Robert Galbraith “Kus on kurja kodu”

Siin on nii roheline, hallikas-kruusakarva ja värske. Ninna tulevad ei tea kust karged lõhnad: niiske muru, banaan (!), veesilm. Mulle meeldib see. Ehkki ma ei taha mõelda binaarselt, pean ütlema, et see lõhn siin on parem kui seal. Ja seda lõhna on isegi Tallinna linna sees, mitte ainult maal. Seal kaugel mägede vahel on linnaõhk talumatu. Aga samas ju talutav – sest inimesed elavad, söövad, armastavad, tapavad ka seal. Aga ma ei taha muutuda pateetiliseks.

Et ma olen kehv kohaneja, on mul lugemis- ja töörütmid sassis ning jagan teiega muljeid juba mõne aja eest lõpetatud Robert Galbraithi mõrvaromaanist “Kus on kurja kodu”.

Robert Galbraithi Cormoran Strike’i lood on minu comfort-lektüür, minu väike klišeedest pikitud detektiivikoogike, see, mis aitab maandada modernistlikest tekstidest tekkinud närvipalavikku. Galbraithi stiil on hea, hoiakud sallivad, oskus pikka põnevat teksti toota imetlusväärne. Ma arvan, et mulle meeldis kolmas osa “Kus on kurja kodu” ehk Career of Evil senini kõige rohkem. Tõlge on minu meelest hea, ehkki kirjavigu pisut siiski oli.

See on tundlik tekst, mis on inimeste erinevuste suhtes teraselt meelestatud – kõrgklassi Londoniga koos kajastatakse sotsiaalsete autsaiderite elu, meeste mõtete kõrval on kajastatud ka naiste arusaamu ja kogemusi. Väga usutavalt mõjub Cormorani kolleegi Robini ambitsioon saada detektiivibüroos partneriks, tema püüd saada uurijaks ning kõiksugu, sealhulgas soopõhised takistused, millega ta sel teel kokku põrkab.

Muidugi tahab iga teksti lugeja, et Cormoran ja Robin leiaksid teineteist, aga millegipärast liginevad nad muudkui, et siis jälle kaugustesse tõmbuda. Galbraith tahab veel kirjutada ning Robini ja Cormorani ühtekirjutamine võiks ehk vunki maha võtta. Või kas tõesti? Kas poleks hoopiski erakordselt leidlik kujutada seda, mis juhtub pärast teineteise leidmist? Miks peab lugu lõppema abielu või surmaga? Eriti kõva oleks lugeda mõrvalugu detektiividest, kes armastavad ja teevad koos tööd. Teineteise leidmine ei peaks vast asju kinni tõmbama, vaid hoopiski avardama. Eks näis, kuidas seda lugu edasi ehitatakse.

Vahel muutus tekstis häirivaks Matthew-tegelaskuju, täpsemalt tema erakordselt negatiivses võtmes esitamine – temas ei ole midagi ehedat, ta on suurlinna särasse uskuv, nõme, totralt edev ja kiuslik herr, kes oma naisega/Robiniga tegelikult milleski koostööd ei tee. Eriti dramaatiliseks (ja pisut kummalisekski) muutub seetõttu Matthew’ ja Robini pulm teksti lõpulehekülgedel. Miks küll, küsib lugeja, Robin, ratsionaalse olendina, ometigi temaga naitub? Aga no vot, inimene/kirjandustegelane ei ole alati ratsionaalne.

Ka Strike mitte. Viibides peenel õhtusöögil kauni kõrgklassi londoneeri Eliniga, tabab teda ennast imestus – mida ta teeb koos selle imekauni jõuka naisega, kelle korter kiiskab puhtusest, kes on aga mehe jaoks igav ja tuim. Miks ta teeskleb, et teda huvitab see kõik, kui tegelikult ei lähe see talle põrmugi korda? Ja suure plahvatusega lahkub ta restoranist. Galbraith kirjutab minu meelest murdepunkte, tülisid, ebamugavushetki usutavalt ja hästi lahti, ka Strike’i ja Robini hilisem tüli on lõikavalt lähedal, hästi välja kukkunud.

Meelde jäi ka inspiratsioonikirjeldus ehk jutustaja arusaam sellest, kuidas Cormoran mõrtsuka ära arvab ja juhtumi lahendab: oma inspiratsioonihetkel näeb ta tapja kondikava ning tabab ära selle saatuslikud vead. Ta kirjeldab seda plahvatusliku reaktsioonina, “nii nagu maja põledes saab nähtavaks selle metallkarkass…”. (Inspiratsioonikirjeldused on mind alati huvitanud).

Üldiselt on Galbraith ikkagi väga sujuv kirjanik ja mulle meeldiks tohutult, kui ta kirjutaks mingi n-ö igava raamatu, mingi fantastikavaese, mõrvavaese, täiesti “lihtlabase” romaani inimestest, kes elavad – töötavad, armastavad, naudivad kultuuri, söövad ja joovad, pesevad pesu, viivad lapsi aeda, kohtuvad sõpradega, tülitsevad ja magavad. Ma ootaks temalt midagi sellist, mida on moodsas lääne kultuuris nimetatud “suureks romaaniks”.

Järgmise korrani

Flanöös