Mudlum “Tõsine inimene”

Seoses Mudlumi sulest 2014. aastal ilmunud “Tõsise inimesega” oli mul mitu eksiarvamust – millegipärast uskusin, et tekst ilmus 2016. aastal (!) ning millegipärast pidasin seda enne avamist romaaniks. See on tore, kui milleski niimoodi mööda panen. Jääb hästi meelde. Kui raamatu avamisest veel rääkida, siis enne esimese lehekülje keeramist vaatasin ka, mida tagakaanel sõnatakse. Näen, et Mudlumit armastatakse. See, kuidas tema kohta öeldakse, teeb hinge hellaks. Ta on kirjanik – ma nimelt usun (kahjuks või õnneks), et ükski kirjutaja ei ole enne kirjanik, kui mingisuguse teatava (jätan sõnastuse meelega natuke laialivalguvaks) autoriteediga kultuuriga seotud inimene ütleb: “Näe, vot, too seal on kirjanik.” Siis on konkreetne kirjutamise-aficionado vormitud kirjanikuks. Vaidlesin hiljuti just sel teemal. Millal on kirjutaja kirjanik? Kas see oleneb kvantiteedist (alates kahest avaldatud tekstist saame rääkida kirjanikust?) või kvaliteedist (üks suurepärane romaan ja subjekt on kirjanik)? Siin sekkub ka “suure kunsti” küsimus. Ja ma ei viitsi sellest täna jahuda. Nii nagu teie ei viitsi seda loba kuulata.

Mart Kangur ütleb tagakaanel, et Mudlumil on paigas see kirjanikule omane ökonoomia, oskus öelda vähesega võimalikult palju. Kangur lisab, et mittekirjanik (issand, mis olend see veel on, tundub kardetav?!) läheneb asjadele väliselt, ta ei suuda ka paljude tõmmetega asjade olemust tabada. Mudlum oskavat. Siis võrreldakse Mudlumit veel Pessoaga ja öeldakse muud head. Nagu tagakaantel ikka. Oleks päris julm, kui ilmuks romaan/kogu ja tagakaanel oleks karvaselt ja veriselt “See on pask raamat.”

Sellega ei taha ma mitte kuidagi vihjata, et “Tõsine inimene” kuulub kehvade kilda. Vastupidi. Tegelikult on neil tagakaane arvamustel põhi all – on küll hästi kirjutatud tekst, ilus raamat. Naljakas, vahel tüütu. Rikka keelepaunaga. Tekitab iha õmmelda, ahelsuitsetada, hankida endale “postapokalüptiline kaarekujuline diivan”.

Mudlum kirjutab palju asjadest. Ma ei tea, mis viimasel ajal on, aga kõik tekstid, mida loen, räägivad palju asjust, ka Woolfi “Olemise hetkedes” oli rafineeritud kirjeldusi eri objektidest, tikanditest näiteks. Lugesin just läbi Simone de Beauvoir’ lühikese romaani “Väga kerge surm” (millest kirjutan ka peagi blogis) ning ka seal räägib autor “asjade võimust”, sellest, kuidas neis salvestub (elatud) elu, asjadest, mis on orvuks jäänud. Beauvoir kirjutas nii 1965 ja 2014 kirjutab Mudlum, et “Sest kuidagi on nii, et maailm ei ole minu jaoks tegu, ta on asjadest tehtud.” Ja siis nad tulevad, need asjad, diivanid, hommikumantlid, kukekommid, martsipanikommid, vaibad, manuaalid, raamatud, viini toolid, ilurätikud. Tulevad ja hoovavad sinust sellise küllasusega üle, et sa ei jõua suudki kinni panna.

Jutustaja on “omamoodi perfektsionist”, nagu Sulisaw, loost “Sulislaw Zawisza kummaline elu”, kes “joonistab hingpeene ja terava hariliku pliiatsiga väljamõeldud maailmade kaarte ja need maailmad ei saa kunagi päris valmis.” Mulle näib see jutukogu mingi väga detailse, pisiasjadega täidetud konstruktorina, kus on kasutatud klaasi, tekstiile, puitu, pärleid, nööpe, vatti ning jutustaja paneb seda erakordse hoolega kokku. Aga samas järgmisel hetkel võib ta ka selle kõik bensiiniga üle valada ja tiku läita. Mingisugune hullus on selles kõiges. Või olen mina hull? Ja kardan pahasid, nagu kord Ellen?

Tõtt öelda on “Tõsine inimene” erakordselt värskendav lugemine ja puudutab lapsepõlvekeeli, tuhnib kuskil mujal, teises ajas, teistes inimestes. See on värskendav kiiskavvalgete reklaampiltide joas, pärlipesude, pikenduste, väljassöömiste reas. See on midagi kuskilt mujalt ja meinstriimiga sääres kontrastis, et tekitab mõnuvärinaid. Ja siis lööb vastu silmi mõne säärase tundega, mida oled pidevalt peas edasi-tagasi veeretanud, aga mitte kunagi sõnastanud: “Ei ole ühtegi kohta siin maailmas, mis oleks nii kadunud, nii kättesaamatud, kui kohad, kus oled elanud.”

Kipa! Lugege!

Flanöös

 

Anton Hansen Tammsaare “Elu ja armastus” (ja iil)

1934 – mil ilmus “Elu ja armastus” – huvitab mind tööalastel põhjustel. Eesti proosas oli siis tugev aasta. Või läheneme üldisemalt, kolmekümnendad üldse olid romaanitihedad, kui kahekümnendaid näeme pigem ehk luulekesksena. Ja ma loen ikka ja jälle Tammsaaret, üle või vahel küll tundub, et üle, aga lugedes selgub, et ma ei ole üldse säärast teksti lugenudki. Ja ma ei mõtlegi siin seda, et me ise muutume ja ei saa mitte kunagi lugeda sedasama “Tõde ja õigust” või “Hamletit”, nagu lugesime 10 aasta eest vilumatute kooliõpilastena.

Ma mõtlen pigem seda, et ma tõesti ei olegi mingeid tekste lugenud, näiteks “Põrgupõhja uus vanapagan” – ma olin täiesti kindel, et lugesin selle gümnaasiumis läbi, tunnistust sellest annavad nii kollased kleepsud hallis raamatud, kui ka püüdlikult hariliku pliiatsiga veetud jooned, märkused, hüüumärgid lehekülgede servadel. Miks, oh miks siis ei mäleta ma sellest tekstist suurt midagi? Teadvusest vilksavad läbi vaid mingid segased pildid, Jaan Toominga nimi ja isver – neid mõtteid siin mõlgutades ja mälus sobrades meenub, et, flanöös, igavene tolvan, käis eelmise aasta augustis vaatamas RAAAMI “Vanapaganat”, mis oli ka ju loomulikult Tammsaare ainetel. Aga lugenud ma seda närust teksti – päriselt lugenud, iga keharakuga – ei ole ma siiski.

Mälu on imelik kauss. Sõel tegelikult. Ma unustan kõik asjad lõpuks ära, kõik raamatud, kõik mõttekäigud, tsitaadid, põhitõed. Sessuhtes olen ma luhtaläinud inimene. Kui mul tekib mõni mõtteseos, mõni tõlgendusidee, pean seda kohe rakendama või vähemalt üles märkima, muidu on see kadunud loom, igaveseks kõrbe eksinud seik. See kurvastab, sest Woolf ütleb (ja ma nõustun temaga), et nii mõnigi asi/positsioon/tunne/kogemus muutub mäletades hoopis keerulisemaks, nüansseeritumaks, isegi reaalsemaks. Siis olen ma igasugu reaalsusest ilma. Mul on vaja uut mälu. Või mälumahtu, mälu viskoossust, ma ei tea, mida. Kas seda ei saa kuskil kliinikus, nurgatoas paigaldada?

Mis ma nüüd tahtsingi öelda?

Et “Elu ja armastuse” lugesin ma läbi. Lõpetasin selle eelmise pühapäeva varahommikul, lillade linade vahel, endal nägu unelõpust paistes. Ja teate, mis. See oli hea raamat. Selles oli koomikat, traagikat, paatost, labasust, kulunud tõdesid. Palju ängi, lollust, segadust. See rajanes siiski Tammsaare lemmikteemal – mehe ja naise vahelisel suhtel (sõjal?). Ja pealkirigi viitab, et nalja selle asjaga tegelikult ei ole. Pealkirjas on kaks kontsepti – nagu näeme – on ELU ja on ARMASTUS. Kuigi vahel tundub mulle, et nende sõnade vahele võiks paigutada “VÕI”. Armastus justkui pakuks naistegelasele (Irmale) kõike, ent meestegelaselt (Rudolfilt) võtaks kõik ära. Ideaalis peaksid elu ja armastus kokku sulama ja mitmeid muid mõisteid veel endasse libistama. Aga Rudolfil välistab armastus elu ja Irmal on ainult armastus. Jama.

Tammsaare brutaalsus (mis on tegelikult salalik brutaalsus) ei ehmata mind enam. Keegi peab ikka surema. Lunastust ei ole. Midagi ei ole. Armastust. Elu ka ei ole. Totter on see, et Tammsaare on kirjutanud tuhandeid lehekülgi, et öelda meile lihtsalt “midagi pole”. Ta pessimism on omamoodi naljakaski. Tammsaare on mu lemmikautoreid.

Kui te mõtlete, et hakkan kirjutades tasapisi mõistust kaotama ja loobin naljakaid sõnu imelikus järjekorras, siis te väga ei eksigi. Ma nimelt hakkangi mõistust kaotama. Ma viibin nn “vaimulaagris”, mille ma iseendale omaenda higi ja pisaratega korraldasin. Alates sellest esmaspäevast kuni selle reedeni tegelen ma kella kaheksast hommikul kuni seitsmeni õhtul lugemise, kirjutamise ja komponeerimisega. Ja kella üheksast õhtul uue mõnusa ilukirjanduse lugemisega. Terve mu tuba on täis imelikke lehti, mahakukkunud pliiatseid, kõrvitsaseemneid, kohvi- ja banaanilõhna, rõduuksest pääsevad raamatutesse hullama äikeselise Thbilisi tuuleiilid. Loen järgemööda Nietzschet, Woolfi, Jamesoni, Sartre’it, Gide’i. Tähendab, mitte järgemööda, läbisegi ikka. Karm askees ja tugev töötahe – muidu kuskile ei jõua. (aga kuhu ongi vaja jõuda, kui “midagi pole”?)

Nüüd kavatsen vaadata veel “Elu ja armastuse” telelavastust. Aga enne tahtsin ka mainida, et “Fargo” II hooaeg was bjuutiful. Kas te olete juba aktualiseeritud, tibud? Olete realiseeritud? Olete endi parimad versioonid? Ma küll täiega olen, raisk.

Nali naljaks. Ma pigem lõpetan. Ei taha endast liiga halba muljet kah jätta.

Flanöös

P.S! Aa, jaa, kas te Mudlumi “Tõsist inimest” olete lugenud? Ma kohe lõpetan.

P.P.S! Ma saan aru, et praegu ollakse obsessiivsed “tänase päevaga” (a’ka dekadentliku carpe diem’iga), et “sul on sinu päev, sinu tänane kink, nii et make it count”, kas keegi oskaks mulle pakkuda koherentse tõlgenduse selle kohta, kuidas ma oma päeva peaksin sellisel juhul veetma? Milline on päev, mis läheb korda, mis on hea, oluline? Mis karakteristikume peaks see kaasama?

P.P.P.S! Ma tahtsin ka kõiki teid tänada, kes te bulvarile eksite, kas joogise peaga või murtud südamega, kas uudishimust või mõttekaaslusest, kas igavusest, nukrusest või üleolekust. Kooserdage siin rahus, bulvar sallib igasuguse südamega inimesi.

 

Virginia Woolf “Olemise hetked. Märkmeid möödanikust”

Virginia Woolf on kahtlemata kurioosne kuju, unikaalse ja iseseisva mõttemaailmaga looja. Tema surma järgselt avaldatud autobiograafiline “Olemise hetked. Märkmeid möödanikust” on erakordselt tihe tekst, mis lubab sisse vaadata Woolfi maailma nägemise viisidesse, tema detailide märkamise võimesse, mällu, tema lapsepõlve rafineeritud elustiili, leinadesse, sellesse, mis oli tema jaoks olemuslik. Valdavalt, isegi kui ta kirjeldab mõnd positiivset seika oma elust, on need mälestused mingil moel kurjaendelised. Võib-olla olen ma seda öeldes alateadlikult mõjutatud teadmisest, mis Woolfiga varsti juhtus, ent võib-olla mitte, vahest ta tekstid ongi halvaendelised, hirmsa atmosfääriga.

“Olemise hetked” on minu jaoks eriline raamat kahel põhjusel. Esiteks selgitab see mulle peenelt ära, miks mõni päev on minu jaoks “tühi” ja teine päev “täis”. Mõni päev lihtsalt on olemispäev ja mõni mitteolemispäev, vahel muutub kõik töö kaudu tähenduslikuks, tasandid vahelduvad, mõtted liiguvad imelisi uperpalle tehes kõikides võimalikes teadvuse kihtides ja ma olen üleni täis elu ja ennast. Teisel päeval ootavad maksmist arved, lõhkevad torud, saavad otsa kõik leivad, banaanid ja kaerad, tekib nohu, purunevad tassid, karjuvad naabrid ja kõik jookseb tähendusest tühjaks.

Teiseks annab “Olemise hetked” mulle mõtestatud selgituse selle kohta, miks ma kirjutan. Ükskõik mida. Eri funktsiooniga tekste ja ka blogi. Woolfi autobiograafias on niisiis olemas ka blogimisselgitus. Ehkki see Woolfi lõik on pigem mõeldud õnnestunud ilukirjandustekstide selgituseks, aitab see mingil moel selgitada seda, miks inimesed tahavad mitmesugustest nähtustest, sündmustest, ka toodetest, kogemustest blogida. Eelkõige puudutab see tervikuks tegemist:

“(…) see on märk tõelisusest näivuse taga, ja kui ma selle sõnadesse panen, toon ma selle tõelisuse välja. Alles sõnadesse pannes muudan ma selle tervikuks, terviklikkus aga tähendab, et see on kaotanud võime mulle haiget teha. (…) Ma tunnen, et teen kirjutades midagi, mis on sellest kõigest (igapäevasusest, praktilisusest, treeningustFlanöös) palju kasulikum.”

Mina näen eelkõige kultuuritoodetest blogimises just seda tervikuks tegemise vajadust. Kui raamat on lõpetatud, siis tahaksin justkui seda raamatut omada või lugemiskogemust enda jaoks kinnistada. Et see oleks lõpetatud, aga samas minu juurde vangistatud. Ma pean kirjutama ja selle tegevuse enda jaoks lõpetama, et see ei saaks põgeneda ja moodustaks ühtse katkestuseta ringi.

Woolf kirjutab muidugi ilukirjanduse kirjutamisest või esseede, s.o kangema kraadiga kirjanduse tegemisest. Ta maalib väga ausa, isegi hukkamõistva pildi oma perest, oma elust viktoriaanlikul Inglismaal, kohustustest, riietest, toidust, suvitamisest. Eestikeelse tõlke 17. leheküljel ütleb ta justkui möödaminnes, et võib-olla ühel päeval vabaneb ta kunstiteoste loomisest. Ka see on huvitav mõte, sest liimib kunsti tegemise külge kannatuse, vangistuse. Sellel on varemgi peatutud. Kunst on suur puur, jala külge seotud kivi, miski, mis tirib looja põhja.

Lisaks kinnitas Virginia mulle üle veel ühe mu uskumuse või teadmise, mis on minu manu tulnud alles viimase pooleteise aasta jooksul: “Aga selleks, et tunda, kuidas olevik voolab mineviku sügavuste kohal, on vaja rahu. Olevik peabki olema sujuv, harjumuspärane. Just seetõttu (…) põhjustab igasugune katkestus – nagu näiteks kolimine – mulle äärmist meelehärmi; see katkestab, teeb pinnapealseks, lõhub sügavuse õhukesteks kõvadeks kildudeks.” (lk 46)

Nii ongi. Tulemus, paberil tulemus tuleb sellest, kui sügaval olnul on rahulikus ja stabiilses olevikuhetkes aega pinnale tulla. Jube. Ka mul on seda vaja. Teadmist, et pikka aega järjest on stabiilne, aiva samalaadne ajarohkus, monotoonsus. Kõik muu pärsib.

Oli hea lugemine. Ma olen jälle Thbilisis ja iman päikest kui käsn.

Flanöös

Looder kirjutab. Ja geniaalsed leiud kahekümnendatest

Imelik valgus on Eestimaa peale tulnud, selline õrnsinine, ööhõngune, natuke kurjakuulutav. Selle sinaka valguse sees kirjutan. Ei teagi, millest. Sellest, et olen looder, päevavaras. Et olen tegelenud nende nädalate jooksul raamatute kokku ahnitsemisega. Raamatud ajavad üle ääre, kõik kapinurgad on neid täis, nad on hõivanud kummutipealsed ja vedelevad arusaamatutes riidest kottides riiulisoppides, nad on leidnud tee kasvuhoonesse ja kastekannudesse. Kaasa võtta ma nagunii palju ei saa. Valikud-valikud. Pead murduvad, murenevad, lähevad kokku tagasi.

Kuidas on võimalik elada elu, rullida end värskelt niidetud murus, süüa rasvaseid toite ja juua joovastavaid jooke, teha parasjagu nii palju tööd, et onud ukse taha ei tule ja samas veel raamatuid läbi lugeda? Ma ei tea. Ehk keegi tark naine või mees kuskil teab. Mul on pooleli Tammsaare “Elu ja armastus”, mis ajab mu peast hulluks ja Mudlumi “Tõsine inimene”, mis on sitaks hea. Ja ka Woolfi “Olemise hetked”, mida loen terava hariliku pliiatsiga. See on päris perfektne tekst. Ma arvan, et Woolf on üks mu suurimaid kirjanduslikke inspiratsiooniallikaid. Hetkel.

Aga olgem ikka ja ennekõike ausad, pigem tegelen ma kõige muuga kui jätkusuutliku lugemisega. Sealhulgas aknast välja vaatamise, kohinate kuulamise, sõrmede klõbistamisega vastu puitu, lihasmassi kaotamise, kruusateel tolmutamise ja muude eluks vajalike asjadega.

Muide, kas te olete lugenud inimloom August Gailiti följetonikogu “Klounid ja faunid” 1919. aastast? Selles sisaldub ka tükk “Kui me geniaalseks saime”, mis kajastab härrade Visnapuu, Rohti ja Gailiti mõtet hakata geniaalseks, mille jaoks nad varusid kalu, kalamarju ning korvi viina ja veini. Kui kedagi huvitab see, kuidas tõelist loojat 20. sajandi alguse Eestis defineeriti ja selgitati, pakub see tekst teatava insight’i.  Põhimõtteliselt tuleb end maa alla juua ja oodata, et hüperboolid muunduksid suursugusteks. “Me jõime jälle, jumalikus ootuses genialiteedi tulekusse.”

Selle mõttega ma lõpetan, lähen korra uduse valguse sisse ja vaikusesse magama. Mu elu on hea ja igati kadestamisväärne. Ja ma ise olen mahlane virsik. Cheers!

Alati teie

Flanöös

Robert Galbraith “Kus on kurja kodu”

Siin on nii roheline, hallikas-kruusakarva ja värske. Ninna tulevad ei tea kust karged lõhnad: niiske muru, banaan (!), veesilm. Mulle meeldib see. Ehkki ma ei taha mõelda binaarselt, pean ütlema, et see lõhn siin on parem kui seal. Ja seda lõhna on isegi Tallinna linna sees, mitte ainult maal. Seal kaugel mägede vahel on linnaõhk talumatu. Aga samas ju talutav – sest inimesed elavad, söövad, armastavad, tapavad ka seal. Aga ma ei taha muutuda pateetiliseks.

Et ma olen kehv kohaneja, on mul lugemis- ja töörütmid sassis ning jagan teiega muljeid juba mõne aja eest lõpetatud Robert Galbraithi mõrvaromaanist “Kus on kurja kodu”.

Robert Galbraithi Cormoran Strike’i lood on minu comfort-lektüür, minu väike klišeedest pikitud detektiivikoogike, see, mis aitab maandada modernistlikest tekstidest tekkinud närvipalavikku. Galbraithi stiil on hea, hoiakud sallivad, oskus pikka põnevat teksti toota imetlusväärne. Ma arvan, et mulle meeldis kolmas osa “Kus on kurja kodu” ehk Career of Evil senini kõige rohkem. Tõlge on minu meelest hea, ehkki kirjavigu pisut siiski oli.

See on tundlik tekst, mis on inimeste erinevuste suhtes teraselt meelestatud – kõrgklassi Londoniga koos kajastatakse sotsiaalsete autsaiderite elu, meeste mõtete kõrval on kajastatud ka naiste arusaamu ja kogemusi. Väga usutavalt mõjub Cormorani kolleegi Robini ambitsioon saada detektiivibüroos partneriks, tema püüd saada uurijaks ning kõiksugu, sealhulgas soopõhised takistused, millega ta sel teel kokku põrkab.

Muidugi tahab iga teksti lugeja, et Cormoran ja Robin leiaksid teineteist, aga millegipärast liginevad nad muudkui, et siis jälle kaugustesse tõmbuda. Galbraith tahab veel kirjutada ning Robini ja Cormorani ühtekirjutamine võiks ehk vunki maha võtta. Või kas tõesti? Kas poleks hoopiski erakordselt leidlik kujutada seda, mis juhtub pärast teineteise leidmist? Miks peab lugu lõppema abielu või surmaga? Eriti kõva oleks lugeda mõrvalugu detektiividest, kes armastavad ja teevad koos tööd. Teineteise leidmine ei peaks vast asju kinni tõmbama, vaid hoopiski avardama. Eks näis, kuidas seda lugu edasi ehitatakse.

Vahel muutus tekstis häirivaks Matthew-tegelaskuju, täpsemalt tema erakordselt negatiivses võtmes esitamine – temas ei ole midagi ehedat, ta on suurlinna särasse uskuv, nõme, totralt edev ja kiuslik herr, kes oma naisega/Robiniga tegelikult milleski koostööd ei tee. Eriti dramaatiliseks (ja pisut kummalisekski) muutub seetõttu Matthew’ ja Robini pulm teksti lõpulehekülgedel. Miks küll, küsib lugeja, Robin, ratsionaalse olendina, ometigi temaga naitub? Aga no vot, inimene/kirjandustegelane ei ole alati ratsionaalne.

Ka Strike mitte. Viibides peenel õhtusöögil kauni kõrgklassi londoneeri Eliniga, tabab teda ennast imestus – mida ta teeb koos selle imekauni jõuka naisega, kelle korter kiiskab puhtusest, kes on aga mehe jaoks igav ja tuim. Miks ta teeskleb, et teda huvitab see kõik, kui tegelikult ei lähe see talle põrmugi korda? Ja suure plahvatusega lahkub ta restoranist. Galbraith kirjutab minu meelest murdepunkte, tülisid, ebamugavushetki usutavalt ja hästi lahti, ka Strike’i ja Robini hilisem tüli on lõikavalt lähedal, hästi välja kukkunud.

Meelde jäi ka inspiratsioonikirjeldus ehk jutustaja arusaam sellest, kuidas Cormoran mõrtsuka ära arvab ja juhtumi lahendab: oma inspiratsioonihetkel näeb ta tapja kondikava ning tabab ära selle saatuslikud vead. Ta kirjeldab seda plahvatusliku reaktsioonina, “nii nagu maja põledes saab nähtavaks selle metallkarkass…”. (Inspiratsioonikirjeldused on mind alati huvitanud).

Üldiselt on Galbraith ikkagi väga sujuv kirjanik ja mulle meeldiks tohutult, kui ta kirjutaks mingi n-ö igava raamatu, mingi fantastikavaese, mõrvavaese, täiesti “lihtlabase” romaani inimestest, kes elavad – töötavad, armastavad, naudivad kultuuri, söövad ja joovad, pesevad pesu, viivad lapsi aeda, kohtuvad sõpradega, tülitsevad ja magavad. Ma ootaks temalt midagi sellist, mida on moodsas lääne kultuuris nimetatud “suureks romaaniks”.

Järgmise korrani

Flanöös

Lugemisplaanid. Märkuseid

Ja mitte neid punaseid märkuseid, mida röövel-õpilastele koolipäevikusse kirjutati (kirjutatakse? tõesti, kas neid kirjutatakse ikka veel), vaid lihtsalt ülestähendusi lugemisplaanidest, raamatutundeist. Olen nimelt natukeseks Eestis ja sain lõpuks kätte posu raamatuid, mis tekitavad minus mitmekesiseid tundeid.

Jagan teiega muljeid! Esiteks tahtsin võtta ligi Woolfi tekste ja nendega ühes pajas tuli Simone de Beauvoir’ imeõhuke “Väga kerge surm” (milline hea pealkiri!). Tellisin need peamiselt Nancy Hustoni tõttu. Viimasel ajal loen ja mõtlen Woolfist palju ning adun, et tema mõju moodsale kirjandusele on pea võimatu üle hinnata, ent samal ajal ei ole ma ühtki tema teksti hiljuti mõttega ja uuristavalt lugenud, nii tulidki woolfid mu manu.

Siis kaks teksti Gide’ilt, keda lugesin veebruaris, aga tahaksin veel lugeda, sest mõne arvaja andmeil valdab Gide romaani kirjutamise tehnikat sügavuti ja ma tahan teada, kas nõustun sedastatuga. Lisaks erutab mind küsimus, kuidas saab Prometheus olla halvasti aheldatud. Johannes Semper muuseas ütleb, et Gide’i “Maised toidud” tegi temaga noores eas midagi ennekuulmatut. Ma tahan ka. Nii loen millalgi Gide’i veel ja ootan raputusi, ilmamuutvaid murenemisi.

Mary Douglast olen ma samuti ammu tahtnud lugeda, sest mind paeluvad (ehkki viimasel ajal palju vähem) kontuurid ja küsimus kõhnusideaali kultuurilistest põhjustest. Ning lõpuks – valik proosat 1934-1941 Leida Kibuvitsalt “Endistest aegadest”, sest tahan süüvida sellesse, kuidas kirjutab naine kolmekümnendate Eestis ning millest ta kirjutab. Kibuvitsa kaanekujundus küll on nii õõvastava tooniga, et suutis ära rikkuda kõik vähegi kaunid pildid, mis ostudest tegin! Oleks pidanud selle lilla-rohelise kaanekatte eemaldama, all on neitsilik kreemine kare kaas.

Ühesõnaga, palju lugemist. Lõpetasin muuseas juba nädala eest Robert Galbraithi “Kus on kurja kodu”, mis meeldis mulle ning millest vist siin ka kirjutan. Lugesin läbi suurema osa August Gailiti följetonikogust “Klounid ja faunid” (1919), mis sisaldab ka kurikuulsat tänitust ja pilget Marie Underi aadressil, mida kirgastavad kõiksugu luulekurjustused. Ning nüüd ma ei isegi ei saa aru, kuidas see juhtus, aga ma loen Tammsaare “Elu ja armastust (1934), nii et elan omadega kuskil 20. ja 30. aastates.

Lisaks sellele olen ma külmavappeis, sest 25-kraadisest Thbilisist 6-kraadisesse Tallinna saabumine ei olnud mõnusalt värskendav, vaid paaniliselt õudne. Mul on aja- ja ruumimurdumine, ma ei saa millestki aru. Parem ongi lugeda, kuidas Irma supikeetmisest kirjutab ja kuidas Lonni räägib rõõskadest tüdrukutest, kes tulevad linna, endal maalõhn küljes. Maalõhn ajavat noorherrad pääst hulluks!

Jääs Flanöös

Blogiauhinnad 2017. Nietzsche. Battersby

Lugejarahvas! Selle blogi lugejarahvas ja muidu lugejarahvas! Blogiauhinnad tulevad taas, mis on kõigiti vaimustav, eriti kuna see on samal perioodil Rabarberibulvari teise sünnipäevaga! Kui oled harjunud bulvaril uitama ja siinset atmosfääri naudid, siis anna oma hääl. Rabarber on sel aastal kultuuriblogide kategoorias, sest eraldi raamatublogivõitlust ei ole. Kui küll uitad, aga pole mokka mööda, siis ära anna. Debateerime. Igal juhul, kui sa juba neid ridu siin ja praegu loed, siis olen ma õnnelik nagu siga poris, nagu lilleke rohus, nagu ekleeri mugiv laps. Peamine on jätkuvalt see, et inimesed loevad, arutlevad, näevad ja tunnevad, on kriitilised, samas optimistlikud ning ajavad oma asja suure leegiga. Et loetakse (eesti) ilukirjandust, uut ja vana, klassikat ja igasugu teoreetilist kraami, sest lugemine teeb inimese jutu põnevaks ja kleebib karismat. Lugedes põleb inimene leegiga.

Ma olen ise küll hetkel üleni leekides. Olen lugenud viimasel ajal palju sõnu, mis annavad julgustust ja pakuvad tuge ning tekitavad tunde (ma ei tea veel, kas tõese või väära), et ma ei ole lootuselt eksinud või kuskil rägastikus kinni, et ma ei aja päris õiget asja. Olen justkui Dante (vaata, milline hullunud, suurushullunud!), kes on oma elu keskpunktis ja eri monstrumite poolt sisse piiratud ning ei leia pimeduses teed. Siis tuleb semu Vergilius ja aitab Dante mülkast välja. Mina olen Dante ja minu vergiliused on täna Nietzsche ja Battersby.

Vahel saab inimese aususest ja siirusest ning julgusest oma (algset) ebaõnnestumist tunnistada tõeline inspiratsioonipahvak. See kõlab küll julmalt ja väiklaselt, aga kui ma loen ja tunnen, et on veel inimesi, kes maadlevad sarnaste hädadega, nagu mina, siis mul hakkab kohe palju kergem ja ma tunnen, et ma ei ole lootuselt kadunud. Et asjad võtavadki aega ning heade tulemite nimel tuleb pikka aega järjest pingutada

Mida ma selle all täna mõtlen? Pean silmas näiteks kultuuriuurija Christine Battersby sedastust aastast 1989: My undergraduate degree had left me fascinated by the influence of Immanuel Kant (1724-1804) on Romantic philosophers and literary theorists. After I graduated I spent a year fruitlessly studying Kant in Germany, and an even more pointless period working in London on Arts Administration. Ja muidugi on kõik tõlgenduse küsimus, see et Battersby mingit enda eluperioodi mõttetuna näeb, on tema enda hinnang, see ei pruukinud üldse nii tähenduseta olla. Mulle meeldib lihtsalt selle pihtimuse inimlik aspekt – mind rahustab, kui ma näen raskete tekstide taga siirast sedastust, mis selgitab lugejale, et kirjutamine (elamine?) ongi struggle, üles-alla liikumine, kus mõttekus vaheldus mõttetusega. See on lõõgastav.

Teine lõõgastav mõte tänasesse hommikusse tuleb ühelt mu lemmikmehelt Nietzschelt, kelle “Ecce Homo” on jätkuvalt vaimustav ja naljakas. Seekordse lugemise käigus jäi mulle kõige eredamalt meelde tema “ihatus”: Midagi “tahta”, millegi poole “püüelda”, mingit “eesmärki”, “soovi” silmas pidada – seda kõike pole ma oma nahal kogenud. Veel praeguselgi hetkel vaatan ma oma tulevikku – avarat tulevikku! – kui tüünet merd: mitte mingid ihad ei säbrusta tema pinda. Palun mulle ka üks säärane rahulik ookean ja avar tulevik, ma olen oma tahtmistest ja püüdlemistest veidi väsinud. Kuigi nietzscheliku mittemidagitahtmiseni ei jõua ma vist kunagi.

Palavaid terviseid Thbilisist

Flanöös (kummardab)

PS! Tellisin endale Gide’i biograafia suvel lugemiseks ja möllasin ka Raamatukois. Good times gonna come.

Anna-Maria Penu “Eesti veri”. Surm lumehelbearvustusele

Ma lugesin umbes 8 või 9 aasta eest Anna-Maria Penu Hispaania-reisikirja, mis mulle muheda mulje jättis ja kui nüüd tragikoomiliselt sattusin sellisele laiakslitsuvale mõtteavaldusele (mille kaudu küll õnneks sain teada, et Penult on ilmunud uus romaan, mis tähendab, et igas halvas on pea alati ka kübeke head), siis teadsin, et mul on vaja “Eesti veri” hankida, seda lugeda ja aru saada, mis kuradima lumehelvestest see herr kirjutab ja miks ta oma sõnavõtus siis verest ei räägi. Räägib hoopis tögaval toonil – milles ei puudu ka enda paksu sea positsioonile asetamine, mis aga olukorda ei paranda, sest seda retoorilist võtet, s.o mingi kindla väärtushinnanguga teksti valmiskirjutamist/mingi ideoloogia kuulutamist ja siis sedastamist “et ah, mis mina ka tean”, me kõik juba tunneme -, kuidas ta isiklikult on kuskil kedagi karvaselt ja ülbelt kuulamas käinud. Keda kotib? Tähendab muidugi, isiklike kogemuste jagamine on tore ja seda ka meedias avaldatud kultuuriarvustuste puhul, aga kui seda iseenda kuskil töllakil istumist saadab täiesti ebaadekvaatne argumentatsioon, mis raamatule endale ei keskendugi, siis mokk maha! Kas sellist raamatuarvustust me tahtsimegi? Kui mõni retsensioon/kirjandustekst läbib toimetuse kadalipu ja saab avaldet, et siis on nagu verifitseeritud värk? — ma ei või. Lugege seda arvustust ja naerge (samal ajal nuttes). Või tegelikult ärge lugege.

Aga. Wait a minute? Kõik on nagunii alati isiklik. Ma ei ole naiivne: Bernhard Linde astus 1920. aastate lõpus jubedas tuuseldamises Semperi kaitseks välja. Ja nüüd lugesin, et Lindet-Semperit olid vanad tuttavad ja noormees käis Bernhardi juures raamatukogu imetlemas. On tõsi, et käsi peseb kätt ja see on igati talutav. Seni kuni see pesemine, nühkimine, soosimine, susamine ei johtu identiteedikategooriaist, a’la mulle ei meeldi see tekst, sest selle kirjutas mees, asiaat, naine, vaene inimene, kõrge keskklassi inimene, soomlane, latiino. Siis on midagi valesti. Ja mulle tundub, et seda kana arvustuse autor kitkubki. Sest kuidas ometigi puutuvad siia lumehelbed. Lumehelbekest kasutatakse pelgalt autor Anna-Maria Penu ideede devalveerimiseks (ühes kohas öeldakse veel patroniseerivalt “neiu Penu”!!!). Muidugi võib raamat meeldida või mitte meeldida, aga siin tundub see mittemeeldimine baseeruvat küsimustel, mis ei puuduta kirjanduslikku maitset. Kõik, millest Penu kirjutab, on arvustajale lumehelbekese hala ja seda on väga kurb lugeda, sest Penu kirjutab põhimõtteliselt samadest asjadest, millest Houellebecq ja Mutt on hiljuti kirjutanud, aga tema kirjutatu on ikkagi Pino silme läbi kuidagi “väiksem”. Miks? Kui Penu ometigi kirjutab sellisest universaalsest kategooriast, nagu “vabadus”. Miks on naise silme läbi vahendatud vabadusiha “lumehelbekeseulme”? Ja abort on ka selline teema, mis tundub meesarvustajale tohutult tüütu, igav (a’la “saage juba üle”). Et no, issand jumal, millest te naiskirjanikud kõik ei kirjuta, võiks ikka midagi universaalset, ratsionaalset, maskuliinset lahata (eem… vabadus..?). Vale, basta.

Tammerraamatult ilmunud “Eesti veri” on Eeva Ligi minajutustus. Tema silmade läbi avaneb lugeja ees düstoopia Eesti lähitulevikust, mil võimu on haaranud Valge Eesti Neoliberaalne Erakond, kes keelab abordi, piirab liikumisvabadust ja teisi inimõiguseid. Eeva kirjutab oma emale, kes on erakonna liider, kõnesid, nii et ta justkui ei olekski partei programmiga opositsioonis, kuid samas on ka, sest unistab vabadusest, armastusest, võrdsusest. Muuhulgas lahkab Eeva ka meeste-naiste suhte dünaamikaid ja nende lõppemise meeleolusid. Nimelt on eikuskile suubumas tema suhe kauni Frankiga, sest pea- ja kehapõhjas domineerib mälestus kellestki Temast.

Minu meelest on tegu läbimõeldud ja kiirustamata kirjutatud tekstiga, mis on terviklik. Jutustaja mõtteilm on analüütiline, küüniline ja samas hõllanduslik, tunda on laia silmaringi tukseid. Kõik jookseb kokku ja sõnalis-sisuline kompositsioon on nõtke. Lihtsalt minu jaoks oli tekst mingitel hetkedel külm ja just nendel hetkedel, mil ootasin soojust. Ma ei oska seda tunnet päris täpselt sõnadesse panna, aga ma oleksin erinevate keerukate suhteolukordade puhul oodanud detailsemat ja tundelisemat analüüsi. Ja raamat oli minu jaoks liiga lühike, ma tunnen, et sündmuste käigus oleks võinud palju enam öelda. Ma ei saanud justkui piisavalt lugeda, mis iseenesest ei ole ju halb asi, kuid “Eesti vere” puhul jäi natuke kripeldama. Aga üldiselt ja suurte tõmmetega lähenedes on Anna-Maria Penu “Eesti veri” tugev proosatekst. Ma loodan, et Penu kirjutab edasi, ta õpetas mulle nii mõndagi.

¡Viva!

Flanöös

Katrin Pauts “Tulekandja”

Kevadpühad tormasid minust tuuleiilina üle. Ma jäin pisut hingetuna lebama ja toibun siiamaani. Nii olen ma päris palju mõelnud ning planeerinud, kaalunud ja vaaginud. Nõnda jäi ka Katrin Pautsi “Tulekandja” muljestik pisut viibima. Lõpetasin selle ju ammu. Tekst on järg “Politseiniku tütrele”, ehkki “Tulekandja” nautimiseks ei pea eelmist romaani lugema. Kiitust väärib autori töökus ja viljakus, kahe aastaga kaks mõrvaromaani – braavo!

Ma lugesin Katrin Pautsi teist kriminaalromaani kahel põhjusel. Esiteks vajasin ma midagi kergemakoelist vabade hetkede sisutamiseks, mil põhjalikult süveneda ei jaksa ning tahaks midagi leebestiililist ja põnevat. Ning teiseks igatsen ma nii kohutavalt saari. Eriti Hiiumaad, aga ka Saaremaad, Muhumaad ja Vormsit. Igatsus on nii hingemattev, et isegi õõvastava mõrvaloo asetus sinna mõjub hõllanduslikult. Nõustun kultuuritarbija60 blogiga ja loodan, et Pauts viib tegevuse millalgi ka Hiiumaale. Seal on neid kurjakuulutavaid kohtasid ka piisavalt. Kui minu käest küsitaks, asetaks ma sündmustiku Hellamaa pärastlõunaselt vaikse metsatuka sisse või Ristna tuulte kätte. Kuigi ma usun, et Pautsil ei teki probleeme ka kõige raugema ja heasoovlikuma koha pahaendeliseks muutmisel.

“Tulekandja” koosneb mineviku- ja olevikupiltidest ning päevikukatketest. Kõige kihvtim oli romaani põhiosale järgnev dokumentaalne selgitus erinevatest romaanis kasutatud kohtadest ja kultuuripaikadest, näiteks ohvrikividest ja üüdiaukudest. Sealt selgus ka, et Pauts on romaani kirjutamiseks palju eeltööd teinud (isegi Kadri Tüürilt nõu küsinud) ning see avaldab mulle alati muljet.

Krimkasid lugedes hindan ma seda, kuivõrd haagib jutustaja teksti mingisuguseid looga otseselt mitteseotud või tundelisi seikasid. Näiteks Pautsi lugedes jäi mulle meelde üks fragment, kus peategelane – ajakirjanik Eva – märkab Muhu saarel kõrgepingeposte, millest johtuvalt meenuvad lapsepõlvehirmud, nimelt on peategelane “sääraseid raudhiiglaseid alati peljanud.” Need on metalsed kolossid, mis sirutavad käsi, need mõjuvad peategelasele ähvardavalt. Just sellised kohad on krimkade maasikmarjad: katked, kus sul lugejana tekib tegelasega mingi afektiivne kokkupuutepunkt. Need, kes pole “raudhiiglastest” kunagi niimoodi mõelnud või neid seirates tundevalangu alla jäänud, ei kõigutu. Aga mind kõnetas see lõik väga, sest just niimoodi olen ma Lääne-Eesti maastiku keskel kasvades tundnud ja mõelnud, ka hirmusselgel ja vaiksel juuli pärastlõunal, mil maamaastik võib eritada kurjakuulutavaid signaale.

Need imelikud kohad, mil romaanid puudutavad jõhkralt intiimselt sinu enda elamiskogemust, muudavadki lugemise rafineeritud naudinguks. Palun veel!

Loen praegu Anna-Maria Penu “Eesti verd”. Lugege ka.

Flanöös

Jeanette Winterson “Sel pikal ajal”. Põhjatus

Tuulisest ja vihmasest Tbilisist sedastan teile, mu head, et lugesin mõne aja eest läbi Jeanette Wintersoni “Sel pikal ajal” (2015), mis on pälvinud mitmelt raamatu-aficionado’lt kiitvaid sõnu. Need kirjutised on ilusad ja tundub, et Winterson puudutab nii mõnegi hinge, pilgu võib heita näiteks  Tilda ja tarakanide arvustusele, kus ta sõnab, et suhestus tekstiga väga intiimselt ja mõjustus tugevasti või Bukahooliku mõtteile, millega ma nõustun, sest tõtt öelda on Wintersoni “kuidas” mõnusam kui “mis”. Dramaturg Ingel Undusk aga sedastab, et Wintersoni tekstil, mis on tegelikult Shakespeare’i “Talvemuinasjutu” ümbertöötlus, puuduvat põhjatus.

See viimane pani mu mõtte liikuma: seda ma hindan igasugu kirjatööde – esseede, lühiarvustuste, igasugu kirjandusteoste – puhul enim. Kui sääl on miskit, mis ajab mõtte täiesti lahti. Ingel kasutab just sõna “põhjatus”, mida ma pole kunagi varem ise sellisel moel kasutanud. Koolis räägitakse “sügavusest”, mõni naiivsem kasutab seda ka kõrgkooli stuudiumi vältel, a’la “uurisin teost, sest see oli sügav, selle teemad olid no niiiii sügavad.” Või räägitakse mitmekülgsusest ja tihedusest. Aga tegelikult on “põhjatus” hoopis kihvtim vorm iseloomustamaks teksti, mida võib igal moel ratkuda, kiskuda, uuristada, analüüsida siit sealt ja ikkagi mitte lõppu jõuda. Kõik see, mida lääne kirjanduskaanon liigitab klassikaks, on põhjatu. Lõppu ei tule ette. Põhja ei olegi.

Olen nõus, et Wintersoni tekst ei ole tingimata põhjatu. Ja arvan, et ma ise olen hetkel sellises eluperioodis, mil päris põhjatusse uskuda on keeruline, aga mulle meeldib sellest fantaseerida.

Wintersoni teksti plussiks on tuntav kirg kirjandusklassiku loome vastu, kontrastne tegevustik, musikaalsus ja erakordselt marud pealkirjad (“Niiske taevakeha” või “Varesed rongad hundid karud”). Tekst on ladus, aga mitte loid ning peaks köitma igasuguseid lugejaid. Siiski ei olnud ma tekstist erakordselt tugevalt mõjustet, oma rolli mängis selles kindlasti eelmise teksti lugemisest ja totaalnautimisest tekkinud hangover, millest johtuvalt sai sellele järgnev tekst – Wintersoni romaan niisiis – pisut ebaõiglase kohtlemise osaliseks. Andestust! Ent nagu ma mõistan, on tegemist terve Shakespeare’i  uusversioonide sarjaga. See tähendab, et ootan huviga ka järgmiseid oopuseid!

Rühkigem edasi. Mina hetkel patustan ja loen õhtuti Katrin Pautsi “Tulekandjat”.

Teie alandlik

Flanöös

P.S. Lõpetagem kahe tsitaadiga Wintersoni romaanist (paksendus minult): “”Okei, nii et asi on isiklik.” “Leo, elu ongi isiklik.””

Või siis mõnus viibe Wilde’ile: “Sa oled noor,” ütles Xeno, “sa usud veel armastusse.” “See on sellepärast, et ta on armastatud,” ütles Shep. “Aga kui ei ole? Loe Oscar Wilde’i, kullake. Igaüks tapab selle, mida armastab.””

Hea-hea!