muusikaliste vahelepõigete, ujumistrennide ja Soome-reisi (!) mõtleb Tazaki enda jaoks asjad lahti.

DSC_0711

Ja kui sulle meeldivad lahendid ning kindlakoelised lõpud, siis seda Murakami sel korral otseselt ei paku: me saame küll teada, et mees heideti sõpruskonnast välja ühe tüdruku vale tõttu (ehkki vale ja tõe piir pisut raamatu jooksul nihkub, kuigi mitte sellisel määral, et päriselt uskuda, et tüdruku nimega Shiro/Yuzu vales kahelda). Samas ei saa lugeja midagi teada ei sellest, miks haiglane neiu valetas ja miks ta tapeti. Tazaki aga jõuab endas selgusele ja saab julgust. Lugeja jääb näppu imema. Ja päris mitu korda, sest samuti ei selgu Midorikawa-nimelise tegelase koti sisu. Fuck me! Ma ei tea, kas ma olen tänapäevase meedia poolt nii rikutud või mis täpsemalt toimub. Jah, vist olen rikutud. Ma tean teada, mis on koti sees, kui Midorikawa klaverit mängib, virtuoosselt, ma tahan teada, mis on ühe “enesest lugupidava metropoli daami Chaneli käekotis”, ma tahan teada, mis on rinnahoidja all, mis on inimese hinges. Kuigi tegelikult ei oleks vaja. Las Midorikawa olla.

DSC_0722

Aga maitsekas on see asi siiski. Ilus, steriilne, nukker. Murakami knows his shit. Jätkuvalt. Siiski asetub see tekst “Norra metsa” ja “Kafka mererannas” järele. Mulle on vaja enam vimkasid, rohkem käände ja rääkivaid kasse. Vähemalt Murakamit lugedes ihalen neid. Aga ma ei kahetse midagi, üks parimaid lugemisi viimasel ajal. Nii et lugege, miskit kaotada ei ole.

Flanöös