Andris Feldmanis “Viimased tuhat aastat”

Esiteks: ilus kaas. Teiseks: aktuaalne ja praegu kõnekas sisu. Kolmandaks: köitev jutustamismaneer. Neljandaks: mitte minu jaoks. Ja see on põhimõtteliselt kõik, mida ma Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat” (2016) kohta öelda tahan. Et aga mitte kõlada liiga arrogantselt, põhjendan natuke neljandat sedastust.

Romaanil on silmatorkavaid tugevusi ja Feldmanise enda lootus, mille ta sõnas ERRi kultuuriportaalis, et romaan oleks tempokas ja hästi loetav, on kindlasti täitunud. Tekst on erakordselt ladus, kenasti jälgitava ja loetava sündmustikuga ning kiire. Pakkusin seda lugemiseks ka ühele võrdlemisi kirjanduskaugele inimesele ja tema meelest oli tegu väga hea romaaniga, mida on alati hea kuulda. Või ma ei teagi, ma arvan, et on kihvt, kui raamatukauged inimesed võtavad kätte uuema eesti kirjanduse tekste ning naudivad neid. Lisaks on tekstil väga mõjus või kuidagi emotsionaalselt kõigutav epiloog, mis meenutas mitmeti filmi Into the Wild (2007) lõppu. Aga see selleks.

Romaani tegevustik asetub tulevikku. Protagonist Niko elab Berliinis ja lööb aega surnuks. Kadunud on tähendusrikkad suhted, mitmetahulised emotsioonid, töö tegemise vajadus. Inimeste eest hoolitsevad masinad. Igapäevasus on talumatu, paljud leiavad lahenduse suitsiidis. Teised valivad valusalaadse ja mõttetu vegeteerimise. Aga siis kohtub Niko Veraga ja armub ning nad kolivad kahekesi maale, kus ootavad hüljatud maamajad, kus lokkab veidralt hirmuäratav loodus (!).

Feldmanis ise on eri artiklite baasilt järeldades arukas ja hea kujutlusvõimega autor, kes on minu meelest tabanud ära, et romaanikeel on palju nõtkem kui filmikeel. Mitmed (blogi)arvustused rajavad oma argumentatsiooni märksõnale “postapokalüptiline”, Piret Põldver “Sirbis” aga harutab teksti armastuse- ja depressiooni-märksõnade kaudu.

Mis teeb romaani minu jaoks paradoksaalseks, on tõik, et lugejale kuvatakse pilt tulevikuühiskonnast, mil paljugi on muutunud, meid teenindavad robotid, meie tundeskaalad on köndistunud, me ei ole võimelised armastuseks, lapsi ei sünni, rahustid on alati kotis. Mitte miski ei vii mitte kuskile. Entusiasm on kadunud, kõik teevad tülpinult sporti, silmad letargiat täis. Niisiis tulevikuühiskond. Seda enam paneb mind imestama, et peamise naistegelase konstrueerimisel on kasutatud siiski võtteid, mis ulatuvad 20. sajandi algusesse, varasemassegi aega. Ja tegelikult – miks ma imestan, mitte ükski autor ei tõuse oma loominguga aja kohale, ei ole sellest üle. Aja lingud, eks.

Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat” peategelane Vera astub teise peategelase Niko ellu lausega, et ta ei ole hea inimene. Naine on jätkuvalt, 2016. aasta Betti Alveri debüüdipreemia laureaadi tekstis (mõnes mõttes oli Betti Alveri 1927. aasta Lea Ring moodsam, mitmekülgsem ja vabam kui tulevikuühiskonna Vera) salakaval, iduni paha, iseennast halvana tõlgendav olend, kes võrgutab mehe, valetab mehe ennast ihaldama ja petab temalt lapse välja (ausalt öeldes on jube isegi sääraseid lauseid formuleerida). Miks ometigi pidi see niimoodi lahenduma? Miks pidi see viima välja selleni, et sündis laps, keda Niko ei soovinud ja – SPOILER – kes võtab seetõttu (ehk ema egoistliku soovi tõttu, mis meest lihtsalt omakasupüüdlikult ära kasutas) endalt elu. Miks küll? Kus on naistegelane, kes pole madu, kes pole paha Eeva? Ma saan aru, kirjandus ei ole alati peegel, vaid tihti ka kõverpeegel, aga mingid tüüpkuvandid tulevad ikka ja jälle, esinevad nii tihti, et tekitavad segadust ja kahtlust: äkki olen minagi ainult uss. Naine, ergo uss. Tammsaarelgi on naine alguses mehe jahil ja pärast seda lapse jahil. Ja kui jaht peetud ja vanadus saabunud, jutlustatakse naiste salakavalust ja sõnatakse “oh, ei, te olete veel noored, te ei tunne naiste võtteid.” Jeez.

Ma tahaksin nii väga lugeda säärast teksti, mis annab mees- ja naistegelastele (ükskõik, kas nad tegutsevad minevikus, tulevikus või nn olevikus) mingi vabaduse, mingi normide purustamise võimaluse, mingi muu kvaliteedi. Mul on Vera representatsioonist nii kahju. Kahjuks on see konflikt teksti kandev telg, mistõttu olen ma romaanis üldiselt pettunud. Aga loodan, et Feldmanis kirjutab kunagi ka raamatuid, kus tegelaste salajased agendad ei ripu 19. sajandi lõpu pseudofilosoofide  (Weiningeri s.t) poolt sõnastatud “tõdedest”. Või no sorri, terve Lääne ajaloo vältel sepistatud soostereotüüpidest.

Ehk oli see karm, aga karm on lugeda veradest, kes teiste elu pidevalt persse keeravad. Isegi siis, kui elu on juba niigi persses.

Head päeva

Flanöös

 

Virginia Woolf “Olemise hetked. Märkmeid möödanikust”

Virginia Woolf on kahtlemata kurioosne kuju, unikaalse ja iseseisva mõttemaailmaga looja. Tema surma järgselt avaldatud autobiograafiline “Olemise hetked. Märkmeid möödanikust” on erakordselt tihe tekst, mis lubab sisse vaadata Woolfi maailma nägemise viisidesse, tema detailide märkamise võimesse, mällu, tema lapsepõlve rafineeritud elustiili, leinadesse, sellesse, mis oli tema jaoks olemuslik. Valdavalt, isegi kui ta kirjeldab mõnd positiivset seika oma elust, on need mälestused mingil moel kurjaendelised. Võib-olla olen ma seda öeldes alateadlikult mõjutatud teadmisest, mis Woolfiga varsti juhtus, ent võib-olla mitte, vahest ta tekstid ongi halvaendelised, hirmsa atmosfääriga.

“Olemise hetked” on minu jaoks eriline raamat kahel põhjusel. Esiteks selgitab see mulle peenelt ära, miks mõni päev on minu jaoks “tühi” ja teine päev “täis”. Mõni päev lihtsalt on olemispäev ja mõni mitteolemispäev, vahel muutub kõik töö kaudu tähenduslikuks, tasandid vahelduvad, mõtted liiguvad imelisi uperpalle tehes kõikides võimalikes teadvuse kihtides ja ma olen üleni täis elu ja ennast. Teisel päeval ootavad maksmist arved, lõhkevad torud, saavad otsa kõik leivad, banaanid ja kaerad, tekib nohu, purunevad tassid, karjuvad naabrid ja kõik jookseb tähendusest tühjaks.

Teiseks annab “Olemise hetked” mulle mõtestatud selgituse selle kohta, miks ma kirjutan. Ükskõik mida. Eri funktsiooniga tekste ja ka blogi. Woolfi autobiograafias on niisiis olemas ka blogimisselgitus. Ehkki see Woolfi lõik on pigem mõeldud õnnestunud ilukirjandustekstide selgituseks, aitab see mingil moel selgitada seda, miks inimesed tahavad mitmesugustest nähtustest, sündmustest, ka toodetest, kogemustest blogida. Eelkõige puudutab see tervikuks tegemist:

“(…) see on märk tõelisusest näivuse taga, ja kui ma selle sõnadesse panen, toon ma selle tõelisuse välja. Alles sõnadesse pannes muudan ma selle tervikuks, terviklikkus aga tähendab, et see on kaotanud võime mulle haiget teha. (…) Ma tunnen, et teen kirjutades midagi, mis on sellest kõigest (igapäevasusest, praktilisusest, treeningustFlanöös) palju kasulikum.”

Mina näen eelkõige kultuuritoodetest blogimises just seda tervikuks tegemise vajadust. Kui raamat on lõpetatud, siis tahaksin justkui seda raamatut omada või lugemiskogemust enda jaoks kinnistada. Et see oleks lõpetatud, aga samas minu juurde vangistatud. Ma pean kirjutama ja selle tegevuse enda jaoks lõpetama, et see ei saaks põgeneda ja moodustaks ühtse katkestuseta ringi.

Woolf kirjutab muidugi ilukirjanduse kirjutamisest või esseede, s.o kangema kraadiga kirjanduse tegemisest. Ta maalib väga ausa, isegi hukkamõistva pildi oma perest, oma elust viktoriaanlikul Inglismaal, kohustustest, riietest, toidust, suvitamisest. Eestikeelse tõlke 17. leheküljel ütleb ta justkui möödaminnes, et võib-olla ühel päeval vabaneb ta kunstiteoste loomisest. Ka see on huvitav mõte, sest liimib kunsti tegemise külge kannatuse, vangistuse. Sellel on varemgi peatutud. Kunst on suur puur, jala külge seotud kivi, miski, mis tirib looja põhja.

Lisaks kinnitas Virginia mulle üle veel ühe mu uskumuse või teadmise, mis on minu manu tulnud alles viimase pooleteise aasta jooksul: “Aga selleks, et tunda, kuidas olevik voolab mineviku sügavuste kohal, on vaja rahu. Olevik peabki olema sujuv, harjumuspärane. Just seetõttu (…) põhjustab igasugune katkestus – nagu näiteks kolimine – mulle äärmist meelehärmi; see katkestab, teeb pinnapealseks, lõhub sügavuse õhukesteks kõvadeks kildudeks.” (lk 46)

Nii ongi. Tulemus, paberil tulemus tuleb sellest, kui sügaval olnul on rahulikus ja stabiilses olevikuhetkes aega pinnale tulla. Jube. Ka mul on seda vaja. Teadmist, et pikka aega järjest on stabiilne, aiva samalaadne ajarohkus, monotoonsus. Kõik muu pärsib.

Oli hea lugemine. Ma olen jälle Thbilisis ja iman päikest kui käsn.

Flanöös

Anna-Maria Penu “Eesti veri”. Surm lumehelbearvustusele

Ma lugesin umbes 8 või 9 aasta eest Anna-Maria Penu Hispaania-reisikirja, mis mulle muheda mulje jättis ja kui nüüd tragikoomiliselt sattusin sellisele laiakslitsuvale mõtteavaldusele (mille kaudu küll õnneks sain teada, et Penult on ilmunud uus romaan, mis tähendab, et igas halvas on pea alati ka kübeke head), siis teadsin, et mul on vaja “Eesti veri” hankida, seda lugeda ja aru saada, mis kuradima lumehelvestest see herr kirjutab ja miks ta oma sõnavõtus siis verest ei räägi. Räägib hoopis tögaval toonil – milles ei puudu ka enda paksu sea positsioonile asetamine, mis aga olukorda ei paranda, sest seda retoorilist võtet, s.o mingi kindla väärtushinnanguga teksti valmiskirjutamist/mingi ideoloogia kuulutamist ja siis sedastamist “et ah, mis mina ka tean”, me kõik juba tunneme -, kuidas ta isiklikult on kuskil kedagi karvaselt ja ülbelt kuulamas käinud. Keda kotib? Tähendab muidugi, isiklike kogemuste jagamine on tore ja seda ka meedias avaldatud kultuuriarvustuste puhul, aga kui seda iseenda kuskil töllakil istumist saadab täiesti ebaadekvaatne argumentatsioon, mis raamatule endale ei keskendugi, siis mokk maha! Kas sellist raamatuarvustust me tahtsimegi? Kui mõni retsensioon/kirjandustekst läbib toimetuse kadalipu ja saab avaldet, et siis on nagu verifitseeritud värk? — ma ei või. Lugege seda arvustust ja naerge (samal ajal nuttes). Või tegelikult ärge lugege.

Aga. Wait a minute? Kõik on nagunii alati isiklik. Ma ei ole naiivne: Bernhard Linde astus 1920. aastate lõpus jubedas tuuseldamises Semperi kaitseks välja. Ja nüüd lugesin, et Lindet-Semperit olid vanad tuttavad ja noormees käis Bernhardi juures raamatukogu imetlemas. On tõsi, et käsi peseb kätt ja see on igati talutav. Seni kuni see pesemine, nühkimine, soosimine, susamine ei johtu identiteedikategooriaist, a’la mulle ei meeldi see tekst, sest selle kirjutas mees, asiaat, naine, vaene inimene, kõrge keskklassi inimene, soomlane, latiino. Siis on midagi valesti. Ja mulle tundub, et seda kana arvustuse autor kitkubki. Sest kuidas ometigi puutuvad siia lumehelbed. Lumehelbekest kasutatakse pelgalt autor Anna-Maria Penu ideede devalveerimiseks (ühes kohas öeldakse veel patroniseerivalt “neiu Penu”!!!). Muidugi võib raamat meeldida või mitte meeldida, aga siin tundub see mittemeeldimine baseeruvat küsimustel, mis ei puuduta kirjanduslikku maitset. Kõik, millest Penu kirjutab, on arvustajale lumehelbekese hala ja seda on väga kurb lugeda, sest Penu kirjutab põhimõtteliselt samadest asjadest, millest Houellebecq ja Mutt on hiljuti kirjutanud, aga tema kirjutatu on ikkagi Pino silme läbi kuidagi “väiksem”. Miks? Kui Penu ometigi kirjutab sellisest universaalsest kategooriast, nagu “vabadus”. Miks on naise silme läbi vahendatud vabadusiha “lumehelbekeseulme”? Ja abort on ka selline teema, mis tundub meesarvustajale tohutult tüütu, igav (a’la “saage juba üle”). Et no, issand jumal, millest te naiskirjanikud kõik ei kirjuta, võiks ikka midagi universaalset, ratsionaalset, maskuliinset lahata (eem… vabadus..?). Vale, basta.

Tammerraamatult ilmunud “Eesti veri” on Eeva Ligi minajutustus. Tema silmade läbi avaneb lugeja ees düstoopia Eesti lähitulevikust, mil võimu on haaranud Valge Eesti Neoliberaalne Erakond, kes keelab abordi, piirab liikumisvabadust ja teisi inimõiguseid. Eeva kirjutab oma emale, kes on erakonna liider, kõnesid, nii et ta justkui ei olekski partei programmiga opositsioonis, kuid samas on ka, sest unistab vabadusest, armastusest, võrdsusest. Muuhulgas lahkab Eeva ka meeste-naiste suhte dünaamikaid ja nende lõppemise meeleolusid. Nimelt on eikuskile suubumas tema suhe kauni Frankiga, sest pea- ja kehapõhjas domineerib mälestus kellestki Temast.

Minu meelest on tegu läbimõeldud ja kiirustamata kirjutatud tekstiga, mis on terviklik. Jutustaja mõtteilm on analüütiline, küüniline ja samas hõllanduslik, tunda on laia silmaringi tukseid. Kõik jookseb kokku ja sõnalis-sisuline kompositsioon on nõtke. Lihtsalt minu jaoks oli tekst mingitel hetkedel külm ja just nendel hetkedel, mil ootasin soojust. Ma ei oska seda tunnet päris täpselt sõnadesse panna, aga ma oleksin erinevate keerukate suhteolukordade puhul oodanud detailsemat ja tundelisemat analüüsi. Ja raamat oli minu jaoks liiga lühike, ma tunnen, et sündmuste käigus oleks võinud palju enam öelda. Ma ei saanud justkui piisavalt lugeda, mis iseenesest ei ole ju halb asi, kuid “Eesti vere” puhul jäi natuke kripeldama. Aga üldiselt ja suurte tõmmetega lähenedes on Anna-Maria Penu “Eesti veri” tugev proosatekst. Ma loodan, et Penu kirjutab edasi, ta õpetas mulle nii mõndagi.

¡Viva!

Flanöös

Keeping my sweet personal and professional lives so very apart. André Gide “Valerahategijad”

Jah, ma olen raamatupea. Mu igapäevane töö on seotud kõiksuguste raamatutega ja mu igaõhtune mesimagus hobiaeg on samuti pühendatud raamatutele, täpsemalt ilukirjandusele. Sellest johtub rida probleeme – töö raames loen raamatuid, mis ei ole just kõige kergemad ning mis nõuavad selget pilku, vahedat suhestumist, sirget selga, pliiatsit, istuvat asendit. Nüüd jaanuaris üritasin tööviljakuse suurendamise eesmärgil ka õhtuti/öösiti lugeda 20. sajandi esimese poole tekste, mis päädis sellega, et ma hakkasin tasapisi mõistust kaotama ja otsustasin oma era- ja tööelu vahele rasvase ja range joone tõmmata. Aitab naljast!!!

Mis sundis mind jälle tagasi vanadele radadele pöörduma, oli André Gide ja tema oopus “Valerahategijad”, mis iseenesest on väga kihvt raamat ja mille keerdkäigud ning inimesekäsitlus intrigeerivad mind. A-g-a seda ei saa lugeda niimoodi “lõdvalt” – juuksuritoolis või 10 lehekülge napilt enne uinumist, see nõuab rohkemat, viskleb tähelepanuvaeguses. Ja ma teadsin seda juba alustades, aga ikka punnisin vastu.

dsc_0154

Modernistliku koega tekstis tegutsevad sigatsejad kooliõpilased ja kirjaniku alter ego Édouard, kes kirjutab samal ajal selle sama raamatu kirjutamise päevikut (just!). Küsimused, millega tekst tegeleb ja temaatikad, mida see käsitleb, on igati tollele perioodile kohased: mis on kunst, mis on fiktsioon, kuidas kujutada homoseksuaalsust, kuidas peaks romaani kirjutama, mis on elu, millised on “paremad viisid” elamiseks. Iseenesest ei ole raamat raske (kui võrrelda näiteks Prousti või Faulkneriga), aga siiski nõudis minult rohkem kui olin valmis talle hetkel pakkuma. Tegelikult teeb see mind natuke kurvaks, sest “Valerahategijates” olid mõned väga hästi välja kukkunud tekstikohad, mis ära märkisin ja, mis tabasid väga hästi mingeid aspekte, mis mind ennastki huvitavad. Toon all mõned ära.

dsc_0134

Ma ei usalda tundeid, mis leiavad sõnastuse liiga kiiresti. (…) Ta on juba liiga lugenud, on meelde jätnud ja õppinud hoopis rohkem raamatutest kui elust. (lk 162, siniseset EPL-variandist) Tundub, et Gide (ja paljud tema kaasaegsed filosoofid-kirjanikud) ei usu n-ö traditsioonilisse haridusse ja pooldavad pigem kriitilist suhtumist establishmenti. Naljakas on selle juures, et kui paljud kuulutavad raamatutest ära pöördumist ja nimetavad hoolsaid õppijaid “tolmusteks”, “eluvõõraiks”, siis tegelikult on see ideaalinimene, mida ette kirjutatakse igati haritud, lihtsalt kuidagi sellest haridusest n-ö üle kasvanud.

Kirjutamine takistab elamist ning et tegudega saab end paremini väljendada kui sõnade kaudu. (lk 199) Tollased kirjainimesed kaotasid usu sõna võimesse midagi väljendada (see pööre toimus tegelikult juba varem). See on paradoksaalne ja karm – kui sõnasse ei usu, on kirjanik päris keerukas olla. Kui uskuda, et sõnadega eales “eluni” ei jõua, on kirjanik ikka täismasohhist. Keele ja “reaalsuse” teema on raske ja seda ma üheselt lahendada ei oska..

dsc_0167

Justum et tenacem propositi virum (õiglane ja sihikindel mees), keda meile eeskujuks seatakse, loob kõige sagedamini kivise pinnase, millel kultuur kiduneb (244). Stereotüüpide lammutamine, mingite eeskujude seadmise küsimärgistamine – sellega tegeleb Gide kohe hea meelega. Nii kujutab “Valerahategijad” kriitilist ilmavaadet, mis iga sõna, sammu, hoiakut detailselt läbi valgustab, küsimustab, kiustab, nörritades niimoodi lugejat. Kõige tähtsam on kirgas ja sõltumatu elu, vahe pilk, julgus olla üle.

Ühesõnaga: tegemist on päris kihvti, mitmekesise ja kriitilise tekstiga, mida ma kindlasti veel loen. Lihtsalt mitte horisontaalis ja pehmes ööriietuses.

Kõik, side lõpp, lähen reisile, ihaldan gide’ilikult ära.

Flanöös

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Maarja Kangro on olnud mu raamatulaual alates 2008. või 2009. aastast, täpselt ei mäleta. Algas see suhe “Heurekaga”, siis lugesin “Ahvid ja solidaarsus” ja siis tuli “Dantelik auk”. Mulle meeldisid need tekstid, aga need siiski tulid, olid ja läksid jälle. Nagu väga suur hulk raamatuist, mida ma loen. Nüüd lugesin “Klaaslast”. Ja see, ma arvan või isegi kardan, ei lähe kuskile. Lasi ennast lugeda ja võttis oma niiskete haarmete vahele.

dsc_0097

Eks mul on sõnadest puudus, jälle. Aija Sakova nagunii puudutab mõlemat teemat, mida tahtsin lahata ja mis mind kõige valusamalt puudutasid, see oleks esiteks, mis on “väärt” trauma”, mis on valu, mida on väärikas representeerida, kas isiklik valu kuulub sellisesse valda? Kas ühe konkreetse indiviidi täiesti individuaalne valu, mis johtub siis paarisuhtetraumast, leinast, kaotusest, on n-ö üllas valu ja tundmist väärt? Millegipärast mulle tundub, et läänes on mingid valud justkui “õigemad”, s.o eriti sõjaga seotud kogemused, šokid, kadumised, vägivallalainete muserdavad kogemused. Ühe naise lapsekaotuslood ei ole justkui nii nooblid. Mistõttu on Kangro raamat justkui värske ja kole tuuleiil, mis annab hääle ka nendele tunnetele, mida kuigi avalikult ei lahata.

dsc_0100

Ning teiseks intellektuaalse eneseteostuse ja lapse kasvatamise kokkusobitamine. Jutustaja ambivalentse subjektina sedastab, et olgugi ta tahab lapsi, on laste kasvatamine vaimse ambitsiooniga naisele emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav, keha materdav, aga vaimselt totaalselt alakoormuslik. Alati on parem midagi rahus lugeda (Platonit või ajalehte), kui tite nuttu kuulata. Nii ütleb ta välja ränga tõe, mida mõne aja eest (ja mitte nii teravalt) on selgitanud meesvaatepunktist Knausgård, öeldes oma venna isakogemuse kohta, et too oli lastega koos eksisteerides õnnelik, kuna tegelikult ei pidanud ta oma elus kuigi palju muutma, jätkates oma tegevustiku ja rutiiniga. Knausgård on võrreldes Maarja Kangroga aga sõnarohkem, häbelikum, vähem intellektuaalsem, kuigi ka megahea.

dsc_0102

Jah, mulle meeldib see kuju, kes tegutseb “Klaaslapses” ja ma tunnen talle kaasa ja ka imetlen teda. Ma ei hakka analüüsima teksti autobiograafilisest perspektiivist – kuidas suhestub romaani “mina” ehk sõnadest moodustunud isik Kangro ja naine, vereringe ja luudega eesti kirjutaja Kangro. Ma ei tee seda, sest ma olen proovinud, aga ma ei oska. Ma ju tean, et autor on surnud ja positivism ammugi. Nii et see selleks. Kangro-raamatukuju on nii aus, nii järsk, otsustuskindel, arvamuslik, emantsipeerunud. Kangekaelne, mobiilne, suhtlusaldis. Kõrk, jah, aga kindel. See respekt, mis loo jooksul tekib, viibki loo keerme ja traagika nii kaugele, et lugejal on raske ja kurb. Loo lõpp, mil selgub tõsiasi, et naise tibukese maised jäätmed on kaotsi läinud, tõmbab sisse ikka koleda augu. Augu, kust immitseb kõike seda vedelat ja lögast, mida lääne kultuur alati on kartnud. Mida õpetataksegi kartma. Kuiv, kõrge, ülemine, mõistuslik versus märg, libe, alumine, emotsionaalne. Teada tuntud märgistet dihhotoomia. Kõik, mis loksub üle piiri, ajab inimese peast hulluks. Nii on abort ja sünnitus jätkuvalt eesti keeleski ilukirjanduslikult alarepresenteeritud (meenub muidugi Krõõda teise tütre sünd, mil naine kooserdab pärast väljutust last pesema, sest tal pole ühtegi abilist ja Semperi “Armukadedusest” verise lina stseen, kuid need tekstid ei tegele sünnituse kui sellise kirjeldusega, Semperi jutustaja räägib küll naise lõkendavatest põskedest ja rahutust hingamisest, aga üldiselt on see võrdlemisi romantiseeriv) ja see, et Kangro sellise pauguga ja sellise detailirikkusega algust teeb, on imetlusväärne. Kõige selle juures tundub (sümboolse) kapitali tagaajamine mõttetu enesenüristamine, kulutamine. Kangro peatub ka sellel põgusalt.

dsc_0105

Ja muidugi saab lugeda haiglapersonali üleolupositsioonist, s. t lugeda kirjandusteosest seda, mis linnalegendidest ammu teada, a’la valudes naise kallal tänitamine, õpetamine, nõmetsemine. Vastik. Kangro sedastab, et kui maailmasse tulek tekitab naisindiviidile sääraseid piinu, siis on ilm üks perssekukkunud koht. Miks peab inimese sünd tekitama kohutavaid, tõmbavaid, märjavöödilisi, tõmbluku vägivaldse purunemisena mõjuvaid valusid? (Millele konservatiivid armastavad vastata, et naine, vana roju, peabki kannatama. Siis muutub heaks ja õilsaks).

dsc_0099

Sünnitades saab naine teada, mis tunne on puuviljal, näiteks granaatõunal, kui temasse ratkuvalt nuga lüüakse, kui tekib rigisev hääl ning lõikest immitseb punakat vedelikku; mis tunne on melonil, kui temast lusikaga seemneid uuristatakse, kui tegu korratakse veel ja veel, et saada kätte kõik seemned, koos imeliku märja niitja massiga. Seep see ongi. Lusikas uuristab uuesti, uuesti, uuesti, uuesti, uuesti.

dsc_0103

Heade raamatute lugemine on alati vastuoluline. Esiteks saad küll elamuse osaliseks ja ehk mõtled mingi teema üle sügavamalt järele (või saad aru, et mõtlemine on mingis olukorras mõttetu), kuid teiseks see alati ka morjendab mind mingil moel. Tekitab tunde, et kuis on üldse võimalik midagi ise valmis kirjutada, kui maailmas on sitaks palju head proosat. Ma ei tea, mida üldse on vaja teha, et tunda end mõtteka ja mõtestatud olendina. Kõige lihtsam oleks sellest ihast lihtsalt kuidagi lahti saada ja elada ilma ambitsiooni ja soovita. Seda ma veel ei oska. Aga, well, carpe diem, täna on uus päev, tasub jälle katsuda oma ihasid, tunge, iseennast alla suruda.

Võib lugeda ja kannatada.

Head aega

Flanöös

Mihkel Mutt “Eesti ümberlõikaja”

Ma kujutasin seda raamatut ette teistsugusena. Arvasin, et tükk on koherentsem, tõsisem. Ja seekord eelootus rikkuski üldmulje ära. Nagu alati eelootus või olgu siis -arvamus, kuidas parasjagu tuju on seda tundmusega mõtet nimetada.

“Eesti ümberlõikaja” tegevus toimub Alam-Kolkakülas ja Brüsselis, perifeerias-tsentrumis, maal-linnas. Teema “Eesti kui perifeeria/ääremaa/kolgas” ei ole uus, seda on Maarjamaal avastatud, laiendatatud ja ekspluateeritud juba 20. sajandi algusest peale, varemgi. August Gailiti “Muinasmaa” (1918) peategelane Morin vingub, et eesti naised on igavad, samasugused, anduvad ühtemoodi ja oleks aeg minna suurlinna, kus hüaanisilmsed kaunitarid tegeleksid tema pideva joovastamisega, vein maitseb magusamini kui mesi, tänavate rütm ajab heas mõttes hulluks. Ja veel 1928. aastal sai Johannes Semper Albert Kivikaselt (pole vist tarviski küsida, kumba kirjanikku eelistab tänane rahvusmeelne isik või kumb nimi üldse enam kõnetab) vastu päid ja jalgu, et ei kirjuta piisavalt eestipäraselt, ahvib Pariisi, jäljendab, imiteerib, ei ava “eesti hingeelu”. Jne ad infinitum.

dsc_0086

Mutt tegeleb põhimõtteliselt sama asjaga, lihtsalt tänases kastmes, sisse-väljarändamise teemadega. Peategelane laseb end britiks “ümber lõigata”, Eestit nimetatakse tsentrumi kuluaarides “kaheksandaks”, marurahvuslased üritavad Brüsselis lipuvarda otsa ronimisega rahvusvahelist tähelepanu saada. Põhimõtteliselt – nüüd vist juba ka tundub nii – on tekst vahel päris naljakas. Aga kuidagi hapunaljakas ja mitte eluterve-mahlane ei ole see huumor. Mutt lihtsalt on tänase aktuaalsusega hästi kursis ning tahab seda irooniliselt avada. Ja mitte ainult sisserände-küsimust, vaid ka väljarännet, mis on eriti teravalt hambus tänastel konservatiivsetel meespoliitikutel, veel eelmisel nädalal muretseti Riigikogus, et kuidas needsinatased maamihed (võib-olla Alam-Kolkakülast, kes teab) ikka naise leiavad, kui kõik need plikaohtu järelejooksikud välismaa-mihele lähevad.

Sundtagasitoomine, rsk.

dsc_0079

Tabavalt oli toodud väliseestlaste sedastuskimp: et, oo, oo Eesti nii ilus, nii õige, nii puutumatu. Roheline, vaba. Ja kui uuritakse, miks siis tagasi ei tulda, laskub ruumi pühalik vaikus.

Ma ei oska neid probleeme tegelikult käsitleda, sest minu jaoks on mõistetamatud poliitikute väljaütlemised, mis eesti naist vähesünnitamises süüdistavad, panevad ette rasestumisvastaste vahendite ärakeelamist, tahavad naised välismaalt “pelmeenidele ja rähnidele” leemekulbiliigutajaks tuua. “Eesti rahvaarv kasvama, talendid koju” jne – minu jaoks kummalised loosungid. Ma olen vast individualistlik egoist, kuigi mulle ei meeldi end (ega teisi) mingite kategooriate abil piirata, kitsendada, defineerida.

dsc_0091

Aah, tegelikult mulle ei meeldinud “Eesti ümberlõikaja”, suuresti sellepärast, et hetk oli vale. Ma pigem loen midagi, mis ei haaku nii otseselt päevapoliitikaga. Vajan veidikest distantsi ja vaatlusruumi. Või tegelt, võib-olla on see mu mingi ratsionaliseerimissoov, vahest mulle lihtsalt ei sobinud see stiil, see vaatlusnurk, see kuidas lugu avanes.

Ühesõnaga, säärane tükk meie austet riigikirjanikult. Proosit!

Ma arvan, et väga palju mõjustas “Eesti ümberlõikaja” personaalset vastuvõtt tõik, et lugesin tihkelt selle järel (ja minu kohta erakordselt kiiresti) läbi Maarja Kangro “Klaaslapse”, mis võttis tükkideks ja pani siis hoopis valesti kokku, nii et justkui enam õigesti olla ei saa. Istuda ega astuda. Minu jaoks on alati liigutavamad ja tähenduslikumad  inimese siseelukujutused, väärtushinnangud, kurbused, mõtted kui väga suurele üldistusjõule pretendeerivad üdini ajakohased tekstid.

Flanöös

 

 

 

 

Raamaturohket uut ja Karl Ove Knausgård “Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas”

Head uut aastat, lugemishimukad sõbrad! Ma olen puhkuselt tagasi ja täis lugemismõtteid, -muljeid, -plaane. Olen sirvinud Eestis nii vanu kui ka uus raamatuid, väisanud Koid ja raamatukogusid ning tekitanud mõnusa hulga tekste, mida endaga Kaukaasiasse ühes võtta. Tõsi, paljud neist on sajandialguse tekstid, kuid võtan ühes ka mõndagi uut ja jagan teiega – nii nagu juba tavaks saanud – oma mõtteid valitud tekstidest. Et 2017 tuleks imetabane ja mõtterikas!

dsc_0242

Üle pika aja on mul raske leida sõnu, millega raamatust kirjutamist alustada. Ma arvan, et valisin Karl Ove romaani lugemiseks just seetõttu, et “Minu võitlusest” räägitakse palju, see meeldib lugejaile ning inimesed leiavad, et see on hea. Mina – uudishimuliku ja muidugi ka mõjutatavana – tahtsin ka teada, mis on teksti iva ning miks see säärast furoori tekitab. Miks Sehkendaja siunab ning Päikesejänku soojalt soovitab.

Minu jaoks on romaani trump siirus, valus ausus ja erinevate emotsioonide, inimlike murede ja suhterägastike vastikult ületasandiline läbivalgustus, mis on oma lihtsuses tabavalt nägelik. Ma pean tunnistama, et ükskõik kui palju meeldiks mulle öelda, et mulle see tekst ei meeldinud, ei saa ma seda teha. Sest see meeldis mulle, ma tundsin minulaadsed mõttekäigud ära ja suhestusin peategelasega. Ka meeldis mulle see, et eneseiroonia ja isegi -halvustus ei ole kantud peategelase/autori enesekuju üleolevusest. Ühesõnaga – Karl Ove ei varusta iseenda materdusi mingi pühalikkuse auraga, vaid on enda motiivide ja käitmiste kirjeldustes minu meelest vägagi neutraalne.

Toon näiteid. Minu jaoks on valusalt aus see, kuidas mees kirjeldab isaks olemist ja laste eest hoolitsemist, rõhutades, et enne laste saamist uskus ta siiralt, et kõik läheb hästi, kui laste vastu hea olla. Tegelikkuses on laste sünniga seotud muutused nii suured, et ta tajub, kuidas ta elu vajub kuskile alla ning tema autonoomsust anastatakse. See on väga julge ja karm väljaütlemine, mida tihti – eriti autobiograafilistes tekstides – öelda ei söandata.

Inimeste käitumismustreid oma isa najal analüüsides toob autor välja huvitava mõtte, et inimeste teod – ehk need, mille põhjal me kaaslaste üle otsustame – varjavad tegelikult ära inimeste tegemata teod, mis neid samaväärselt defineerivad. Nii märgib jutustaja, et tema isa lõikas alati oma juukseid ise (ei käinud juuksuris), külastas linnaserval asuvaid suuri supermarketeid (mitte väikseid lähipoode), ei sõitnud bussiga. Tõlgendades neid tegusid kui hirmu kaotada kontrolli ja luua liigseid suhteid.

Ka rääkis peategelane minu jaoks lahti ühe tundmuse, mida ma olen teatud eluperioodidel tundnud, kuid mitte kunagi sedasi sõnastanud. Need on need hetked, mil maailm läheb lahti, see on mu auster, mil tundub, et ees ootab ainult hea ja soe. Raamatus kirjeldatakse seda kui elu, mis on pilgeni täis võimalusi, kui kõik osutab ettepoole. Ja siis ühel hetkel see murdub ja kaob suure loo tunne.

Mulle meeldis veel, kuidas ta ei üritanud oma noorust idealiseerida või kirjutada endasse ihaldusväärseid omadusi (atraktiivsus, seltskondlikkus, sõprade rohkus, seikluslikkus). Nii ütlebki ta, et ülikoolipõlv oli tema jaoks rida lohutuid, üksildasi ja ebatäiuslikke päevi. Mis ei tundunud sel hetkel nii lohtutud, kuna temas hingitses ikka lootus rõõmust, armastusest ja ootamatust läbimurdest :). Seda oli kuidagi värskendav lugeda, Karl Ove võtab end alasti, analüüsib kalgilt ja jõuab niimoodi lugejale lähedale.

Ja lõpetuseks oli väga mõnus lugeda sellest, kuidas raskete tekstide lugemise võlu ei peitu ainult nende mõistmises, vaid ka teadvusenihke tekkes. Teadmine üldse, et need tekstid eksisteerivad, rikastab. See tähendab, et teadmine ei ole alati peamine eesmärk, vaid hoopiski aimused, tajumused, mingisugune tunne, mis seda lugemist saadab.

Seega: minu meelest igati hea lugemiskogemus. Alates mehe isakogemusest, lapsepõlvemälestustest, problemaatilistest peresuhetest kuni vihatud isa matmise ettevalmistamise, lõputu koristamise, suitsetamise ja kohvijoomiseni. Kihvt. Kalk. Pehme. Läbinägev.

dsc_0236-2

Flanöös

P.S! “Minu võitlus” ei saanudki pildile, see-eest võrgutavad lugejat ilusad punased kihisevad raamatud.

Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”

Jaapani imemees Murakami on olnud mu kaasaegseid lemmikuid nüüd vast juba kuus aastat. Tema “Kafka mererannas”, “Norra mets” ning novellikogu “Elevant haihtub” meeldisid mulle ebanormaalselt palju. Esimest mainitutest lugedes ei suutnud ma üldse uskuda, et keegi sedasi üldse saab/võib/oskab kirjutada. Tekst sobis mu eluhetkega perfektselt ning lummatud olen siiani.

Seega oli suur mu rõõm, kui avastasin, et veel üks mehe raamat on leidnud tee eesti keelde. Hurraa! Ma kirjutan nüüd loetust avameelselt ning lahmivalt, seega, kui sa ei ole teksti lugenud ning plaanid seda teha, siis ära rohkem loe, sest ma ütlen SELGEL SÕNAL ÄRA, MIS LÕPUS JUHTUB!

DSC_0704

Murakami viimase romaani lugemine on imelihtne: tegevustik on loogiline, tegelased detailselt välja joonistatud, keel selge ning võluv. Ühtlasi on valitud teemad väga mõistlikud: sõpradevahelised suhted, reetmine, arusaamatused ning mineviku taak. Samuti mõtisklevad tegelased või suunab jutustaja mõtisklema selle üle, kuidas olla õnnelik ja kuidas elada hääd elu. Kes meist ei oskaks suhestuda? Murakamil on alati tegelasi, kes mingil määral meenutavad meid endid või vähemasti mind ennast. Ning ega paha tee ka selliste üldinimlike (kuigi ma ei kannata seda sõna) teemade sidumine romaani.

DSC_0706

Küll aga on seekordne peategelane pisut flegmaatiline, mistõttu on tema motiividest keerukas aru saada. Loo uss sisiseb tõigas, et üks harmooniline (pidevalt rõhutatakse just seda sõna) sõpruskond laguneb ühel hetkel ja täiesti arusaamatult. Nimelt avastab peategelane ühel vaheajal, et ükski tema neljast sõbrast ei taha temast enam mitte midagi kuulda. Alguses eiratakse teda külmalt ja seejärel ütleb üks selge sõnaga, et nad ei soovi temast enam miskit teada. Misjärel tunneb Tazaki end justkui öiselt laevalt pimedasse vette visatu (Murakami kujundid mõjuvad mulle, need on head ja sobivad mu iseloomuga, mis tähendab, et kui kasutatakse sellist pimeda öö kujundit, siis ma tunnengi külma oma luudes ja tajun, et mind puudutatakse sõnaga). Samuti saan ma aru “maastikunukrusest”, millest romaanis kõneldakse. Sest olen ju minagi seisnud kruusasel künkal, vaadanud sissevajunud katuseid ja üksikut puud taamal ja tundnud, kuidas mu hinge tõmblukud üksteise järel katki lähevad.

DSC_0707

Mis järgneb, on võrdlemisi kummastav: Tazaki võtab põhjendusteta väljaarvamise teatavaks, elab läbi kohutavaid hingepiinu ning elab endassesulgunud inimesena (ehkki hea töö ja hea elukoha ja võrdlemisi hea välimusega) edasi. Siis ühel hetkel otsustab ta tüdruksõbra mahitusel välja selgitada, miks temaga nii julmalt käituti. Läbi muusikaliste vahelepõigete, ujumistrennide ja Soome-reisi (!) mõtleb Tazaki enda jaoks asjad lahti.

DSC_0711

Ja kui sulle meeldivad lahendid ning kindlakoelised lõpud, siis seda Murakami sel korral otseselt ei paku: me saame küll teada, et mees heideti sõpruskonnast välja ühe tüdruku vale tõttu (ehkki vale ja tõe piir pisut raamatu jooksul nihkub, kuigi mitte sellisel määral, et päriselt uskuda, et tüdruku nimega Shiro/Yuzu vales kahelda). Samas ei saa lugeja midagi teada ei sellest, miks haiglane neiu valetas ja miks ta tapeti. Tazaki aga jõuab endas selgusele ja saab julgust. Lugeja jääb näppu imema. Ja päris mitu korda, sest samuti ei selgu Midorikawa-nimelise tegelase koti sisu. Fuck me! Ma ei tea, kas ma olen tänapäevase meedia poolt nii rikutud või mis täpsemalt toimub. Jah, vist olen rikutud. Ma tean teada, mis on koti sees, kui Midorikawa klaverit mängib, virtuoosselt, ma tahan teada, mis on ühe “enesest lugupidava metropoli daami Chaneli käekotis”, ma tahan teada, mis on rinnahoidja all, mis on inimese hinges. Kuigi tegelikult ei oleks vaja. Las Midorikawa olla.

DSC_0722

Aga maitsekas on see asi siiski. Ilus, steriilne, nukker. Murakami knows his shit. Jätkuvalt. Siiski asetub see tekst “Norra metsa” ja “Kafka mererannas” järele. Mulle on vaja enam vimkasid, rohkem käände ja rääkivaid kasse. Vähemalt Murakamit lugedes ihalen neid. Aga ma ei kahetse midagi, üks parimaid lugemisi viimasel ajal. Nii et lugege, miskit kaotada ei ole.

Flanöös

Kai Aareleid “Linnade põletamine”

Kai Aareleiuga meenub mulle üks koomiline seik mõne aasta tagant, mil naist pärjati tähtsa novelliauhinnaga. Härra U. ütles kogemata tema nime valesti, vahetades viimase “e” “a-ga”, misjärel 20 inimesest koosnev üldsus tormas viga parandama. Härra U. muigas heatahtlikult ja vabandas, öeldes, et “ma ju hääldasin saksapäraselt”. Misjärel muigas ka autor Aareleid. Mulle tundus see naeratus väga tervistav ja üldsegi mitte etteheitev. See teatav humbleness/soe alandlikkus (mis päris kindlasti on tänases ilmas väga positiivne iseloomujoon) võitis mu südame.

DSC_0364 DSC_0363

(Muidugi on võimalik, et ma interpreteerin seda juhtumist üle. Ja vahest oli see hoopis teistmoodi ning mina mäletan seda mugandatult hoopis nii, nagu ma ise soovin. Võib-olla.)

Kai Aareleid on kindlasti üks nendest autoritest, kellele ennustaksin jäävat kohta eesti proosaloos. Tema tundlik stiil ja tegelaste valulik reaalsustaju kipuvad minu meelest olema kriteeriumid, mis ülendavad ja lukustavad autoreid (sellesse tihti kivist ja konservatiivsesse ja väljastpoolt sissemurdvaid tagasiviskavasse) kirjanduskaanonisse.

Et eesti kvaliteetproosa käekäiguga pisutki kursis olla, ilmus Aareleiu romaan mu öökapile. Üle pika aja olin ma kurb, et ei saanud oma hellade käte vahel hoida paberraamatut, sest illustratsioonid ei tule e-lugerist nii reljeefselt esile. Nii jäi mingi osa raamatust mu haardest välja ja see oli parasjagu frustreeriv.

DSC_0554

Seoses “Linnade põletamisega” tahan ma kirjutada meelelisest lugemisest. Mõtlesin nimelt erinevaile tekstidele, vaagides, kuidas mu keha nendele reageerinud on ning ühtlasi sellele, miks mõni tänapäevane tekst puudutab ja teine ei tekita mu kõhuõõnes ühtki võbinat. Aareleid kujutab väga veenvalt emotsioone. Negatiivseid emotsioone. Mitte isegi niivõrd kurbust (kuigi ka seda), vaid ka tühjust, pettumust, põlgust. Ja kuidagi õnnestub see tal nii, et ma elan ise ka neid tundmusi läbi. Mitte ei loe-registreeri-unusta (nagu tavaliselt).

Veel on Aareleid toiminud nii, nagu oleksin minagi viie aasta eest. Ma mõtlen siin jutustamisstrateegiaid. Nimelt kasutab ta minu meelest hemingway’likku jäämäetehnikat, mis asetab suurema osa tegevustikust vee-mulla alla ja lugejalt eeldatakse oma mõttetööga laguunide täitmist. Mõne aasta eest meeldis mulle nii väga selline õrritamine. See sundis lugejat mõistuse iga kihiga kaasa töötama. Täna meeldivad mulle pisut teistsugused võtted. Aga see ei vähenda mu silmis romaani võlu.

Ja võib-olla seondub sellega, et miski raamatus läks minust mööda, tõik, et ehkki ma olen Tartus elanud, olen ma siiski tallinlanna ja Hiiu sugemetega tüdruk, mistõttu ma ei saa kunagi nii mitmekihiliselt suhestuda tartulike troopidega. Ei saa. Tiina uitamine ja paikade üleslugemine on minu jaoks emotsioonidest alalaetud. Kuigi, tartlased, good for you, tahaksin tunda seda, mida teie tunnete, kui romaani loete. Aga ma ei oska. Ei mõista nii.

Mulle tuli jälle meelde, kuivõrd kihvt on meie termin “ilukirjandus”. Sest ehkki ka keplerid ja larssonid ja nesbød jne ad infinitum lahterduvad eesti keeles “ilukirjanduse” alla, ei ole need tekstid minu silmis siiski seep see õige belletristika. Nendes tekstides ei ole esikohal inimkujutus, sõna sepistamine, mingis nimetamatus olluses urgitsemine, vaid aktsioon ja pinevus. Põnevikud mängivad mu uudishimu ja teadasaamissooviga. Aga tegelasekujutus on tihti neis nõrk ja üheplaaniline. Aareleidu lugedes meenus mulle jällegi dostojevskilik inimene=mõistatus sedastus. Sest inimesest ma tahangi pisut enam aru saada. Ja Tiina-kuju oma erinevate emotsioonidega tabab seda soovi.

Kuigi teksti kude oli minu jaoks kohati liiga lõtv ja ma oleksin mõnes kohas lisanud mõne vürtspipra, oli see lugemine väga .. Ma üritan leida sõnu, kuis seda kirjeldada. See lugemine oli minu jaoks tõene. Liigutav, aga mitte selle sõna biidermeierlikus tähenduses.

DSC_0567

Flanöös

P.S. Hetkel loen Varraku ühislugemise tarbeks Claire Northi. Viska sündmusele pilk peale ja tule osale!

Katrin Pauts “Politseiniku tütar”

Mul on väga hea meel, et Varrakult on ilmunud “Politseiniku tütar” Katrin Pautsi sulest. Hoolimata, et pealkiri ja mõni aspekt teksti juures mulle ei meeldi, on üldjoontes tegu kobeda tükiga. Ja romaani peategelaseks ei olegi ehk mitte tõsise loomuga Eva, vaid hoopiski Saaremaa, sest tegevustik asetub just sinna. RR edetabelis asetub “Politseiniku tütar” praegu 11. kohale – seega läheb eesti lugejale peale küll.

DSC_0377 DSC_0380

Saaremaa sobib kriminaalromaani tegevuspaigaks väga hästi, seda enam, et tegevus toiub Saaremaa n-ö suburbias, nurga-Saaremaal, kus konutavad vanad kolhoosihooned ja pisikesi majakökatseid sööb loodus. Nurga-Saaremaa representatsioon töötab niisiis kenasti. Mahajäetuse atmosfäär on külgetõmbav. Seda viimast eriti seepärast, et hiljuti olen täheldanud teatavat püsimotiivi – tüüplooks sai juba 90. ndatel inimese tagasiminek maale/külla/villasse pärast mingisugust konflikti/küllastumust/kriisi ja uues maalähedases kontekstis leiab aset enese leidmine ja tihti ka toreda teispoole leidmine. Maa, kuhu tagasi pöördutakse, ootab kadunud poegi/tütreid, paitab nende päid valgete pitsääriste ja meelitab rustikaalsete laudpõrandatega. Aga Pautsi romaani Saaremaa ei oota kadunud lapsi, ei nagista sõbralikult seintega. Millegipärast tuli mõtteisse ka Mats Traadi “Inger”, kus noor õpetajanna Hiiumaale kolib ja ühtäkki avastab, et sealsed mehed on tohmakad :). Aga Pauts asetab maalemineku õõvastavamasse konteksti ning see on värskendav.

DSC_0338

Romaan tõukas mind mõtlema tegevuspaigast kui sellisest, mis lõppkokkuvõtteks viib teatvas mõttes tagasi küsimuseni, miks me üldse loeme. Teadupärast on ju lihtsam lugeda romaane, kus fiktsionaalseks asupaigaks on London, Kristiine keskus, Tabasalu või Montmartre. Sest ehkki lugemine ergutab kujutlusvõimet ja valmistab fantaseerides naudingut, ei soovi suur osa lugejaist liialt suurt vabadust. Ei soovita liiga palju ette kujutada, liialt vabu käsi (eks see muidugi ka oleneb lugejatüübist) ja siiski on iha naalduda millelegi käegakatsutavale. Seepärast on (müügi)edu soovival kirjanikul mõistlik valida konkreetne ja reaalne paik. Mitte mingi Neverland (haa! või Macondo, haa-haa!). Ja muidugi tõmbab konkreetne koht nende olendite tähelepanu, kel kirjeldatava paigaga ühendus. Mina küll olen seotud Hiiuga, mitte Saarega. Aga ikkagi oli lihtne ja põnev lugeda. Ja kirjeldused, sõnavalik kuidagi istus mulle. Romaan oli ladusalt kirjutatud ning sujuv. Keel sümpatiseeris. Mõrvari arvasin ära raamatu teises pooles, nii et pinge oli päris kaua laes.

Aga. Tegelased. Eriti kõrvaltegelased olid minu jaoks stereotüüpsed. Samas saan ma aru autori teadvustatud või teadvustamata dilemmadest karakterite loomisel. Kui kuklas tuksub soov luua elulähedasi tegelaskujusid, siis tihti valitakse keskmistest keskmisemad jooned, teatavad mallid, mis alati toimivad (noor ja kerglane maatüdruk, vägivaldsete kaldvustega kalk isa, rahustisõltlasest ebaõnnestunud idaeurooplane Euroopas jne). See häiris mind, ent mitte sellisel määral, et oleksin raamatu pooleli jätnud. Seega krimkaaustajaid ootab algupärane väga moodne ja skandinaavialik põnevik!

Flanöös

Loen veel “Euroopa sügist” ja Aareleid juba ootab.